laupäev, 25. september 2021

Tarmo Teder. Tumedad jutud.

 



 

 

Tarmo Teder.  Tumed  jutud.

Eesti Raamat.

1990. 192 lk.

 der. T

Ärev aeg oli eelmise sajandi lõpu eel. 80nadte teine pool ja 90ndate algus tõi kaasa suured muutused, revolutsioonilised sündmused rullusid üle kogu maa kui kevadine vihmasabin. Laulukaare all lauldi hääl kähedaks, teletorni piirati ja isegi Toompead rünnati. Paneb imestama, et kellelgi siis üldse oli aega kirjandusega tegelda. Üksikuid vabatahtlikke ometi leidus, Tarmo Teder (1958) nende seas. Nibin-nabin piiri peal ta oma esimese raamatu avaldaski, kuigi pudinaid oli perioodikas juba ilmunud, aga ajaarvamine hakkab ikka ju iseseisva debüüdiga. Olud olid siis juba vabamad, tsensuuri vähem, kuid pöördelised sündmused, millele lühiproosa  suudab kiiremini reageerida, siia raamatusse ei jõudnud. Mis aga jõudis, on korralik jutuvalik, liigitamise järgi siis novellid ja jutustused.

 Pealkiri annab küll esimese teeotsa kätte, aga samas on see nii ümmargune, et ütleb kõik ja samas mitte midagi. Tumedust siit õhkub, kuid milline nõukaajast rääkiv raamat nüüd nii väga helge ikka on. See tumedus ei ole selline ulmele omane, et oleks õudus vms, ei, pigem annab selleks ainest trööstitus ja meeleheide. Jah, korraks minnakse uitama kuskile maagilise realismi maile ka, aga ulme on ikka midagi muud. Tedre nime guugeldades sattusin Reaktori lehele küll, kuid tuli välja, et tal on üks ulmik olnud nimekaim. Mine tea, võib-olla on mõni veel. Mu onu nimi on nt Enn Kippel, aga see selleks.

 Nii umbes kolmveerand raamatust räägib kunstiinimestest, kelle hulgas on kirjanikke, näitlejaid ja üks metallikunstnik. Viimane veerandik kuulub juba lihtinimeste argipäeva jälgimisele. Läbi mitme loo oli täitsa kaasahaarav jälgida seda jõudeelutsevat boheemlaskonda, kes veetis aega filosoofeldes, elu mõtet otsides ja „Monastirskaja izbad“ trimbates. Ühes tegelases on tabatud ikka midagi väga omast tollele ajale:

 „Poole tunni pärast kohtas Kontus restoran „Olümpia“ lähistel Tallinna kuulsaimat kaltsumeest Penti. Kunagi oli see sekundaarse tooraine varumisagent päris andekas noorkirjanik olnud, avaldanud paar raamatukestki, kuid nüüd kirjutas ta ainult allkirju palgalehtedele ja dokumentidele ning luges „Playboy`d“ ja raha.Suuremateks plaanideks olid tal saunsuvila püstiajamine ja abielu soomlannaga, kes tuli eestistada.“ (lk 40)

 Juhtub ka nii, et kirjutamine jääb tahaplaanile, elu tahab elamist. Elu on siin kohe mitmest nurgast, leidub nii huumorit kui ka meeskodanike ihuseemne vallandumisi. Teder oleks võinud neid lühijutte edasi kirjutada. Mäletan, et olin 90ndatel ehitusel tööl. Vahetasime Prantsuse Lütseumi katust, brigaadis oli üks mees, kes rääkis, kuidas nad loomavagunites lehmi viisid Aasiasse ja mis sigadusi nad seal tegid. Teder kirjutab ka ühe jutu, kus minnakse sellise rongiga lõuna osariikidesse, aga nagu kiuste lõpetab tema just siis, kui hakkas asi põnevaks minema. Kahju. Autoril olid teised eesmärgid, oli vaja rääkida, kuidas kunstnikel king pigistas, et mis seal`s ikka. Aga tegelikult on see üks kobe, kabe ja kõva debüüt. Mida üks esikteose autor keelega teeb, ilma toimetajata kusjuures, see avaldas head muljet, nii juhtub harva. Ta oleks nagu poeet romaanikirjanike hulgas ja prosaist luuletajate keskel, aga seda kohta ta otsis ja ilmselt on nüüdseks juba leidnud ka.  



pühapäev, 19. september 2021

Teet Kallas. Öö neljandas mikrorajoonis.



