Mööda netti

Pilguheit minevikku Sirje Olesk. Anu Saluäär. Palat nr.6. Loominugu Raamatukogu Toimetanud Anu Saluäär-Kall. 2017. 64lk. Haigemaja õues seisab väheldane ehitis, piiratud terve takjate, nõgeste ja metskanepi tihnikuga. Ta katus on roostetanud, korsten pooleldi varisenud, trepiastmed pehkinud ja rohtunud, aga krohvist on jäänud ainult jäljed. Ta esikülg on pööratud haigla poole, tagumine vaatab aga väljale, millest teda eraldab naeltega haigla plank. Neil terava otsaga ülespidi naeltel ja plangul ning majal enesel on see eriline nukker, neetud ilme, nagu meil on ainult haigla- ja vanglaehitistel. Nii algab Anton Pavlovitš Tšehhovi jutustus "Palat nr. 6", tõlkinud Friedebert Tuglas, ilmunud valitud teoste sarja viiendas köites "Novelle ja jutustusi", Tallinn, 1962, lk 119. Jutustuse algus kirjeldab vaimuhaiglat, kus peategelane, tohter Andrei Jefimõtš, kuskil kolkas, kahesaja versta kaugusel raudteest maadleb tölplusega. Kui siin nüüd tõmmata paralleele, siis võib ka...

Eile-täna-homme Laustud sõna lagub. Valik eesti vanasõnu. LR 1 Koostanud Arvo Krikmann. Toimetanud Anu Saluäär-Kall. 2017. 112lk. Oma korrapärase ilmumisega on Loomingu Raamatukogu jõudnud juba 60. aastakäiguni. Palju õnne! Ja Asko Künnapi poolt on loodud ka uus väljanägemine. Jälle natuke teistmoodi. Poolviltused horisontaalid ja vertikaalid lubavad oletada, et selline kujundus võiks olla kuidagi maakaarti meenutav, eks näis, eks näis. Kindlasti jätkab LR oma tava - eestindada killukesi maailmakirjandusest, sekka kodumaistki. Kuigi vorm on uus, on sisu vana, lausa folkloori kuuluv. Mis need vanasõnad muud on, kui anonüümselt levivad tarkuseterad. Krikmann jõudis suure töö ära, ennem kui pidi lahkuma, millest on loomulikult kahju. Kahju on ka sellest, et algselt pidi see raamat ilmuma 1975 aasta esmanumbrina, kuid tsensuuri tõttu ilmub alles nüüd, nelikümmend kaks aastat hiljem. Lohutuseks saab vaid nentida, et vanasõnu on ka varem ilmunud. Ega kõik ei ole mahtunud nendegi kaant...

Ühe linnakese kroonika Machado de Assis. Hulluarst. LR 40 Portugali keelest tõlkinud Indrek Koff. Toimetanud Kai Aareleid. 2016. 64lk. Itaguai nimeline väikelinn oleks võinud jääda üldse märkamata, kui seal ei oleks olnud nn. Rohelist Maja. See oli asutus kuhu otsustas kõik linnas ja sele lähiümbruses elavad vaimuhaiged kokku koguda hulluarst, Simao Bacamarte. "Bacamarte oli vaest naisterahvast kogu selle aja pilguga puurinud, pilk terav kui pussnuga. Kui proua lõpetas, ulatas tohter talle viisakalt käsivarre, otsekui seisaks tema ees asekuniga naine ise, ning tegi talle ettepaneku nõoga pisut juttu ajada. Õnnetuke jäi teda uskuma; arst viis ta Rohelisse Majja ning pani ta sonijate tiiba kinni." (lk21) Kus maal lõppeb normaalsus ja algab hullumeelsus jääb arstil selgusetuks, kuni ta lõpuks kinnipeetavad vabastab, et iseend uurima hakata. Täiesti uskumatu lugu muidugi, kuid hästi kirjutatud ja tõlgitud. Sirp Loterii Laiapea Trakyllmaprokrastineerinj2lle

