Mööda netti

Põgenemiskatse. Tõlkinud Ralf Toming ja Hardi Tiidus. Eesti Raamat. 1965. 360lk. Et  teaduslik fantastika (TF) mulle natukene huvi pakub, siis lugesin ka  seda raamatut. Tegemist on kogumikuga, mis koondab kokku kuus juttu  seitsmelt autorilt. Aastaarv tegi mind küll alguses punapropaganda  suhtes pisut ettevaatlikuks, vene keeles ilmus ta veel varem (1962), aga  kõige hullem ei olnudki, kannatasin ära. Eks asi on selleski, et pärast  Abram Palei "Planeediavarusse" lugemist sain juba aru, et kui enam  hullemkas minna ei saa, põhjas on ära käidud, no siis edasi lihtsalt  peab paremaks minema.  Ja läks ka. "Põgenemisktase"  Arkadi ja Boriss Strugatski. Kaks sõpra kohtavad  ei-tea-kuskohast-ilmunud-tüüpi, kellel on vaja pakku pääseda. Algab lend  asustamata planeedile, mis ei olegi nii väga asustamata. Tagasi maale  küll jõutakse kolmekesi, kuid too võõras tüüp kaob jälle justkui  minevikku. Ma küll pole pal...

Abram Palei. Planeediavarusse. Tõlkinud Ralf Toming. Eesti Raamat. 1971. 216lk. Pärast mitmeid ekspeditsioone Veenusele hakkab grupp asjaosalisi tegelema selle taevakeha alistamisega. Sündmustik on viidud tulevikku, kui rahvaarv küünib juba 18 miljardini, Sahhaara kõrbe on ehitatud linn ja riike peale ühe enam pole. Et siis selline kergelt punakas tulevikunägemus on siia kaantevahele kirjutatud. Raamatuna ei saa seda pidada just kõige paremaks oma kategoorias. Eesõnas öeldakse, et see on kirjutatud vastukaaluks „Läänes” levivatele nn antiutoopiatele. Väikese vastulöögi autor muidugi annab, aga see teostus... Kui nüüd aus olla, siis näikse, et pateetikaga pingutas ta küll pisut üle. Aga mis ma siin ikka kriban, üks näide ilmestab seda ehk rohkem: ”Nad vaatasid vaikides tähelepanelikult teineteisele otsa. Eritomo nägi tütarlapse elavat, kirgast nägu, mille põhitooniks oli elurõõm. Kuidas sobib see kokku tolle piiritu meeleheitega? Sobib. Mitte kõik ei ole inimeses lihtne ja järj...

Ivan Jefremov. Andromeeda udukogu. Tõlkinud Rene Shubbe. Eesti Riiklik Kirjastus. 1962. 320lk. Raamat räägib sellest, et igaüks võib unistada. Kuid Ivan Antonovitš Jefremovi (1908 – 1972) kui julge unistaja sule all võttis teaduslik fantastika kujutamine üsna iseäraliku suuna. Kogu tegevus on viidud kaugesse tulevikku, kus aastaarve enam ei nimetata, mainitakse vaid ajastuid. Seega on kätte jõudnud nn Suure Ringi ajastu, suheldakse inimese sarnaste kaaslastega lähikosmosest. Ja näiteks Einstein on pelgalt antiikaja teadlane. Kommunistlik utoopia ise terendab siit raamatust vastu. Tasalülitamine oli nii suur, et kogu maailmas räägiti ainult ühte keelt. Tahaks kohe küsida, et kas päriselt ka pidi kommunism nii kaugele minema? Aga meenub, et õige, see on ju fantastika žanr. Vastukaaluks on möödas sõjad, nälg, haigused ja pikenenud on ka eluiga. Sündmustik algab siis, kui oma viimaselt luhtunud missioonilt hakkab maale naasma tähelaev "Tantra", pardal 14 liikmeline meesk...

