Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuni, 2020 postitused

Joyce Carol Oates. Neli suve.

Kujutis
 Joyce Carol Oates. Neli suve.  Tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane.  Perioodika. 1977. 96lk. Mõni raamat on selline, millest nagu ei tihkagi midagi rääkida/kirjutada. Seesinane on üks taoline. Teine võimalus oleks muidugi raamat maha vaikida ja ... aga milleks? Samas lugemine ei olnud keeruline, kuid laad oli harjumatu. Autor ei räägi lugu kui niisugust, kus on algus, keskpaik ja lõpp. Pigem on tegemist fragmentidega, pihipäeviku väljavõtetega. Kaantevahel on neli lühiteksti, kõigis on peategelaseks erinev naine, kes otsib iseend. Tegevus(etus) toimub Ameerikas, paar korda mainitakse linna nimega Detroit. Taustaks on siis 1960ndate üliõpilasrahutused ja Vietnami sõda, aga need jäävad kuhugi kaugemale. Põhiteema on siin suhted, et mitte öelda armastus. Et naine peab abikaasa kõrvalt armukest, see ei tundugi lõpuks enam nii ebaloomulik. „Elan kuidagiviisi, poolikult. Moonutatud valsirütmis.” (lk40) Ja kui mehed on kuidagi leebelt kohmetud, siis lihtsalt juhtub, et ei satu õig

Anton Tšehhov. Kogutud teosed I.

Kujutis
Anton Tšehhov. Valitud teosed I.  Tlk Väino Linask, Enn Murdmaa,  Madis Nurmik ja Friedebert Tuglas.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1960. 416lk. Anton Pavlovitš Tšehhov (1860-1904) kuulub nende kirjanike hulka, keda aeg-ajalt ikka olen lugema sattunud. Seda enam, et tema kahksaosaline kogutud teoste sari on mul koduses riiulis olemas. Raamatulaadal käimisest on siiski midagi kasu ka. Siia raamatusse on siis kokku koondatud need novellid ja jutukesed, mis avaldatud aastail 1880-1884 ajakirjanduses. Kogumaht annab välja 71 pala. Võib öelda, et Tšehhov oli väga viljakas kirjanik. Enamus jutte on küll lühikesed, kolm-neli lehekülge, vaid paar pikemat leidub, aga milline galerii tegelasi! Loen ja imestan. Üldse paneb jahmatama, et temasugune idealist sai tollasel Venemaal endaga hakkama. Ikka mõistab ta hukka liiderdamist, looderdamist, joomarlust ning prass

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatle