Mööda netti

  F. R. Kreutzwald. Eesti rahva ennemuistsed jutud. Eesti Raamat. 1978. 384 lk. Räägitakse, et lugemine pidi olema rännak kuhugi ära... jah, tõsi ta on, selle raamatuga õnnestus mul ära käia kuskil juurte juures, iseasi on, palju neis juttudes just sulatõtt leidus, aga lugemist see ei takistanud. Seesinane väljaanne on esmatrüki koopia, ja kokku on siin kaante vahel 43 muinasjuttu ning 18 muistendit. Tuntumad nimed on muidugi "Kullaketrajad", "Vägev vähk ja täitmatu naine", "Vaeselapse käsikivi", "Põhja konn", "Miks Tallinn iial valmis ei tohi saada", "Porkuni preili" ja "Vinguv jalaluu", teised olid juba vähe võõramad nimed, aga mõni jälle tundus vägagi tuttav. Näiteks ei oleks osanud oodata, et siin leidub "Tuhka-Triinu" ja teisal jutt Pöial-Liisist. Ma ei mäletagi enam täpselt, millest see Liisi sündis, oli vist lilleõiest, aga Kretutzwaldil sündis peategelane munast ja sai nimeks Rebuliina, ülejäänud o

  Vereta jaht.  Koostanud Mario Kivistik. Salasõna. 2001. 148 lk. Tosin ulmejuttu, seda pole palju ega väha, mõne õhtu lugemiseks täitsa paras kogus. Autorite hulgas on sedapuhku pilt õige kirju, esindatud on nii eesti, vene, soome kui ka anglo-ameerika kirjanikud. Tõsi, tase on kõikuv, aga see on vaid mu subjektiivne arvamus, ei enamat. Paraku oli kuus kodumaist autorit, kelle püüdlused, ponnistused ja pingutused läksid minust sahinal mööda, ilma  suuremat jälge jätmata. Ja kuna kaanepildil nende nimed juba kirjas on, ei hakka enam üle kordama. Kui ikka lugu ei ole, pinget ei kerita, point puudub ega meelt lahutata, siis ma tõstan käed üles ja annan loobumisvõidu.   Tõlgitud autoritest oli ainus mulle tuttav nimi, nagu tutvustusest tema kohta loen, vene romantilise fantaasiakirjanduse klassikuks peetav Aleksandr Grin (1880-1932). Lühijutust (i.k. short-short story) palju välja lobiseda ei saa, aga "Juhtum Peni uulitsas" on lugu üleloomulike võimetega mehest, kes ühiskonda h