Ivan Jefremov. Cor Serpentis Mao süda. Tõlkinud Harald Joasoon. Ajalehtede - ajakirjade kirjastus. LR 1960 nr. 50. 48lk. Jutustus sellest, kui kosmoselaev "Telluur" kohtub oma missioonil ilmaruumis maavälise tsivilistatsiooni esindajatega. Sündmustik on viidud ebamäärasesse tulevikku, aga niipalju, kui aru võib saada, on Maa peal kadunud klassivahed, s. t. saabunud on kommunism. Jefremovi jätkab oma unistamist helgest tulevikust. Midagi väga vapustavat lugemisega ei kaasnenud, kuid mind innustab see teema ise - kosmos. Ja sinna ei saa ma midagi parata, selles on mingi magnet. Aga tegelased siin raamatus jäävad kahjuks väga hillitsetuiks. Et see nii on, selle üle kurdavad asjaosalised ühes dialoogis ise samuti: "Te olete sarnane oma nimega," sosistas Kary. "Mulle on jäänud meelde, et Taina tähendas iidses keeles saladust, mõistlikkust." "Te valmistate mulle rõõmu," vastas neiu tõsisel ilmel, "mulle on alati tundunud, et saladus...

Ivan Jefremov. Viis rumbi. Tõlkinud Eugen Hange. Ilukirjandus ja kunst. 1946. 152lk. Ivan Antonovitš Jefremovi kohta loen raamatu sissejuhatusest, et autor oli nii meremees, paleontoloogia profesossor, bioloogiateaduste dokor, mäeinsener, kui ka väsimatu matkaja. Juba iseenesest saab siit oletada, et oleks tekkinud korvamatu kahju, kui tema teadmised ja kogemused poleks trükki pääsenud. Ja kategooriaks raamatul on loomulikult teaduslik fantaasia, aga kuna seda väljendit kirjastamise aegu ei tarvitatud, nagu ka sõna "ulme" polnud veel kasutusele võetud, siis kirjutatakse tiitellehel nende palade kohta - jutte ebatavalisist asjust. Mille kohta võib vaid kaasa noogutada, et mis siin salata, tuleb nõustuda. Raamat algab siis, kui Teise maailmasõja päevil koguneb Moskvasse endise laevakapteni, Ignati Petrovitš Begunovi, juurde viieliikmeline laudkond seltsimehi kohtumist tähistama. Et koosviibimisel ainult napsust ja piibu popsutamisest väheks jääb, teeb korteripereme...

LV 38. Raamat, mida nägid lugemas kedagi teist. Charlotte Lii Tipp. Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond? Petrone Print. 2015. 280lk. On soe septembri algus, kell läheneb viiele, kui astun kiirelt bussi. Libistan sõidukaardi üle validaatori helendava ekraani ning bussijuht noogutab rahulolevalt. Muidugi, kõik on korras, tasuta ühistransport toimib. Valin istekoha bussi tagumises osas, sest sinna tikub vähem reisijaid, ja nii ma töölt koju sõidan - väsinud ja rõõmus. Aga buss on enamasti tühi. Kaks kolm inimest enne mind, teist niipalju tuleb veel peale, kuni jõuan linna. Keskmise ukse juures kohtan juba mitmendat korda viimase kuu jooksul ühte prouat. Mis ta olla võiks? 60+, punases sügismantlis, valged juuksed sinise bareti vahelt turritamas ja pruun õlakott kõrvalistmel laiutamas. Jään hetkeks mõtlema, et kindlasti sõidab ta külla tütrele, et pakkuda hapukat sõstramahla vms. Ja see tema äraolev-küsiv pilk, mis mõistatab, kas ei olegi juba kohal. Loomulikult saan tema eemalvi...

Ljubov Jakõmtšuk. Donbasssi aprikoosid. Tõlkinud Mathura. Allikaäärne. 2019. 80lk. Ukraina - Venemaa konfliktist ei ole meedias viimasel ajal suuremat kuulda olnud,  kuid usun, et elu läheb Donbassis edasi. Idarindel muutusteta või ka teateid tegelikkusest, nii võiks ju alapealkirjastada sedagi luulekogu, mis sõjakoledustest vestab. Jakõmtšuk on nii ausalt valus kui valutavalt aus, teisiti pole mõtet luuletama hakatagi. 21. sajand, aga, no ma ei tea... milleks sõdida. Luule räägib ise enda eest. „Võib võtta ükskõik millise sõja, Trooja omast Teise maailmasõjani välja – kollaborante on leidunud kõikjal ja alati. Nii oli Troojas neid, kes alistusid sissetungijatele, nii oli Prantsusmaal kohalikke, kes tegid koostööd natsidega – sellal kui teised moodustasid Hitleri vastast koalitsiooni – ja seda mitte ainult ratsionaalsetel, vaid ka emotsionaalsetel põhjustel, kinkisid nad ju sissetungijatele lilli. Seletasin sõpradele, et asi pole lugansklastes või donetsklastes, vaid me...

