Mann Loper. Inglite linn.

 



Mann Loper. Inglite linn.
Lummur. 2022. 200 lk.

Jõuluajal soovitati lugeda raamatut, tuleb tunnistada, et mõttel on jumet. Saabki korraks laua tagant diivanile kerra keerata, verivorsti, praekapsa, keedukartula, piparkookide ja jõululaulude kõrvalt vähe vaheldust endale lubada, ja ega "Üksinda kodus" filmi ka ei jaksa iga aasta vaadata, kaua võib. Mul läks seekord nii, et lugesin ühe eesti ulmeautori noorteromaani läbi. Veidi keeruline on sellest kirjutada, sest ega ma nüüd otseselt sihtgrupp ei ole, aga et ulme ja kodumaine kraam ja paberkandjal väljaantud... siis olin juba sõrme andnud.
Jutt algab siis sellest, et oli toimunud sõda, inimkond elab linnas keset rägu ja kaost väikestes slummides. Robotid on võtnud juhtimise üle, kõike kontrollib tehisintellekt ja üleastumisi karistatakse rangelt. Ühes asulas elab peagi viieteistkümneseks saav Lonni, kes ei ole sugugi toimuvaga rahul. Lonni ajab jonni, kui nii võib öelda. Tema lapsepõlvest ei anta suuremat teada, kui et vanematelt ta võeti ära ja kasvatasid teda hooldajad. Oma eakaaslastega ta hästi läbi ei saa, tunneb end pidevalt tõrjutuna, kõrvalejäetuna, saamatuna, üksikuna. Kui õnnetu juhuse läbi kaotab Lonni oma kaks lähedast sõpra, otsustab peategelane minna uurimisretkele, et teada saada, mis ja miks toimub nii, nagu parasjagu aset leiab.
Kui esimeses raamatus "Algus pärast lõppu" (2015) oli tegevus Eestis, teises romaanis "Kellelst luuakse laule" (2016) kuskil Jaapani saarel, siis siin on sündmuspaik lihtsalt linn kui niisugune. Tänu Liisa Berezkini kaanepildile viisin mõttes tegevuse suure lombi taha. See võiks olla kolmekümnendate laadis chinatown kuskil New-Yorki äärelinnas, kuigi tegevus on viidud tulevikku. Liisa tehtud on ka pildid peatükkide vahel, mis annavad lisaväärtust juurde. Minu jaoks hakkasid omavahel jutt ja kaanepilt mängima. Lugu kulgeb sirgjooneliselt ja ühes liinis, kuid läbi kolme punkti, alguses ollakse Kindluses, siis Kodukeses ja viimaks Lõppjaamas. Linn on mitmetasandiline, alt korrustelt jõutakse järjset kõrgemale, mida on illustraator kaane kujundusel kenasti tabanud.
Tahtsin algul sõbraarvustust kirjutada, aga ah, jäägu see teistele teha. Mis mulle tuska valmistas, oli loo lõpp, see vajus kuidagi ära. Hakati liiga palju arutlema ja dialoogitsema. Kuskil käis veel sõna "entroopia" läbi, noorteks (?). Tegelikult ma ikka ootasin vähe rohkem actionit. Et seal paradiislikus aias, kuhu jõutakse, vähemalt mõni trifiid on ära eksinud vms. Terve raamatu peale oli ainult kaks laipa, heakene küll, kui need sõjas hukkunud miljonid kõrvale jätta, aga need ei ole raamatus tegelased vaid statistika. Seda on näruselt vähe, arvestades mis laibakuhjad kirjaniku eelmistes raamatutes maha on jäänud. Lonni tegelaskuju jättis pisut elukauge mulje. Alguses samastasin teda ühe teise tüdrukuga multifilmist "Kolmanda planeedi saladus", Alissa oli tolle nimi, kui ma ei eksi, just. Aga Lonni oli siin lõpus kogu aeg rampväsinud ja haige, et nagu mis asja, mingit seletust tema tervisliku seisundi kohta ei saabunudki, enne sai raamat lihtsalt otsa. No ja kellegi armumisest ei saa üldse rääkida, sest seda lihtsalt polnud. "Pani pea sõbra õlale", oli maksimum, mis toimus. Tegelased olid masinate maailmas ise ka nagu masinad. "Lance püüdis vaprat nägu teha, kuid tegelikult oli tema tõmmu jume üsna hall." (lk 133)
Hüva, pluss poole peale saab panna tegelase mässumeelsuses. Kes siis veel, kui mitte noorsugu peab lahendama keerukad ülesanded, tegema revolutsiooni, ronima barrikaadidele, ega ometi mitte fossiilid. Ühe sõnumina, mida siit välja sõelusin, võiks olla keskkonnakaitse. Ökoulmet vist palju ei kirjutata, aga selle alla võiks raamat kuuluda küll. On tore teada, et autor valutab südant planeedi homse päeva ees. Ega mul polegi palju lisada, kui et nõustun Jüri Kallasse järelsõna mainituga, jah, autor üllatas jälle.









Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Jüri Tuulik. Vares.

August Gailit. Toomas Nipernaadi.