Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2020 postitused

Hemingway kosmoses. Uus jõuluvana.

Kujutis
Kingsley Amis. Hemingway kosmoses. Brian W. Aldiss. Uus jõuluvana. Tlk Ain Raitviir. Horisont, 1969, nr 1. Jätkan siin väikest viisi lühiproosa manustamist. Ports ajakirju on laual ja ootavad sirvimist juba teist nädalat. Aasta esimesest Horisondist leidsin kaks lühilugu. „Hemingway kosmoses” on, nagu BAASi arvustustest välja lugesin, paroodia. Amis tögab peavoolu kirjandust tegevuse viimisega kosmosesse, mhm, miks ka mitte. Nimetu laev sõidab kosmoses, et pidada jahti xeebile, kes on ekspeditsioone ründav ilmarumis elutsev ohtlik koletis. Pardal on peale kahe mehe ja ühe naise ka sõbralikust jäljekütist marslane, selline omamoodi tegelane, kahe pea ja kahe paari jalgadega. Kui xeebi märgatakse tahavad kõik minna jahti pidama, aga marslane ja naine jäetakse maha. „Hardacre pöördus raevunult tema (naise) poole: „See ei puutu teisse. Te jääte sinna, kus on teie koht. Pange püss tagasi varna, võtke skafander seljast ja hakake sööki valmistama. Oleme poole tunni pärast tagas

Juhan Paju. Suur šantaaž.

Kujutis
Juhan Paju. Suur šantaaž. AS Hara. 1993. 206lk. Kindlasti on igas linnas oma kirjanik, kelle üle linnaelanikud uhkust tunnevad. Öeldu kehtib loomulikult ka väikelinnade kohta. Haapsalu kirjanik oli Juhan Paju (1939 - 2003), kes jõudis ajakirjaniku ameti kõrvalt kirjutada kokku 15 raamatut. Tahtsin juba ammu tema loominguga tutvuda, aga varem ei tekkinud parajat juhust. Seda enam, et lapsepõlv möödus mul Paliveres ja alates aastast 2007 elan Haapsalus. Nüüd aga tuli juhus ise lugeja juurde. Leidsin tema "Suure šantaaži" raamatukogu "võta kaasa" riiulist. Ühtlasi avanes võimalus  kustutada auvõlg. Kui nüüd korraks veel raamatu juurde tulla, mainin ära, et siin on märgusõnaks 90ndate algus. See oli jube aeg. Laulva revolutsiooni juubeldavast joovastusest hakati kainema ning ülbe kauboikapitalism, ühes käes viskiklaas, teises hõõguv sigar, lõi põmaki ukse lahti. Nii, nagu varem toimiti, enam jätkata ei saanud, äri hakati ajama selleks vahendeid ja viise valim

Isaac Asimov. Kadunud robot.

Kujutis
Isaac Asimov. Kadunud Robot. Tlk Ain Raitviir. Perioodika. LR nr 47/48. 1965. 132lk. Kuidas nüüd öelda selle lugemise kohta? Algul arvasin, et nädalalõpus tuleb vaikus ja rahu. Saabub midagi sellist, et veedaks justkui paar päeva spaas, kus saab raamat peos tugitoolis jalgu sirutada või siis basseini äärde minna. Selle asemel sattusin kuhugi  tööstuspiirkonda, tundmatusse maailma, võõrasse majja. Tjahh, need taksojuhid. Mis seal ikka, astun sisse. Käin mööda tühja koridori, lae all jooksevad juhtmed ja torud, kuskil undab mingi masin, ventilaator tekitab tõmbetuult, valgust on ainult jaopärast. Parempoolselt ukselt loen silti "Nõiaring", selle all on vähe pikem tekst, mis räägib mingitest seadustest: Esiteks ei tohi robot inimest ohustada ega lasta inimesel oma tegevusetuse tagajärjel kannatada saada. Teiseks peab robot täitma inimese poolt antud käske, välja arvatud juhul, kui käsk on vastuolus esimese seadusega. Kolmandaks peab robot kaitsma oma eksisteerimist

Aleksandr Mirer. Kus on rändurite kodu?

