Postitused

Neil Gaiman. Suits ja peeglid.

Kujutis
  Neil Gaiman. Suits ja peeglid. Tlk Sash Uusjärv, Tatjana Peetersoo, Triin Loide ja Eva Luts. Fantaasia. 2021. 302 lk. Siia jutukogusse on mahutatud 30 lühijuttu, mis on kirja pandud niivõrd-kuivõrd ulmevõtmes. Ega ma palju rohkem lisada ei soovi, sest lugemine ei edenenud kohe üldse, muud asjaolud trügisid vahele, milles ei ole raamatul üldse süüd, lihtsalt vale ajastus, aga läbi ma tema sain. Ulmegurmaan Mart Pechter on alles hiljuti kirjutanud sellest korraliku arvustuse, nii et ilma tähelepanuta ei ole Gaiman siiski jäänud. Nagu jutukogudega ikka, leidus nii head kui vähemhead. Esimene asi oli see, et ma ei ole kahjuks varem Gaimanit üldse lugenud, puudus vähimgi eelteave, mõni loetud arvustus v.a., aga see pole see. Kuid juba esimene pilk kaanekujundusele tekitas ootuseid, et siit tuleb midagi... ma ei tea, teravat. Pilt meenutas pisut kunagist Baskerville`ide koera raamatut, mis oli vähemalt lapsepõlves lugedes kohati lausa jube. Siin jutukogus teravaid elamusi, unehäireid ega
Postita kommentaar
Lisateave

Tiit Tarlap. Viiking, kes armastas haisid.

Kujutis
  Tiit Tarlap. Viiking, kes armastas haisid. AS Trükk Pärnu. 2001. 304 lk. Kaanepildi järgi otsustades oleks see raamat lugemata jäänudki, aga tuttava nime puhul läksin kindla peale välja. Sai hiljuti leotud "Eesti ulme antoloogiat" (2002), seal oli jutt "Tänav akna taga", mida lugedes mul vajus karp lahti, ei ole võimalik, et selline asi on eestlase kirjutatud, aga oli. Selle jutukogu võtsin kätte väikese ootusega, et ega ometi midagi vapustavat, midagi rabavat, aga kahjuks ei olnud nii suurt elamust. Ei, jutud on head, hoogsad, seikluslikud ja põnevad. Üks ühisnimetaja on neil poistekas, aga kes ulmet loeb, teab isegi, et väike poiss, miks mitte ka tüdruk, enda seest üles leitakse, vähemalt mul nii läks. Veel võiks neid jutte ühendada välismaa kui niisugune. Kõik jutud kulgevad kas USAs või siis on tegelastel välismaalaste nimed. Kes seda enam teab, mida autor parasjagu mõtles, aga nt jutt "Liivakella kael" näib lausa Bondi filmi paroodiana. Kuid seda vä
Postita kommentaar
Lisateave

Reaktori raport (2022/4)

Kujutis
Erektor Ükspäeav avastasin end lugemas võrgus ilmuvat ulmekirjanduse häälekandjat Reaktor. Ja-jah, sedasama, mis ilmub kord kuus ja nõnda juba üle kümne aasta. Eks ikka on huvitav jälgida, avastada ja olla kursis, mida ulmeskeenes tehakse või mida keegi kirjutab. Nagu tavaks hakkab saama, ilmub kord kevadel iga kahe aasta takka üks erootika teemaline erinumber Erektor.  Jutud selle ilmumisest levisid juba eelmise aasta lõpus. Peamised asjaosalised on selle ettevõtmise taga Manfred Kalmsten ja Jüri Kallas, ja olgu öeldud, et mina toetan sellist algatust. Ma ise suurem asi õuduse fänn küll ei ole, kuid Haapsalu Kultuurikeskuses toimunud HÖFFil nägin vilksamisi Jüri Kallast, ta rääkis seal Poola ulmest ja Sapkowskist, päris huvitav oli kuulata. Kalmsten on seevastu osavõtlikum, tema on ka ainus, kes on kirjutanud igas erinumbris (2018/4, 2020/4 ja 2022/4) ühe loo ning karvustab samuti, ja enamasti olen tema arvamusega nõus.  Kui suurem osa Reaktori sisust on enamasti selline ratsionaalne
2 kommentaari
Lisateave

Veiko Belials. Surnud mehe käsi.

