Postitused

Kuvatud on kuupäeva august, 2020 postitused

Muumia

Kujutis
  Muumia.  Vene ulme antoloogia.   Tlk Arvi Nikkarev. Skarabeus.   2006. 320lk.   Tänapäeva vene ulme sotsiaalset suunda esindab siin antoloogias   üksteist pala aastaist 1990 – 2003. Ehkki Skarabeusilt on see alles esimene raamat antud žanris, kui seda nõnda nimetada tohib, on eesti keeles varem ilmunud kaks vene ulme kogumikku. Nendeks on „Põgenemiskatse. Fantastilisi jutustusi“ (1965) ja „Diogenese latern“ (1976), mõlemad avaldatud Eesti Raamatu kaitsva tiiva all.   Et teha võimalikult lühidalt, mainin alljärgnevalt ära, kellega/millega siis kohtusin nende kaante vahel.   Mihhail Veller   (1948) on tundmatu nimi, vähemalt mulle, ja vähemalt siis, kui ei olda just jäägitult paadunud ulmefänn. Samas oli üllatav teada saada, et Veller on kunagi elanud Eestis, vot kus lops. Tema novelli „Tahan Pariisi“ peategelane, Dimka Korenkov, aga elab oma elu kuskil Venemaa kolkas nõukaaja kitsastes tingimustes, kus möödub tema lapsepõlv, noorukiiga ja töömehe aastad. Et natukenegi hallist

Kobo Abe. Luitenaine.

Kujutis
  Kobo Abe. Luitenaine. Tlk Agu Sisask. Eesti Raamat. 1968. 168lk.   „See mees jäi kadunuks ühel augustipäeval“. Nii algab „Luitenaine“, ja millal siis veel seda lugeda, kui mitte augustis. Niki Dzjumpei käib hobi korras putukaid püüdmas. Järjekordsel rännakul satub ta rannakülla, jääb hilja peale ja palub kohalikelt kaluritelt öömaja. Seda talle ka antakse, ainult et… eluase on liivaluidete vahel augu põhjas asuv hurtsik. Heausklik Niki on olukorraga rahul, seltsiks on tal seal hurtsikus võõras naine ja ta mõtleb, et mis seal´s ikka, järgmisel hommikul läheb ta linna tagasi. Hiljem selgub kurb tõsiasi, et lahkuda polegi võimalik, peab hoopis liiva hakkama kühveldama, et küla liiva alla ei mattuks, ja abi pole kuskilt loota. Põgenemiskatsed, millele Niki pööraselt pühendub, jooksevad samuti liiva.   Raamat, mis tekitas kahetisi tundmusi, aga positiivset oli ikka rohkem. Kobo Abe keerab küll vinti üle, aga mitte liiga palju. Tegelastele isegi nimesid ei pandud, alles lõpus saab

Kaaren

Kujutis
Kaaren. Vene ulme antoloogia. Tlk Arvi Nikkarev ja Veiko Belials. Skarabeus.  2013. 420 lk. Statistika huvides olgu öeldud, et seesinane on Skarabeusi kirjastuselt järjekorras juba kolmas vene ulme antoloogia. Varem on ilmunud „Muumia“ (2006) ja „Munk maailma äärel“ (2009). Teada on, et Nikkarev on mees nagu orkester – ise võtab autoritega ühendust, tõlgib, koostab, toimetab ja vist müüb ka. Kolmandiku raamatust on sedapuhku tõlkida aidanud küll V. Belials, aga harvad ei ole needki korrad, kui eestindamisega tegeleb koostaja üksi. Tore, et keegi üldse vaevub ulmet tõlkima, on see ju üks paras nišitoode, mis laiemat tähelepanu tihti ei pälvi. Kuid samas möönan mõrult, et guugeldamisega ma Skarabeusi kodulehte ei leidnudki. Andis kõike muud, aga ühte korralikku kirjastuse kodulehte, kus on nii ilmunud, kui ka ilmumas raamatud koos tutvustusega kirjas, koos võimalusega neid tellida, seda ei ole, tee või tina, aga ei ole. Võib-olla on, aga mõne teise nime all, jään siis vastuse võlgu. An

Ursula K. LeGuin. Pimeduse pahem käsi.

Kujutis
  Pimeduse pahem käsi. Tlk Krista Kaer. Eesti Raamat. 1981. 224lk. Kauges tulevikus ja kauges kosmoses on planeet nimega Gethen. Karmi kliima tõttu nimetatakse seda ka Talveplaneediks, mis aga ei takista seal tsivilisatsiooni olemasolu. Gethenil elavad inimestega üsna sarnased asukad, geteenlased, kelle seksuaalfüsioloogia on küll unikaalne, kuid ometi ei puudu neilgi omad valitsejad ja valitsetavad, piirkonnad ning riigid. Nimetused on muidugi teised kui Maal, aga põhimõte on sama. Peategelane, Maalt saabunud Genly Ai, on Talveplaneedil veetnud kaks aastat missiooniga veenda geteenlasi ühinema Oikumeeni ehk teiste planeetide ühinguga. Kõik ei laabu just plaanipäraselt, Ai satub poliitiliste intriigide keskele, istub vangis, põgeneb ja lõpuks viib oma plaani läbi raskuste siiski ellu. Isikliku väljakutse raames "minu esimene" jõudsin ka selle raamatuni. Natuke märgiline on veel see, et ma pole varem ühegi naisautori ulmeromaani lugenud. Tundub, et naised kirjutavadki natuke t

Kurt Vonnegut. Tšempionide eine.

