Mööda netti

  Tõlkinud Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2002. 296 lk. Soome võib ju lähedal olla, aga see ei tähenda, et seal ilmuvast ulmekirjandusest võiks siinpool lahte saada täit ülevaadet pelgalt guugeldamise abiga. Midagi kindlasti leiaks ka, kuid paljud asjad seisavad maksumüüri taga ja põhjust pole vaja kaugelt otsida. Suureks teeneks siinkohal võib aga pidada kirjastuse Skarabeus tõlkeid, mis juba aastaid seda tühimikku mitme raamatuga edukalt täita on suutnud.  Pasi Ilmari Jääskeläineni (s. 1966) kui kirjaniku kohta on tagakaanel kirjas, et ta kirjutab soome kõige isikupärasemat ulmet. Selle julgelt ulja väitega ma raamatu lahti lõingi ning avastasin, et seesinane pole ei rohkemat ega vähemat kui pelgalt jutukogu. Kaheksa teksti, mõni pikem, mõni lühem, on varem ilmunud erinevates väljaannetes aastail 1996-2001. Pikale veniks, kui hakata neid kõiki üksipulgi läbi hekseldama, sestap üritan mingeid lugude ühisjooni tabada.  Loogiliselt raamatule lähenedes oleks esimene samm tunda h...

  Tim Hornet. Kivine sõprus. Kes kord Meduusa juurde on läinud, see sealt enam nii lihtsalt ei lahku. Üks kiviks moondatud külaline aga ärkab iga õhtu uuesti ellu ja üritab juttu ajada. Pikapeale võtab Meduusa vedu ning saab aimu külalise päritolust. Minna tagasi antiiki, laenata sealt tegelasi, see polegi vast kõige hullem mõte, inimene ju ei pidavat nagunii ajas palju muutuma. Ikka tunneb ta puudust teise järele, üksi olla ei soovi keegi. Pidin natuke guugeldama, et meelde tuletada, kas ei olnud tegemist mõne kreeklaste jumalaga, aga ei, Meduusa oli täitsa tavaline surelik, kuigi jumalikku päritolu. Teise tegelase nimi oli Huldra, tema kohta on netis kirjas, et see oli Skandinaavia mütoloogias siiski naine, mitte mees, nagu autor teda on kujutanud. Suuremat sorti vaimustust ma ei oska Timmu miniatuure lugedes küll kogeda, kuid seda pean ometi ütlema, et lühidalt kirjutamise tehnikat ta valdab. Tim Hornet. Kuidas me ussid saime ja... Agu Sihvka annab aru, mismoodi ta koos kaaslast...

  Manfred Kalmsten. Susikiuste. Fantaasia. 2026. 176 lk. Varem lühijuttudega kätt harjutanud Manfred Kalmsten jõudis tänavu oma esimese romaanini. Siin kaante vahel on koos palju seda, mida autor on juba varem ka käsitlenud, olgu selleks siis Põhjala saagade temaatika, viikingid, karmid tegelased ja maagia. Juurde on tulnud aga mõõdet, maailmad on justkui avaramaks muutunud. Kosmos pole enam tähistaevas kuskil kõrgel, vaid seal liigutakse juba sööstikuga. Kuid loo keskmes on siin naissõdalane Hagenhild, kes on vahetanud usku, andnud ära poja ja pärast pikka teenistust sõjardina soovib minna erru. Neliteist aastat pole ta oma last näinud, saab selle kätte, kuid kohe see röövitakse ja kogu raamat kulgebki mööda poja otsingute rasket rada. Debüüdi kohta on siin ju raamatut küll. Mul läks lugemisega kaua aega, aga suvel ma ei saa nagunii lugeda, muid tegemisi on liiga palju, remont kodus jne. Vähemalt teisel katsel õnnestus raamat läbi saada. Kui midagi lugemiskiirust maha võttis, siis...

  Manjana. Mõttekaaslased. Tulnukatega kohtumised on selline teema, mille puhul ei ole ilmselt vaja lisada, et see on nüüd ulme, siin peaks ju kõik nagunii juba eos selge olema. Manjana jutustuses laseb end vabalt kerida ja avastada, et alles lõpusirgel anda üks paremsirge. Lugu räägib meile minajutustajast neiu, kes elab planeedil Kveiar. Ta õppis koolis emotsioonide kontrollimise abil liikuma paralleelmaailmade vahel. Järjekordse rännaku käigus jõuab neiu tundmatusse kohta ning tutvub sümpaatse noormehega, kelle vastu ei saa olla mitte ükskõikne. Nii tutvumine kui suhtlemine toimuvad telepaatia teel, samas kuuleb neiu peas hääli, mis ei ole tema vastu kuigi sõbralikult meelestatud. Et natukenegi aru saada, mis toimub, kes on paha, kes hea, tuleb hakata otsima probleemi juurpõhjust. Kas nüüd just midagi väga uut siin oli, selles ma julgen kahelda, neid telepaatia asju tegi juba S. Lem oma Solarises, kuskil keegi kindlasti veel, aga see selleks. Manjana maailm meenutas veidi filmi ...

     Aprillinali (Kaarel Kõvabait) Mis juhtub, kui üks IT - mees laseb džinni pudelist välja. Algab segadus, mis läheb üle lauspaanikaks. Neid AI nalju võib teha ikka, pole see esimene ega jää ilmselt ka viimaseks korraks. Küsimus ei ole tegelikult selles kas see kunagi juhtub, vaid pigem selle, et millal tehisaru ohjad üle võtab, selle eest oleme siis jälle hoiatatud.  Tekstina on jutustus veidi kahvatu. Selle erialase argooga on veidi üle pakutud. Autor võib ju ITs kodus olla, kuid sel juhul tuleks materjal võhikule samuti söödavaks vaaritada. Neid ingliskeelseid koodijuppe oli ikka liiga palju, et pilti paremini kokku panna. Muidu see masinate ühinemine ja Internatsionaali mängimine neil oli päris pull leid.  Narri revolutsioon (Brita Siimon) On siis üks tuldpurskav lohe, kes päästetakse vabadusse, kus ta hakkab alkohoolikuks.  Iseenesest riivatakse ju valusat probleemi, mis see töötus ikka muud olla saab, aga... Kivirähkini on veel pikk tee minna. Jutu ...

Mai jutud olid küll äärmiselt kehvad, aga niipalju suutsin end ikka kokku võtta ja sundida, et läbi need lugesin. Suurem osa on neist kirjutamise töötoas valminud, mis vajutab oma pitseri nii sisule kui vormile. Pigem on tegu toorikute, kui valmis tekstidega, aga arvatavasti oli neid vähemalt lõbus kirjutada.   Pastlad… Pastlad? (Tea Roosvald) Tegevuspaik peaks olema põlvkonnalaevas, aga see pole oluline. Üks isa otsib pastlaid, et neid mustal turul maha müüa ja aidata seeläbi poega. No ja isa otsib siis poja toas neid pastlaid.  Kõige lühem jutuke seekord, mida oli aga väga raske lugeda. Liigendamist, teksti jagamist lõikudeks ja nende vahel tühikute kasutamist, seda kahjuks Tea eriti ei kasuta. Ja need laused, oeh. Kuidas näiteks tänapäeva noorukid progesid oma koobaste ruumiloogikat, leiutades auke ja tühimikke reaaltarindite ja psühholoogiliselt kandvate seinte vahele, nii et võisid taktiil-vara oma korteris peita mitte ainult sõprade eest, vaid see jäi nähtamatuks koguni ...