Robert Hichens. Kuidas armastus tuli professor Guildea juurde.

Robert Hichens. Kuidas armastus tuli professor Guildea juurde.

Pealkirjas mainitud tegevus siin tõesti aset leiab, lihtsalt asjaosaline ise seda ei soovinud. Professor oli korralik elujärg, oma maja ja teenrid. Kuid inimesena oli ta suure egoga ja armastusse ei uskunud sugugi. Preestriga kohtumised võtavad aga järjest halvaendelisemaid tuure, kui Guildea juurde saabub... kummitus.

Oh jah, vana inglise õudus võiks see olla. Ja ärge unustage armastust. Kirjutamisaega ei ole märgitud, aga kuskil kahe sõja vahel võiks see ju olla. Küll kõige pikem lugu siin raamatus, aga kahjuks algus ei vedanud kohe üldse käima. Kippus ikka venima ja dialoogitsema, hilisemaks oli seda muidugi vaja, et tausta rohkem avada, aga no, näita ära räägi, öeldakse nüüd sellise asja kohta. Lõpu aimasin ka paraku ära, sest ühe tegelase lõpp on ikka midagi, mis kuulub ilmselt tondijuttude kondikavva lausa kohustusliku elemendina. Kuid huvitav oli papagoi roll siin, sest tema nägi, kuulis ja tegi järgi seda, mida inimene ei suutnud tajuda, päris hea leid. 4/5