Postitused

Kuvatud on kuupäeva märts, 2019 postitused

Sarah Crossan. Õun ja vihm.

Kujutis
LV 5. 2018. aastal ilmunud populaarne noorteromaan. Sarah Crossan. Õun ja vihm. Inglise keelest tõlkinud Kristina Uluots. Varrak. 2018. 272lk. Koolis ja kodus                                                                                                                                                                Oli pime ja tormine jõuluõhtu, kui Annie lahkus Inglismaalt. Ta läks New Yorki, et alustada näitlekarjääri Broadwayl. Koju jäid maha torisev ema ja kaheaastane tütar Apple (Õun). Nüüd, üksteist aastat hiljem saabub Annie tagasi. Apple on saanud vahe peal 13. aastaseks. Tütre ees on valik, kas jääda rangevõitu vanaema juurde elama või minna kaua oodatud ema poole. Apple kolib ema juurde, saab teada, et tal on kümneaastane õde Rain (Vihm), ja paistab, et kõik on justkui paika loksunud, aga... Alati suudab elu pakkuda üllatusi. Kooselu „uue” perega on kõike muud kui roosiline. Õde vajab järelv

Kari Hotakainen. Tundmatu Kimi Räikkönen.

Kujutis
LV 4. Raamat, mille lugemissoovituse oled saanud LV grupist Kari Hotakainen.                                                                                                                            Tundmatu Kimi Räikkonen.                                                                                                            Soome keelest tõlkinud Rain Kooli.                                                                                            Koolibri.                                                                                                                                           2018. 270lk. Kummivilin ja ruuduline lipp Üle pika aja on midagi kuulda/lugeda autospordi kuulsusest Kimi Räikkönenist (s1979). Peaks pigem küsima, mida oli temast teada siis, kui vormelit veel eesti kanalid üle kandsid. Tuli, sõitis, võitis. Oligi justkui kõik. Ise ta palju ei rääkinud, pigem räägiti temast. Pärast võidusõitu antud intervjuud olid napid, „Yes” ja „No” ja „Okey”

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h

Adam Cullen. Väikses linnas.

Kujutis
Adam Cullen. Väikses linnas. Tuum. 2018. 56lk. Jalutades tänavail Oletame, et Sa saad võtta kuu aega vabaks ja põrutada kuhugi provintsi. Millega  sisustad oma vaba aja, olles eemal suurlinnast? Esimene mõte oleks,  et puhkad. Või siiski, eestlase puhkus, see on ju suvila, aiamaa, remont ja lugemata raamatuteriit. Puhates töö justkui alles algab. Aga kitsamas ringis laiemalt tõlkijana tuntud Adam Cullen (s. 1986) sisustas oma detsembrikuu aastal 2017 sellega, et üüris Haapsalus korteri, liikus linna peal ringi ja pani kirja, mida nägi, koges, tajus. Nüüd on need märkmed kenasti kaante vahel, saanud Asko Künnapi poolt meeleolukate must-valgete piltidega  kujundatud raamatuks ja, mis siin salata, valmis lugeja ette maabuma. Juba enne luulekogu põgusat sirvimist kumas minus väike ootushelk, et kas leian neid tänavanurki, hooneid, promenaadi vaateid, millega Haapsalu on mu mällu söövitunud. Ootasin, kas kumab midagi tuttavlikku vastu. Pean tunnistama, et ei pettunud. Ehkki so
Kujutis
Jaan Keskel. Viirastus ja viis naist. Hea Tegu. 2018. 64lk. Jaan rääkis Jan (nimi muudetud ruumi kokkuhoiu mõttes) on tore sell. Täitsa juhuslikult olen teda kunagi näinud ka luuleõhtul esinemas. Juhtus see Tallinnas Poogen .ee korraldatud kokkutulekul (2017). Jah, ka mina olen servapidi pogenist, olen kirjutanud mõned armetud luuletused isegi Poognasse, piinlik tunnistada, aga nii on. Seesinane luuleõhtu oli minu jaoks väheke ootamatu ettevõtmine. Läksin kohale kindla teadmisega, et olen publik, kuulaja, vaataja, aga ilma igasuguse teavitamiseta kutsuti mind ühel hetkel lugema luuletust, ja seda teiste ees. Mul puudus igasugune ettevalmistus, polnud isegi luuletust. Aga see oli just see aeg, kui Vikerkaar paiskas iga päev veebi ühe luuletuse, mida sai lugeda nutitelefonist, nii ma siis otsisin kiiruga ühe Maarja Kangro luuletuse ja proovisin ette lugeda. Kohutav tunne oli esineda. Kokutasin, mekutasin, peopesad läksid niiskeks, sõnad sassi, kuidagi ikka puterdasin lõpuni
Kujutis
Seveta Grigorjeva. American Beauty. Suur Rida. 2018. 72lk. Veel üks viisaastak Mõtteline järg eelmisele luulekogule "Kes kardab…", 2013. Viie aastaga on mõndagi muutunud, midagi samaks jäänud. Jürgen Rooste kohalolu lubab aimata juba kaanevärv, punane võiks ju olla armastuse värv, miks mitte, kuigi Sveta ei ole lembelüürik. Aga lembeluuletuks seda kogu pidada ei tasu,  luuletus "Vahel tundub"(lk44), kannab täitsa kenasti.  Ega Sveta ei ütle enamasti, kellele ta kirjutab. See tundmatu, kelle poole pöördutakse, jääb ikka anonüümseks, tema on lihtsalt keegi "sina". Kui nüüd teemasid lahterdada, siis tuleb tunnistada, et kuhugi ei ole kadunud ühiskonnakriitika, lapsepõlve meenutused, viited kirjandusse, eluolustiku kirjeldused, Eesti-Vene teema. Meeleolult  selline nii ja naa, ühel hetkel armastav, teisel vihkav, kuid lõpus oleks nagu, kui see ei lähe üle rolliluuleks, kui see ei ole iroonia, siis tundub, et raamatu lõpuks on kuidagi väss pea

Sveta Grigorjeva. Kes kardab Sveta Grigorjevat?

