kolmapäev, 26. mai 2021

Isaak Babel. Ratsaarmee. Odessa lood. Novellid. Maria.

 



Isaak Babel.

Ratsaarmee. Odessa lood. Novellid. Maria.

Eesti Raamat.

1977. 296 lk.

 

Vaevalt ma nüüd ise selle raamatuni jõudnud oleksin, aga et töökaaslane seda mulle lugeda pakkus, ei saanud ju ometi kätt välja sirutada öeldes: net! Inimene võib, asja ees, teist taga, viimati veel solvuda, teinekord loobub laenutamisest sootuks. Aga siis tulid teised lugemised vahele ja nii ta muudkui ootas ja ootas oma järge. Nüüd, pärast kahte kuud sai see läbi loetud. 

Isaak Babeli (18994-1940) nimi oli mulle varem samahästi kui tundmatu. Pole ka ime, sest isegi šampoonipudel tõmbab rohkem tähelepanu kui seesinane kaanekujundus. Nii palju ma siiski ära arvasin, et autor on Odessa juut, ja seda ta oli ka. Arusaadavalt laskusin eelarvamuste libedale teele, arvasin kohtavat siin mõnd provintsi kaldapealsel jalutavat Daami koerakesega või vahvaid leitnant Šmidti poegi, neid muidugi ei esinenud. 

Küll kohtas aga midagi hullemat, julmemat ja robustsemat. Babel kirjutab sõjast. „Ratsaarmee“ peaks olema tema kõige tuntum jutukogu, mis räägib Esimese Ratsaarmee sõjakäigust poolakate vastu Venemaa kodusõja päevil. Autor tegi sõjakäigu kaasa ajalehe juures töötava reporterina, pani kirja, mida koges, nägi, läbi ja üle elas. Osa jutte on ka teiste suust kuuldud, nii et tase on üsna ebaühtlane. Kui nende poolemeelsetega kohtumised kestavad siin raamatu kekspaika välja, siis „Odessa lood“ ja „Novellid“ on juba lühemad lugemised. Mingit Nõukogude korra heroiseerimist vms ei maini Babel ka nendes juttudes. Selle eest saab kohtuda kohalike ja isehakanud bandiitidega. Mulle tundus, et jutt käib anarhistidest, aga võisin ka eksida. Veel leidub seikasid Babeli minevikust, kui see ikka oli nii, nagu ta kirjutab, kes neid kirjanikke teab. Paneb imestama, et ta nendest vasktorudest läbi käies üldse suutis ellu jääda. Ta käituks justkui lööklause järgi, kuidas see nüüd oligi, et: Kui oled kurguni pasas, ära lase pead norgu. Raamatu lõpetab näidend 8 pildis pealkirjaga „Maria“. See on otsatult nukker ja lohutu lugu Petrogradis revolutsioonile jalgu jäänud tsaariarmee endisest kindrali perekonnast.

Olgu meeleoluga nüüd kuidas on, kuid lugemist see mõistagi ei takistanud. Jah, raamatu lõpus on viis lehekülge kommnetaare ja märkuseid, mis laiendasid tekstis esinenud fraase, aga kahjuks ei viidanud lugemise ajal neile küll mitte miski. Ei tärni, kursiivis kirja ega midagi, mille abil orienteeruda, alles hiljem avastasin, et nad seal raamatu lõpus olemas on. Oleks võinud mingi eristus ikka olla, samuti väärinuks Babeli valikkogu korralikku ees- või järelsõna toimetajalt, et konteksti, 20. sajandi alguse Venemaa olusid paremini aduda. Aga autor rääkis muidugi enda eest ise, ja kirjutab ta väga hästi.

