Roger Zelazny. Üksildane oktoobriöö.
Roger Zelazny. Üksildane oktoobriöö. Tõlkinud Juhan Habicht. Varrak. 2001. 254 lk. Mõni raamat vajab lugemiseks õiget aastaaega, teine jälle sünnib lugeda vaat et iga ilmaga. Ma ei saa öelda, et see Zelazny raamat halb oleks olnud, see on suisa hea, ainult valel ajal sattusin teist lugema. Ulmega on mul see jama, et on tekkinud mingi totakas ootushorisont. Kui lugu ei taha käima minna, põnevus puudub vms, siis kaob hasart ja lõpuks huvi, mis võib halvemal juhul viia pooleli jätmisele. Saan aru, et see on halb komme, korralik lugeja peaks olema ikka avatud igale žanrile, vormile, liigile jne, aga no need vanad harjumused... Siin oli küll julgelt pool raamatut malendite paikasättimisele kulutatud, nii et pidin ikka korduvalt end lugemiseks kokku võtma, aga hiljem hakkas justkui looma, tekkis isegi midagi pinge sarnast. Lõpu arvasin juba tagakaane tutvustuse järgi ära, sestap sisu pole mõtet ümber refereerida ja eks seda ole juba kordi enne mindki tehtud ka. Aga mis positiivne, oli as