Kujutis
Sveta Grigorjeva. Kes kardab Sveta Grigorjevat? Värske Raamat. 2013. 90lk Pärituul vastukarva Televisioonil on jõud. Oli kunagi saade, "Jüri Üdi klubi", kus Sveta esines, sealt ta meelde jäi. Hiljem tuli Plekktrumm, aga see pole enam see. Hea saade küll, aga teistmoodi hea. Ja Kirjandusministeerium kadus ekraanilt, täiesti teenimatult. Asemele pakuti uuemat ja paremat OPi. Aga jah, läks nagu ikka läheb nende asjadega, kui hakatakse midagi toimivat parandama.  Täna vist ei leiagi luule kohta midagi tutvustavat TVs, ja sellest on natukene kahju. Mis siin ikka, ma ei karda Svetat, mulle ta meeldib luuletajana. Ta on isikupärane, terav, pretensioonikas, vahe, värske ja värskendav veel aastaid hiljemgi lugedes. Tema esindab siis seda Tallinnakeskset luulemina, kes tuleb Lasnamäelt, liigub ringi  vanalinnas, tegeleb identiteediotsingutega. Peale selle ropendab, nagu noorele inimesele kohane. Kirjutamise ajal oli Sveta 24. Meenub, et Theodor Kallifatides ütles, "Vana

Theodor Kallifatides. Veel üks elu.

Kujutis
LV 49. Raamat, mida soovid lugeda peale sisututvustuse lugemist. Theodor Kallifatides. Veel üks elu. Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär. LR 39-40. 2018. 96lk. Mis juhtus Theodor Kallifatidesega? Tekst tagakaanelt: "Kreekalsest kirjanik on kirjutanud rootsi keeles juba viiskümmend aastat, kuid otsustab siis lõpetada - tundub, et midagi pole enam öelda. Taas- kohtumine sünnimaa ja emakeelega käivitab eleegilise, peenekoelise mõtiskelu migratsioonist nii geograafilises kui psüühilises mõttes: ühest keelest teise, noorusest vanadusse, nüüdishetkest minevikumälestustustesse. Kreeka inspireerib alustama uut teost, veel üht elu, sest kirjutamine ongi elu." Sellega on põhimõtteliselt  kõik öeldud. Loomingu Raamatukogu sari, nii vähe, kui seda lugenud olen, kuulub juba mitu aastat mu lemmikute hulka. Olgu saatesõnad või tõlked - latt on kenasti kõrgel, ükskõik, mis eksemplar parasjagu kätte satub. "Veel üks elu" on jutustus loomekriisi sattunud k

Jenny Han. P.S. Ma armastan sind ikka veel.

Kujutis
LV 37. Raamat autorilt, kes on noorem kui sina. Jenny Han. P. S. Ma armastan sind ikka veel. Inglise keelest tõlkinud Kristina Uluots. Pegasus. 2016. 304lk. Suhkrust ja jahust ja maasikavahust Üks äraütlemata nunnu raamat 16. aastase tüdruku neiuks sirgumisest. Lara Jean on Korea-Ameerika päritolu piiga, kellel on kaks õde, neid kasvatab üksikisa, nad elavad USAs ja neil läheb üsna hästi. Arusaadavalt tekib õrnas eas Laral huvi poiste, oma koolikaaslaste vastu. Esimesed sammud selles suunas ei ole midagi tõsist, need on vaid lihtsalt lõbu ja mõned suudlused. Kuna tagasihoidlik peategelane ei tihka otse  vastassooga tutvust teha, kirjutab ta valmis viis tundeküllast kirja, mis jäävad paraku saatmata. Selle vea parandab noorim õdedest, kes leidnud kirjad, paneb need posti. Riburada pidi, kes varem, kes hiljem, saavad poisid need armuavaldused kätte ja tulevad küsima: kuidas selle asjaga siis on? Siit maalt raamat algabki, kus Lara kohtub reaalselt esime

Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru.

Kujutis
LV32. Lasteraamat, mida lugesid 1. korda alles täiskasvanuna (NB! Eeldab seda, et raamat oli sinu lapsepõlves juba eesti keeles olemas!) Jaan Rannap. Agu Sihvka annab aru. Tallinn. Eesti Raamat. 1976. 116lk. Seletuskirju sirvides Et kõik ausalt ära rääkida, miks ma seda raamatut kooliajal ei lugenud, pean alustama sellest, et kui oli võimalus minna raamatukokku, läksin ma klassivendadega selle asemel vahetunni ajal jõe äärde kevadist jääminekut  vaatama. Nii ta siis lugemata jäi, kuid seda enam oli avastamist nüüd, aastaid hiljem. Agu Sihvka on VI klassi õpilane, kellega juhtub igasugu äpardusi. Nagu ikka sellistel puhkudel ei ole otseselt ning ainukesena süüdi peategelane ise, vaid kaasa aitavad nii olud, halb ajastus kui ka sõbrad (Kiilike, Kaur, Topp, Obukakk jne). Ega midagi halba ei tahetud teha, sooviti siiski parimat, kavatsused olid head, lihtsalt välja tuli, nagu parasjagu tuli. Kas prooviti veoatot käivitada kooli juures, nii „huvi pärast” või rikuti inte