LV 53. Raamat, mille autor, tõlkija või illustraator on lugemise väljakutse grupi liige. Lille Roomets. Üks väike valge tuvi.                                                                                  Tänapäev. 2019. 272lk. Noorteromaan ei ole küll päris minu sektor lugeda, aga punkti kirjasaamise huvides proovisin ikka ette võtta. Kuskilt on meelde jäänud, et noortekad pidid olema lugejale vanuses 12-18. Vot siis, kuid mul on see iga ammu möödas. Ja teine asi on mu rikut eelarvamus. Mingi teadmine ikka ütleb, et noortekas, seal on lilled ja liblikad, kaustikusse kirjutatu...

Aleksandr Beljajev. Amfiibinimene. Maailmavalitseja. Tõlkinud Adam Randalu. Eesti Riiklik Kirjastus. 1960. 368lk. Nagu tihti juhtub, oli ka seekord kirjaniku nimi mulle suht võõras. Sedagi raamatut teadsin ainult kaane ja kunagi ammu nähtud filmi "Amfiibinimene" järgi. Ja film oli isegi leebem kui raamat. Järelsõnast selgub, et Aleksandr Romanovitš Beljajev (1884-1942) on olnud otse žülvernilikult produktiivne kirjanik. Ta jõudis avaldada ligi kakskümmend romaani ja teist niipalju jutustusi. Amfiibinimene aga räägib Argentiina rannikul elavast doktor Salvatori kummalisest eksperimendist. Tal õnnestus, küll mitmete ebaõnnestumise hinnaga ahvide peal, inimesele siirdada hai lõpused. Selle katse tulemuseks on vees ja maismaal elav amfiibinimene nimega Ihtüander (kreeka keeles kala-inimene). Loomulikult satub Ihtüander pahade kavatsustega pärlipüüdja, Zurita, kätte, kes kasutab lihtsameelset amfiibinimest oma huvides ära... Ja need sukeldumised. Üldiselt polnud Beljajevil ker...

LV 23. Raamat Petrone Prindi "Minu" sarjast, mis on ilmunud aastatel 2017-2019 Brigitta Davidjants. Minu Armeenia. Aus vastus. Petrone Print. 2017. 184lk. "Minu" sarja raamatud võib tinglikult jagada kaheks. Ühed räägivad sihtkohast, teised "Minust". See raamat kuulub sinna viimasesse kategooriasse. Kui pealkirjaks on juba "Aus vastus", siis küsimuseks jääb, kus on Brigitta Armeenia? Sellele ei saagi üheselt vastata ega vastata ka raamatus. Armeenia, see on geograafiliselt väike riik Ees-Aasias. Kuid tänu ja samas paraku oma pikale ajaloole, mis on pillutanud armeenlasi mööda ilma laiali, leiab autor Armeeniat nii Eestist kui Ameerikast. Loomulikult on raamat kirjutatud Armeeniast, kuid autor avab teemat teiste inimeste, eelkõige oma perekonna kaudu. Palju on juttu esivanematest, sugulastest, teisisõnu: Brigitta räägib enda päritolust. Ema poolt eesti-läti, isa poolt armeenlane, arusaadav, et sedasi mitme rahva vahel olemine võis autori...

LV 6. 2019. aastal ilmuv debüütteos Hando Põldmäe. Kohatu kergus ja pärlendav miski. EKSA. 2019. 72lk. Päris kindlasti oleks selle raamatuni jõudmine ilma LV grupita jäänud mul olemata. Kes siis nüüd ikka nii väga luulet loeb, see jääb sealt kirjasõna äärealalt ikka mitme päevateekonna kaugusele. Kuid vahelduseks proosale ja kõrvutuseks oktoobrikuisele loodusele, mis juba iseenesest on piisavalt poeetiline oma värvidega, võib ka luulet lugeda, tõepoolest, miks mitte. Suurim üllatus oli siin autori isiksus. Tutvustus teavitab, et Hando Põldmäe on sündinud 1971.a Elvas. Tegemist on siis suht hilisdebüüdiga. Veel loeme sisekaanelt: „Ta on juhatanud orkestreid mitmetel laulupidudel ning tegelenud ka heliloominguga. Tänasel päeval töötab ta Eesti Politsei- ja Piirivalveorkestri dirigendina.” Jah, luule ja muusika, kes neid suudab lahuta.  Nii lõpeb ka esimene luuletus "Vares" ridadega "Küll temagi läheks, ent laulmata jääks siis / see väikene varesejalgne prel...

