Mööda netti

  Clifford D. Simak. Sarm. Tõlkinud Heiki Kiviloo. Kosmoselugu ajast, kui keegi veel üleval polnud käinud. Jah, see fakt andis põhjust fantaasial vabalt lennata, mida Simak siis uljalt ära kasutas. Loo keskmes on ekspeditsioon, mis saadetakse missioonile otsida mõnelt planeedilt elu, tsivilisatsiooni, teisi rasse. Kolmeliikmelist meeskonda sõidutab laev nimega Sarm, mis on nii robot, tehisaru kui ka inimlike tunnustega kaaslane. Ühel hetkel teatab Sarm meeskonnale, et ta armastab neid kõiki ja kavatseb koos nendega põgeneda, kosmoses ju ruumi jagub. Vaatamata vastuseisule õnnestub laev maandada kuskil Maaga sarnasel planeedil ja seal see draama siis end lahti keribki. Häbematult vähe olen lugenud Simaki raamatuid, tõlgitud on neid päris mitmeid, peaks seda viga üritama parandada. See jutustus oli mõnusa minekuga, jagus nii huumorit kui mõtlemisainet. Need vanad ulmelood on tihti peale mulle selline koht, kus on kosutav käia akusid laadimas. Nostalgiat tõi esile ka tõik, et jutt on ...

  Reaktoril on sünnipäev. 15 aastat võrguajakirja vedada, teha seda vabatahtlikult ja entusiasmist, minu lugupidamine, toimetus, tegijad. Palju õnne!  Tim Hornet. Frank. Aleksander Kivi, elupõline leiutaja, kauge Jaan Tatika järglane on endale küll kindlustanud majandusliku äraelamise, kuid tervis pole enam see, mis oli varem. Nüüd tuleb tal veeta päevi ratastoolis ja voolikute otsas, sõltuda teistest. Tema lähim abi on endaloodud tehisarul põhinev abiline Frank, kes on juhtimise nii kodus kui äriasjades juba ammu üle võtnud. Aleksandri poeg Enn käib isa juures vaid selleks, et pumbata välja raha või midagi pihta pnna ja hiljem maha müüa. Jutt räägibki isa ja poja ja Franki viimasest kohtumisest, mis saab saatuslikuks... Kui üldse midagi oli liiga palju siin jutus, siis vb autori enda kõne tikkus kohati laiutama. Seda Aleksandri minevikku ning leiutamist oleks võinud kuidagi otsesemalt edasi anda, nt et isa peab pojale loengu, mis ta kõik teinud on või nii, aga see on ainult m...

  Vera A. Gadd. Vaikne kõrvaltänav. Jutuleht. 1938; nr 50 (14. detsember) See väike õuduslugu viib lugeja Inglismaale kuskile Londoni lähistele. Farn House on vaikne kõrvaltänav, majad on seal ronitaimedega kaetud ja õhkavad ebasõbralikkust, kuid see ei takista miss Hasel Petersil oma päranduse eest sinna uus eluase soetada. Naabrid ei jäta just head muljet, need on kõik vanad ja kurjade nägudega naised. Miss Haseli prassingud tekitavad ütlemisi, kodutänava rahu ja vaikus on ohus. Väikestviisi antakse mõista, et lärmitseja võiks oma asjad kokku pakkida ja leida mõni teine koht pidutsemisteks. Välja kolima mõistagi ei hakata, pigem lükatakse pidudele hoogu juurde. Jõuluõhtul kutsub üks naaber kogu tänava elanikkonna enda juurde ning miss Hasel saab kuulda asju, mida ta poleks osanud arvata ja juua jooki, mis muudab ta elu lõplikult. Õdus õudus, ei oska muud selle kohta öelda. Päris Poe` ega Lovecrafti mõõtu välja ei anna, kuid iseenesest midagi ette heita ka pole. Häirima jäi see te...

