Mööda netti

LV 17. Raamat selle maa autorilt, mida viimati külastasid. Andrejs Pumpurs. Lāčplēsis.                                                                                                       Tõlkinud K. Aben ja V. Beekman.     Eesti Raamat. 1973. 160lk.                                       Lätimaa oli suures ohus. Kokkukutsutud Baltimaade jumalate koosolekul teatab peajumal Perkon, et läänest on lähenemas röövvallutajad, kes allutavad kohaliku rahva oma tahtele ja usule. Ainult üks mees suudab olukorra päästa. Selleks kangelseks saab Lāčplēsis ehk Karutapja. Nõnda kulgebki Läti sangari lühike, kuid seiklusrikas elu pahalastega võitluse tähe all. Head on ikka ka, Karutapja leiab endale naise ja sõpru, pälvib rahva poolehoiu ning toob isegi korraks rahu oma kodumaale, kuid vastaste kavaluse abil saadakse temast ometi lõpuks jagu. Eepos „Lāčplēsis” pajatab ühe Ida-Euroopa väikerahva igatsusest vabaduse järgi. Raamatu ilmumime langes kokku 1885. a. Läti III üldlaulupeoga. Selleks

LV 27. Raamat targast naisest/tarkadest naistest. Jo Frost. Superlapsehoidja.                                                                                                            Tõlkinud Annela Põial.                                                                                                              Tänapäev.                                                                                                                                          2008. 224lk. Kunagisest TV-seriaalist, kus karmi olekuga Jo Frost osales, on meelde jäänud, et küll võisid need lapsevanemad ikka õnnetud olla. Laps(ed) võis(id) jonnida, moosisaia mööda lauda laiali määrida, piimaklaasi ümber lükata, aga lapsevanem ei tohtinud häältki tõsta. Need lapsevanemad meenutasid justkui mõnd hapu näoga mõmmikut, kes on lasteaia vilistlaste kokkutulekul torditükist teenimatult ilma jäänud, kõrvus kostmas mantra: nemad võivad, aga sina ei tohi mitte. Püksirihm kui karistusvahend oli oma otstarbe amm

LV 40. Raamat, mille järgi tehtud film linastub 2019. Jostein Gaarder.                                                                                                                          Apelsinitüdruk.                                                                                                                            Tõlkinud Karel Zova.                                                                                                                  Koolibri.                                                                                                                                           2005. 144lk. Tegelikult ei linastu selle raamatu järgi film. Kirjutan siis praegu väheke patuga pooleks. Apelsinitüdruku tõi 2019.a lavale hoopis Nuku teater. Mis pole ka ime, sest suurem osa raamatust on kirjutatud nii isa kui ka poja poolt minavormis, teater ehk sobibki sel juhul väljundiks paremini kui kino. Raamat ise räägib kõige tähtsamast – armastusest. Raskelt hai

LV 13. Raamat, mille pealkirjas on keegi kuskil. Lena Lilleste. Inimröövlid internetis. Tõlkinud Allar Sooneste. Ilo. 2008. 120lk. Tommy ja Kribu on teismelised poisid ning head sõbrad, kes käivad põhikoolis, kuid õppimise asemel istuvad parema meelega internetis. Kord satuvad nad jututoas uue „naistuttavaga chattima” , saavad tööpakkumise, millest on võimatu keelduda, ja lähevad liimile. Kuid kahjuks juhtub nii, et nad röövitakse. Nibin-nabin õnnestub poistel siiski pääseda. Kuidas? Seda saab lugeda raamatust. Antud kaantevahet võib liigitada nt krimkaks nooremale koolieale. Põhjamaade detektiivromaanid on kindlasti palju jubedamad, aga mul oli korra ikka nii, et ei tahtnud raamatut käest ära pannagi. Algus ei saanud küll vedama, kogu see kooliskäimine, esimene arglik flirt klassiõega, esimene suits, vanemate suhted, kõik on tore ja vajalik, aga pealkirja järgi orienteerudes ootasin pinevust. Pidin juba raamatu najale magama jääme, kui korraga toimus rööv, edasi läks muidugi

LV 30. Raamat, mis pole lasteraamat, aga mida mäletad varasest lapsepõlvest. Martti Paloheimo. Mauri Rouhunkoski. Mirja Rutanen. Avameelselt abielust. Tõlkinud Heino Mikk. Valgus. 1974. 224lk. Seksuaalalaste teadmiste andmise kohta on öeldud, et seda on parem teha paar aastat varem, kui paar tundi hiljem. (lk13) Olid toored 90ndad. Üks sõber käis mul külas, nägi riiulis seda raamatut, pööritas silmi, pani käe mu õlale, mugistas naerda ja küsis: „Sul on SEE raamat või!?” Mõtlesin, et ja-jah, aga mis siis selles imelikku on? Olin pisut hämmingus. Muidugi ma ei teadnud sellest raamatust midagi. Hiljem lugedes vaatasin, et oi-oi, mida asja. Tookordset lugemismuljet mäletan kui midagi sellist, mis mõjus lausa lammutavalt mu ahtale ilmavaatele. Naiivne romantik minus oli jäägitult veendunud, et tütarlapsed on tehtud suhkrust ja vahust ja maasikavahust, aga siis… Seksuaalteema küsimused, need olid ikka sellised, et neid nagu ei tihanud küsida kellegi käest. Kodus polnud nende

Arkadi Gaidar. Tšuk ja Gek. Tõlkinud Laine Soe. Eesti Raamat. 1984. 40lk. Kaugel idas Tšuk ja Gek on nii umbes 5-7 aastased vennad, kes elavad koos emaga Moskvas. Nende isa töötab kaugel taigas Geoloogiliste Uurimiste Baasis. Pärast aasta lahus olemist, otsustab isa kutsuda pere enda poole külla. Kui ema on lastega juba valmis lahkuma, saabub viimasel hetkel telegramm sõnumiga, et isa läheb kaheks nädalaks ekspeditsioonile. Poisid aga viskavad telegrammi kogemata minema, jätavad sellest emale rääkimata, ja nõnda algab seiklus. Rongiga sõidetakse üle tuhande km, voorimehega läbitakse veel päevateekond külmas taigas, aga kohalejõudes ootab saabujaid tühi tuba. Tänu headele kaaslastele ja kindlameelsusele saab linnainimene isegi kaugel metsas kenasti hakkama. Uut aastat, s.t. nääre võetakse juba vastu pereringis. Selline nii ja naa raamat. Jutustus on esmakordselt ilmunud 1939.a. mis ilmselt õigustab seda ideolooglist suunitlust, millega Arkadi Gaidar (1904-1941) lugejat kost