Houellebecqi debüüt Michel Houellebecq. Maailma vastu, elu vastu. LR 38-39 Tõlkinud Heli Allik. Toimetanud Triinu Tamm. 2016. 88lk. Essee Howard Phillips Lovecrafti (1890-1937) elust ja loomingust. Tuleb tunnistada, et ma ei ole just õudus- ega ulmekirjanduse andunud austaja, mistõttu see kirjanikunimi ülemäära palju mulle ei öelnud. Raamatu lõpus on ära toodud loend tema eesti keeles ilmunud tekstidest. Endalegi üllatuseks avastasin, et kunagi ilmunud ajakirjas Mardus avaldati üks jutt, mida olen juhtunud isegi lugema, veel kummastavam, et mäletan seda pealkirja järgi. Oli jah, judinaid tekitav, vähemalt tookord, ilmselt praegu loeks kuidagi teistmoodi. Kes Lovecrafti üldse pole lugenud, nendele on LRi raamat hea sissejuhatus tutvumiseks selle suure kirjanikuga. Et luua tekstis oma universiumeid, selleks tuleb millestki loobuda. Nii ongi reaalsus see, mis kõrvale heidetakse. Ei saa just öelda, et Lovecraft kuidagi positiivne võiks olla. Nn päris elu tal muidugi oli, kuid aeg ja...

 Kohandumine Läänes Marusja Klimova. Majake Bois-Clombes`is. LR 34-37 Tõlkinud Ilona Martson. Toimetanud Anu Saläär-Kall. 2016. 224lk. Et korraks objektiivne olla, siis saan vaid öelda niipalju: "Majake Bois-Clombes`is" on järg raamatule "Siniveri". Tegelikult on isegi kolmas osa olemas "Blondid elajad", kuid see on seni veel eestindamata. Ehk kunagi. "Siniveri" jõudis sinnamaani, kus NSVL kukkus kolinal kokku, kommunismi ei jõutud kuuendikul planeedist ja edasi tuli hakata elama teistmoodi. Raamat lõppes Marusja venna Griša mereleminekuga. Griša oli meremees, kes sõitis pikamaaotsi. Viimast reisi tehes satub laev udukogusse ja tekib oht mingi musta objektiga kokku põrgata. Kui nüüd sümbolismi võtmes seda tõlgendada, siis see laeva kokkupõrge oligi see, mis juhtus 90ndatel Venemaal. Laeva kujundit kasutab Klimova ka "Majakeses" kui võimu sümbolit. Nagu paljud, nii ka peategelane Marusja koos oma sõbra Kostjaga liiguvad edasi Euroopa...

Mälestusi Leningradist Marusja Klimova. Siniveri. LR 31-33 Tõlkinud Ilona Marston. Toimetanud Anu Saluäär-Kall. 2014. 176lk. Minu kaastunne Peterburi metrooplahvatuses hukkunute omastele. "Jah," arvas Kostja. "Metroos on midagi saatanlikku, hirmutavat." (lk32) On siin nüüd mingi saatuse iroonia või mis, aga selline koht "Siniveres" leidub. Marusja Klimova (õige nimega Tatjana Kondratovitš, 1961) on Vene kirjanik ja tõlk, kelle laiem tuntus on levinud just kitsamas ringkonnas, nn. undergroundi esindajate seas. See-eest massikultuuri reeglid naerab Klimova loomuldasa välja. "Siniveri" räägib leningradlaste elust Vene ajal, s.o. kuni 90ndate alguseni. Raamatu tegevus kulgeb mööda kolme liini. Pavliku päeviku sissekannetest, Marusja lapsepõlve ja kooli meenutustest ning lüürilistest kõrvalepõigetest, mis on laotud kursiivi. Tekst on ikka üsna raju, hoogne ja ropp. Siin võib küll öelda, et see on selline raamat, kus nt sõna perse on veel üks le...