Mööda netti

  Robert Sheckley "Preemia riski eest" kuulub sektsiooni - sotsiaalne ulme. Eessõnas öeldu järgi on tegu siis oleviku tunnetamisega tuleviku kaudu. Midagi väga tehnoloogiliselt uuenduslikku siin pole, kui väljaarvata taskus kaasaskantav miniteleviisor. Tänapäeval on see ju nutitelefon, aga jutt ilmus millal? 50ndatel vb juba. Ja need reality show`d on ka ammuilma juba kohale jõudnud, nii et tulvikunägemus on Sheckleyl kordaläinud. Sisu poolest on küll jutt ajale jalgu jäänud, aga elamus on endiselt nauditav. Mis siin imestada, tsirkust ja leiba tahab publik ajast aega. Ja mida kõike raha pärast ära ei tehta. Too silmakirjalik ühiskond, milles autojuhiabina elatist teeniv Jim Reder siin jutus ellu peab jääma, on legaliseerinud suitsiidi. Idee korjab üles telestuudio ja hakkab tegema otsesaadet, kus võitja saab kopsaka rahasumma või halvemal juhul hukkub. Publik elab üritusele kaasa ja eks ma ise olin ka ärevil lugedes, aga lõpp jäi veidi lahtiseks, mis siis Jimist sai? Muidu ...

  Mõne päeva eest sattusin FBs postituse peale, kus keegi otsis mõne vihje järgi ühte ammuloetud, aga ununenud lugu, ja siis jagati viiteid, et kus too olla võiks. Jüri Kallas pakkus omapoolse variandina välja ajakirja Nooruse 1974/8 numbri ("See habras, habras, habras maailm" Boriss Zubkovi ja Jevgeni Muslin), õigemini lingi (https://www.etera.ee/zoom/30503/view?page=43&p=separate&tool=info) lehele, kus see digitaalselt veebist leitav on. Lappasin ise ka selle numbri läbi ja oma suureks üllatuseks avastasin, et seal oli muu pahna seas isegi üks tükati tuttav ulmejutt. Tegemist oli Robert Sheckley looga "Preemia riski eest". Guugeldades jõudsin BAASi ja kui selgus, et sellest on tehtud hiljem film The Running Man, siis tuli meelde, et olen esimest osa sellest lugenud. Kunagi leidsin maalt vanaema juurest pööningult peotäie vanu ajakirju ja siis oli see jutt seal sees, nüüd, mitu aastat hiljem tekkis võimalus antud pala uuesti koos esimese osaga üle lugeda. E...

  Maniakkide Tänav. Tulevased jumalad. Lummur. 2023. 270 lk. Kosmoselugu võõra planeedi asustamisest, kus kõik, mis pekki minna saab, sinna ka läheb. Laevaõnnetusest pääsenud vähestel ellujäänutel tuleb end kaitsta nii vaenuliku keskkonna kui üksteise eest. Kui väike seltskond erinevaid isiksusi kokku satub, siis tuleb ikka ette olukordi, et mõni mölakas tahab teisi valitseda. Peaks ju ometi selge olema, et isegi tehnoloogia abil on raske olla jumal. Mant on teinud seda, mida ta üsna edukalt valdab, kirjutanud SF ehk teaduslik fantastika ainetel romaani, pakun, et tegemist on noortega. Tegevus areneb siin kiirelt, kogu aeg on hoog sees, nii et raske on pooleli jätta, et kas või külmkapi juurde minna võileiba valmistama. Pidevalt midagi juhtub, mingit hõlpelu tegelastele ei anta ja ootamatuid pööranguid oli raamat lõpuni täis. Tõsi, lõpp läks veidi klišee peale välja, mitte et mul noorpaari romantiseerimise vastu midagi oleks, aga kuidagi ebaoriginaalsust kumas sealt nüüd läbi küll....