Üks väike katkend: 

"Tulehaavades linn - risti-rästi mahamurtud sambad,maa tigedate konksus vanaeideküüntega üles kistud - paistis otsekui õhku kerkinud, õdus ja ebatõenäoline nagu unenägu. Kuu kalget helki voogas tema peale raugematu jõuga. Varemete rõske hallitus läikis otsekui marmor ooperiteatri pinkidel. Ja hingeelevil ma ootasin, et pilvede varjult astuks esile Romeo, atlassi rüütatud Romeo, kes laulaks armulaulu, kuna tusane elektrotehnik kulisside taga hoiab sõrme nupul, millega kuud välja lülitatakse." (lk 33)

 Vaatasin üle ka Babeli teised eestindused, Olev Jõgi on üksi teda tõlkinud, lihtne see olla küll ei saanud. Võimalik, et midagi on tõlkes  isegi kaduma läinud, see luuleline helisev foon nt, aga see ei olegi tõlgitav tegelikult. Selles peitub kindlasti Babeli fenomeni üks tahk, et ta kirjutas koledatest asjadest kenasti. Ja vanade raamatutega on jälle see asi, et neid soovitada väga ei tihka. Kel huvi on, neil on see ammu loetud, aga kes ei ole veel teda avastanud ja vene kirjandust ei pelga, no, neil tasub ta küll võtta lugemiskavva.



 Müstiline Venemaa

 Eesti Ekspress

Vikerkaar

Keskus

Livejournal



teisipäev, 18. mai 2021

Herman Sergo. Randröövel.

 


Herman Sergo.

Randröövel.

Eesti Raamat.

1988. 384 lk. 

 

 Algselt „Näkimadalate” neljanda osana kavandatud raamatust kasvas hiljem välja hoopis iseseisev ning tõsiseltvõetav ajalooline romaan. Esimese kolme mõõtu nii mahus kui ka mõjus enam saavutada küll ei õnnestunud, kuid seda enam kiidan heaks autori visadust materjali läbi töötamisel. „Randröövel” jätkab sündmuste käiku mõne aasta möödumisel sealt, kus see lõppes hiiurootslaste kurbloolise õiguse otsimisega. Getter on lahkunud teise ilma, Skalluse talu seisab tühjalt, aga samal ajal hakkab saarel laiutama peene nimega aadlik Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg. Kohalikud kutsusid teda lihtsalt Ungruks. Just tema lugu siin kaante vahel end paos hoiabki.

 Küll tahaks kirjutada midagi head nii uhke nimega härra kohta, nt: et ta asutas mõne kooli või rajas sadama, aga kahjuks oli tegemist põlastusväärse tolgusega. Vähe sellest, et ta kiskus naabritega tüli ja tahtis saada kogu Hiiumaa valitsejaks, keeras Otto käru ka oma inimestele. Kursilt eksinud, karile sõitnud või Näkimadalatele sattunud laevade paljaks riisumine olid tema paturegistris veel kergema kaaluga sooritused, aga lisaks sellele määris ta oma käed verega, sooritas mõrva. Nagu sarnastel juhtudel ikka, saabus ka sellele oinale oma mihklipäev.

 Sergo ei oleks Sergo, kui tema raamatus puuduks keegi meremees. Siin võtab selle kandva rolli oma õlgadele Carl Johan Malm, „Näkimadalatest“ tuttavate Walborgi ja Clemeti tütrepoeg. Nii palju, kui Carl jalga kuivale maale saab, jõuab ta võtta naise, luua pere ja Skalluse talu uuesti järje peale kõpitseda. Peamine sissetulek aga tuleb laevajuhi tööga. 18 aastat suudab Carl Ungru alluvuses töötada, enne kui puhkeb riid, lahvatab konflikt. Ega siin midagi rõõmustavat küll ei olnud, aga nii see kipub olema, et kaks kõva kivi head jahu ei jahvata.

 Ometi ei tekkinud seda ebaõiglust jälgides raskuseid lugemisega. Sergo kirjutab ladusalt ja soravalt, tema keeles ei ole konti sees. Kohanimed on küll rootsipärased (Grossenhof – Suuremõisa, Hohenholm – Kõrgessaar, Neuenhof – Uuemõisa Haapsalu jne), kuid hiiumurret ta siin ei kasuta. Isegi raamatu viimane neljandik, mis koosneb suures osas ajalooliste ürikute refereerimisest on Põhja-Eesti kirjakeelde ümber pandud. Kui muidu oli raamat huviga loetav, esines tegevust ja intriige, siis viimane neljandik muutus tüütuks. See protokolliline stiil oli kui, ma ei tea... vastutuul. Ootasin midagi muud. Samuti võis asi selles olla, et Sergol puudus krimikirjaniku kogemus. 80-ndatel, kui see raamat kirjutati, tegi kuulus skandinaavlaste nordic noir alles esimesi arglikke samme sipupükstes. Polnud veel ilmunud midagi, mille järgi oleks saanud šnitti võtta. Kuid ometi, vaatamata sellele, on „Randröövel“ korralik romaan, mis tuletab meelde, et teinekord eksivad ka n-ö juhid.

Ja saigi Sergo lugemisega ring peale. Arvasin küll, et ei tea ikka, kas nii palju vastu pean, kuid pidasin. Oli huvitav kogemus, lugeda ühe autori kõik raamatud läbi, mis raamatukogust saadaval on, väljakutse missugune. Polegi ammu kedagi nõnda lugenud. Nende teoste tase oli muidugi kord nii, korda naa, aga midagi keerulist küll ei olnud. Tore oli veel see ka, et err. arhiiv lehel oli mitmeid saateid, mida sai lisaks kuulata-vaadata. Kahju ainult, et digar.ee lehel vanu Loominguid sirvides tema raamatuid nii vähe oli arvustatud. Aga olgu kuidas on, randlaste minevik on vähemalt Sergo abil osaliselt kaante vahel, mille üle võin, rannarootsalse järglasena, vaid heameelt tunda.


Kirjakoi

Goodreads

pühapäev, 9. mai 2021

Herman Sergo. Näkimadalad.


 


Herman Sergo. Näkimadalad.

Eesti Päevaleht. 2008. 778 lk.



Dagö saare Reikebi rannast loode pool meres asuvad kivised karid, mida kutsutakse Näkimadalateks,” rääkis vanaonu. “Seal kaljude vahel sügavates hauakohtades elab vägev merevaim. Pimedatel tormiöödel tuleb ta veest välja, võtab suure musta koera kuju ning hirmutab siis madalatest möödasõitvate laevade meremehi oma haukumise ja ulgumisega. Tema hääl on nii kole, et meremehed lõpuks enam ei tea, kuhupoole koosi hoida, ja kihutavad oma alustega otse karidele. Raginal närib nüüd merekoer laevade põhjaplangud puruks ja harva juhtub, et mõni meremees sealt veel eluga pääseb. Laevade last aga kaob koos kõige muuga sügavasse näkineelu või langeb rannameeste saagiks.” (lk 706)

Teada on, et eesti kirjanikke eriti laialt ei tunta. Nõnda jäävadki paljud raamatud enamasti riiulile tolmu koguma ja ruumi võtma, kuni ühel päeval seisab konteiner maja ees ning ootab oma saaki, lõuad pärani lahti, oh õudust! Pole midagi parata, aga massimakulatuuri armuaeg on üürike, nii on see kord juba välja kujunenud. H. Sergo (1911-1989) võis seda ette aimata ja et midagi püsivamat luua, pani ta kirja ajaloolise romaani “Näkimadalad”. See on suur, lausa eepiline lugu hiiurootslaste käekäigust, mis leidis aset 18. sajandil.


Väga palju siin ümber jutustada pole mõtet, tekst läheks liiga pikale ka, aga põhiline, mille ümber teema hargneb, on vabadus. Rannarootslastel on põlvest põlve päritud priiusekirjad, mis annavad neile rohkem õiguseid kui eestlastele. Kuid mõisnikud tahavad jälle oma alamaid survestada, vahet pole, mis rahvusest alluvad neil on. Nii käivadki siis rannarootslased oma õigusi taga ajamas küll Revalis, küll Sankt – Peterburis.

