Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2020 postitused

„Hukkunud Alpinisti“ hotell

Kujutis
  Arkadi ja Boriss Strugatski. „Hukkunud Alpinisti“ hotell. Tlk Maiga Varik. Eesti Päevaleht.2008. 156 lk.   Politseiinspektor Peter Glebsky võtab ülemuse soovitust kuulda ja põrutab mägedesse puhkama. Mure`i linna lähedal asuv hotell pakub selleks suurepäraseid võimalusi. See on koht, kus saab end välja lülitada argipäevadest, käia suusatamas ning nautida lummavaid vaateid. „Hukkunud Alpinisti“ hotellis ootab inspektorit ees küll meeldiv vastuvõtt, kuid teised külalised on pisut iseäralikud. Füüsik Simon Simone nt harrastab ronida lae all ja keegi härra Moses on alailma torssis ning hoiab kogu aeg oma proual silma peal. Kõik see ei löö siiski Glebskyt rööpast välja, olukord on kontrolli all, kuni talle saadetakse anonüümne hoiatuskiri teatega, et üks külalistest on kurjategija. Edasi hakkab see, mille kohta võib krimka puhul öelda, et käivitub ahelreaktsioon. Toimub mõrv ning Glebsky puhkus on mokas. Asi läheb aina veidramaks, sest need külalised on hoopis robotid, tulnukad, kes või

Väljasõit rohelisse

Kujutis
  A rkadi ja Boriss Strugatski. Väljasõit rohelisse.  Tlk Maiga Varik. Täna päev. 2012. 206 lk.   Astal 19… maabuvad Harmonti linna juurde maavälised Külalised. Mis neid sinna tõi, mida nad seal tegid või kuhu lahkusid, jääb selgusetuks. Aga nende visiidist jäi maha hunnik „nodi“. See piirkond muutub sedavõrd ohtlikust, et inimesed kolivad sealt kaugemale, ala ise muutub tsooniks. Teadlaste huvi meelitab kohale rahvusvahelise meeskonna, kuid peale ametlike külastuste käivad tsoonis ka ebaseaduslikud külastajad, n-ö stalkerid.   Ühe stalkeri, Redrick Shoeharti, üleelamistele saabki lugemise ajal kaasa elada. 1979. aastal tegi Andrei Tarkovski selle jutustuse ainetel filmi „Stalker“, millest on siia laenatud kaanepilt.   Nägin filmi enne raamatu lugemist, sestap oli jutustusest vähe teine ettekujutus, samas pettuma ei pidanud küll kummaski. Nad on lihtsalt väga erinevad, filmi tempo on juba aeglasem, rääkimata tegelaste kokku tõmbamisest. Raamatuna lugesin Strugatskeid esmakordselt

Läti jutud

Kujutis
    Läti jutud.  Koostanud ja tõlkinud Livia Viitol.  Libri Livoniae.  2018. 156 lk. Kirjasõna ei ole just esimene asi, mis seoses lätlastega mulle meenub, mõnel teisel rindel on nad märksa rohkem pildile pääsenud kui raamatutega, aga see selleks. Üht koma teist nad kindlasti avaldavad, aga suurem osa paraku eestindamisele lihtsalt ei pääse. Seda enam on tänuväärse töö ära teinud Livia Viitol, kes koondas ühte kogumikku kümme juttu kümnelt autorilt. Algupärandina on tekstid valminud aastatel 2006-2018, kuid nende ulatus ajaloolisel tagapõhjal läheb tagasi 20. sajandi algusesse. Enne lugemist lasin pilgu sisukorrast üle ja avastasin ainult kaks tuttavat nime, kellest olin varem midagi justkui kuulnud. Andrejs Pumpursi   „Lacplesis“, e. k. „Karutapja“ ehk nende eepos on mul kunagi loetud, aga siin ei lähe see ilmselt arvesse, sest kogumik kannab alapealkirja „Valik 2000. aastate läti lühiproosat“. Järgmine autor, keda lugenud olen, on Inga Gaile. Tema raamat ilmus eesti keeles Loomin

