Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2015 postitused

Alf Henrikson "Saatuse sõrmed"

Kujutis
LR 2015///40 Alf Henrikson "Saatuse sõrmed" 80lk Enamasti jagunevad ajaloolised tekstid ikka kaheks. Ühed on rohkem teaduslikud, kus esineb faktiloetelu, teised sellised, millest kostub läbi fantaasia ka autori enda häält. Alf Henrikson (1905-1995) on otsustanud kirjutada aga hoopis nii, et olemas on küll faktid, aastaarvud ja tegeleased, aga nimede vahel toimub rollivahetus. Ajalooareenil sündinud sündmustesse sekkumine distantsilt juba ise lubab väikesi nihkeid, mida siis Alf ei jäta kasutamata. Tekstina võiks seda nimetada nii muinasjutuks täiskasvanuile kui ka manipuleerivaks spekulatsiooniks. Või lühemalt öelda: ajaloolised vested. Ühtekokku on 9 teksti kaante vahele saadud, millest enamus ka omavahel seotud. Alf ei räägi neid sugugi üksi, vaid on appi kutsunud mütoloogilised tegelased. Alustades Põhjala nornidest: Urdist, Verdandilist ja Skuldilist, kellega liitusid lõunamaa moirad: Klothot, Lachesist ning Atropost (mineviku, oleviku ja tuleviku sead

Roberto Bolaño „Liuväli“

Kujutis
LR 2015///37-39 Roberto Bolaño „Liuväli“ 144lk Võõraste nimede hääldamine, ilma igasuguse ettevalmistuseta, on üks äärmiselt tänamatu üritus. Roberto Bolaño (1953-2003) nime näiteks hääldasin algul nii, nagu kirjutatakse: [Bolano], tegelikult oleks õigem hääldus hoopis kuidagi nii:[Bholanjo]. Eks neid keerulisi nimesi esines veelgi selles raamatus, kuid sellega harjus üsna ruttu. Algul tundus kuidagi võõras ka autoripoolne teksti ülesehitus (millega samuti kohanes märkamatult). Läbi kolme erineva tegelase vaatepunkti jutustati, just nimelt jutustati, mitte ei räägitud igaühe oma lugu. Kolm peategelast: A,B ja C olid sattunud ühte Vahemere-äärsesse linna Z, kus lootsid oma parema äranägemise järgi mööda saata suvi. Kuid nagu ikka, kui on koos noored mehed, ilusad naised, ambitsioonid, eriarvamuste kokkupõrked, siis ei lähe alati kõik nii, kui esialgu loodetud. Sündmustele vajutas oma pitseri mõrv, mis mõjutas vähemal või rohkemal määral kõiki asjaosalisi. Kuigi kr

Witold Gombrowicz "Neitsilikkus ja teisi jutte"

Kujutis
LR 2015///35-36 Witold Gombrowicz Neitsilikkus ja teisi jutte 120lk Tõlkija Hendrik Lindepuu ja toimetaja Triinu Tamme abil on kaante vahele saanud kuus Witold Gombrowiczi (1904–1969) juttu. Aeg, millal tekstid on kirjutad, kestis 1928-1939. Aastaarve ei tasu aga eriti jälgida, sest ei aega ega ruumi, kus tegevus toimub, pole otseselt üheski jutus mainitud (v. a. merejuttudes). Minu jaoks raamat, mille lugemist tasub alustada tagakaanelt, seejärel järelsõna ning lõpuks sisu. Need jutud on kui väike protestiaktsioon kehtinud stampide vastu. Näited sellest, mis võib juhtuda siis: a) kui vale inimene satub valel ajal valesse kohta; b) kui õige inimene satub valel ajal valesse kohta; c) kui õige inimene satub õigel ajal valesse kohta. Olgu peategelasel tegemist armukest pidava advokaadiga, tulgu silmitsi seista leinava perekonnaga või lihtsalt mööda ilmamerd laevaga loksuda, lõpuks tõdeb autor ikka, et - välisilm on peegel, millega vaadata omaenda sisemusse! (
Läänemaa Keskraamatukogu kuulutas välja kampaania: Üleskutse "Kingi raamatukogule raamat!" Kutsume üles annetama Haapsalu raamatukogu lugejate jaoks uusi raamatuid, mida meie kogudes ei ole või pikkade lugemisjärjekordade tõttu napib. Koostasime soovitusliku nimekirja sooviraamatutest.   Kingisoovide nimekiri: Alver, Lehte                                         Finantsarvestus : põhikursus  2009 Asimov, Isaac                                      Teine Asum  1996 Anion, Liivia                                        Politseinike ja nende klientide vaimsest tervisest:                                                                                 juhendmaterjal  2005 Baigent, Michael                                  Püha veri ja Püha Graal   2001 Beaton, M.C.                                        Täiusliku naise surm   2010 Berry, Steve                                          Templirüütlite pärand   2007 Bujold, Lois McMaster                         Barrayar  2009 Burroughs,

