Mööda netti

Ivan Jefremov. Viis rumbi. Tõlkinud Eugen Hange. Ilukirjandus ja kunst. 1946. 152lk. Ivan Antonovitš Jefremovi kohta loen raamatu sissejuhatusest, et autor oli nii meremees, paleontoloogia profesossor, bioloogiateaduste dokor, mäeinsener, kui ka väsimatu matkaja. Juba iseenesest saab siit oletada, et oleks tekkinud korvamatu kahju, kui tema teadmised ja kogemused poleks trükki pääsenud. Ja kategooriaks raamatul on loomulikult teaduslik fantaasia, aga kuna seda väljendit kirjastamise aegu ei tarvitatud, nagu ka sõna "ulme" polnud veel kasutusele võetud, siis kirjutatakse tiitellehel nende palade kohta - jutte ebatavalisist asjust. Mille kohta võib vaid kaasa noogutada, et mis siin salata, tuleb nõustuda. Raamat algab siis, kui Teise maailmasõja päevil koguneb Moskvasse endise laevakapteni, Ignati Petrovitš Begunovi, juurde viieliikmeline laudkond seltsimehi kohtumist tähistama. Et koosviibimisel ainult napsust ja piibu popsutamisest väheks jääb, teeb korteripereme...

LV 38. Raamat, mida nägid lugemas kedagi teist. Charlotte Lii Tipp. Minu Rootsi. Sünnitusvaludeta ühiskond? Petrone Print. 2015. 280lk. On soe septembri algus, kell läheneb viiele, kui astun kiirelt bussi. Libistan sõidukaardi üle validaatori helendava ekraani ning bussijuht noogutab rahulolevalt. Muidugi, kõik on korras, tasuta ühistransport toimib. Valin istekoha bussi tagumises osas, sest sinna tikub vähem reisijaid, ja nii ma töölt koju sõidan - väsinud ja rõõmus. Aga buss on enamasti tühi. Kaks kolm inimest enne mind, teist niipalju tuleb veel peale, kuni jõuan linna. Keskmise ukse juures kohtan juba mitmendat korda viimase kuu jooksul ühte prouat. Mis ta olla võiks? 60+, punases sügismantlis, valged juuksed sinise bareti vahelt turritamas ja pruun õlakott kõrvalistmel laiutamas. Jään hetkeks mõtlema, et kindlasti sõidab ta külla tütrele, et pakkuda hapukat sõstramahla vms. Ja see tema äraolev-küsiv pilk, mis mõistatab, kas ei olegi juba kohal. Loomulikult saan tema eemalvi...

Ljubov Jakõmtšuk. Donbasssi aprikoosid. Tõlkinud Mathura. Allikaäärne. 2019. 80lk. Ukraina - Venemaa konfliktist ei ole meedias viimasel ajal suuremat kuulda olnud,  kuid usun, et elu läheb Donbassis edasi. Idarindel muutusteta või ka teateid tegelikkusest, nii võiks ju alapealkirjastada sedagi luulekogu, mis sõjakoledustest vestab. Jakõmtšuk on nii ausalt valus kui valutavalt aus, teisiti pole mõtet luuletama hakatagi. 21. sajand, aga, no ma ei tea... milleks sõdida. Luule räägib ise enda eest. „Võib võtta ükskõik millise sõja, Trooja omast Teise maailmasõjani välja – kollaborante on leidunud kõikjal ja alati. Nii oli Troojas neid, kes alistusid sissetungijatele, nii oli Prantsusmaal kohalikke, kes tegid koostööd natsidega – sellal kui teised moodustasid Hitleri vastast koalitsiooni – ja seda mitte ainult ratsionaalsetel, vaid ka emotsionaalsetel põhjustel, kinkisid nad ju sissetungijatele lilli. Seletasin sõpradele, et asi pole lugansklastes või donetsklastes, vaid me...

LV 53. Raamat, mille autor, tõlkija või illustraator on lugemise väljakutse grupi liige. Lille Roomets. Üks väike valge tuvi.                                                                                  Tänapäev. 2019. 272lk. Noorteromaan ei ole küll päris minu sektor lugeda, aga punkti kirjasaamise huvides proovisin ikka ette võtta. Kuskilt on meelde jäänud, et noortekad pidid olema lugejale vanuses 12-18. Vot siis, kuid mul on see iga ammu möödas. Ja teine asi on mu rikut eelarvamus. Mingi teadmine ikka ütleb, et noortekas, seal on lilled ja liblikad, kaustikusse kirjutatu...

Aleksandr Beljajev. Amfiibinimene. Maailmavalitseja. Tõlkinud Adam Randalu. Eesti Riiklik Kirjastus. 1960. 368lk. Nagu tihti juhtub, oli ka seekord kirjaniku nimi mulle suht võõras. Sedagi raamatut teadsin ainult kaane ja kunagi ammu nähtud filmi "Amfiibinimene" järgi. Ja film oli isegi leebem kui raamat. Järelsõnast selgub, et Aleksandr Romanovitš Beljajev (1884-1942) on olnud otse žülvernilikult produktiivne kirjanik. Ta jõudis avaldada ligi kakskümmend romaani ja teist niipalju jutustusi. Amfiibinimene aga räägib Argentiina rannikul elavast doktor Salvatori kummalisest eksperimendist. Tal õnnestus, küll mitmete ebaõnnestumise hinnaga ahvide peal, inimesele siirdada hai lõpused. Selle katse tulemuseks on vees ja maismaal elav amfiibinimene nimega Ihtüander (kreeka keeles kala-inimene). Loomulikult satub Ihtüander pahade kavatsustega pärlipüüdja, Zurita, kätte, kes kasutab lihtsameelset amfiibinimest oma huvides ära... Ja need sukeldumised. Üldiselt polnud Beljajevil ker...

LV 23. Raamat Petrone Prindi "Minu" sarjast, mis on ilmunud aastatel 2017-2019 Brigitta Davidjants. Minu Armeenia. Aus vastus. Petrone Print. 2017. 184lk. "Minu" sarja raamatud võib tinglikult jagada kaheks. Ühed räägivad sihtkohast, teised "Minust". See raamat kuulub sinna viimasesse kategooriasse. Kui pealkirjaks on juba "Aus vastus", siis küsimuseks jääb, kus on Brigitta Armeenia? Sellele ei saagi üheselt vastata ega vastata ka raamatus. Armeenia, see on geograafiliselt väike riik Ees-Aasias. Kuid tänu ja samas paraku oma pikale ajaloole, mis on pillutanud armeenlasi mööda ilma laiali, leiab autor Armeeniat nii Eestist kui Ameerikast. Loomulikult on raamat kirjutatud Armeeniast, kuid autor avab teemat teiste inimeste, eelkõige oma perekonna kaudu. Palju on juttu esivanematest, sugulastest, teisisõnu: Brigitta räägib enda päritolust. Ema poolt eesti-läti, isa poolt armeenlane, arusaadav, et sedasi mitme rahva vahel olemine võis autori...