Romaani tegelaskond on üsna suur. Peategelast, kellele esiti kaasa elada mul ei olnud. Alguses oli küll Clemet, kellest sai külavanem, aga kolmandas osas teda ainult meenutatakse mõnel korral. Tema esimene naine, Walborg, vot see oli üks säre naine, aga tema lõpp oli päris julm jälle. Kõige rohkem läks hinge… Getter. Tema ei olnud Clemetiga nii julge suhtlema kui Walborg, kuid hiljem nad siiski astusid altari ette.

Sergo lugemisega, mul on see temalt juba mitmes raamat järjest, mingit tõrget muidugi ei tekkinud. Tema stiil ja võtted olid mulle ammu tuttavad. Üks asi, mille juures kulmu võiks kergitada, on tegelaste loomine. Ta ei kujuta neid sisemiselt kuigi sügavalt, kui nii võib öelda, vaid vaatleb distantsilt. Getterile annab külavanem ehk kõigeteadja positsioonil olev autor nt sellise iseloomustuse:

Christian pani tähele, et Getter oli jutu ja olemise poolest kuidagi järsemaks ning nurgelisemaks läinud. Endisest tõsiste silmadega, aga naerusuuga tüdrukust oli saanud naine, kellel hommikust õhtuni raske töö ja metsaüksildus niihästi sõnad kui ka palgejooned vahedamaks ihunud.” (lk 414)

Nagu näha, siis hinge salajasemaid äratundmisi väga välja ei öelda. Järelsõnas ütlevad Kadri Tüür ja Helgi Põllo, et Sergo ei soovinud psühholoogias sõrmega järge ajada, vaid tegelased olid allutatud kogukonna traditsioonidele. Seepärast ma oma lemmiktegelast siin kohe ei tuvastanud ka. Aga see suurem kogukond, see ülekohus, mis seal toimus oli küll selline, et karju appi!

No ja külaelu, hülge- ja kalapüük, meresõit, üldse kogu maailm oli väga hästi üles ehitatud ja edasi antud. Arhiivis veedetud tunnid on autoril asja ette läinud. Imelik, et see romaan sai ilmuda aastal 1984, peab ikka paduvõhik olema, et mitte tabada allteksti, millise võimu vastu see romaan võis olla suunatud. Kas tänapäeval see raamat veel kõnetab lugejat? Oleneb lugejast, mulle läks küll korda ja pean seda Sergo parimaks šedöövriks.

Eesti Päevaleht


 

 

 

 

 


pühapäev, 2. mai 2021

Herman Sergo. Kui ma alles noor veel olin.

 



Herman Sergo.

Kui ma alles noor veel olin.

Eesti Raamat.

1980. 248 lk.


Lapsepõlv on ikka see kõige parem periood, mis kaugemale jäädes aina ja aiva helgemalt meelde kipub tulema. Ja kui juba kord teha tagasivaateid ja ületähendusi, siis on muidugi oluline, mida võtta, mida jätta. Neid pudinaid, mida möödanikust haarata, mis ajaliselt jäävad sinna kuhugi 20. sajandi algusveeru Hiiumaale, Sergol juba jagub. Kokku on siin raamatus viis juttu, ilmselt ei ole ülearune seda kogumikku alapealkirjastada nii, nagu ütleb laulusõna - „Viis viimast”. Kui ajaliselt Sergo jutukogud ritta panna, et ülevaadet saada, on nimekiri selline:  


Pinnavirvendus ja põhjalained: jutustusi ja olukirjeldusi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962. 248 lk.

Lootsitoa jutud. Tallinn: Eesti Raamat, 1967. 244 lk.

Kui ma alles noor veel olin: jutustused. Tallinn: Eesti Raamat, 1980. 245 lk.


Need andmed on pärit äsjaalustanud veebilehelt ehk eesti kirjanike e-leksikonist  Estonian Writers. Leht on küll ingliskeelne, kuid tema olemasolu üle on mul siiski äraütlemata hea meel, keda kõiki sealt ei leia, terve tähestik on olemas.

