Mööda netti

VV. Gottfried August Bürger.  Münchhauseni lood.  Tlk Mati Unt.  Eesti Raamat.  1974. 104lk. Pean mainima, et mind paneb imestama Westfaali vabahärra von Münchhauseni  kuulsus. Ma ei olnud temast varem lugenud, aga ometi olin kuulnud jutte tegelasest, kes lendas kahurikuulil ja sikutas end juukseidpidi välja soost. Tegelikult oli tal neid seiklusi veelgi rohkem. Ta jõudis osa võtta Vene-Türgi sõjast, sõita merd ja käia kaks korda ära isegi Kuul. Kahjuks jäid kõik tema lennukad jutud laialipillatuiks või levisid suusõnaliselt, kuni G. A. Bürger need ühtede kaante vahel välja andis ja Gustav Dore meeleolukad illustartsioonid lisas. Mis ma võin öelda, muhe lugemine. Ega siin ei tasu füüsika ja loogika tavapärastes reeglites sõrmega väga järge ajada. Kui pooltki uskuda, võib sellesti kolmveerandiga juba petta saada, kuid lugeja veenmine ei olnud üldse eesmärk omaette. Münchhausen soovis lihtsalt aadlike hulgas, kuulates teiste jahilugusid, sõna sekk...

VV. Raamatuvaksik, 1990. 1. Koostaja-toimetaja Andres Jaaksoo. Eesti Raamat. 1990. 64lk. Pingviini jäätis, suhkruvatt, valuutakauplused ja erataksodena sõitvad rööbatud žigulid on esimesed asjad, mis mulle 90ndate algusest meenuvad. Lugemise jaoks toona väga mahti ei olnud. Hea, kui kooli kohustusliku kirjandusega ühele poole sain. Mis aga raamatuturul toimus, jäi juba kuhugi kaugemale, ent seda üllatavam oli avastada nüüd, et kunagi ilmus isegi taoline almanahh. Tegemist on siis Eesti Raamatu tiiva all ilmunud laste- ja noorsookirjandust tutvustava üllitisega. Lettidele maabus teda aastail 1989-1990 kokku neli numbrit. Lisaks jõuti kõrvalt avaldada pehmekaaneline vihik-jutukas (Winnetou), nagu LRi sari ilmub ajakirja Looming kõrval. Juba esmase sirvimisega selgus, et materja...

Indrek Hargla. French ja Koulu. Varrak. 2005. 472. Hargla raamatuid ei saa üldse teineteise kõrvale panna, nad on lihtsalt liiga erinevad. Äärmisel juhul võib seda teha vaid siis, kui tegemist on järgedega, aga kas siiski. Kuid üks ühendav joon läbi mitme raamatu näikse olevat kirjaniku huvi ajaloo vastu. Siin raamatus nt hargneb tegevus lahti 20. sajandi alguse Eestimaal ehk Maavallas.  Euroopast saabub Tarbatusse kuulus luuletaja, arbuja ning võlur Koulu, kes on ka justkui välisministeeriumi ametnik vms. Teel kodumaale ostis ta võlavanglast vabaks Frenchi. Sellest burgundlasest saab Koulu ori, ühtlasi on kogu romaan kirjutatud läbi Frenchi silmade nähtuna. Ega see tandem pikalt idülli nautida ei saa. Ees ootavad seiklused, millest jagub ainest kolme lühiromaani jaoks. Peategelaste kõrval kohtab samuti otsustava tähtsusega kõrvaltegelasi: Nelli, Leibo, Imbi ja Solluzzo. Kõige tähtsam on muidugi väike armuliin libahundist Nelli ja restoranipidajast Frenchi vahel, mis lisa...

Indrek Hargla. Pan Grpowski 9 juhtumit. Kuldsulg. 2001. 360lk. Varem või hiljem pidi see juhtuma, et Hargla mu lugemislauale maabub, ja nüüd siis, nii umbes 20 aastat hiljem, ühe tema romaani ette võtsin. Jah, aga alustaks kõige tähtsamast: millest raamat räägib? Nagu pealkiri lubab, leiab siit kaante vahelt üheksa lugu, milles esineb nii ulme- kui krimiromaanile omaseid elemente. Kuid sama oluline on ka läbiv peategelane, Varssavis elav, pan Mieczyslaw Grpowski, keda Hargla iseloomustab nõnda: „Meie uus tuttav oli äärmiselt tagasihoidlike maneeridega keskealine pikkade vurrude ja nirginäoga lühikest kasvu meesterahvas. Selline väga silmatorkamatu, poepidaja välimusega inimene, ja tegelikult oligi ta poepidaja – antikvariaadiomanik nimelt. Ta kandis tumeda ülikonnaga sobimatuid valgeid sokke – see detail on mulle eriti meelde jäänud. Veider ja võigas ristikujuline põletusarm muutis tema näo üsna eriskummaliseks.” (lk93) Alguses ma ei taibanudki, mik...

Juhan Jaik. Tondid, hundid, hobud. Canopus. 2004. 182lk. Juhan Jaik (1899-1948) oli Võrumaalt pärit literaat, kes kirjutas palju novelle, näidendeid, ühe romaani ja reisikirjeldusi. Tagakaanelt loen veel, et ta debüteeris 1924 luulekoguga „Rõuge kiriku kell” ning põgenes hiljem Rootsi. „Tondid, hundid, hobud” on tema lühijutukogumik, mille esmailmumist ei ole raamatus märgitud, kuid oletada võib, et kahe sõja vahele see jääb. Ehkki kirjutatud on need lastele, võib neid lugeda ka vähe vanemas eas laps. Igas inimeses on ju natukene last, vähemalt äratas Jaik selle lapse minus üles küll. Just tema loovest...

Soome ulme 2. Tlk Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2014. 288lk. Lugemise väljakutse gruppi facebookis tasub ikka külastada, siit leiab teinekord päris häid tutvustusi. Sedagi raamatut arvustas kunagi siinsamas M. K., nii et väike huvi seda lugeda tekkis juba toona. Et tegu on kahe osalise kogumikuga, alustasin esimesest, nüüd siis jõudsin teiseni. Teise osa lugemine oli kui kolmekordne kohtumine, sai taastrehvata juba tuttavate nimedega, avastada uusi autoreid ning laiendada pilti soome ulmest kui niisugusest. Kuigi väike nägemus oli juba esimese osaga kujunenud, üllatas Nikkarev uue lahendusega. Lood ei ole enam nii rangelt kronoloogilises järjestus kui varem, pigem on järgitud kirjastaja eelistusi. Kuid lõppeks on ju iga antoloogia tema koostaja nägu ja eks sama kehtib arvustuse kohtagi. Kui nüüd veel raamatust kirjutada, millest siis postituses muust ikka kribada, mainin vilksamis ka kirjanikke, kelle juttudest antoloogia koosneb. Kolme ülilühijutuga maagilise realismi l...

Soome ulme. Tlk Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2008. 336lk.                                                                                                                                                                                                                                         Soome kirjandusel läheb hästi. Ja miks ei peakski minema, neil on ju meie Oksanen. Aga milline on soome ulme? Sellest ei...