LV 9. Raamat, mille krabad allahindluselt. Eesti novell 2018. Koostanud Armin Kõomägi, Made Luiga, Kajar Pruul ja Maia Tammjärv. MTÜ Eesti Jutt. 2018. 208lk. Tuleb tunnistada, et sellise raamatu väljaandmine on üks tänuväärne ettevõtmine. Lugemisega ühele poole saanuna möönan, et oli head ja grammike vähemhead. Ajal, kui ohjad on romaani käes, tulla välja novellikoguga, jaa, müts maha koostajate ees. Kui tavaliselt jäävad sellised jutud kuhugi perioodika veergudele, mille lugemiseni ma isegi tihti ei jõua, või kaovad need kogud riiulis lihtsalt romaani seljataha, siis nüüd on terve aasta läbilõige "novellidest 2018" kenasti ühtede kaante vahele koondatud. Novell ja 2018 on siin jutumärkides loomulikult meelevaldselt. Esiteks on need tekstid ilmavalgust näinud 2017. a ja teiseks, neid kõiki novelliks pidada päris hästi nagu ei passi. Aga kui žanripiirid kõrvale jätta, siis leiab lugemist seinast seina, tekstid panid nii kaasaelama kui edasi mõtlema. Ja kahel lool on ...

LV 46. Mõni võõrkeelne raamat, millega hakkama saad (Kasvõi üle kivide ja kändude. Sõnaraamatu abil, google translatori abiga vms.) Guff is travelling. Санкт-Петербург. "Oкей". 1994. 52lk. Et inglise keelega on mul nii, nagu on - "Hello! How are you?" - "Hi! I´m fine, thanks. And you?". Siis google tõlke abiga sai isegi see lasteraamat loetud. Lugu räägib siis loomadest, kes elavad maagilises metsas. Need on loomad, kes räägivad inimkeeli, sõidavad auto ja paadiga ning peavad lausa poodi. Peategelane on koer Guffi, kes sõidab puhkust veetma jõe jäärde. Tee peal jääb ta nõnda uniseks, et korjab sõbra asemel kogemata ühe võõra koera haagissuvila peale, aga see selgub alles hommikul. Õige sõber eksleb samal ajal metsas ringi, kuid lõpuks saadakse siiski kokku ja jutt lõpeb hästi. See on üks imelik ja samas tore raamat. Kuskil ei ole märgitud lehekülje numbreid ega autori nime. Ainus nimi tiitellehel on kunstniku oma, Mаксим Kиселев. Tõsi, pildid annavad p...

VV. Aleksei Tolstoi. Insener Garini hüperboloid. Aeliita. Tõlkinud Arthur Kross ja Jüri Pikk. Eesti Riiklik Kirjastus. 1958. 408lk. Minu ees laual on raamat Tolstoilt, „Insener Garini hüperboloid”. Kuulasin youtube`st Vennaskonna samanimelist laulu, kui nad esitasid seda „Klubi 326” suitsuselt lavalt, ja imestan, et isegi sõnad olid mul veel meeles. Näib, et ega raamatki päris unustatud ole. Kogust laenatud eksemplar on üsna lillkapsas. Varem ma seda lugenud ei olnud, aga ettekujutus oli siiski olemas, et mingi propaganda värk vms. Nüüd lugedes selgus, et see on täitsa korralik ajastutruu pinev seiklusromaan. Kirjutatud 1926-1927, ümber töötatud 1937.a. Raamatu tegevus toimub peale Esimest maailmasõda. „Geniaalne teadlane” Pjotr Petrovitš Garin on Nõukogude Liidus avastanud hüperboloidi. See on midagi laseri sarnast, mida saab hakata kasutama nii keemia- kui ka mäetööstuses. Kuuldused uuest seadeldisest levivad läände. „Kord näitas Zoja Monrose Rollingile väljalõiget Tallinn...

