Mööda netti

VV. Me armastame Maad 2. Viimane laev. Tlk Veiko Belials. Fantaasia. 2017. 304lk. Pealkirja järgi otsustades võib küll arvata, et tegemist on järjega raamatule "Me armastame Maad", aga pigem ta ikka laiendab esimest osa, kui jätkab uuelt lehelt. Ajaliselt jäävad lood muidu samasse perioodi 1958-2012. Samas tuleb tunnistada, et see ajaline valik tegi lugemise lihtsamaks. Kokku on siin antoloogias sedapuhku siis 12 lugu vene ulmekirjanduse varasalvest, jagasin need mõttes kolmeks. Esimese osa jutud on kirjutatud sügaval ja süngel nõukaajal. Aga juttudest peegeldub see ajastu vastu hoopis paatosliku hurrapatriotismi ja eneseohverdamistega. Alanud oli ju kosmose ajastu, et mitte öelda kosmose vallutamine, no ja eks see peegeldus ka kirjasõnas. Täitsa kobeda mulje jättis Ilja Varšavski  oma jutuga "Otsusta ometi, piloot!". Kuigi möönan, et kui puänt on see, et peategelane ärkab unest, ei ole see ju muud kui deus ex machina , oli lugu hea. Eelkõige oli naudi...

#ulmekirjandus 6. Raamat kirjastuselt Fantaasia Me armastame Maad. Tlk Astrid Reinla ja Veiko Belials. Fantaasia. 2016. 272lk. Juba kaanepilt, kalamehed jõe ääres ja hõljuk esiplaanil, tekitas siin kärsitut huvi. Muide, sama stseen on nimiloos olemas ka, nii et kunstnik pole kelbast pannud. Guugeldades selgus, et seda raamatut ja neid jutte on eraldi juba üksjagu läbi hekseldatud. Valdavalt olen eelkõnelejatega nõus. Teiste arvustusi on kosutav lugeda, sealt leiab ikka detaile, mille peale ise ei oskaks kohe tullagi. Kuigi samas, midagi juurde ka enam justkui lisada pole, aga mis seal´s ikka, eks ma siis teistel vaikselt sabas sörgin. Kokku on raamatus üheksa lugu kaheksalt kirjanikult läbi seitsme dekaadi, alustades 1950ndate lõpust kuni aasatani 2010. Teema on kosmos ja sellega seonduv - ettevalmistused lendudeks, äraolemised, tagasitulekud. Ja muidugi igatsus koduplaneedi vastu, "Kui palju armsamaks muutub kodu, kui eemalt vaadata!" (69). Aga minna...

Veiko Belials. Asfalteeritud inimesed. Jumalikud Ilmutused. 2015. 84lk. Kes teeb, see jõuab. Veiko Belials on ulmekirjanik, tõlkija, luuletaja, õpetaja koolis ning looduspiltnik. Veel lugesin Vikipeediast välja, et esimese salmiku avaldas ta 1989. aastal. „Asfalteeritud inimesed” on järjekorras juba seitsmes luulekogu. Mulle oli see küll esimene kohtumine Belialsi tekstidega, kuid kindlasti ei jää ka viimaseks. Ja luulekogu lugemine, omavahel öeldes oli see täitsa kena vaheldus. Pole nii ammu luulet lugenud, et olin kohe elevil. Kõik, mida Kivisildnik tutvustuses lubab, on seal olemas, kaante vahelt leiab nii huumorit, armastust, ängi, looduse ilu kui ka isamaavalu. Sõna kui niisugust Belials loomulikult valdab, on riime, on vabavärssi ja laene ja vihjeid eesti luulele. Ega ta värsiga väga ei larista, mõni ajalaul on ikka väga lühike, üle lehekülje pikaks läks ainult kaks luuletust. Aga see on juba minu kiiks, et ma ei tihka väga pikki ohelikke lugeda. Kui luuletaja oskab lüh...

