Mööda netti

  Triinu Meres. Kuigi sa proovid olla hea. Varrak. 2019. 248 lk . Kuigi ma proovisin seda lugeda nagu ulmet, lõin peagi käega ja lasin vabajooksu diagonaalis lõpuni välja. Ilmselt ei ole asi üldse autoris, teised kõik ju kiidavad, vaid asi on minus, kes ma olen end vähe teistlaadi ulmega ära rikkunud ja loonud illusioone vähe põnevamast, kütkestavamast ning sündmusterikkamast lugemisvarast, kui rääkida ulmest. Aga see selleks. Et selle kuu linnuke kirja saada, mainin siis lühidalt midagi raamatust ka.  Tegu on kogumikuga, kuhu on koondatud kolm fantasy ehk imeulme juttu, mis rulluvad lahti Kuuevalla kuningriigis. Esimene lugu on eraldiseisev, teine ja kolmas paari tegelasega omavahel seotud. Midagi muinasjutulist, nt lendav vaip, võlusõrmus vms ebareaalset siin ei ole, ulmele viitabki vast ainult maailm kui selline. Samas, ega neid võluasju polnud vaja ka, sest fookus oli kuskil mujal. Võib vist liialdamata öelda, et Merese idee fix on lähisuhte tasandil kulgevate dilemmade vaatlus.  E

  Jaan Kross. Kogutud teosed XV. Eesti Keele Sihtasutus. 2004. 400 lk. Nende tuntud ja kuulsate autoritega on see häda, et kui neid varem pole eriti lugema sattunud, siis ei oska esimese hooga neile kohe kuskilt servast läheneda.  Ja kui satub sõrme alla kirjanikunimi, kelle looming on mitmekülgne ning mahukas, võtab silme eest kirjuks küll. No kas või J. Kross, muuseas, ta sünnipäev on 19. veebruar, teda vist teavad kõik, üksi romaane on tema kontol juba üle kümne, rääkimata luulest ja muust. Piinlik tunnistada, aga ühtegi suurteost ma temalt lugenud ei olegi. Koolis pidime laulma "Sel künkal algas imeline aas" ja filme-seriaale olen ka näinud, aga see pole see, sestap alustasin esmatutvust lühiproosaga.  Siia kaante vahele kogutud üheksa juttu on esmailmunud aastatel 1970-1988. Laias kaares võib need jutud jagada kaheks. "Neli monoloogi Püha Jüri asjus" alustab raamatut, on üksiti üks kahest mu lemmikust siin kogumikust ning räägib see 16. sajandil elanud kunstnik

  Shanidar Tõlkinud, koostanud Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2017. 416 lk. Oi jah, no andis alles lugeda. Pole küll teab mis suur raamat, kuid üsna tihe ja mitmekülgne oli see küll. Tegemist on siis anglo-ameerika ulme antoloogiaga, mille kaante vahel on kümme lugu üheksalt autorilt, ja kirja on need pandud juba nii ammu kui eelmisel sajandil.  Loogiliselt lähenedes peaks vanad jutud aeguma, kaduma ja uutele ruumi tegema, aga mida aeg edasi, seda aktuaalsemaks muutub nt kogumiku avapala "Loogik Joe". Jutt käib siis sellest, et inimestele hakatakse koju tarnima personaalarvuteid ehk loogikuid, nagu nad ise neid kompuutreid nimetavad, aga üks defektiga isend hakkab omapäi mõtlema ning tekib midagi tehisaru sarnast. Täna vist ei kõla see enam nii väga ulmena, aga märgiline on jutu juures see tühine märkus, et Murray Leinster kirjutas selle jutu valmis aastal 1946. Ausalt öeldes olin hämmingus. Järgmist juttu ma ei saanud vahele jätta juba sellepärast, sest... ikkagi kuulus Clifford