Kujutis
Aleksandr Mirer. Kus on rändurite kodu? Tlk Tamara Reitsak. Eesti Raamat. 1984. 408lk.  Tegemist on kaheosalise ulmejutustusega keskmisele ja vanemale kooliaele, mis räägib tulnukate invasioonist Maale. Tänu vapratele lastele aga õnnestub inimkond hullemast päästa. Sündmustik algab N asulas, kuhu maabub tulnukate dessant. Imelik küll, kuid neid võõraid ei olegi füüsiliselt justkui kohal. Nende ümberkehastumine toimub vastava seadeldise abil, nad suunavad oma teadvuse maalaste ajusse ja võtavad inimese keha enda valdusse. Nii nad siis käivadki planeedilt planeedile oma ajudele uusi kehasid otsimas. Maal tekib probleem aga sellest, et lapsed on sellisele teadvuse siirdamisele immuunsed. Kui esimene osa hargneb lahti Maal, siis teises osas suunduvad lapsed juba kosmosesse, et anda vastulöök otse vaenlase keskusesse. Seal raamatus on kõik olemas, mis noortekale vaja. On nii hoogu kui ka seikluseid. Ja seda hoogu oli isegi natuke liiast mu jaoks. Kogu see tulnukate maailm oma al

Lilled Algernonile

Kujutis
Lilled Algernonile. Tlk Ain Raitviir, Jaan Kaplinski, Linda Ariva ja Krista Mits. Eesti Raamat. 1976. 426lk. Ikka veel imestan selle üle, kuidas inimesed raamatuid hoiavad ja neisse suhtuvad. Mõned aastad tagasi aitasin sõbral kolida. Uues korteris, kuhu kolisime, oli maha jäetud ports raamatuid, kapsaks loetud „Lilled Algernonile” nende seas. Palju ei puudunud, et seegi raamat oleks kõrge kaarega prügikasti lennanud, aga ma tõin ta endale koju. Nüüd siis lugesin läbi. Kui on veel keegi, kes ei ole lugenud „Lilled Algernonile”, siis võib niipalju lisada, et tegemist on anglo-ameerika ulmekirjanduse antoloogiaga. Raamatus on 15 lugu 11 autorilt, mis pärinevad valdavalt eelmise sajandi 50ndate lõpust ja 60ndate algusest. Vaatasin ka googlest järgi, et jaa, see on nii kuulus raamat, et ei vajagi tutvustamist. Võib vaid ette kujutada, mida selle raamatu ilmumine ja järelmõju võis kunagi tähendada. Jah, seda kuulsust ilmselt ei suuda enam ükski hilisem jutukogu korrata. Kui

Uno Leies. Tipp ja Täpp.

Kujutis
Uno Leies. Tipp ja Täpp. Eesti Raamat. 1986. 40lk. Pildid joonistanud Helvi Tikand. Uno Leies (1931-1988) oli eesti lastekirjanik, keda ma varem ei olnudki lugenud. Wikipedia otsing annab tulemuse, mida sirvides tuleb meelde küll, et olen tema tegemistega tuttav hoopis ekraani kaudu. „Hunt Kriimsilm”, „Vembu ja Tembu”, „Tammetõru seiklused” ja see hirmutav „Nõiakivi”, neid sai kunagi ikka vaadatud, sest ega midagi väga vaadata polnud. Lapsepõlv ENSVs – siis olid mänguasjad rauast ja Salvo kelk sõideti ribadeks. Aga lugemine jäi toona üldse kuskile kaugemale,  kuid seda rohelist raamatukaant siiski mäletan. Nüüd on ta ringiga, mitmes raamatukogus mahakantuna, mu lauale ometi jõudnud. Tegelikult on Tipp ja Täpp ka ekraanil ülesastunud, aga mitte ei meenu, et oleksin vaadanud. Mingi kommisöömise laul vaid meenub. Kuid mäletan seda teist versiooni, kus kaks täiskasvanut olid lastekostüümid selga ajanud ning keerasid Kreisiraadios vinti üle, aga see selleks. Siit raamatust leiab küm

Kir Bulõtšov. Kosmoselaevastiku agent.

Kujutis
Kir Bulõtšov. Kosmoselaevastiku agent. Tlk Tatjana Peetersoo. Fantaasia. 2018. 334lk. Bulõtšoviga ei ole lihtne. Lihtne on ainult üldplaanis, kus süžee võib loo tasandile taandada. Et siis, kui pealkirjas juba mainitakse sõna "agent", võib oletada, et see sarnaneb filmile, kus mängib spioon nr 007. Teisisõnu: maailm vajab päästmist ning päästetud tema saab. Kuid Bulõtšovil on kolm maailma, kõik nad asuvad kaugel kosmoses ja nende päästmiseks on ainult üks mees, kapten Andrei Bruce ja tema vaprad kaaslased.  Samas tuleb kirjanikule au anda - millised maailmad on Bulõtsov  üles ehitanud! Pealtnäha on need sarnased planeedile Maa, kuid floora, fauna ja asukad? Loen ja meenub, nagu sirviks ajalooraamatut. Võimas. Ja ülejäänud tegelased? Eks ikka kosmonaudid, kellele mu soosing vaikimisi kuulub, need on üldse üks iseäralik tõug,  kui nii võib öelda. Tegi seest soojaks küll, kui lugesin järgnevaid ridu: "Ja seesama eraldatus ülejäänud inimkonnast, puhtfüüsiline eral