LV 22. Eesti kirjaniku kriminull Monika Rahuoja-Vidman. Mõrtsuka jahil. Auratrükk. 2019. 144lk. Kui oma korterist leitakse noore naise surnukeha, asuvad juhtumiga tegelema uurijad Martin Küüts ja Robert Mets. Esimesed tulemused ei lase end kaua oodata. Peagi on arreteeritud ohvri eksmees, siis selgub, et too ei olegi süüdlane. Jah, aga lõpuks saadakse ikka õige kurjam ka kätte. Imelik raamat oli. See võiks olla kas või mõne „Kelgukoerte” osa stsenaarium, kui võrdlust otsida. Eks kindlasti on ka sellistel raamatutel oma sihtgrupp olemas, minul läheb veel aega, enne kui midagi sellelt autorilt uuesti lugeda võtan. Vabandust, fännid. Mis ma ikka oskan öelda, oli head ja oli halba. Tegelased jäid kuidagi üheplaaniliseks. Samas oli jälle perevägivalla teema, mis muutus ikka lausa rõvedaks. Nõrganärvilistele ei soovita. Olen ka ise selle vägivallavormiga kokku puutunud, sekkunud, tou ära saanud, nii et jah, midagi meeldivat see pole, kuid mis sest enam. Millest see raamat aga k...

LV 2. Fännid, andke tuld – skandinaavia krimi. Jo Nesbø. Muretu. Tõlkinud Maris Kuuda. Eesti Raamat. 2010. 408lk. Oslos juhtus midagi koledat, pangaröövel tulistas surnuks laekuri ja põgenes koos suure summa rahaga. Politseil pole ühtegi niidiotsa. Varsti leitakse oma korterist noore naise surnukeha. On neil midagi ühist? Esialgu näib, et ei ole. Tegutsema hakkab vaneminspektor Harry Hole, kes koos abilistega toob asjasse selgust. Mõrvar oli koguaeg läheduses, aga see selgub alles viimastel lehekülgedel, nagu ikka, oli kurjamit keeruline ära arvata. Asjasse olid segatud isegi mustlased. „Igas juhtumis on alati ruumi kõhklustele, ükskõik kui klaaritud see tundub olevat. Ja Harry oli sündinud kõhkleja. Aga ühel hetkel tuleb hakata uskuma, et elu omandaks kindlad piirjooned ja mõtte.” (lk353) Skandinaavia krimikirjanduse fännidele ei tohiks see autor võõras olla. Ühtlasi on tegemist sarjaga. On sündmusi, mis oleks justkui enne raamatut ära olnud, ja mõni liin jääb v...

 Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski.  Purpurpunaste pilvede maa. Tõlkinud R. Toming ja L. Hiebel. Eesti Riiklik Kirjastus. 1961. 280lk. Pärast seda, kui Veenuselt avastatakse väärismetallide olemasolu, tekib teadlastel suurem huvi selle kauge planeedi vastu. Mitmed varasemad ekspeditsioonid sinna on nurjunud, kuid nüüd, raamatu sündmuste alguseks on valminud uut tüüpi planetoplaan „Hius”, mis suudab meeskonna kohale toimetada. Ettevalmistamine lennuks Veenusele, lend ise ja missooni täitmine (pinnaseproovide võtmine, majakate paigaldamine järgmistele saabujatele, planeedilt lahkumine) on lühidalt öeldes see, millest raamat räägib. Lugeda oli huvitav, enne lõppu ikka pidama ei saanud. Selle sarja illustratsioonid kuuluvad sedapuhku H. Mittile, see andis ka mõju juurde. Ega neid vendasid asjata parimateks kirjanikeks omal alal peeta. Muidugi tekkis kurb meel ka, hukkusid ju kuuest meeskonna liikmest kaks – Spitsõn ning Jermakov. Ja keegi kalkutalane oli juba enne „Hi...

