Julia Ostapenko. Pool tuubikest vedelat õnne.

 Julia Ostapenko. Pool tuubikest vedelat õnne.

Lähenevate presindendi valimiste valguses loodab uus riigipea saada hääli, kui saadab rühma dessantnikuid planetoidile F-4191, et päästa hätta sattunud kaasmaalasi. Too võõras taevakeha sarnaneb üsna palju Maaga, seal on atmosfäär ja leidub maavarasid. Kolonistid asusid muidugi pahaaimamatult kohe naftat pumpama, aga kohalik fauna näitab seepeale hambaid, mingid suured satikad tulevad pinnasest välja ning hävitavad puurtorni koos seda valvanud saatkonna ja töölistega. Neil, kel õnnestus pääseda, saatsid hädakutsungi, ning rühm eriväelasi kapten Margo juhtimisel asub päästemissioonile. Jutt on ühe dessantniku nägemus asjast minavormis, et mida ta siis koges ja läbi elas.

Ilmselt on selliseid lugusid juba omajagu kirjutatud ja teist samapalju filme tehtud, mistap loo üldskeem ei olnud midagi uut. Karta on, et kauaks see meelde ei jää, kuidagi liiga tuimalt või osavõtmatult oli kõik läbi kirjutud, oleks nagu pidanud põnev olema, aga puudus pinge. Venelastel on neid putukatega õnnestunud lugusid loomulikult ka olemas, nt Ivan Jefremovi "Allergorhoi-horhoi" raamatus "Viis rumbi" (Ilukirjandus ja Kunst, 1946), oli küll meeldejääv, kuigi väga ulme isegi ei olnud.

 Aga noh, peategelase suhted oma rühmaga ehk oli siin vähe harjumatu. Nii padupessimist ikka annab olla, juba esimesest lõigust alates põhimõttelist ootab oma surma, sünge värk. Lõpuks tundub, et tuleb aru pähe, mõikab küll, et kõik ühe eest ja kuidas see oligi. Rühm ise oli rahvusvaheline, seega sai vähe vabamalt venelasi tögada, kusjuures autor on ukrainlanna. "Jaam oli ehitaud kiiruga ja mitte kuigi hästi. "Küllap venelased," mõtlesin ma ja vandusin taas mõttes oma amerikaniseerunud konformistlikku mõtlemist." (lk 14)  Naljakas. Kas selline planeet olemas võiks olla on iseasi, aga kas just naftat hakatakse kosmoses tulevikus pumpama, njah, aga vb on kogu see rohepöörde jutt ka üks masside lollitamine, mine sa võta kinni. 4/5