15:05 (3 minuti eest)

Teet Kallas. Öö neljandas mikrorajoonis.

Eesti Raamat.

1985. 208 lk.

 

Tõtt öeldes olin Kallase suhtes kuni viimse hetkeni sama roheline kui need kaaned. Ei, mitte ses mõttes, et süda läigib ja hapukurki tahaks peale haugata, seda mitte. Varem polnud lihtsalt mahti teda lugeda, pidevalt tuli mõni teine raamat vahele ja… Corridat olen küll teismelisena näinud, aga siis ma ei saanud üldse aru, mis asja need sõgedad seal saarel ajavad, kuidagi kole segane tundus see värk toona. Peaks ikka romaani kunagi läbi lugema.

 

Aga alustuseks võtsin siiski ette lühiproosa kogumiku. Siin raamatus leidub 11 üksteisest üsna erinevat juttu, mis on kirjapandud nelja aasta jooksul (1979-1983). Peab ütlema, et Kallasel on haaret. Jutud viivad, nagu pealkirjastki võib oletada, Mustamäelt Musta mere kallastele välja ja tagasi. Sinna vahele mahub jutte väikekirjastuse toimekast toimetusest, metsakolkas puust laeva ehitavast erakust, mööda väikelinnu gastrollivast teatrist ja, kõike ei hakka välja lobisemagi. Kuna aeg oli selline, et siis oli veel ENSV, mõjuvad jutud pisut rusuvalt, miski paine on õhus. Meeleolu on kui sügisene agulibluus kortermaja ees pingil. Aga tegelased ei kannata mitte niivõrd riigikorra, kui lörriläinud suhete ning muude väikeste inimlike nõrkuste käes. Jah, täiuslik ei ole keegi. Eks ma ootasin juttudest ohtralt tegevust ja põnevaid seiklusi, aga neid siin ei olnud. Süžee tasandil seisis mõni lugu paigal, nagu oleks tal sangpomm ketiga jala ümber. Esmamulje oli küll selline, et „Õnne 13“ on nende kõrval ju lausa põnevik. Aga mida edasi, seda enam hakkas see tegelaste vaagimine mulle omaseks saama. Kallas läheb küll isiklikuks, kui nii saab öelda, aga mitte otse magamistuppa. Seksi on terve raamatu peale ainult ühe lause jagu. Detailides ollakse delikaatne. Autor harutab oma tegelased pulkadeks lahti ja paneb kokku tagasi justkui muuseas. Loomulikult nautisin lugejana keelt, kuidas siis muidu. Raamatule tuleb kasuks kirjaniku vilumus. Kui lühiproosaga tavaliselt kirjankud alustavad, siis Kallas on siin juba kogenud tegija, see omakorda võimaldab tal kasutada erinevaid laade. Iga jutt on erineva stiiliga.

 

 „Inimestega on mõned asjad pärsi lihtsad – nad on kaugel täiusest, mõtles ta ebamääraselt. Ja nad teevad oma olemasolust liiga suure ja lärmaka küsimuse. Neil on ülemäära palju teistega pistmist. Nad ei salli seda, et oleksid ühesugused, aga nad ei salli ka seda, et teised on teistsugused. Ja kuna inimesed ei oska ikka veel üleüldse omavahel täpselt ja korrektselt asju ajada, siis sünnib nende suhtlemisest määratu hulk arusaamatusi, intriige, pahandusi, pisaraid, salakaebusi, lärmi, abielulahutusi, koguni enesetappe. Jah, kena kõik, aga miks ma nüüd äkki sellistele asjadele mõtlen, mis on sel kõigel tänase õhtuga pistmist? Ju siis on.“ (lk 182)