Mari Järve. Esimene aasta. Pegasus. 2011. 286lk. "Ameerika Ühendriikides on kindlasti terve kriisiprogramm, mis näeb ette vaktsiinidooside helikopteritelt nakkuskolletesse viskamise või mille iganes," turtsatas Katrin. "Neil on seal ju kusagil mäe sees spetsiaalne punker presidendi ja tema maailmapäästmiskomitee jaoks, neil on kindlasti plaan. Aga meiesugused idaeurooplased võivad oma võsas kärvata." (lk129) Selle lõiguga on põhiline öeldud, millest raamat räägib. Nende katastroofi lugude šüžeeselgroog ei olegi enamasti keeruline. Ikka on seal inimkonda ähvardav oht, käputäis põgenevaid tegelasi, kelle peamine eesmärk on pääseda. Mari Järve versioonis tabab Eestit 2013. aastal ohtlik ebolaviirus. Ellujäänud liiguvad punktist A punkti B ja kohanduvad muutunud olukorraga. Ladus ja sujuv lugemine oli. Alguses ei saanud vedama, pärast pidama. Esimeste lehekülgede hakitud stiil ei olnud küll paljulubav, aga kuskil poole peal läks juba peatükk pikemaks, tegevus...

VV. Svjatoslav Gavrilov. Siin on mu süda. Tlk Ralf Toming. Eesti Raamat. 1974. 174lk. Siin on nüüd väike veelahe. Kui teinekord olengi sattunud lugema kosmosest kirjanduse võtmes, siis Gavrilov jutustab lendude ettevalmistusest reaalselt, läbi asjaosalise silmade. Et kuidas tema andis omapoolse panuse ürituse õnnestumisse. Tagantjärgi saan vaid tunnistada, tõsi küll, kirjanduses käivad need asjad ikka lihtsamini, lausa lepase reega. Aleksei Tolstoi nt kirjutas juba 1920ndatel jutu „Aeliita”, milles oli insener Loss, kes ehitas kodustes tingimustes ja käepäraste vahenditega kuuri all...

Boris Kabur. Kosmose rannavetes. Eesti Raamat. 1966. 144lk. Kosmose rannavetes on jutustus, mille tegevus on viidud kaugesse tulevikku. Tulevikku mõjutab siin loomulikult minevik. Natsid saatsid oma parima teadlase pärast II MS planeedile Hermes. See teadlane, Adams, ehitas sinna baasi, suunas Maalt kaugjuhitavad tuumapommid Maale, et kui vajadus tekib, saab juhtkond nupule vajutada, ja lisaks avastas veel antimateeria sünteesimise valemi. Möödus kakssada aastat ja kolm noort teadlast, leidnud arhiivist vajalikku teavet, lendavad Hermesele, et hankida too saladuslik valem. Kui nüüd väga üldistada, siis pisut meenutas see raamat Prometheusi lugu, või nii. Aga üsna vaevaline oli mul selle jutustusega sina peale saada. Tegelased olid pisut puised ja...

Helvi Jürisson. Sputnikute nääriöö. Eesti Raamat. 1967. 24lk. Otse loomulikult olin hämmingus, kui hakkasin otsima raamatut punki alla ulmeluule. Eraldi annab neid sõnu vaagida küll nii ja naa, et on ju luule vahel „ulmeline” ning eks need ulmekirjanikud kipuvad ka „luuletama”, aga liitsõna ulmeluule! See on midagi ootamatut. Kuid tänu taevale on olemas lastekirjandus. „Sputnikute nääriöö” läheb muidugi veel kaugemale, siin viiakse lugeja lausa taevaste taha ehk kosmosesse. Kätte jõuavad näärid. Maa ümber tiirutavad sputnikud tahavad seda tähistada väikese koosolemisega. Nii siis saadaksegi kokku Kuu peal, hakatakse koristama ja lõpuks pannakse pidu püsti. Samal ajal loevad lapsed kodudes salme ja saavad kinke, kõik on rahul. Ja need Olev Soansi pildid, need ajasid suisa naerma. Lahe. Võiks veel olla LV punkt, raamat, millest postitamine võttis kauem aega, kui selle lugemine, sinna sobiks see samuti. Tähetornis onu Ploomil  meie tuntud astronoomil,  t...