LV 34. Islandi kirjaniku raamat Islandi novell. Tõlkinud Arvo Alas ja Henrik Sepamaa. Eesti Raamat. 1979. 324lk. Usun küll, et kui kolm islandlast kuskil Reykjaviki hämaras pubis kohtuvad, siis nad kuulavad taustaks Björki ja räägivad kas jalgpallist või raamatutest. Juhtub keegi neljas seltskonnaga liituma, on lauas juba kirjanik. Mingit ametlikku statistikat mul siia kõrvale loomulikult tuua ei ole, kuid vähemalt näib nõnda, et kirjutajaid seal igatahes jagub. Olgu selle tõestuseks kas või seesinane õbluke novellikogu, mis vastupidist arvamust suudab kummuttada. Jätkates aga kättesaadava statistikaga, olgu mainitud, et sellest raamatust leiab 42 novelli 37 autorilt aastaist 1945-1970. Nagu ikka, hakkab mul nõukaaegse tõlkekirjanduse suhtes väike skepsise häirekell peas kumisema, et kas valik ei ole mitte kallutatud. Vene ajal pidi ju tõlkekirjandus käima läbi kadalipu, tektste tuli kooskõlastada kõrgemal pool, Glavlit ja mis nad kõik olid. Lugejatele sooviti näidata, et vaa...

LV 28. Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast - Postimees Taavi Kangur. Sünk jää, otsatu põhi. Post Factum. 2017. 416lk. Lükkasin juba pikemat aega selle raamatu lugemist edasi, kuid nüüd, lugemata raamatute karmavõla vähendamise huvides, sai ta läbi loetud. 2017. a EKL romaanivõistlusel Postimehe eripreemiaga tunnustatud Taavi Kanguri "Sünk jää, otsatu põhi" on täitsa kobe kriminaalromaan. Mida krimkade sisust ikka ümberjutustada, toimuvad mõrvad, mis lõpuks lahendatakse ja pahalased saavad karistatud. Ainult... Jube oli. Ei olnud jahe, oli jäine, pane või käpikud lugedes kätte. Pidevalt oli külm ja jää ja lumi. Uurijad ajavad roimarit taga, nii et veri ninast väljas, peresuhted kannatavad, palka ei maksta, lausa kahju hakkas mentidest. Täitsa huvitav ülesehitus on romaanil, läbi kolme ajastu jõutakse lõpuks aastasse 2015. Ja need kohad, kuskil Soome lahes asuv Punaarmee piirivalvekordon. Et siis, lugegem romaani, ei soovi liiga palju siin ...

LV 11. Mine lehele https://www.daysoftheyear.com/ Vali oma sünnipäev. Vaata, mis veidrad päevad selleks päevaks välja on pakutud. Vali raamat, mis ühe päevateemaga haakub (N: pealkiri, kaanepilt, sisu) Tarmo Teder. Vanaisa tuletorn. Varrak. 2010. 222lk. Minu sünnipäeva kohal oli seal lehel „Lighthouse Day”. Tuletornist või majakast on päris mitu raamatut, võtsin siis seekord Tarmo Tederi oma, et ikka kodumaine kraam oleks. Kunagi olen paari tema lühijuttu lugenud, nii et päris tundmatu see kirjanik mulle polnud. Kaanepildi ja vanaisaga seostus kohe „Vanamees ja meri”, aga siin on hoopis teine aeg ning koht. Kui lugema hakkasin, oi jahh, seda elu elukest. Võib vist väga lihtsustatult inimesed jagada kaheks: need, kellel läheb hästi, ja need, kellel ei lähe sedasi mitte. Äsja kohalikust saekaatrist koondatud Eerik Lauter on 60, elab Põhja-Eesti kalurikülas ja kalender näitab aastat 2009. Pärast naise lahkumist hakkab Eerik teostama oma kinnisideed, milleks saab elukaaslase mä...

LV 39. Raamat kirjastuse Elmatar sarjast “Öölane” Rex Stout. Linnavurle surm. Tõlkinud Jaan Kabin. Elmatar. 2001. 208lk. Nero Wolfe ja Archie Goodwin tegutsevad taas, et lahendada kuritegusid. Sedapuhku on sündmuspaik linnast väljas. Toimus mõrv, süütu mees istub pogris, aga Goodwin on juhtumit uurides pisut pigis. Appi tuleb Wolfe ning seab õigluse jalule. Vihmase pühapäeva ja sooja kohvi kõrvale täitsa mahe lugemine. Mõrvarit ma muidugi ära ei arvanud. Arusaamatuks jäi ka selline asi: „Õhtuid võib sisustada piinoklimängu, raamatute, ajakirjade või ajalehtede lugemisega...” (lk37) Mis asi on piinoklimäng? Kontekst ei andnud samuti mingit selgitust. Kes neid ameeriklasi teab, millega nad seal 60-ndate lõpus võisid tegeleda. Aga see Wolfe näikse küll olevat selline „easy” tüüp, et teeb, mis tahab. Oleks selliseid vaid rohkem. „Naine oli ukse avanud ja sisse astunud. Me neljakesi tõusime püsti. Komme püsti tõusta, kui naine sisse astub, on Montanas vanem kui Manhattanil, ja k...