 

See, viimase jutu peategelase, Gunnar Varki, mõttekäik iseloomustab seda raamatut veel ehk kõige paremini. Antud raamatu soovitamisel jään napisõnaliseks, uut kraami tuleb mühinal peale, kes siis vana raamatut enam loeb. Pealegi, hoogsat tegevust kui meelelahutuse panti ei leia siit samuti. Ise ei plaani ka enne uuesti lugeda, kui on midagi alla loetud Mati Undilt, Jaan Kruusvallilt ja Mihkel Mutilt, keda Kallas ära minib. Kellele aga läheb korda hea eesti kirjandus, ja see veel lugemata, siis võib küll „Öö neljandas...“ nimekirja lisada. Kallas on ise vististi kirjutamisest tagasi tõmbunud, temast juttu ei ole kuskil eriti olnud, loodan, et teda ei ole päris ära unustatud. Vähemalt peavad kirjanikku meeles kolleegid. Maimu Berg on kirjutanud nt ühe sellise luuletuse:

 

Ennevanasti

olid inimestel toredad

nimed:

Teet Kallas,

August Karjus,

Vello Lõugas,,

Virge Naeris,

Andres Sarjas.

 

(Looming, 5/2019)




laupäev, 18. september 2021

Aino Pervik. Kersti sõber Miina.


 


Aino Pervik. Kersti sõber Miina.

Eesti Riiklik Kirjastus.

1961. 92 lk.

 

Täpselt selline lugu, et: Kauges külas, vanaema juures, elasin kord, kogu suve. Siin muidugi vanaema ei ole, või noh, Ranna omad siiski on, kes selle koha edukalt täidavad. Peategelaseks on viienda klassi tüdruk Kersti, ta unistas küll suveks sõita Krimmi, aga selle asemel, pidi leppima suvitamisega kohalikus rannakülas. Jõudnud kohale, tutvub ta naabritüdruku Miinaga. Koos tehakse läbi mitmed seiklused - kellasepa juures käimine, lossivaremetel turnimine - , mille käigus saavad neist suured sõbrad. Kersti on selline...ee... natuke nipsakas türduk, ikkagi Tallinast ja kirjaniku tütar, tema vaatab sellele maakale, Miinale, ülevalt alla. Miina on niigi õnnetu, ilma isata ja ema ei toeata tema soovi saada kunstnikusk, aga... oeh. Lõpuks kõik laheneb parimal ja ainuvõimalikul viisil.  

 

Arabella on muidugi parem raamat, aga võrrelda neid väga ei tasu. Ja ajastu eripära ei hakanud ka häirima.

„Raamatukogu uks oli lahti. Kersti tundis kohe sisseastudes meeldivat raamatute ja paberi lõhna, mida ta kangesti armastas. Ruum oli parajasti tühi, isegi raamatukogu juhatajat polnud kuskil näha. Kersti vaatas ringi. Poole ruumist võtsid enda alla suured raamatukapid. Akna all oli laud kataloogikastidega. Sama laua taga istus vist harilikult ka raamatukogu juhataja. Seinalt naeratas Kerstile vastu Gagarini nägu. Pildi all oli mingi plakat ja selle ees laual oli brošüüre ja ajaleheväljalõikeid. Kersti astus lähemale.“ (lk 73)

Raske oli uskuda, et pildid on teinud Edgar Valter, üldse ei olnud tema käekiri, aga nii on kirjas. Muidugi tore on see, et lõikude vahele poetatakse neid tarkuseterasid, mida muidu oleks liiga tüütu lugeda, et miks jõgi öösel aurab ja mis on mateeria, täitsa tore oli, ei kahetse lugemist. Südamlik lugu.  




esmaspäev, 13. september 2021

Machado de Assis. Dom Casmurro.



Machado de Assis.

Dom Casmurro.

Tlk Aita Kurfeldt.