Kujutis
  Kurt Vonnegut. Tšempionide eine.  Tlk Valda Raud.  Eesti Raamat. 1978. 240lk. On 1970ndan USAs, kui autoärimees Dwayne Hoover kohtub ulmekirjanik Kilgore Troutiga. Viimane kirjutas raamatu, milles annab mõista, et ainult lugejal on vaba tahe teha, mida soovib, teised kõik on hingetud masinad. Hoover, lugenud Trouti raamatu läbi, kaotab viimse arunatukese, hammustab kirjanikku, vigastab veel trobikonda kaaslasi ja lõpetab hullumajas. Trout aga pälvib hiljem Nobeli preemia arstiteaduses ning jätkab normaalselt raamatute avaldamist.    Ka nii võib seda teost kirjeldada, kuigi loojutustamine on siin ainult üks kiht teiste hulgas. Peale selle on tekst jagatud väikesteks fragmentideks ning juurde on lisatud autori joonistused. Veel edasi minna, siis põhjendab Vonnegut raamatut sedasi: „Enne minu viiekümnendat sünnipäeva olid mu kaasmaalaste poolt tehtavad otsused mind järjest enam vihastanud ning hämmeldanud. Kuid siis hakkas mul neist äkki kahju, sest ma mõistsin, et nad olid täiesti süüt

J. H. Rosny – vanem. Võitlus tule pärast. Hiidlõvi.

Kujutis
  Joseph Henri Boex Rosny – vanem. Võitlus tule pärast. Hiidlõvi. Prantsuse keelest tõlkinud Helle Michelson. Eesti Raamat. 1989. 240lk. Neid kahte jutustust võib pidada laadilt eelajaloolisteks. Autor viib lugeja umbes 50 000 aastat tagasi. Jääaeg oli möödas, ringi liikusid neandertallased ja kromanjoonlased, elu oli kõike muud kui kerge. „Võitlus tule pärast“ räägib sellest, mida pealkiri lubab. Kui üks suguharu jääb ilma tuleta, tekib üldine meeleheide, kuni peategelane, Noah`, võtab nõuks minna uut tuld otsima. Läbi raskuste, katsumuste ja ohtude õnnestub suguharule tuli tagasi tuua. Vastutasuks saab tuletooja naida juhi tütrega ja loomulikult kuulub pääliku troon edaspidi talle.     „Hiidlõvi“ on järg esimesele osale. Noah` poeg, Aun, läheb otsima oma suguharule uusi jahialasid. Oma teekonnal kohtab ta nii häid kui ka halbu tegelasi: trehvab inimsööjatega, sõbruneb hiidlõviga ja tutvub naissuguharuga, mille hulgast leiab ka omale kaaslase. Tagasi oma vanemate suguharu juures t

John Wyndham. Trifiidide päev.

Kujutis
John Wyndham. Trifiidide päev. Tlk Aivo Lõhmus. Eesti Raamat. 1990. 224lk. Inimkonda tabab kohutav katastroof. Pärast komeedipilvega kohtumist kaotab suurem osa inimestest nägemise, ja neid õnnetuid pimedaid hakkavad omakorda ründama lihasööjad taimed - trifiidid. Lugu jutustab peategelane, William Masen, kes ärkab kesknädala hommikul haiglas, tajub pühapäevast vaikust siis, kui seda olla ei tohiks, ja ei saa üldse aru, mis juhtus. Aga vaikselt hakkab kogu pilt selgemaks saama, et mis need taimed endast kujutavad, miks neid kasvatati jne, ning mis juhtus inimestega. Edasi algab võitlus taimedega ja enese alahoidmisega. Vähestel ellujäänutel tuleb pidevalt asukohta vahetada ja täiendada varusid. Masen kohtab Josellat, neist saab paar, nii et ei puudu ka lembeliin. See on täitsa uskumatu lugu sellest, kuidas tsivilisatsioon võib langeda tagasi möödunud aegadesse. Ikka väga õrnake on see tasakaal, millel püsib inimkonna heaolu. London kaob kuue aastaga peaaegu kaardilt ja väiks

Otfried Preussler. Krabat

Kujutis
 Otfried Preussler. Krabat. Saksa keelest tõlkinud Linda Ariva. Eesti Raamat.  1982. 152lk. Elas kord üks poiss, kelle nimi oli Krabat. Varakult, juba 14 aastaselt lahkus ta oma kasuvanemate juurest, et minna avastama laia maailma. Tema rännutee viis teda Koselbruchi vesiveskisse, mida pidas musta maagiaga tegelev Meister. Raamat räägibki sellest, kuidas Krabat veedab veskis kolm aastat. Selle aja sisse     mahub kõiksugu juhtumisi: uued sõbrad, tüdruku leidmine ja, mis siin parata, paari sõbra hukkumine. Usun küll, et muinasjutte on vaja. Need ikka viivad kuhugi kaugele ära ning tuletavad midagi olulist jälle meelde. Samuti oli siia juttu külvatud üksikuid teri. Nt: „Vihas lausutud sõnadel pole kullakaalu.“ (lk64) Jaa, sõnadel on kaalu, ja mitte vähe, neil isegi on mõju ning teinekord jõud taga. Pean veel lisama, et raamat on paras kapsas, mis räägib juba ise enda eest. No ja Meister oli loomulikult paras tõbras, aga tegevus toimus keskajal, ja eks siis oligi lapstööjõ