Triiv madalikule

Kujutis
 Nicholas Carr. Triiv madalikule.  Mida internet meie ajuga teeb.  Tlk Tiina Randus. Äripäev. 2012. 270 lk. Kuulsin sellest raamatust juba aastaid tagasi, kui keegi mainis seda saates "Jüri Üdi klubi". Nagu ikka heade asjadega juhtub, lõpetas see saade ühel hetkel oma tegevuse, aga raamat jäi. Nüüd siis turgatas meelde, et võiks ta ette võtta. Lugesin läbi, olin jahmunud, üllatunud ja sain teada asju, millest mul varem polnud aimugi.  Nicholas Carr kurdab siin põhiliselt interneti kasutamisega kaasnevatest negatiivsetest mõjudest. Kuna autor on kirjamees, vabakutseline kirjanik ja blogija, siis on palju juttu raamatutest. Ei räägita küll konkreetsetest teostest, vaid raamatust kui niisugusest, mis on kultuuri kestvuse nurgakivi.  Pean mainima, et Carr on ära teinud ikka suure eeltöö. Ainuüksi viidete register on viisteist lehekülge pikk. Iga peatükk on põhimõtteliselt iseseisev essee, milles ta hakkab teemat käsitlema rohujuure tasandilt, kuni jõuab välja kaasaega. Raamatust

Raske vihm. Manfred Kalmsten.

Kujutis
Manfred Kalmsten. Raske vihm. Fantaasia. 2020. 320lk.   Oma esimese raamatu avaldamiseni on jõudnud Manfred Kalmsten. Kuna tegemist on peaaegu tundmatu nimega, hakkasin raamatut sirvima lootes temast midagi rohkem teada saada. Aga peale paari rea tagakaanel autori kohta puudus siin kogumikus igasugune ees- ning järelsõna, rääkimata andmetest, mis käivad juttude varasema ilmumise kohta. Millegipärast on saanud tavaks, et kogumike koostajad kohalikke loojutustajaid ei kipu tutvustama, nii ka siin. Ilmselt arvatakse, et kõik teavad nagunii kõiki vms, aga kui autor esineb varjunimega, ja nt ristsõnas küsitakse tema kodanikunime, siis... no siis on kellad. Et pisut rohkem teada saada, kellega tegemist on, sukeldusin veebi. Tuleb välja, et autoril on lausa oma blogi , kust leiab ühtlasi vastuse küsimusele:    "Kes ma olen?   Olen Manfred Kalmsten, üsna boheemlaslik tüüp ja suhteliselt igav inimene, kellest pole väga palju rääkida. Kunagi sai MNC Brozi nimel all blogitud, mängublogitud j

Kosmose pikk vari

Kujutis
Joel Jans. Maniakkide tänav. Kosmose  pikk vari. Lu mmur. 2019. 222lk.    Ühes filmis on stseen, kus naine küsib mehelt: „Kas need hirmsate nägudega mehed seal kõrtsitoas olid mässajad?“  Umbes nii ma mõtlesin, kui lugesin esimest korda nime Maniakkide Tänav. Loomulikult tekkis igasugu kahtlusi ja kõhklusi, et mis kurjam tema veel olla võib, aga mingeid püsivaid eelarvamusi siiski ei tekkinud. Seda enam, et nüüd ma tean ka M. K. kodanikunime. Pigem mõtlen sellele, kuidas hakatakse tulevikus tema kodulinnas seda tänavat kutsuma, millele pannakse nimeks Manikakkide Tänav, aga eks aeg näitab. Selge on see, et tegemist on eesti ulmes olulise autoriga, sama võib öelda ka Joel Jansi kohta. Muuseas, viimane on ainuisikuliselt kirjastuse Lummur taga, ja seesinane oli teine raamat, mis välja anti. Kokku on viimase kahe aasta jooksu Lummur avaldanud juba viis raamatut, jah, see on märkimisväärne tulemus väikekirjastuse kohta. Aga kui nüüd raamatu kohta ainult üks sõna öelda… poistekas. Tegev