Kujutis
Veiko Belials. Surnud mehe käsi. Lummur. 2021. 264 lk. Luuletaja, loodusfotograafi ning tõlkijana tuntud Veiko Belials avaldas eelmise aasta lõpus oma järjekordse jutukogu. Sedapuhku on lugusid küll seinast seina, aga need üheksa pala on taotluslikult teadusulme, mõned on ilmunud ka varem, mõni on selle kogu jaoks kirjutatud. Ja kui nüüd ainult kahe sõnaga raamatut iseloomustada, siis võib tsiteerida klassikuid: siin on midagi kas sõjalist või kosmilist. Sõda ja kosmos käivad neist juttudest ikka risti põiki läbi, ja üks ei välista teist. Et raamat ilmus enne 24. veebruari, siis on tänaseks olukord selline, et mõned rõhud on ümber asetunud, pahad on pahad ja head on head. Aga noh, mis nüüd sellest.   Ma ei ole varem Veiko jutte eriti lugenud, sestap võrrelda eelnevatega ei saa. Üks võte, mida ta siin usinalt kasutab, on teiste autorite loomingu ümbertöötlused või on siis lihtsalt kuskilt midagi laenatud, edasi arendatud. Lenatakse nii idast kui läänest, kaugemast ja lähemast minevikust
Postita kommentaar
Lisateave

Ray Bradbury. Kaleidoskoop.

Kujutis
Ray Bradbury. Kaleidoskoop. Tlk Mario Kivistik. Varrak. 2000. 400 lk. Kaleidoskoop on üks nendest ulmejuttude kogumikust, millest olin kuulnud juba ammu, aga varem ei olnud lihtsalt mahti lugeda, nüüd siis sai laenutatud ja pisut tutvust tehtud selle raamatuga. Juba see, millest tagakaanel ja eessõnas kirjutatakse, oli paljulubav ja isuäratav, mistap olen nõus, et Bradbury on ulmes lausa suurkuju, tema lugudes esineb kaotusvalu, nostalgiat, kaastunnet, stiilimeisterlikkust ja muidugi inimlikkust. Kuna tegemist on valikkoguga, siis pärinevad siia kogutud jutud üheksast erinevast jutukogust, millest esimene ilmus juba 1947 ja viimane 1996. Kuna lugusid on kokku kolmkümmend, on ka nende temaatiline spekter üsna lai, sest koostaja sooviski anda üldisemat pilti Bradbury mitmekesisest loomingust. Palju on kosmoselugusid ja tulevikunägemusi kui teadusumet, vähem leiab õudust ja mõni lugu on seal kuskil suisa piiri peal.  Lugemisega mingeid tõrkeid ei olnud, läks üsna ladusalt. Eks see oleneb
Postita kommentaar
Lisateave

Ray Bradbury. 451° Fahrenheiti.

Kujutis
  Ray Bradbury. 451° Fahrenheiti. Tlk Hans Luik.  Hea Lugu. 2019. 192 lk. Kui raamatuid saab liiga palju, tekib küsimus, mida nendega peale hakata. Üks võimalus neist vabanemiseks on need põlema panna. Raamatu peategelane Gay Montag, kolmandat põlve pritsimees tegeleb igapäevaselt mitte tuletõrjumise, vaid raamatute süütamisega. Nii veider, kui see ka ei tundu, pakub põletamine talle naudingut. Ühel päeval kohtab Guy naabritüdrukut Clarisse`i, kes on teistest erinev, kes paneb ka kogenud pritsimehe vaatama maailma teise pilguga ja küsima neid ohtlikke miks-küsimusi. Saanud nii öelda nägijaks, hakkab pritsimees oma elu ümber korraldama. Raamat on kirjutatud aastal 1953, aga mõned asjad ei ole väga palju muutunud või siis hakkavad teised asjad alles kohale saabuma. Ühiskond, mida kujutatakse, ei tohiks väga võõras olla, meenutab pisut Põhja-Koread. Kõik peavad olema sarnased, ei tohi raamatuid omada, lugeda, võid tekkida oht, et inimene hakkab mõtlema. Raamat lugeja käes on kui relv. Sün
Postita kommentaar
Lisateave

Maniakkide Tänav. Teekond Ridamuseni.

Kujutis
  Maniakkide Tänav. Teekond Ridamuseni. Lummur. 2021. 288 lk. Need kaanepildid eesti ulmeraamatutel lähevad aina paremaks, nii et pidin ka selle raamatu nimekirja lisama. Raske ei ole arvata, kelle kätetöö see on, Meelis Krošetskini, kes siis veel. Kuid tegemist on siis Maniakkide Tänava teise jutukoguga, kuhu on valitud paremik, üheks juttu aastatest 2008-2019. Ühtki eelmist raamatut ma temalt lugenud ei ole, mõni üksik pala Reaktori veergudelt ei lähe ilmselt arvesse. Pikem lugemine oli J.J. Metsavanaga kahasse kirjutatud "Kosmose pikk vari" (2019), mis jättis meeldiva mulje, aga seegi hakkab vaikselt unustuse hõlma juba vajuma, mistap oligi paras aeg Mandi viimast raamatut sirvida.  Alustasin Jüri Kallase järelsõnaga, mis tegi asjaliku ülevaate kogu autori loomingust. (Kusjuures, ühes jutus on Jüri ehk Jürka nimeline tegelane, kes ei ole just kõige positiivsem persoon, aga ju see oli juhus.) Huvitav tähelepanek oli see, et Maniakkide Tänav on avaldanud essee "Varbad s
Postita kommentaar
Lisateave