Eesti Raamat.

1973. 240 lk.

 

Klassika kohta meenub üks viledask kulunud klišee - see on see, mida kõik teavad, aga keegi loe. Kuid alati päris nii ka ei ole, nt Brasiilia kirjaniku, Joaquim Maria Machado de Assis`e (1839-1908) nimigi tundus mulle algul võõras, rääkimata muust. Iseenesest mäletan küll seda Varamu sarja vanaema riiulist, kus raamatuselgadel poseerisid kaugusse vaatavad autorite väikesed mustvalged fotod, justkui mõista andes, et jaa, seal kaante vahel asub sootuks teine maailm, aga sinna need minust tookord jäid. Nüüd, aastaid hiljem, saanud teada, et Eesti Kirjastusel juba kaheksa dekaadi turjal, üritasin ka ühe õhema eksemplari sealt valikust läbi lugeda. Ja veel, guugeldades sain teada, et Loomingu Raamatukogu on samalt autorilt 2016. aastal tõlkinud jutustuse „Hulluarst”, millest on jäänud ähmased mälestused isega aastate takka.

 

Dom Casmurro on minu jaoks natuke imelik raamat, aga unustada ei tohi esmatrükki, raamat ilmus aastal 1900, ja tegevus toimub 19. sajandi teisel poolel Brasiilias. Oh ajad, oh kombed, milline vaade kadunud ajastule. Autor kirjutab esimeses isikus „oma” loo, milles jõutakse sirguda lapseeast kuldsesse keskikka. Peategelast, 15. aastast Bentinhot kasvatab üksik lesknaine dona Gloria. Bento tutvub naabritüdruku Capituga, nad kiinduvad teineteisesse, armuvad ja soovivad elada koos kogu ülejäänud elu. Aga saatusel, juhusel ja dona Glorial on oma pojaga teised plaanid. Nagu päris elus, nii juhtub ka vahel kirjanduses, et kõik ei laabu ega lahene kergelt ega lihtsalt. Teisisõnu: tegemist on looga purunenud illusioonidest.

 

Ehkki raamat ei ole kuigi mahukas, võttis lugemine aega mitu õhtut. Kohati oli tekst väga tihe, tuli korduvalt lõike üle lugeda, sealsamas sattus autor jälle lobisemislainele, ja lugu ei liikunud edasi ega tagasi. Teine pool raamatust läks juba kiiremini. Soovitada ei oska, sest kas ja kuivõrd usuteema võib kedagi kõnetada, on väga isiklik, mind jättis see lihtsalt õlgu kehitama, kuid fookus oli veel millelgi muul. Kuigi ma ootasin Lõuna-Ameerikast seda, mis neile ainuomane, maagilist realismi, siis seda siin ei olnud. Saatesõnas öeldakse, et Assis tuli püünele pärast romantismi, tema oli esimene, kes alusats sealmail psühholoogilise realismiga. Ja seda, tõsi küll, on siin piisavalt, tegelaste ilmed ja muljed, keelepeks ning sümpaatiad saavad läbi vaagitud nüansirikkalt. Mis mind häiris, oli autori pidev pöördumine lugeja poole, aga see on juba minu kiiks. Ülejäänud osas ma nautisin kirjaniku stiili, need väljapeetud ja pikad laused panid mind küll tegelastele kaasa elama. Samuti rääkis asjale kaasa ja kasuks autori huumor, millega mõned nurgad maha lihviti. Kas ma veel mõne klassiku juurde niipea jõuan, ei hakka parem lubama, aga kui siis soovitada kellelegi, siis kindlasti mõjub raamat sügavamalt neile, kes väärtkirjandust loevad tihedamini.  

 

„Ja mina meeldisin sulle tol ajal?” ütlesin, patsutades teda põsele.