Marsi kroonikad

Kujutis
  Ray Bradbury.   Tlk Linda Ariva.   Eesti Raamat.  1974. 192lk.   See on üks kummaline raamat. Rangelt võttes siin romaaniga tegemist ei ole. Pigem leiab kaante vahelt peotäie erineva pikkusega jutte, mis ei ole tegelikult üldse halb lahendus. Lihtsalt ei meenu, kas Mirabilias oleks lugusid sedasi avaldatud, ilmselt mitte. Nad on omavahel üsna hõredalt seotud, aga mingi ühisnimetaja neid ikka seob.                                                                                            Suurem osa tegevusest, nagu nimestki aru võib saada, toimub – Marsil.   Bradbury kirjutas selle raamatu küll aastal 1950, aga asetab sündmused tulevikku. Esimene äralend Maalt stardid 1999 ja viimase peatükiga jõutakse välja aastasse 2026. Sinna vahele mahub mitu ekspeditsiooni, kohtumist marslastega ja ka seda, mille kohta võib öelda, et inimene kohtub iseendaga. Paraku ei ole see inimese pale kõige parem, mida Bradbury näitab.   „Me ei hävita Marssi,“ ütles kapten. „See on liiga suur ja li

Lend võimatusse

Kujutis
  Lend võimatusse. U lmea ntoloogia.  Koostanud Mario Kivistik.  S alasõna. 2004. 136lk.     Mardus oli üks huvitav sari, mis avaldas lühijutte meilt ja mujalt. Algsest ajakirjast, mis 90ndatel alustas, sai lõpuks juba korralik pehmekaaneline kogumik. Muuseas, „Lend võimatusse“ jäi viimaseks, mis Kivistiku käe all ilmuda jõudis. Aga see oli ju nüüd ainult taust, n-ö sissejuhatus, tähtsaima osa antoloogiast moodustasid ikka lood, ja neid oli siin raamatus kokku kuus.   Otsa tegi lahti Indrek Hargla   ajaloolis-fantastilise lühijutuga „Tagasi süütusesse“. See oli lugu Toro nimelisest ajarändurist, kes naasis koos koeraga   aegade algusesse. Jõudnud kohale, hakkas ta kesk ürgkogukondlikku ühiskonda kuulutama oma tuleviku nägemust. Läks aga nii, nagu taoliste prohvetitega ikka minema kippus. Hargla kohta jääb see jutt  paraku l ahjaks. Siin on olemas küll maailm, sai valida heade ja pahade tegelaste vahel, aga keegi ei pannud endale kaasa elama. Kuivalt kirjutamine ei ole päris see

Sünged varjud

Kujutis
Sünged varjud.  Tlk Eva Luts, Pearu Helenurm,  Silver Sära, Juhan Habicht ja Mart Kalvet. Fantaasia. 2001. 166lk. Oh õudust! See ei ole normaalne, see on haiglane, tülgastav ja lausa hirmutav. Aga mis siin ikka, kõige objektiivsem on toetuda rangetele faktidele. Niisiis,  Raul Sulbi on koostanud kogumiku, mida alapealkirjastatakse kui "Moodsa angloameerika õuduskirjanduse antoloogiat". Kokku on tekste terve kuraditosin ja ajavahemik katab aastaid 1936 - 1995. Pean tunnistama oma kimbatust, sest õige totter on nende juttude kohta midagi öelda tavalugejana. On nad head või halvad, seda saan järeldada ainult lühiproosa lugemuse pealt. Öelda õuduse kohta hea, tähendab ju hoopis midagi muud, kui seda öelda nt ajaloolise jutustuse aadressil. Õnnelikud lõpud, päikeseloojangud ja eluga pääsemised ei ole sellele žanrile paraku omased. See kõik muudab õudusest kui ulme alamliigist muljetamise loomuldasa äraspidiseks.  Nii ääri-veeri mainin siis nimed ka ära, kes esindatud on.