Mööda netti

  Arto Paasilinna. Tule taevas appi. Tlk Kadri Jaanits. Tänapäev. 2010. 172 lk.     Arto Paasilinna (1942-2018) oli viljakas soome kirjanik, kelle kontol on üle kolmekümne romaani, millest mõned on ka eesti keelde tõlgitud. „Tule taevas appi“ ilmus esmakordselt juba aastal 1980 ning kuulub oma tegumoelt sotsiaalse ulme valdkonda. Raamat räägib elust pärast surma, jutt on teispoolsusest, mille käigus avanevad lugeja ees mitmed uued vaatenurgad.   Peategelaseks on ajakirjanik, kes unustab end tänaval vaatama naisterahva jalgu ning jääb auto alla. Järgmisel hetkel on ta surnud ja seisab oma elutu keha kõrval, saamatu aru, mis õigupoolest juhtus. Edasi võtavad sündmused ootamatuid pöördeid, ja nii avastab too ajakirjanik, et ta ei ole seal teispoolsuses sugugi üksi, samas omandab ta võime lugeda elavate mõtteid.     „Ilus moodsalt riides noor proua tuli turult, kotid värsket köögivilja täis. Ta jättis täiesti meeldiva inimese mulje, aga tule taeva...

    H. P. Lovecraft. Cthulhu kutse. Tlk Jüri Kallas, Priit Kenkmann, Sander Kingsepp, Mario Kivistik, Marek Laane, Eva Luts ja Silver Sära. Viiking. 2017. 486 lk.   Oh õudust! Midagi nii jubedat ei ole siinkirjutaja ammu lugenud või kas üldse. Tegemist on Howard Phillips Lovecrafti (1890-1937) jutukoguga, ja nagu kirjutab raamatu koostaja ning mahuka järelsõna autor Raul Sulbi, on siia valitud paremik lühiproosast. Raamatu kohta palju lisada ei ole, eks seda ole juba üksjagu arvustatud samuti, teen siis lühidalt. Mul on Lovecraftiga kahetised tundmused, kui nii saab öelda. Ühtpidi ta on jube, rõve ja koletu, teistpidi ta on jälle kuidagi kaunilt kole. Pluss on muidugi see, et ta kuulub eelkõige loojutustajate kaduvasse klanni, mida omakorda toetab tema väljapeetud stiil. Samas ei ole need kujutatavad maailmad just kohad, kuhu tahaks sattuda. Piisab mõne lehekülje lugemisest, kui juba kostuvad sosinad, karjed, kriisked, kuskil midagi lehkab hingematvalt, jalge ...