Kui juba loeteluks läks, saagu siingi raamatus avaldatud jutud järjekorras ära mainitud. Otsa teeb lahti üks omanäoline jutt „Lapsepöli”, mida võib iseloomustada sõnadega olme- ja olukirjeldus. Sergo räägib siin arvatavasti enda lapsepõlvest, perekonnast, lugema-kirjutama õppimisest ja tööle asumisest, loomulikult ei puudu mere poole vaatamine. Võib-olla parema osa, sest jutt ei ole just kõige meeldejäävam, jätsid need kohad, kus peategelane sattus Haapsalu Örsemani haiglasse. Selle väikelinna nimi oli temal Apsal, et kuidas elu siis käis, nt laev sõitis Heltermaa ja Haapsalu vahel, Hiiumaale veeti kaupu kalevivabrikule, kogu see ajalooline taust oli huvitav jälgida. Muidu on tegemist korraliku, aga siiski keskpärase jutuga, mis paraku, nagu juba öeldud, kauaks meelde ei jää. Kuid kõige tugevam tahk on siin, seda võrreldes kogu tema lühiproosaga üldse, on selle teksti keeleline külg. Sellist hiiumurde kaskaadi ei ole ma varem tema puhul kohanud, muidugi oli see kõik omal moel nauditav. Vahemärkuse korras lisan, et Sergole  pidi olema Hiiumaal tehtud mälestuskivi, millele on kirjutatud read, mis on valitud siit jutust, need on järgmised: „Kirjatarkus ja meri… Kaks asja. Ja mina sääl kut ärg kahe heinakuhja vahel. Eks ta rohkem sedasi ikka oli, et talvisel aal said raamandud võidu, suisoojaga änam meri, taat ja paat.”  (lk 16)

„Kui ma alles noor veel olin” andis oma nime tervele kogumikule, seda mõistagi arusaadavatel põhjustel. Esiteks see, kuidas autor selle jutuni jõudis, oli juba märgiline. Pärast jutu „Lapsepöli” ilmumist Loomingus pöördus üks lugeja Sergo poole, et temal on enda noorusajast pajatada parem lugu, mille autor siis kirja pani. Vahemärkuse korras lisan, et samal viisil on kirja saanud üks varasem raamat, „Kauge tule kuma”  (1975). Teiseks põhjuseks raamatu nimijutuks saamisel on „Kui ma… ” maht, mis ulatub napilt üle saja lehekülje, teised on ikka poole lühemad. Lugu ise on ääri-veeri sarnane eelmisele jutule, lapsepõlv Hiiumaal, emaga üksi kasvava nooruki silme läbi nähtud kombed ja argipäev. Kuidagi on nii, et vahel õnnestuvad kõrvaltegelased Sergol ehedamad luua kui peategelased. Nt Joonas, meremees ja kõva töömurdja jättis siin kuidage erksama mulje. Temalt on ka see puusepa tarkus:

 „Sa, Tõnis, oled nutikas poiss, a knee-witted boy, tead isegi, et kaua tehtud kaunis töö. Ja et rehapiid olgu saarest, ei need siis murdu. Selg aga kisklikust kasest, et pulgad seda lõhki ei ajaks. Vars kergest, krõbekuivast ja oksteta haavast. Siis see riistapuu väleda nooriku käes otse lendab – lust ja lõbu vaadata. ”  (lk 92)

Üks võte, dialoogi rikastamine võõrkeelsete laenudega, mida Sergo tihti kasutab, leiab ka siin äramärkimist. Jutuna küll on see küll nimilugu ja pikkustki jagub piisavalt, aga ei ületa siiski seda piiri, et oleks midagi enneolematult lahedat. Olmekirjandus on vajalik, ma ei tea, vist pigem koduloo uurijale, aga midagi on siin jutus nagu puudu, et see vastaks minu ootustele lühiproosa osas. Toredaid kohti siiski oli, kas või see, kus üks tööline meenutas, kuidas ta ehitas Rohuküla tee ääres pooleli jäänud Ungru lossi.