Vastuseks oli Capitu naeratus, seesugune õrn ja pilkav naeratus, mida on võimatu kirjeldada ja mida saab ehk ainult maalida. Siis sirutas ta käsivarred välja ja pani nad mulle õlgadele, nii võluvad käsivarred, et nad näisid lilledest kaelakeena (vana võrdlus!). Mina tegin oma käsivartega sedasama ja kahetsesin, et kohal polnud kujurit, kes oleks meie poosi marmorisse raiunud. Muidugi oleks ainult kunstnik kuulsaks saanud. Kui mõni skulptuur – olgu isikust või grupist – hästi välja tuleb, siis ei küsi keegi modelli järele, vaid hindab ainult teost, ja teos on see, mis jääb. Aga ükskõik, meie ise oleksime teadnud, et need oleme meie…

(lk 183)






reede, 10. september 2021

Maie Parrik. Viies Ratas.



Maie Parrik. Viies Ratas.

EKSA. 2021. 88 lk.

 

Enn Vetemaa on kunagi öelnud, et luuletusi tuleb kirjutada kas väga noorelt või siis vanalt. Noorelt just seetõttu, et siis ollakse veel vastuvõtlik ja tundeerk välismõjudele, vanemas eas aga seepärast, et siis on autor väljakujunenud, oskab jagada elutarkust ning mõistab asju paremini reastada + enesekriitika. Aga Maie Parrik on läinud mööda kolmandat ja enesele meelepärasemat teed. Aastate jooksul sahtlisse kirjutatud tekstid on alles nüüd ühtede kaante vahel välja antud. Daamide ega üldse naiste käest ei ole viisakas vanust küsida isegi minusugusel matsil, sestap jätan tema sünniaasta siit välja. Samas ei saa välistada võimalust, et tegemist on nt sünnipäevakingiga juubeli puhul, mine tea, kindlalt võib aga väita, et „Viies ratas“ on hilisdebüüt.

Žanri määramisel tekkis mul pisut ebaselgust, et mis asi see siis nüüd on? Tagakaanelt saan teada ainult seda, et Maiele meeldis luuletada juba kooliajal ja kui ta 1955. aastal laulma hakkas, kulus sõnaseadmise oskus talle laulude loomisel marjaks ära. No, see vähenegi on abiks ikka. Hakkasin meenutama ja tuli meelde punkbänd Operatsioon Õ, mis tegi Parriku nime üle Esti tuntuks. Kahjuks ei ole kuskil raamatus kirjas, kes kaane kujundajas, samuti hämmastas toimetaja nime puudumine, mis on ilmselt selle raamatu suurim puudus. Guugeldamine viis mind Õhtulehe saidile ja andis niidiotsa kätte, et tegemist on ikka luulekoguga. Võib-olla tõesti nii ongi, näppu jäi see raamat mulle ka uuema luule riiulist. Aga kui „Viies ratas“ midagi meenutas, siis rohkem neid omaaegseid kogumikke „Laulge kaasa“, kus sõnad koos viisiga üles märgitud, kui tänapäeva luulekogusid.

Olgu, kuidas on aga kui sõrmega sisukorrast üle libistasin sain kokku 73 teksti. Seda ei ole vähe ega ka üle mõistuse palju, samas on need sellised parajalt lihtsad ja naiivsevõitu ampsud, mida suudab ühe vagura ennelõunaga läbi seedida. Kui ainult üks märksõna eraldi välja tuua, millega seda kogu iseloomustada, siis on selleks – elulust. Ja siin ei mängi rolli daatumid, neid ju tegelikult üldse pole. Tuleb aru saada ainult vihjetest, millal üks või teine rida kirjutatud on. Suurima üllatuse pakkus siiski tema hoiak, Maie noorusaja optimism säilitab oma vitaalsuse raamatu lõpuni välja.

Kes soovib otsida siit sõnu koos klassikalise noodikirjaga peab pettuma, noote pole. Kuid mõned read hakkavad ise end lualma, kas või need:

 

Lemmiklaul

 

Tra-la lalla la,

tra-la lalla la,

vanu, noori laulmas kuulen

ikka oma lemmiklaulu,

tra-la lalla la,

Tra-la lalla la,

kõigile hea tuju loob

see imekaunis viis.