Maria Jotuni "Armastus"

Kujutis
  Maria Jotuni "Armastus" Kõige kergemini aitab vähesest lugemusest ikka üle saada lugemine. Järjest kiireneva elutempoga on läinud lihtsalt kuidagi nii, et pole aega telliseid ette võtta. Isegi üle kahesaja leheküljelise romaani läbi lugemine tundub väikest viisi eneseületusena. Sellistel hetkedel, kui on kiire, ilmub palju tekste trükis, tekib justkui nõutus, küllastus, kus ei oska esimese hooga valida, mida võtta, mida jätta. Päris hästi on siin lugejaile vastu tulnud "Loomingu Raamatukogu", mis ilmutas viimati, s.o. 2015 novembris vihiku ehk 48 lk-se raamatu. See on Maria Jotuni (1880-1943) kogu novelle "Armastus". Kuigi soome kirjandus peaks olema väga lähedane ka siinpool lahte, ja kui mitte teisiti, siis geograafiliselt ikka, oli see kirjanik minu jaoks siiski avastus. Isegi raamatu eessõnas mainitakse, et Jotuni on unustatud klassik, kelle uuesti avastatamine seisab veel ees. Soomekeelse Wikipedia lehe järgi on Jotunil ilmunud ühtekokku

Keelest III

Keele arenemine Keel, kui ühiskondlik nähtus ei ole suhtlemisvahendina muutumatu. Vastupidi, ta on teatud perioodil tekkinud ja muutub pidevalt. V.I. Lenin kirjutab:  "Et ürginimene sai hädavajalikku looduse vabatahtliku kingina, see on rumal lora... Mingisugust kuldset ajastut pole enne meid olnud, ja ürginimene tundis täiel määral olemasolu rusuvat raskust, loodusega võitlemise raskust." Ei ole mingit põhjust idealiseerida ka ürginimese kultuuri ja keelt. Need on hinnatavad üksnes ajalise kauguse tõttu. Vastavalt tootmise muutumisele ja ühiskondliku elu mitmekesistumisele pidi paindlikumaks muutuma ka keel. Ei ole olemas ühtki kollektiivis suhtlemisvahendina kasutatavat keelt, mis ei areneks (arvesse ei tule käibelt kadunud klassikalised keeled, nagu sanskriti ja ladina keel, samuti kunstlikud ehk abikeeled, nagu volapük, esperanto jt). Keelte hargnemine ehk diferentsioon Ürginimesed elasid sugukondadena ja vastavalt sellele nimetatakse nende keelt sugukonnakeeleks. Suguk

Keelest II

Hoobiks religioossetele vaadetele oli prantsuse loodusteadlase Jean-Baptiste de Lemarcki (1744-1829) õpetus, mille järgi indiviidide poolt omandatud eluviisid, harjumused ja osalt ka väliste mõjutuste toimel tekkinud muutused pärandatakse järglastele edasi ning see kõik kokku põhjustab liikide ümberkujunemist. Tõsiseks teaduse saavutuseks olid inglise teadlase Charles Darwini (1809-1882) uurimused. 1859. aastal ilmus "Liikide tekkimine", mis sai evolutsiooniõpetuse nurgakiviks ning võimaldas seletada taime- ja loomariigis toimunud muutusi. Tänu Darwini õpetusele ei üllata kedagi teadmine, et tänapäeva traavli eelkäijad olid 50 miljonit aastat tagasi rotisuurused, 35 miljonit aastat tagasi aga juba lamba suurused. Darwin märkas ühtlasi, et inimahvid sarnanevad inimestega. Darwinit toetab ühtlasi ka atavism (kaugel esivanemail leidunud tunnuste ilmumine järglastel), mille puhul imik võib sündida nähtava sabaga jne. Tänapäeval on teada enam-vähem kõik lülid inimese arenemises tä