Aleksandr Šalimov. Öö mazari juures. Tlk Hans Treimann. Horisont, 1969, nr 12 - 1970, nr 1.  Tadžikistani väheuuritud mägises piirkonnas pidavat elama lumesaatanad. Keegi pole neid lähedalt näinud, kes on neid otsima läinud, pole tagasi tulnud. Loo minajutustaja tegeleb geoloogiliste uurimistega, kuulnud seda legendi lumesaatanatest, otsustab ta minna mägedesse uurima, kes seal siis ikkagi on tegelikult. Kohalikud muidugi hoiavad vägagi umbusklikult taolisest ettevõtmisest kõrvale, kuid pika veenmise peale õnnestub seal mazari juures ära käia. Mazar, muuseas, on muhamedi usu pühaku matmispaik, mis asub seal, kus need olevused pidid elama. Ära selles kummalises paigas käiakse ja tullakse tagasi ka, nii et peategelasel lähevad juuksed üle öö halliks. Mismoodi se...

Fahrley Mowat. Ära hüüa hunti! Tlk Rein Saluri. Horisont, 1969, nr 5-10. Kirjanik, bioloog ja etnograaf Fahrely Mowat kirjutab sellest, kuidas ta elas pool aastat Põhja-Kanada tundras huntide kõrval. Miks just seal? Kuna põtrade arvukus oli viimastel aastatel ähvardavalt langenud, otsustati asja uurima saata Mowat. Aastat pole öeldud, aga see on kuskil 1950ndad. Arvati, et hundid murravad liiga palju põhjapõtru maha. Põhjapõtru, tõsi küll, nimetatakse siin karibuudeks. Kuid tegelikult on asjad hoopis teisiti. Valge mees ise kütib karibuusid, hundid pole milleski süüdi. Aga seda ei õnnestu Mowatil kahjuks kellelegi selgeks teha. Kuid elu huntide kõrval avab neid väärikaid loomi uuest küljest. Hoopis inimene ise tundub nende kõrval rumal olevat. Mõn...

Vladimir Mihhailov.  Oja Japetil. Tlk Viktooria Tamm. Horisont, 1969, nr 3-4. Japeti nimelisele planeedile saadetakse koos piloodiga ajakirjanik Siver. Nende ülesanne on teha reportaaž kaugsõidult saabuva „Sinilinnu” meeskonnaga. Japetil kohtutakse ootamatult kolme võõraga, keda peetakse maagivedajateks. „Kas olete kaugelt?”                                                                                                                          „Ikka Maalt,” vastas Siver hooletult. „Alles maandusime.”                                                ...

Isaac Asimov. Missugust lõbu nad tundsid. Russell Baker. Pahaendeline metamorfoos. Tlk Ain Raitviir. Aleksandr Gorbovski. Rõõmu amplituud. Tlk Paul Oja. Horisont, 1969, nr2. Asimovi jutukeses on aasta 2155. Lapsed enam koolis ei käi, neid õpetavad koduõpetajad, ja nendeks on masinad. Kooliülesande õiged vastused tuleb lükata pilusse ning masin annab tulemused teada, lihtne. Samuti ei ole tulevikus enam koole ega raamatuid, kogu infotulv kulgeb ju ekraanide vahendusel. Kui üks poiss leiab pööningult raamatu - ka siis on veel pööningud - ,mis räägib koolis käimisest varasemal ajal, avaldab see lastele ootamatut mõju. „Ja õpetajad olid inimesed...”, olid küll. Lapsed jäävad lasteks, olgu aastanumber milline tahes. Väike kooliskäimise tülpimus ja minevikuigatsus pole ka tulevikus kuhugi kadunud. Või peaks ütlema: oi ajad, oi kombed! Olgu kuidas...