Hõiskab hing,

tuksub rind,

kui näen sind

laulmas seda viit.

See sobib sulle,

unustad mured,

kaob meelest ka igatsuse piin.

(lk 32)

 

Peale selle, et Maie hing kuulub levimuusikale, mida mainitakse mitmes luuletuses, meenutatakse veel Viljandit, lauldakse Tallinnast, ära käiakse Musta mere ääres ja pilguheit tehakse Brasiiliasse. Üleni muretu ja sinisilmne Maiu loomulikult ei ole, korrale kutsutakse autojuhte, et nad jalgrattureid ikka märkaks. Ja kui juba ratturid, siis ei unustata Liibanonis pantvangi sattunud vändapressijaid. Nõuannetega ei oleda sugugi kitsi, spordile pannakse pihta – tervese kehas terve vaim. Jaa, kirjutan sellele kahe käega alla. Nurisemiseks suurt põhjust ei näe, toimetajata raamatu väljaandmine on tänapäeval üks paras loterii nii ehk naa. Mõni kirjaviga oleks ju võinud olemata olla, aga mis nüüd sellest. Hea tuju ja rõõmus meel, mis siit raamatust kaasa võtta, on ka lõppude lõpuks midagi väärt.




laupäev, 4. september 2021

Loenid Kaganov. Sidrunkollane planeet.

 


Leonid Kaganov.

Sidrunkollane planeet.

Skarabeus.

Tlk Arvi Nikkarev.

2021. 268 lk.

 

 

Kinnitust on leidnud fakt, et vene ulmet kirjutatakse edasi ka pärast Strugatskeid, olgu selle tõestuseks või antud jutukogu. Kes on Leonid Kaganov (1972), selle kohta siin palju infot ei ole, teada saab, et ta on hariduselt programmeerija ja psühholoog, kes alustas kutselise kirjanikuna aastal 1995. Kohalikus skeenes ei tohiks ta olla sugugi võõras nimi, varem on temalt tõlgitud  neli lugu: `Enne koitu` ja `Hamsik` ilmusid antoloogias „Munk maailma äärel”, 2009 ning `Mul veab` ja `Maagia` avaldati kogumiks „Maagia”, 2019. Arusaadavalt kuulub Kaganovi eestindamise au ja kuulsus Skarabeusi kirjastusele, mis ongi peaasjalikult ulme tõlkimise oma eesmärgiks võtnud. Ja kui juba ulme, siis on see loomulikult teaduslik fantastika ehk SF, ning seekord leiab siit kaante vahelt kuus juttu. Kuna autor ei ole viimasel ajal väga aktiivne olnud, jäävad lood vahemikku 2011 – 2020.

 

 

Üritan lood lugemisjärjekorras rivvi võtta ja teha lühidalt. Esimene jutt „Võõrtööline” on Annast, kelle kehas võtab koha sisse keegi, mis ta siis on, maaväline võõras olend, tulnukas, seda täpselt teada ei saagi. Ega see ole ka oluline, konks on selles, et jutt oli naljakas. Kui keegi hakkab peas kuulma hääli, endaga rääkima, võib ta sattuda raviasutusse, siin nii hullusti siiski ei lähe. Ei saa välistada, et ainest kogus autor päriselust, pikaaegne propaganda võib ju hakata ajudele käima isegi süütule kodanikule. Aga jutuna… kuigi see ühes kehas mitme teadvuse resideerumine on juba pisut kulunud motiiv, isegi minusuguse ulmekauge lugeja jaoks, oli meeldiv lugeda.

 

 

Esimese hooga arvasin, et „Tankett” on lastejutt, aga siis kiskus asi inetuks, jäi kuskile kriipima, seda enam, et päevauudiste taustal on see üsna aktuaalne lugu. Kiskuda lapsed kellegi käepikenduseks mingisse tobedasse ususõtta - jube. Need konfliktid Lähis-Idaga ei kavatsegi vist rahulikult lõppeda. Valus lugu, ei soovita nõrgema närvikavaga lugejatele.

