Mööda netti

Stanis ł aw Lem. Solaris. Eeden.  Tlk Aarne Puu.  Eesti Raamat.  1989. 352lk. No oli see alles raamat. Siin on siis kaks romaani, mis räägivad kontakti loomisest maavälise olendiga. Kosmoses on Solarise nimeline planeet, mida on uuritud juba terve sajand. Välja on mõeldud isegi vastav teadus – solaristika. Aga tulemust pole saadud muhvigi. Mida kujutab endast too kauge ja võõras planeet? Planeet, kus laiuv ookean käitub nagu ise heaks arvab. Peategelane Kris Kelvin saabub Solarisel asuvasse baasi, kus ootavad teda Jüri Järvet, ei, Snaut ikka ja Satorius, või kas ikka ootavad. Juba alguses on kõik kuidagi... kummaline. Teadlased uurivad, teevad katseid, aga tegelikult uurib planeet hoopis teadlasi. Harey on Kelvini kunagine pruut. Baasis juhtub imelikke asju. Kelvin kohtub Hareyga, kes peaks olema ammu surnud. Ühes vestluses küsib Harey: „Aga kas on veel selliseid planeete?” ...

Stanisław Lem. Tagasitulek tähtede juurest. Tlk Gunnar Kaarend. Eesti Raamat. 1976. 240lk. Nende kaante vahel on üks võimalik tulevikunägemus. Kirjutatud on see küll aastal 1961, kuid nagu heale ulmele kohane, oli Lem oma ajastust tublisti ees. Peategelane, Hal Bregg, saabub pikalt kosmoselennult tagasi Maale. Maale, kus on möödunud vahepeal 127, laevas aga kümme aastat. Kehtib nn ajaparadoks. Miski pole Breggi jaoks enam endine. Suurim muutus on toimunud ühiskonnaga. Inimesed on välja mõelnud ravimi või õigem on öelda meetodi, mille abil kõik kodanikud on muudetud justkui ülileebeiks.    "See oli maailm, kus hädaoht oli välistatud. Selles ei olnud kohta ähvardustel, võitlusel ega vägivallal; see oli maailm täis mahedust, kus valitsesid pehmed vormid ja leebed kombed, kus konfliktidel puudus teravus ja situatsioonidel dramaatilisus, maailm, mis oli niisama hämmastav kui minu või meie (mõtlen Olafit) sellesse suhtuminegi." (lk201) Aga endisaegseid as...

Stanisław  Lem. Ijon Tichy kosmoserändude päevikud. Tlk Olev Jõgi, Jaan Kaplinski ja Hendrik Lindepuu. Vagabund. 2003. 174lk. Seda kümnest lühijutust koosnevat raamatut saab küll ainult läbi ja lõhki ulmeks pidada. Eks autori nimi juba räägib enda eest. Ühes raadiosaates kunagi öeldi, et kui venelastel on Strugatsid, siis poolakatel Lem. 20. sajandi nimekad autorid on nad kahtlemata kõik. Kuid siin raamatus saab jutte veel edasi eraldada, et esimesed viis on kosmoselendudest, järgmised neli toimuvad Maal ja viimane on eraldiseisev robotijutt. Ühendab neid kõiki kuulus tähematkur, väsimatu uurija ja veel paljude tiitlitega pärjatud Ijon Tichy. Kas Lem nüüd väga tõsiselt oma kutsumust sedapuhku võttis, on iseasi, aga esimene osa raamatust oli küll naljakas. Meenutas juba Münchhauseni uskumatuid rännakuid, kuid Lem on tehnoloogiat kõvasti juurde lisanud. Samas ega need võõrad planeedid oma asukatega nii väga Maast ei erinenudki, käidi ka seal teatris ja kasutati suhtlemi...