Postitused

Kuvatud on kuupäeva oktoober, 2020 postitused

Bolgid

Kujutis
Tiina on hea inimesena inetrentist otsinud üles need blgid, kus tehakse juttu raamatutest. Nüüd on nimekiri ühes kohas olemas ja kerge vaevaga leitav. Olgu siis link siin ka saadaval, et kui vajadus tekib, ei pea hakkama nõela heinakuhjast otsima.   Lugemissoovitus

Pimeduses sositsajad

Kujutis
H. P. Lovecraft. Pimeduses sosistajad. Tlk Sander Kingsepp, Marek Laane ja Leo Metsar. Elmatar. 1996. 288lk. Selle raamatuga kohtumine oli nagu... astuks ajamasinasse. Head vanakooli õudust on siin kaante vahel tervelt seitsme jutu jagu. Et kirjanik on populaarne, sellest räägivad juba kulunud kaaned. Howard Phillips Lovecraft (1890 -1937) jõudis oma lühikese elu jooksul üpris palju kirjutada. Muuseas, tänavu möödub 130 aastat tema sünnist.  Kuid jutud, kui lühidalt teha, siis räägivad nad maavälisest rassist, mis on kunagi Maal elanud, hiljem kõrvale tõrjutud, aga nad on valmis tagasi tulema. Selle müüdi või legendi nimi on mõistagi Cthulhu.  Loomulikult on Lovecraft saanud mõjutusi oma eelkäjatest. Esimese jutu (Kõrvalseisja) oleks võinud nt, nagu Jüri Kallas eessõnas ütleb, kirjutada Edgar Allan Poe`. See on huvitava vaatenurgaga jutt, kus puänt lajatab ikka sajaga. Lovecrafti kohustuslikku arsenali kuuluvad muidugi nii vanad raamatud, lossid, keldrid, käigud kui rotid.  Arvata võib

Olend väljastpoolt meie maailma

Kujutis
Olend väljastpoolt meie maailma.  Tlk Jüri Kallas, Sander Kingsepp,  Marek Laane ja Leo Metsar. Elmatar.  1995. 272lk. Sügis on just paras aeg, et lugeda midagi tumedat või sünget. Tõsi, õues saab veel olla, kuid see ei ole enam suvine olemine, kui päevad olid pikad ja ööd valged. Aga mis võiks praegu tunduda parem, kui soojas  toas end raamatuga kerra tõmmata ja lugeda... Mis võiks sügishooaja alustamiseks olla parem kui õuduskirjandus? Krimkad, aga eks ole needki piisavalt kõhedad.  Et lugemata raamatute lünka täita, valisin sedapuhku jutukogumiku kirjastuselt Elmatar.  Numbrite keeles väljendudes leidsin sellest antoloogiast 13 lugu, mille esmailmumine jääb vahemikku 1891-1936. Kui kaks viimast laastu välja arvata, võib, pilku kõrvale pööramata öelda, et tegemist on korraliku novellikoguga. Autorkond on otse loomulikult tundmatu, et mitte väita unustatud, kuid seda ainult valdavalt, mõni nimi oli tuttav, mõnda olin isegi varem lugenud, aga see selleks. Kuna jutud on enamuses 20. saj

Hajo Seppelt. Spordi vaenlased.

Kujutis
Hajo Seppelt. Spordi vaenlased. Tlk Helle Blum. Äripäev. 2020. 352lk. Kõrvalt vaadates on sport küll suur emotsioonide kaskaad, aga mis toimub tegelikult, n. ö. kulisside taga, kui palju on seal tõde või pettust, sellest räägib see raamat ausalt ning varjamatult. Hajo Seppelt on Saksa ajakirjanik, kes alustas spordireporterina juba 80ndatel keskel. Viimased aastad töötab ta ARD kanali juurde moodustatud grupis, mis ainult dopingu juhtumitega tegelbki. Ja neid juhtumeid temal juba jagub, oma kommentaare on tal ka suuremate organisatsioonide, nagu IAAF, FIFA, ROK ja WADA (Maailma Antidopingu Agentuur) kohta öelda. Arusaadavalt keerleb kogu karusell raha ümber, aga et see nii kaugele on läinud - masendav. Paraku saab vaid nentida, et inimelu maksab seal areenil veel kõige vähem.  Uuriva ajakirjanikuna liigub Seppelt maailmas palju ringi. Nii tulevad jutuks Keenia jooksjad, visiit Põhja-Koreasse ja Venemaa külastused. See, mis toimus Venemaal, oli juba lausa uskumatu. Seda tunnistab ka mõn

Michael Crichton. Andromeda.