LV 52. Sellise Eesti kirjaniku teos, kel on 2019.a ümmargune juubel. Juhan Peegel. Ma langesin esimesel sõjasuvel. Eesti Raamat. 1979. 172lk. „Meie elu on julmalt kitsas ja ebainimlik: me oleme marsil, me kaevume, me tulistame, meid tulistatakse, me matame oma surnuid ja saadame ära haavatuid. Me vaatame maastikku mitte kui inimesed, vaid kui sõdurid: siin on hea varjuda, siin on hea tulepositsioon, siin on kena koht vaatluspunktile, siin saab hobuseid joota. Ilus ilm on muidugi hea, aga see võib kaela tuua saksa lennukid, seepärast on veel parem sombus ja pilvine taevas.” (lk 134) Juhan Peegel (1919-2007) nimetab seda romaani fragmentaariumiks, mida see oma lakoonilisuses kahtlemata ka on. Mälestused territoriaalkorpuse reamehe silmade läbi 1941.a. suvest Pihkva oblastist, nagu ülaltoodud lõik, mõjuvad veel aastaid hiljemgi rusuvalt. Sõda on sõda – koletu, võigas, toores. Selle kõige keskel tuli ellu jääda, koju jõuda, aga paljud jädki... Leidsin Haapsalu raamatulaadalt t...

LV 21. Üks Stephen Kingi raamat. Stephen King. Isemoodi aastaajad. Tõlkinud Eva Luts, Silver Sära, Lii Linn ja Eva-Liisa Sepp. Fantaasia. 2013. 378lk. Ma nüüd ei tea, kas see on ikka s e e Stephen King, keda siin iga nädal agaralt arvustatakse, või sattusin hoopis nimekaimu sirvima. Muljed ja eelarvamused erinevad sedapuhku teineteisest kui kult ja tuvi. Loomulikult valmistusin unehäireteks jne, aga jah... Ega nüüd otseselt pettuma ka ei pidanud. Ja kui uskuda S. Kingi õukonnaarvustajat (M. K.), siis ega kõik tema üllitised pole ka sellised, mida paadunud fännid võtavad hardunult kohelda. 1982.a. ilmunud „Isemoodi aastajad” koosneb neljast jutust. „Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus”. Kabe vanglajutt süütult eluaegset kandvast Andy Dufresne`st, kes astub ebaõiglusele vastu oma visadusega. Ehkki kõik tegelased on luust ja lihast ja vihast, juhtum veenev, on see pagana ülekohus üsna painav. Kui võrdlemiseks midagi kõrvale panna, siis võib-olla Ken Kesey „Lendas üle käopesa”...

Heli Künnapas. Saatmata kirjad. Heli kirjastus. 2017. 126lk. LV 8. 100% naistele! Koos majaga saab Miia päranduseks mälestused, millest ta, nagu selgub, pole veel üle saanud. Tegelikult oli kõik juba ammu paika loksunud, või siiski? 35. aastasel Miial on olemas kõik, nii abikaasa, kaks last kui ka tantsukool. Aga siis ilmub välja kooliaegne poiss-sõber ning „suhe” jätkub sealt, kus see pooleli jäi. Miia on loomeinimene, tema mees aga ei ole seda mitta. Pole siis ime, et aeg-ajalt on õhus elekter. „Laval ei saa särada, kui samal ajal mõtled pesemata nõudele või maksmata arvele.” (lk15) Kohtumine eks-poiss-sõbraga võiks ju pakkuda lohutust. Korraks see isegi nagu seda juba on, tuleb ette isegi vooditseen, ohoo! Kas vana arm ka roostetab? Ei. Aga siis meenuvad jälle argipäev ja abikaasa koos lastega. Kuid lõpuks saadakse ikka sellest rööprähklemisest välja. Udu hajub, kontuurid võtavad selgemad jooned. Tegelikult on raamatu point täitsa huvitav, portreteerida naist, aga teostus...