Mann Loper. Algus pärast lõppu.
Mann Loper. Algus pärast lõppu.
Tänapäev. 2015. 302 lk.
Jala ukse vahele saamiseks on romaanivõistlus üks tänuväärt ettevõtmine, siis tuleb ikka pildile kas mõni uus autor või üllatab keegi tuttav nimi värske teosega. Mann Loperil õnnestus napsata 2014. aastal korraldatud noorsooromaanide võistlusel kolmas koht. Guugeldasin end Eesti Lastekirjanduse Keskuse lehele ja leidsin vastava märgise üles, kus sedastatakse järgmist:
"Mann Loperi käsikiri „Algus pärast lõppu” on noorteromaani sugemetega postapokalüptiline lugu. Tuumasõja järgses maailmas on osa inimkonnast koondunud suure kosmoselaeva moodi keskkonda, kust mõned tegelased aga põgenevad ja avastavad, et neile on Maa kohta palju valetatud. Žüriile meeldis käsikirja hoogne algus, kus on hästi õnnestunud luua pingeline ja tempokas meeleolu."
Jah, tegemist on ulmega, lausa teadusliku fantastikaga, nagu varem sellise žanri kohta öeldi. Niinimetatud laevas on sirgunud juba mitu põlvkonda katseklaasi lapsi, kellele aetakse umbluud mingist tuhande aastasest teekonnast ja elamiskõlblikust planeedist kuskil kaugel. Raamatu alguses ollakse juba viissada aastat läbitud, kui napilt kahekümnene peategelane, Rhea, tõmmatakse ootamatult sündmuste keerisesse. Tegevusse astub veel keegi Fenrir, nanobotte täistuubitud superman, kes ärkas aastaid hiljem krüounest ja hakkas otsima tõde. Rhea ja Fenrin moodustavad omamoodi tandemi, milles üks on teoreetik ja teine praktik. Imekombel satutakse Eestisse Hargla nimelisse asulasse ning tegelaskond kasvab pikuti ja laiuti... aga mis siin ikka kõike välja lobiseda.
Keegi juba varem mainis ka, et ulmes ei saa enam midagi uut teha, et neid ilmalõppe on ennustatud küll nii- ja naasuguseid, kuid mul oli küll huvitav lugeda. Autor ise vihjab ka lugemisele, mitte ainult otseste vihjetega teistele kirjanikele, vaid ta tunneb muret tuleviku pärast. Kui inimesed enam ei loe, tekib kultuuriline mandumine, on nt üks moraali tees, mille siit üles korjasin. Ja et headuse ja loomisega saab palju rohkem korda saata kui kurjuse ning hävitamisega. Kuid need mõtted on edasi antud kõik vabalt ja sundimatult, mis teeb autori suhtumise kuidagi sümpaatseks.
Ega siin millegi üle otseselt nuriseda põhjust olegi. Pealkaas oleks ju võinud olla vähe värvikam, aga läks, nagu läks. Mitmeid kordi kasutati lendavas laevas oleva voodi kohta sõna "koiku", no ma ei tea, seda väljendit ei kasutata isegi olmes saati siis ulmes. Ja kas viiesaja aasta pärast on veel kasutusel tahvelarvutid ning led lambid, eks sellele saavad vastata ainult tulevased põlved.
Lugemine sujus üsna ladusalt, esimesed sadakond lehte möödusid ilma tugitoolist tõusmata ja kohvi keetmiseta. Hiljem tulid juba mõned pausid sisse, päris ühe õhtuga läbi ei tuisanud. Tegelased, vähemalt pealiini omad olid kenasti välja joonistatud. Keegi pole täiuslik, nii olid ka needsinatsed Rhea ja Fenrin, kuid romaani käigus toimus nende muutumine. Too elukauge Rhea, kes oli raamatutarkust täis, ei saanud ise arugi, et oli lõpus juba olukorras, ja ega minagi seda kohta märganud, kus ta oma kutiga kahekesi jäi, ju siis olin sellest maailmaparanduse missioonist nii sisse võetud. Üldiselt võin öelda, et oli üks tahe ja lahe lugemine. Kirjutada õnneks autor oskab, olgu üks väike näide ka siia lõpetuseks.
"Hiiglaslik lõke miilas küla keskväljakul, heites tulevalvurite nägudele veiklevaid varje ja lastes riukalikus poolvalguses sündida kõikvõimalikel silmapetel. Rhea tundis, kuidas aeg kadus, koondudes ainsasse, kõiki pööripäevi ühte siduvasse punkti. Muutumatud hetked sulandusid tervikuks ja põlesid igavese ilmavalgust hoidva tulena, heiastudes tulevalvurite hiilgavais silmades." (lk 195)
Kommentaarid
Postita kommentaar