Postitused

Kuvatud on kuupäeva märts, 2018 postitused

Charles Baudelaire. Kunstlikud paradiisid.

Kujutis
Meelemõnud-meelemõrud Charles Baudelaire. Kunstlikud paradiisid. Prantsuse keelest tõlkinud Kristjan Haljak. LR 15-17. 2017. 160lk. Jälle üks selline raamat, mis lubab teha kaemuse 19. sajandisse. Ja kaemuse teeb ka autor, suur Luuletaja Charles Baudelaire, kes uurib, vaagib, kirjeldab mõnuainete mõju. Hašiš, oopium ja vein. Kummaline, et kaks esimest olid kunagi vabalt apteegist saadaval. Sõnu kokku ei hoita, katkend hašiši tarvitamise mõjust räägib iseenda eest: "Pitsilised maastikud, hägusad silmapiirid, vaated linnadele, mille äikese surnukahvatu sinendus on valvakaks võõbanud või mida valgustab päikeseloojangute kontsentreeritud tulisus - ruumiline sügavus, ajalise sügavuse allegooria - näitlejate tants, žestid ja etlemine, kui leiate end teatrisaali heidetuna  - esimene juhuslik lause, kui teie pilk langeb mõnele raamatule - lõppude lõpuks see kõik kokku, kõigi olendite universaalsus kerkib teie ette uues, seninägemata hiilguses." (lk37) Kuigi oopiumi ja haši

H.G. Wells. Venemaa pimeduses.

Kujutis
Kiskus vähe kiiva H.G. Wells. Venemaa pimeduses. Inglise keelest tõlkinud Karin Suursalu. LR 13-14. 2017. 72lk. Kirjanikel on, siin saab küll öelda oli, üks kena komme, nimelt: suhelda üle riigi- ja keelepiiride. Pidada kirjavahetust, seda nagunii, kuid peale selle käia teineteisel külas, olenemata ilmavaatest, mida keegi parasjagu aktsepteeris, või kehtivast riigikorrast. Suhted vene kirjanikega, eelkõige Maksin Gorkiga päädisid sellega, et inglise kirjanik Herbert Georges Wells (1866-1946) tegi Venemaale ühtekokku kolm trippi: 1914, 1920 ja 1934. Vahemärkusena olgu öeldud: nagu David Vseviovi järelsõnast selgub, jagas Welss Gorkiga ühist sümpaatiat viimase sekretäriga, Maria Ignatjevna Zakrevskaja-Benckendorff-Budbergiga (1895-1974). See oli isenensest märkimisväärne kõrvalpõik, sest tänu Mariale sattus Welss pikemalt peatuma ka Eestis, Jänedal, kui seda oli pelk 1920. aasta Tallinna kaudu Peterburis käik. Sositati, et Maria oli Vene-Inglise spioon. Wellsi p

Aki Ollikainen. Must Muinasjutt.

Kujutis
Läbi mitme põlve omadega sohu Aki Ollikainen. Must Muinasjutt. LR 11-12. Soome keelest tõlkinud Mihkel Mõisnik. 2017. 96lk. Soome ei ole maa, kus elab ainult jõuluvana. Seal liigub ka jutt allikast, kuhu on maetud aardekirst, mida on keeruline kätte saada. Nii hakkab jutustus hargnema mööda kahte liini. Üks olevikust minevikku, teine vastupidi, siis jälle edasi, siis tagasi. Peategelane meenutab oma lapsepõlve ja räägib 1930-ndatest. Nende perioodide vahele mahuvad: salaviinaäri, poliitika, sõda, lahutus, kõik see, mis mõjutab inimest. Raamatu algul annab ta mõista, et ei soovi olla tema ise, vaid keegi teine, keegi parem. Parem oleks olla parem, muidu võib sattuda sohu. Et suguvõsal lasub ka veresüü, siis võib allikas olla kui lunastus, mille ümber jutt kulgeb, lõpuks sinna sumbub. Üks üsna sünge raamat, mis ennem lahti ei lase enne, kui läbi on.  "Mulle tundus, et olin sellise hooga teel uue ja parema tuleviku poole, et paigale tardunud argine maail

Kirmen Uribe. Bilbao-New York Bilbao.

Kujutis
Teravuseta teravast Kirmen Uribe. Bilbao-New York-Bilbao. LR 8-10. Baski keelest tõlkinud Merilin Kotta. 2017. 152lk. Tükk-tüki, kild-killu haaval kokkukorjatud mälestused ühe suguvõsa elust läbi 20. sajandi. Tõe ja mittetõe piir on nii õhuke, et esialgu tekitas loetu väheke segadust. Minajutustaja lendab lennukiga Frankfurdi kaudu Bilbaost New Yorki. Kõik, mis on ülejäänud tekst, on kui kollaaž, mõistukõne, ühelt fragmendilt teisele libisemine. Lõpuks tuleb välja, et lennureis ei olnudki reis, vaid väljamõeldis. Selleks, et selle teadmiseni jõuda, tuleb läbi lugeda Merilin Kotta saatesõna, mis on LR sarjas üllatavalt pikk. Et tegemist on autoriga, kes kirjutab nii väikese maa kui Baskimaa keeles, siis võib ka seda lendu arvestada kujundiks. Olgu lendamine siis nt suurkeeltesse jõudmine. Tehnika ajastu, eks võib tolle maa keelgi tõusta laulutuules kõrgustesse. Mälu ja identiteet, mida, kui palju ja mismoodi mäletatakse? Need võiksid olla põhilised

Émile Zola. Söekaevurid.