Keelest

 Kirjutamine, lugemine, rääkimine ja mõtlemine on keelega sedavõrd läbi põimunud ja harjumuspäraseks muutunud, et ilma keeleta olemist ei oska ettegi kujutada. Ometi, kunagi elati sõnu kasutamata ning saadi hakkama küll ja palju raskemates tingimustes kui täna. Kuidas keele teke ja arenemine toimus, sellele hakkasin vastust otsima internetist ja kohalikust raamatukogust.  Ma ei pea silmas eesti, inglise, vene, saksa jne keeli, vaid üldiselt, keele kui märgisüsteemi, suhtlemisvahendi algust. Vikipeedia ütleb lühidalt nii: Ei ole täpselt teada, millal inimene fülogeneesi käigus keelt kasutama hakkas; arvamused varieeruvad paarist miljonist neljakümne tuhande aastani tagasi. Üldiselt arvatakse, et kui inimene u 100 000 aastat tagasi Aafrikast üle maailma laiali levima hakkas, kõneles ta juba täiesti arenenud sõnavara ja grammatikaga keelt. Keele arengu käigus sai areneda ka inimese teadvus ja maailmapilt. Loomast kujunes inimene. Arenes tema kultuur, religioon, teadus. Ontogeneesis

Tagasivaat 3.

Kirjutamata kirjandus - rahvaluule Alates kaugest eelajaloolisest ajast kuni feodalismiperioodi lõpuni oli rahva elukäsituse väljenduseks, tema poeetiliseks eneseväljenduseks rikkalik ja mitmekesine rahvaluule, mida ühelt põlvkonnalt teisele edasi anti. Ka see oleks nagu omalaadne kroonika, milles rahvas ise on kujutanud oma käekäiku n.-ö. seestpoolt nähtuna. Tegemist pole enamasti küll sõna otseses mõttes ajalooliste motiividega, vaid kesksel kohal on maaelu argisündmused ja -olukorrad. Rohkesti ruumi saab seejuures ka kujutuspärane element, milles poeetiliselt tihendatuna väljendub suhtumine ja hinnang elunähtustele. Rahvaluule kui tõeliselt genuiinse sõnaloomingu algläte omandas hiljem suure tähtsuse rahvusliku kirjanduse kujunemiskäigus. Arusaadavalt on aga rahvaluulel kui paljude põlvkondade loomingul iseendastki juba hindamatu ja esteetiline väärtus. Pärast maa vallutamist XIII sajandil tõid eestlaste olukorras ja vaimuelus toimunud muutused enesega paratamatult kaasa ka teatava

Tagasivaat 2.

Eestimaa alistamine ja feodismiperioodi kajastamine balti kroonikais. XII sajandi lõpul algas paavsti õnnistusel Saksa ordu ristisõda Baltimaade allutamiseks katoliku kirikule ja feodaalsele ülemvõimule. 1208. aastast peale jõudsid ristirüütlid sõjalistesse kokkupõrgetesse eestlastega. Maa vallutamine polnud aga lihtne, vaatamata orduvägede sõjatehnilisele üleolekule ja sellele, et juba varem alistatud latgalid ja liivlased sõjast naabrite vastu osa võtsid. Laastav ja ohvriterohke sõda kestis hulk aastaid, ajutiseks allutatud ja ristiusku vastu võtma sunnitud Eesti maakonnad heitsid eneselt esimesel võimalusel võõra ikka ja alustasid uuesti vastupanu. Paraku said 1217.a. sügisel toimunud suures välilahingus Viljandist põhja pool eestlaste ühendatud malevad raskesti lüüa; langes ka vastupanu organiseerijana üldjuhiks saanud Sakala vanem Lembitu. Eriti raskeks muutus olukord pärast seda, kui 1219.a. maabus Tallinna all Taani kuningas Valdemar II. 1223-24 õnnestus eestlastel Novgorodi j

Tagasivaat

"Mus on esiisa verd, aga ajaloost tean vähe ning surun soni pähe, jah, surun soni pähe." Kuulasin köögis oma lemmikbändi, "Ultima Thulet" ja jäin arutlema, et ega jah, ajaloost ei tea tõesti suurt midagi. Koolis õpitu on jäänud sinna kuhugi eelmise sajandi lõppu ja oma lapsed ei küsi selle kohta  midagi, sest nemad veel ei õpi ajalugu. Mind, aga see teema kummastaval kombel köidab. Mälu värskenduseks leidsin riiulist Endel Nirgi raamatu "Eesti kirjandus" (1983). Tema alustab oma arenguloolist ülevaadet alapealkirjaga "Esiajast ajaloolisse aega", millele järgneb järgnev  sissejuhatus: Eestlaste päritolu, keel ja muistne rahvakultuur. Eesti rahva etnilise päritolu ja kujunemise kohta annavad senised uurimistulemused üldjoontes järgmise pildi. Soome-ugri hõimude hulka kuulunud küttijad ja kalastajad on oma esialgselt asustusalalt Uurali mäestiku lähistelt väga kauges minevikus aastatuhandete vältel järk-järgult lääne poole nihkunud. III aastatuhande