Mööda netti

  Keskpäeva varjud. Vene ulme antoloogia. Tlk Veiko Belials. Fantaasia. 2015. 412lk.   Ilmselt ei ole võimalik ette kujutada vene ulmet ilma Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski loominguta. See üüratu pärand, mille need vennad maha jätsid, on lihtsalt väljendudes - ületamatu. Ja ega nende mõju ei ole kuhugi kadunud ka tänapäeval. Aga selle raamatu juures puutusin kokku iseäraliku nähtusega, millest olin varem vaid kaude lugenud, nimelt: teised autorid kirjutavad algupärandile järje(d). Keskpäeva maailma tsükkel, mille Strugatskid kokku panid, algab romaaniga „Purpurpunaste pilvede maa“ ja lõppeb teosega „Suur ilmutus“, vene keeles on seda kokku, koos vahepealsete raamatutega, 12-köiteline sari. Ilmselt on maailm isegi vähe öeldud selle kohta, mille nad valmis vermisid, sest tegemist on rohkem universumiga, sinna kuulub peale Maa veel mitmeid teisi planeete, kuhu tegevus viiakse. Siin raamatus on siis kaks lugu vendadelt endilt ja kolm kirjutatud hiljem teiste poolt. Kuigi esimese

  Venedikt Jerofejev. Moskva - Petuški.                                                                              Tlk Ott Arder.                                                                                                 Tänapäev.   1999. 140lk.   Kui üks raamat võib imelik olla, siis see seda kindlasti on. Omamoodi lugu siin ju leidub, Venitška sõidab Kurski vaksalist rongiga Petuškisse külla pruudile ja pojale. Kohale küll ei jõua, aga   tema isik on juba selline, et kui tema ei leia sekeldusi, siis leivad sekeldused tema. Kohtumised kaasreisijatega rongis, arutlused tähtsate küsimuste üle, magama jäämine, unenäod, riigi taga kirumine, need olidki kõrvalisemad teemad, mis raamatust läbi käisid. Põhiline teema on muidugi alkohol, kuidas seda juua, mida ja millal juua jne. Oli väsitav ja oli kosutav. Vene hing, ahh, see on midagi müstilist, ta ei kurda ega hala, tema nutab ja kannatab, nagu üks tšehhovlane kunagi. Aga neid soovitusi joomarluse kohta kodus järgi mitte proov

Svjatoslav Loginov. Eikeegi ja ilma nimeta. Tlk Arvi Nikkarev. Skarabeus.  2020. 302lk. Et kõik ausalt ära rääkida, siis olgu öeldud, et otsest soovitust ma ulmegurult küsinud ei ole. Aga ta andis ükskord kirjastuse Skarabeus lingi, mis viis mind edasi, andis õnge, et ise kala püüda. Veebi ajakirjas Raektor (2020, juuni https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-hea-ja-ehe-ulmekirjandus ) on tema enda arvustus ka selle raamatu kohta olemas, millele palju enam lisada polegi. Kiidukõned pole just minu ala, jäägu need teistele, kuid jah, tänan Jüri Kallast ulme pildil hoidmise eest.  Kuidagi on nii läinud, et Arvi Nikkarev on juba mitmeks aastaks jäänud vene ulmele pidama. Kui varem ilmusid põhiliselt antoloogiad, siis nüüd on ühe autori valikkogu ette võetud. Sjvatoslav Loginovi (1951) juttudega sai tutvutda juba nii raamatute "Kaaren" kui ka "Maagia" veergudel, aga see ei ole eriti oluline, sest ta ei ole selline kirjanik, kes kirjutab viis korda ühte ja sama lugu,

  Maagia.  Vene ulme antoloogia. Koostanud Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2019. 344lk. Algul arvasin, et jätan selle postituse kirjutamata, aga et sellele tsüklile joon alla tõmmata, siis panen mõne rea kirja. Tegemist on siis neljanda raamatuga Skarabeusi kirjastuselt, kuhu on koondatud lühiproosat aastaist 2000 – 2014. Kõik autorid on varasemates kogudes ka esindatud, nii et kedagi võhivõõrast ei olnud. Oleg Divov (1968). „Reetur“ oli natuke päti ja natuke imeulme lugu küll, aga ree peale ma temaga ei saanud. Peategelane võttis napsu, aga mulle sarve ei hakanud. Divovi eelmise jutu lugemine läks mul veel hullemine, seekord oli isegi parem, no ja järgmine kord ehk läheb juba ladusamalt. Hea, et magama ei jäänud. Leonid Kaganov (1972).   Igas antoloogias peab olema üks päästerõngas, „Mul veab“ ja „Maagia“ pakkusid parima elamuse siin raamatus. Kahju ainult, et Kaganov pärast aastat 2013 pole enam proosat kirjutanud. Marina Galina (1958). „Pööripäev“ oli liigutav lugu 14 aastasest tü

  Munk maailma äärel. Vene ulme antoloogia. Tlk Arvi Nikkarev. Skarabeus.  2009. 344 lk.   Raamatutega juhtub vahel nii, et üks asi viib teiseni, hakkad kuskilt otsast üht valdkonda lugema ja lähed muudkui aga järjest edasi. Jõudsin nüüd kolmanda kogumiku manu. Nagu koostajal tavaks on saanud, leiab ka siit kaante vahelt sotsiaalse kallakuga lühiproosat. Lugude esmailmumine katab perioodi 1987 – 2004. Autorkond koosneb sedapuhku kaheksaliikmelisest seltskonnast ja tekste on kokku terve tosin. Mõni nimi on juba tuttav, mõni täitsa võõras, ühtki naist nende hulgas ei ole, kuid siit nad tulevad:   Kir Bulõtšov (1934 – 2003) „Rajoonivõistlused doominos“ on täitsa kabe jutt, mis räägib sellest, mida pealkiri lubab. Ettevalmistused mängudeks leiavad aset Veliki Gusljari nimelises linnas. Olenemata sellest, et samal ajal toimub sõda, kliimamuutused ja hotellis ei jagu kõigile numbritubasid, tuleb püha üritus lõpule viia. Täitsa usun, et sellised tegelased on olemas, kes pargis doominot mängiv