 

 

Kõige parema mulje jättis kolmas lugu „Millal see ükskord lõpeb”. Jutt siis sellest, kuidas tudengid lähevad katsejänestena proovima uut preparaati, aga satuvad hoopis tänapäeva Moskvasse. Tegu ei olegi nii väga SF ulmega, kus teaduslik taust on esmatähtis, pigem on see satiiriline absurd. Kui esimesed kaks juttu olid veel kuidagi sellised laadna käega kirjutatud, siis „Millal…” suutis lükata sisse juba kõrgema käigu. Üks asi, mida ma vene ulmes hindan, on nende eripära. Mitmed lood siin on sellised, ma ei teagi, nagu oleks mõnda Lääne autorit matkitud, kuidagi nuditud tunduvad. Aga see lugu justkui kasvab välja sellest venelastele omasest ühiskonnast, ilmekalt on tabatud atmosfääri, värvikaid tegelasi ja särisevat dialoogi. Ühtlasi oli see ainus lugu, mis ajas tõsiselt naerma. Braavo! Seltsimees Kaganov.

 

 

Olen kuulnud räägitavat, et raamatule tuleb anda võimalus ka tuima alguse kiuste. Mõni seab piiriks 50lk, kui sinnamaani ei haaku, lendab raamat uksest välja, lugeja kingajälg raamatuseljal. „Depressant” oli täpselt selline jutt, et vindus ja vindus, kuni alles kuskil poole peal võttis tuurid üles. Liialdamata võib öelda, et põlvkondade erinevustest on kirjutatud riiulite kaupa, aga mis nüüd sellest, siin päästis loo selle lõpp. Tegelase arengut läbi keerdkäikude oli tore jälgida.

 

 

Viimast kaht juttu ühendab peale selle, et nad on mahult lühiromaanid ka see, et need on kosmoselood. „Sidrunkollane planeet” viib kaugesse tulevikku, kui tähesüsteem on juba asustatud, aga mitte kõik maavälised olendid ei ole sõbralikud. Retsiidid on umbes oina suurused tarakanid (pealkaas), kes elavad ühel liivasel planeedil. Nad on inimestest madalamal tasemel tsivilisatsioon, aga see ei takista käputäiel tegelastel neile „demokraatiat” eksportimast. Lõpp oli muidugi aimatav, aga lugemist see ei seganud kopka eestki, isegi rümbarebu ei häirinud.

„Aeg oli selline” on viimane lugu, mille tegevus toimub kosmoselaevas, kuhu satub väike, aga ohtlik putukas, justkui ähvardav viirus. Meeskond on paanikas ja abi ei ole kuskilt oodata. Edasi juhtub see, mis juhtub siis, kui keegi hakkab end jumalaks pidama. Mu lemmikute hulka need kaks viimast just ei kuulunud, sest lühiproosast ootan ikka äctionit, mida siin väga ei esinenud. Aga pooleli jätmiseks olid need jälle piisavalt põnevad, nii et rühkisin lõpuni.

 

Nagu juba mainitud sai, ei ole Kaganov selline tehnokraat, kes võtab kätte ja marsib tehnoloogia viimasest sõnast veel kümme aastat edasi. Tema tegelased kasutavad tahvelarvutit veel kauges tulevikus, tundmata seejuures vähimatki häbi. Et autor ei hakka liiga palju masinavärki kirjeldama, muutis lugemise lihtsamaks, arvan küll, et see võte võib sobida ka ulme kaugetele lugejatele, ma ise kaasa arvatud. Iga kogumik pidavat olema koostaja nägu, nii ka seekord. Ja Meelis Krošetskini kaane kujundanus on küll täistabamus, sest need vanad kogumikud, no jah… Aga valiku üle kurta ei saa, leidub jutte erinevale maitsele ja mitmeks õhtuks. Rõõm on ka selle üle, et välja antakse veksel, avaldada järgmine aasta k

ogumik soome ulmet, nii et jäägem ootele.