Kujutis
  Michael Crichton. Andromeda. Tlk Rein Saluri ja Enn Soosaar. Eesti Raamat. 1975. 240lk.   Ühes tuntud filmis ütleb Simon Simonet hämmeldunult võõrast objekti vaadates: „See on midagi sõjalist või kosmilist“. Umbes selline tunne valdas mindki, kui alustasin Andromedaga. Juba kaanepilt on siin kummaline, mingi mehe pea, linnud, varjud ja sinine taust, ei no mida! Lugedes loksusid detailid muidugi paika, aga esmamulje oli pelutav ning ei saa ma salata, omamoodi meelitav ka. Tagantjärgi võin juba öelda, et tegemist on katastroofi looga teadusulme kullafondist. Autor talutab lugeja käekõrval läbi viie päeva, kui teadust tabas kriis. Tegevus toimub 1967. aasta veebruaris USAs, kus juba mõnda aega on edutult otsitud maavälist eluvormi. Romaan algab, kui ülese saadetud satelliit toob Maale naastes kaasa uue eluvormi, mis ohjeldamatult kiiresti hakkab levima ja tapma. Kuid „teaduslikel eesmärkidel“ oli selliste juhtumite uurimiseks ehitatud Nevada hõredalt asustatud piirkonda maa-alune la

Vaade pimedusse

Kujutis
  Vaade pimedusse.   Ulmeantoloogia.   Koostanud Mario Kivistik. Salasõna.   2003. 168lk Iga ulmefänni jaoks ei tohiks siin küll midagi enneolematut olla, aga mulle kui tavalugejale pakkus raamat siiski üllatust. Mäletan häguselt, et Mardus kunagi 90ndatel ilmus, kuid formaat oli hoopis teine, see oli nagu ajaleht või siis ajakiri, ilmus õhukesel paberil ja must-valge kaanepildiga. Mis temast edasi sai, polnud õrna aimugi. Nüüd, aastaid hiljem, tänu Jüri Kallase vihjele, avastasin, et Mardus jõudis ka antoloogia kujul avalduda. Wiki andmetel ilmus ajakiri aastail 1991-2001, viimane antoloogia jõudis lettidele 2004. Tuleb tunnistada, et Marduse abil täitis Mario Kivistik olulise lünga eesti ulme sektoris, mille eest talle ka Stalker on omistatud. Aga antud eksemplari kohta palju lisada ei olegi, sest BAAS.ulme lehel on seda juba piisavalt tehtud. Mainin vaid ära mõne nüansi, et lugemispäevikusse mingi märk jääks.     „Vaade pimedusse“ koondab kokku kimbu lugusid meilt ja mujalt.

Raevu päevad

Kujutis
  Raevu päevad. Venekeelse ulme antoloogia.                                                                                          Tlk Veiko Belials. Fantaasia.                                                                                                                2019. 256lk. Huh, no oli alles lugemine, nagu oleks kutsumata sattunud kuhugi võõrale ja vaenulikule planeedile. Mis puutub vene ulmesse kui nähtusesse, mille kohta võivad kuskil hingesopis laagerduda nostalgilised mälestused millestki helgest, siis selle raamatu taustal ei kõlba need memuaarid enam mujale kui mälumakulatuuri. Lühidalt, siin kaante vahel on kümme ulmejuttu vene ulme teadusliku fantastika sektsioonist. Ajaskaala on samas üsna pikk, esimene jutt ilmus juba 1964 ja kõige uuem nägi ilmavalgust aastal 2012. Põhiliselt on tegemist militaarulmega, kus paugutakse ka püsse ja inimesed hukkuvad. Raamatu üldist tonaalsust annab ehk kõige paremini edasi väike tsitaat Andrei Livadnõilt : „Pavel, kelle hambad külm