Kujutis
Läbilõige töölisklassist Émile Zola. Söekaevurid. Prantsuse keelest tõlkinud Johannes Semper. Tallinn, 1981. 416lk. Romaan söekaevurite elust Põhja-Prantsusmaal 19.sajandil. Oma tööotsingutel satub peategelane, Etienne, Montsou`sse. Heasüdamlik Maheu nimeline kaevur võtab ta enda pere juurde elama. Olukord on raske, töö ebainimlik, tasu minimaalne. Et vaesusele ja viletsusele vastu hakata, õhutab Etienne kaevanduses mässu, mis viib streigini. Toimub kokkupõrge sandarmitega, hukkuvad töölised, streik lõpeb, inimesed lähevad tööle tagasi. Etienne lahkub löödult. On raamatuid ja siis on veel need teised raamatud, mille kuulsus liigub nende ees, nende tuntus ei vähene, vaid liigub üle riigipiiride. Lühidalt öeldes on see kirjandus, mida iseloomustab sõna - klassika. Ühe vihje sain aastaid tagasi, vaadates televiisorit. History Channel näitas saadet Vincent van Goghist. Vot, ei mäletagi, kas Gogh viibis sellel ajal Põhja-Prantsusmaal ja suhtles kaevuritega või mit

Mihkel Mutt. Mõtted.

Kujutis
Ei soovi(ta) käega lüüa Mihkel Mutt. Mõtted. LR 6-7 2017. 104lk. Tavaliselt on ikka nii, et LR raamatud on saadaval igas hästi varustatud kaupluses (Apollo). Nad kipuvad koos teistega riiulile jääma mitmeks kuuks, kas ootama allahindlust või siis lõpuks... Muti "Mõtetega" juhtus aga midagi vastupidist, need kadusid poest nagu soojad saiad jahedal kevadhommikul, ka kogust laenutamise järjekord oli mitu kuud broneeritud. Sellist nõudlust ei kohta just ülearu sageli. Eks muidugi, nimi maksab, nagu tuntud kunstniku signatuur pildi allservas, a la "Lamav tiiger". Ühe jutiga lugemiseks pisut liiga tummine, aga ega see ei ole vist kirjutatud samuti ühe õhtuga. Väikestes kogustes, lehekülg, kolm-neli korraga, nii oli seda kõige parem lugeda. Mutt on terav pliiats, kohati irooniline, kuid siiski empaatiline. Kui üldse midagi võiks eraldi välja tuua, mis teda huvitab, siis on see - aeg. Minevik ja tulevik. Mälu ning mäletamine, möödunu võrdlemine tänapäev

Raimond Kaugver: Igapäevane leib.

Kujutis
Kohaleidmisi kolletktiivis Raimond Kaugver. Keskpäevane leib Kujundanud Ants Säde. Tallinn, 1964. 208lk Järg raamatule "Keskpäevavalgus". Jõudis kätte vana-aasta õhtu 1959. Kristjan Kaarep on kutsunud enda juurde külalised (Anna, Kalju, Eeriku ja Leelia),et nendega koos vastu võtta uus aasta. Kaugver natukene eksperimenteerib vormiga. Iga peatükk kirjutatakse läbi erineva tegelase silmade, kus üks lõpetab, seal järgmine alustab jutustamist. Alguses oli see võte küll vähe võõras, kuid sellega harjus kiiresti. Põhirõhk on loomulikult meenutustel, et mis-kus oli aset leidnud viimase kaheksa aasta jooksul. Eks juhtunud oli ikka üht-teist. Ja palju oli tehtud ka tööd. Töö ongi üks suur ühisnimetaja siin, isiklikud elud kulgevad selle kõrvalt juba vähe individuaalsemat rada. Kalju ema saadeti kunagi ära, selle eest, et ta Saksa okupatsiooni ajal oli venelastele andnud partisane välja. Uskumatu küll, aga 60-ndatel sai juba sellisest asjast kirjutada. Nüüd tul

Raimond Kaugver. Keskpäevavalgus.

Mööda kesklinna Raimond Kaugver. Keskpäevavalgus. Tallinn, 1962. Kujundanud Vive Tolli. 250lk. Üle viiekümne aasta tagasi kirjutatud teose puhul ei saa enam öelda, et see räägib uue ühiskonna ülesehitamisest, vana elukorralduse taandumisest, kuid just sellest "Keskpäevavalgus" kõneleb. Kristjan Kaarep on punaarmeest erru läinud ohvitser, kes nüüd (on aasta 1950), hakkab oma elu rööpasse seadma Tallinna trammipargis. Algus on keeruline, alustab ta ju oma karjääri rohujuure tasandilt - lihttöölisena remondibrigaadis. Hiljem saab temast juba väike ülemus, kuni asi läheb nii kaugele, et noormees (raamatu alguses 28.a, lõpus 31.a), valmistub parteisse astuma. Ent paraku, ei ole halba ilma heata. Edu, mis saadab Kristjanit töörindel, hülgab teda isikliku õnne otsinguil sootuks. Tulnud tagasi tsivilisatsiooni, kus ei ole tal ei vanemaid, kes on hukkunud, ei oma kodu, kuhu maabuda, haarab uppuja õlekõrretski. Nii saab alguse tutvus kunagise koolikaaslase A