Mööda netti

  Juhan Jaik. Kaarnakivi. Eesti Raamat. 1980. 256 lk. Millal siis veel kui mitte keset kevadet on paras aeg lugeda Juhan Jaiki. Tegemist on siis lastele kirjutet juttudega, mis esmailmunud juba esimese vabariigi aegu. Ei mäletagi, millal viimati sai käes hoitud raamatut, kus leiduks nii palju looduse ja maaelu ülistamist, poolehoidu ja sümpaatiat talurahvale kui siin kogumikus. Ja ometi on jutte äärest servani. Siit saab teada, kuidas üks peremees kohtas metsas vanapaganat, mismoodi Laanemees käis kosjas, kes oli jõetõbras, mismoodi tehti esimene vilepill ja veel palju huvitavat. Kuna enamus tondijutte on muinasjutuna kirja pandud, siis ei puudu ka halvad tegelased (peninukid, kodukäijad, puugid), kellest siis hüva nõuga võitu saadakse. Otse loomulikult on läbi mitme loo võimalik saada teada, mida selle kaarnakivi all mõeldakse ning kuidas seda leida võis.  Isegi karjaskäimine polnud Juhanile midagi võõrast. "Jõudis kätte jaanipäev. Jaanipäeval on see komme, et karjapoisid ehivad

  Irvine Welsh. Porno. Tõlkinud Olavi Teppan. Koolibri. 2016. 408 lk.  "Porno" on I. Welshi debüütromaani "Trainspotting" järg, mis räägib sama seltskonna tegemistest kümme aastat hiljem. Asjaolude kokkulangemisel satuvad vanad sõbrad tegutsema taas Šotimaal Edinburhis, kus möödus nende pöörane lapsepõlv ja teismelise iga. Narkootikumidest ei ole kõik veel vabanenud, lihtsalt süstla asemel on triip kokat, kuid vähemalt tehakse edusamme et meelemürkidest lahti saada. "Pisitasa õppisin neid uimasteid austama, nendega säästlikumalt ümber käima. Teismeeas ja kahekümnendates  võib-olla vahet ei tee, sest omaenda surelikkusele siis ei mõtle. Mis muidugi ei tähenda, et elad selle perioodi lõdvalt üle. Aga kolmekümnendates on juba teine asi. Korraga taipad, et ühel hetkel tuleb surra, ning pohmakas ja võõrutuses tunnetad, mismoodi narko sellele protsessile kaasa aitab, hingelisi, vaimseid ja füüsilisi ressursse ammendab, pahatihti põnevuse asemel tülpimust kütab. Selle

  Veebis ilmuv igakuine ulmeajakiri Reaktor andis välja erinumbri Erektor. Põhiliselt keskendub see erootikale ulmes, aga eks seal on muud ka avastada. Sattusin sedapuhku jutulisa sirvima ja üritan lühidalt muljetada. Kokku on jutte seitse, kaks lühemat pala, neli pikemat juttu ja üks pikem jutustus, et mitte öelda lühiromaan. Enamuses on mindud fantasy ja SF-i peale välja, õudust ei täheldanud, vähemalt otseselt mitte. Vabas järjekorras olid siis jutud järgmised: Krafinna. "Vana leinav kask" Pärast pikemat vihmaperioodi, kui on natuke näha päikest, läheb Meeri jalutama ning leiab koha, kus algab vikerkaar. Vahejuhtum saab talle saatuslikuks, edasi satub ta kuskile peeglitagusele ja meie maailma vahelisele alale ning hakkab meenutama minevikku. Mõistagi ei ole möödanikust ainult head meelde tuletada, lörri läinud suhe on jätnud oma jälje. Kogu monoloogi täiendab akna all kasvav kask, mis võiks rääkida nii mõndagi, pakkudes samas tuge Meerile. Kindlasti üks kõige omanäolisem l

  Irvine Welsh. Trainspotting. Tõlkinud Olavi Teppan. Koolibri. 2010. 352 lk. Kamp narkareid eelmise sajandi lõpu 80ndatel Šotimaal Edinburghis oma kohta ja armastust otsimas, ka nii võib seda raamatut iseloomustada, miks mitte. Irvine Welsh (1958) on ise samas kandis üles kasvanud ja meelemürkidega kokku puutunud, sestap usun teda, mees teab, millest kirjutab. Samas pole oluline, palju seal on välja mõeldut, palju päriselt olnut, mõjus teos see eest usutavalt. Tegelaskond on samuti üsna kirju, aga kindlasti ei ole see eliit. Enamus on noored alla kolmekümnesed, kes massilise töötuse ajastul elatuvad abirahadest ning pisivargustest. Enim saab leheruumi too lahe tõbras Mark Renton, kes vaevleb oma heroiinisõltuvusega, edasi tuleb naistemehest isekas Sick Boy, siis psühhopaadist sadist Franco ja heasoovlik nohik Spud. Eks neid oli veel, aga ülejäänud olid pigem kõrvalised tegelased, kes väga esile ei kerkinud. Kuulsaim tsitaat siit raamatust: "Vali meid. Vali elu. Vali pangalaen; v