Julia Ostapenko. Pool tuubikest vedelat õnne.




 Julia Ostapenko. Pool tuubikest vedelat õnne.


Lähenevate presindendi valimiste valguses loodab uus riigipea saada hääli, kui saadab rühma dessantnikuid planetoidile F-4191, et päästa hätta sattunud kaasmaalasi. Too võõras taevakeha sarnaneb üsna palju Maaga, seal on atmosfäär ja leidub maavarasid. Kolonistid asusid muidugi pahaaimamatult kohe naftat pumpama, aga kohalik fauna näitab seepeale hambaid, mingid suured satikad tulevad pinnasest välja ning hävitavad puurtorni koos seda valvanud saatkonna ja töölistega. Neil, kel õnnestus pääseda, saatsid hädakutsungi, ning rühm eriväelasi kapten Margo juhtimisel asub päästemissioonile. Jutt on ühe dessantniku nägemus asjast minavormis, et mida ta siis koges ja läbi elas.


Ilmselt on selliseid lugusid juba omajagu kirjutatud ja teist samapalju filme tehtud, mistap loo üldskeem ei olnud midagi uut. Karta on, et kauaks see meelde ei jää, kuidagi liiga tuimalt või osavõtmatult oli kõik läbi kirjutud, oleks nagu pidanud põnev olema, aga puudus pinge. Venelastel on neid putukatega õnnestunud lugusid loomulikult ka olemas, nt Ivan Jefremovi "Allergorhoi-horhoi" raamatus "Viis rumbi" (Ilukirjandus ja Kunst, 1946), oli küll meeldejääv, kuigi väga ulme isegi ei olnud.

 Aga noh, peategelase suhted oma rühmaga ehk oli siin vähe harjumatu. Nii padupessimist ikka annab olla, juba esimesest lõigust alates põhimõttelist ootab oma surma, sünge värk. Lõpuks tundub, et tuleb aru pähe, mõikab küll, et kõik ühe eest ja kuidas see oligi. Rühm ise oli rahvusvaheline, seega sai vähe vabamalt venelasi tögada, kusjuures autor on ukrainlanna. "Jaam oli ehitaud kiiruga ja mitte kuigi hästi. "Küllap venelased," mõtlesin ma ja vandusin taas mõttes oma amerikaniseerunud konformistlikku mõtlemist." (lk 14)  Naljakas. Kas selline planeet olemas võiks olla on iseasi, aga kas just naftat hakatakse kosmoses tulevikus pumpama, njah, aga vb on kogu see rohepöörde jutt ka üks masside lollitamine, mine sa võta kinni. 4/5


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Kujutis
LV 15. Raamat, mis on hetkel koolis kohustuslik, AGA siis ei olnud, kui sina koolis käisid. (V klass) Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks. Eesti Päevaleht. 2008. 176lk. Kurb, aga seikluslik ja pinev oli lugeda lapsepõlvest, mida meenutab oma esimeses raamatus Ivar Soopan (s.1971). Lugemist alustasin järelsõnast ja juba siis oli selge, et see saab olema üks lugu laadis a-la "Pal tänava poisid". Suures osas autobiograafiline raamat räägib 10-14 aastatse poiste elust Viljandimaal 1980ndate alguses. Kaks peategelast, Jan ja Villu, satuvad kohaliku tiigi ääres õngitsedes mõttele, et tuleks ehitada parv, millega sõita tiigi keskel asuvale saarele. Nii kujunebki esimene osa raamatust parve ehitamisele, kamba kokkuajamisele, ja kus juba kellelgi huvitav on, sinna tekib kadestajaid. Tekib väike sõda naaberasula poistega, mida ilmekalt kujutab ka Ott Valliku kaanepilt. Teises osas suvised seiklused jätkuvad. Kaks kampa panevad end maksma kuival maal. Kõik läheb Janil h
Lisateave

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis
Lisateave

Giovanni Boccaccio. Dekameron.

Kujutis
VV. Giovanni Boccaccio. Dekameron.  Tlk Johannes Semper.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1957. 688lk. Suurem kriisiaeg hakkab küll ümber saama, kuid koduse riiuli manu on ikka tore kiigata. Mõtlesin jah, et kui ma nüüd ka ei loe seda raamatut, siis ta jääb jälle seisma aaastate takka. „Dekameroni” taustaks on 1348. aastal Itaalias levinud katkulaine. Kümme jutustajat pagevad Firenze lähedale lossi, et kümne päeva jooksul rääkida üksteisele lohutuseks lugusid. Kokku saab jutte ei rohkem ega vähem kui sada. Millest raamat räägib, polegi lihtne vastata. Kõige lühem vastus on – armastusest. Giovanni Boccaccio (1313-1375) elas ja kirjutas oma ajastust, milleks oli renessanss. Eks see epohh jättis oma jälje ka tema loomingusse. Võib öelda küll, Boccaccio Muusa näikse olevat kohati lausa amoraalne Amor. Nt kuuenda päeva kuuendas novellis on üks selline stseen, kus abikaasa kohtub oma armukesega: „Seejärel astusid nad tuppa, keerasid ukse lukku ja Lambertuccio hakkas daamiga vallatle
Lisateave