  Karl-Heinz Tuschel. Silmapaistmatu mr. McHine. Tõlkija Juhan Nurme. Esmatrükk 1969. Eesti keeles 1972 ajalehes Harju Elu (nr 7-36). Wiki andmetel saan sedastada, et Karl-Heinz Tuschel (sündinud 23. märtsil 1928 Magdeburgis; surnud 12. veebruaril 2005 Berliinis) oli saksa ulmekirjanik, luuletaja ja kabareekirjanik. Tuschelit peetakse üheks populaarsemaks ja viljakamaks Ida-Saksamaa autoriks ulmežanris. /---/ Alates 1976 aastast töötas ta vabakutselise kirjanikuna.  Eesti keeles temalt ühtki raamatut ilmunud ei ole, vähemalt Urram.ee lehel vastavad andmed puuduvad. Tuleb välja, et seesinane ajalehes ilmunud järjejutt jääb mul suure tõenäosusega esimeseks ja viimaseks kohtumiseks kodanik Karl Heinz Tuscheli proosaga.  Ulme-krimi lühiromaan "Silmapaistmatu mr. McHine." kulgeb Illinoisi osariigis Middletonis arvatavasti möödunud sajandi kespaiku. Ühiskonnas pettunud füüsik Jeremias Joshua Butkins paistis mõne veidrusega silma juba oma eluajal. Nimelt lasi ta endale ehitada k...

  Pasi Ilmari Jääskeläinen. Väära kassi päev. Tõlkinud Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2026 (s.k. 2017). 358 lk. P. I. Jääskeläinen (1966) elab Jyväskülas, õpetab koolis soome keelt ja kirjandust ning avaldab aeg-ajalt proosat. Varem on temalt eesti keeles ilmunud jutukogu "Taevast kukkunud loomaaed" (Skarabeus, 2002). "Väära kassi päev" on Jääskeläineni neljas romaan, mida on tõlgitud veel ka tšehhi, ungari, hispaania ja galeegi keelde. Saatesõnast loen, et teda hindavad lugejad, kes otsivad raamatust midagi teistsugust ja mõtlemapanevat. See erilisus kajastub eelkõige autori meetodis, milleks on maaagiline realism ehk new weird. Mis puutub lugeja kaasamisse mõtlema, jah, eks esines sedagi. Lugu ise kulgeb ühe päeva jooksul Marrasvirta nimelises linnas, kus poeg otsib hooldekodust algul surnuks peetud, siis üles ärganud ja põgenenud ema. Pealispinnal lookleb tegevus südikas detektiivloo taktis, käib nii öelda kassi-hiire mäng. Kuid detailides kipub Jääskeläinen veidi üle...

   Raskus rinnal (Tim Hornet) Üks veski seisab vete pääl ja veski tööd ei tehta seal. Põhimõtteliselt nii on ongi selles loos, kuni asja saabub uurima kääpapatrull ning kooljast möldril tuleb aru anda, mis puhul kivid seisavad. Tegelased pole küll päris siitilmast, kuid rollid on arusaadavad. Hornet arvatavsti teab, et ulmes peetakse põrumiseks seda, kui loo lõpus selgub, et kõik eelnev oli ainult uni, kuid siin on üks aga. Kui jutt on kirjutatud lastele, siis võib kasutada ka sellises võtmes deus ex machina tehnikat. Iseenesest on see veidi õudne ja nunnu fantasyjutuke.  Kõige pikem taksosõit (Tarvo Kaspar Toome) Alvaro saabub lennujaama, istub taksosse, annab aadressi ja jääb väsimusest magama. Ärgates leiab ta end Suure Kanjoni juurest vaateplatvormilt nautimas suvepäeva. Paraku ei lase auto teda enam välja, uksed on suletud ja ainus vestluskaaslane on automaatvastaja, robot või masin vms, mis mängib talle ainult ühte laulu ja lubab hoolitseda kliendi heaolu eest....