„Kooliraha teenimas” on esimene lugu, mis korvas kõik selle, mis eelmistel siin vajaka jäi. Jutus on olemas nii, põnevus, pinge, tegevust edasi viivad tegelased kui ka sergolik moraalikonks. Eks ta tõmbas selle jutu küll lihtsa skeemi karkassile, kuid ei saa salata, tegemist on üle prahi looga. Jutt on esimese vabariigi ajal tegutsenud piiritusevedajatest. Nagu ikka autoril tavaks, areneb siingi väike armuliin, mis annab pisut romantilist võnget asjale juurde. Huvitav, et Sergo ei ole varem tuliveega hangeldajatest kirjutanud, nüüd on siis see nišš samuti täidetud. Veider küll, aga piiritust ei viidud mitte ainult Soome, vaid seda toodi ka Eestisse, no tõesti, mis kõik välja ei tule. Täitsa vabalt saab seda kogumiku parimat pala nimetada novelliks.

„Tules kumava taeva all” kuulub nende väheste juttude hulka, kus ei ole juttu Hiiumaast, küll aga ei puudu siin meremees. Jüri Vihur sõidab aurikul „Saadjärv” Soome lahel Leningradi. Ta veab põgenikke, kes on pääsenud Tallinnast 1941. aastal, kui sakslased vallutasid Põhja-Eesti alad. Suursaare lähedal saab Jüri laevalael pommirünnakus haavata. Kogu jutt on sellest, kuidas peategelane haigevoodis hingevaakumise hetkedel kohtub oma teise ilma lahkunud lähedastega, samas käib ta läbi möödunud elu olulisemad seigad. Muidugi on tegu sõjavastase jutuga, haavatutest ja hukkunutest hakkab kahju, aga no, sõjateemat on juba piisavalt käsitletud, isegi Sergol. Omapärane oli see, et autor kasutas uut laadi kirjutamiseks. Kui tavaliselt on ta ikka olnud kirjanik, kelle jaoks realism on tegelikkuse tõetruu kujutamine, võtab ta siin justkui teise käigu, juttu sigineb fantaasiat, mis ei ole talle üldse omapärane. Üllatuste vastu ei ole mul midagi, nii et eksperimenteerimine teenis oma eesmärki.

„Proovitund”  jõuab ringiga tagasi Hiiumaale, kui saabub 1944. aasta tormine sügis. Sakslased hakkavad põgenema, venelased ei ole veel saabunud. Külas elavad üksikud pered, kelle hulgas on põgenema asutajaid, neid, kellel on selleks piisavalt põhjuseid, ja neid, kes soovivad jääda kodukohta. Otsest peategelast ei ole, on vaid paar naabrinaist ja ühte jalga lonkav külamees. Eks neil läheb omavahel ütlemiseks, et kes keda on sakslastele üles andnud ja mida kõike veel. Viinaralli kõrval on see vast teine hea lugemine siin kogumikus. Kogu seda miljööd ja meeleolu on väga hästi õnnestunud edasi anda. Kodumaalt lahkumist on Sergo oma „Põgenike laevas” (1966) küll märksa laiemalt kujutanud, kuid lühijutu kohta on siin piisavalt, et peamine - inimeseks jäämine - kirja saada. Ei ole keeruline märgata, kummale rinde poolele autor kaasa elab, kuid erinevalt Põgenike laevast jätab lõpp siin otsad lahti, kas nad ikka pääsesid või…

 Vähe eriline raamat on see Sergo viimane jutukogu. Kui esimesed kaks olid oma laadilt veel ühetasased jutuveeretamised, siis siin on iga jutt justkui ise suunda kiskuv lugu. Seda tulemust ei saa pidada ei heaks ega halvaks, nii kirjutades on lugejaskond ilmselt laiem. Autor katsetab ja ereneb ju kogu loometee vältel, nii ka Sergo. Kuid näib küll, et lühiproosas on autor oma sõna öelnud, teemad ja motiivid hakkasid juba korduma, oli ka viimane aeg minna edasi romaani manu.