Postitused

Vera A. Gadd. Vaikne kõrvaltänav.

Kujutis
  Vera A. Gadd. Vaikne kõrvaltänav. Jutuleht. 1938; nr 50 (14. detsember) See väike õuduslugu viib lugeja Inglismaale kuskile Londoni lähistele. Farn House on vaikne kõrvaltänav, majad on seal ronitaimedega kaetud ja õhkavad ebasõbralikkust, kuid see ei takista miss Hasel Petersil oma päranduse eest sinna uus eluase soetada. Naabrid ei jäta just head muljet, need on kõik vanad ja kurjade nägudega naised. Miss Haseli prassingud tekitavad ütlemisi, kodutänava rahu ja vaikus on ohus. Väikestviisi antakse mõista, et lärmitseja võiks oma asjad kokku pakkida ja leida mõni teine koht pidutsemisteks. Välja kolima mõistagi ei hakata, pigem lükatakse pidudele hoogu juurde. Jõuluõhtul kutsub üks naaber kogu tänava elanikkonna enda juurde ning miss Hasel saab kuulda asju, mida ta poleks osanud arvata ja juua jooki, mis muudab ta elu lõplikult. Õdus õudus, ei oska muud selle kohta öelda. Päris Poe` ega Lovecrafti mõõtu välja ei anna, kuid iseenesest midagi ette heita ka pole. Häirima jäi see te...
Postita kommentaar
Lisateave

Karl-Heinz Tuschel. Silmapaistmatu mr. McHine.

Kujutis
  Karl-Heinz Tuschel. Silmapaistmatu mr. McHine. Tõlkija Juhan Nurme. Esmatrükk 1969. Eesti keeles 1972 ajalehes Harju Elu (nr 7-36). Wiki andmetel saan sedastada, et Karl-Heinz Tuschel (sündinud 23. märtsil 1928 Magdeburgis; surnud 12. veebruaril 2005 Berliinis) oli saksa ulmekirjanik, luuletaja ja kabareekirjanik. Tuschelit peetakse üheks populaarsemaks ja viljakamaks Ida-Saksamaa autoriks ulmežanris. /---/ Alates 1976 aastast töötas ta vabakutselise kirjanikuna.  Eesti keeles temalt ühtki raamatut ilmunud ei ole, vähemalt Urram.ee lehel vastavad andmed puuduvad. Tuleb välja, et seesinane ajalehes ilmunud järjejutt jääb mul suure tõenäosusega esimeseks ja viimaseks kohtumiseks kodanik Karl Heinz Tuscheli proosaga.  Ulme-krimi lühiromaan "Silmapaistmatu mr. McHine." kulgeb Illinoisi osariigis Middletonis arvatavasti möödunud sajandi kespaiku. Ühiskonnas pettunud füüsik Jeremias Joshua Butkins paistis mõne veidrusega silma juba oma eluajal. Nimelt lasi ta endale ehitada k...
Postita kommentaar
Lisateave

Pasi Ilmari Jääskeläinen. Väära kassi päev.

Kujutis
  Pasi Ilmari Jääskeläinen. Väära kassi päev. Tõlkinud Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2026 (s.k. 2017). 358 lk. P. I. Jääskeläinen (1966) elab Jyväskülas, õpetab koolis soome keelt ja kirjandust ning avaldab aeg-ajalt proosat. Varem on temalt eesti keeles ilmunud jutukogu "Taevast kukkunud loomaaed" (Skarabeus, 2002). "Väära kassi päev" on Jääskeläineni neljas romaan, mida on tõlgitud veel ka tšehhi, ungari, hispaania ja galeegi keelde. Saatesõnast loen, et teda hindavad lugejad, kes otsivad raamatust midagi teistsugust ja mõtlemapanevat. See erilisus kajastub eelkõige autori meetodis, milleks on maaagiline realism ehk new weird. Mis puutub lugeja kaasamisse mõtlema, jah, eks esines sedagi. Lugu ise kulgeb ühe päeva jooksul Marrasvirta nimelises linnas, kus poeg otsib hooldekodust algul surnuks peetud, siis üles ärganud ja põgenenud ema. Pealispinnal lookleb tegevus südikas detektiivloo taktis, käib nii öelda kassi-hiire mäng. Kuid detailides kipub Jääskeläinen veidi üle...
Postita kommentaar
Lisateave

Reaktori jutud september 2026

Kujutis
   Raskus rinnal (Tim Hornet) Üks veski seisab vete pääl ja veski tööd ei tehta seal. Põhimõtteliselt nii on ongi selles loos, kuni asja saabub uurima kääpapatrull ning kooljast möldril tuleb aru anda, mis puhul kivid seisavad. Tegelased pole küll päris siitilmast, kuid rollid on arusaadavad. Hornet arvatavsti teab, et ulmes peetakse põrumiseks seda, kui loo lõpus selgub, et kõik eelnev oli ainult uni, kuid siin on üks aga. Kui jutt on kirjutatud lastele, siis võib kasutada ka sellises võtmes deus ex machina tehnikat. Iseenesest on see veidi õudne ja nunnu fantasyjutuke.  Kõige pikem taksosõit (Tarvo Kaspar Toome) Alvaro saabub lennujaama, istub taksosse, annab aadressi ja jääb väsimusest magama. Ärgates leiab ta end Suure Kanjoni juurest vaateplatvormilt nautimas suvepäeva. Paraku ei lase auto teda enam välja, uksed on suletud ja ainus vestluskaaslane on automaatvastaja, robot või masin vms, mis mängib talle ainult ühte laulu ja lubab hoolitseda kliendi heaolu eest....
Postita kommentaar
Lisateave

Pasi Jääskeläinen. Taevast kukkunud loomaaed.

Kujutis
  Tõlkinud Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2002. 296 lk. Soome võib ju lähedal olla, aga see ei tähenda, et seal ilmuvast ulmekirjandusest võiks siinpool lahte saada täit ülevaadet pelgalt guugeldamise abiga. Midagi kindlasti leiaks ka, kuid paljud asjad seisavad maksumüüri taga ja põhjust pole vaja kaugelt otsida. Suureks teeneks siinkohal võib aga pidada kirjastuse Skarabeus tõlkeid, mis juba aastaid seda tühimikku mitme raamatuga edukalt täita on suutnud.  Pasi Ilmari Jääskeläineni (s. 1966) kui kirjaniku kohta on tagakaanel kirjas, et ta kirjutab soome kõige isikupärasemat ulmet. Selle julgelt ulja väitega ma raamatu lahti lõingi ning avastasin, et seesinane pole ei rohkemat ega vähemat kui pelgalt jutukogu. Kaheksa teksti, mõni pikem, mõni lühem, on varem ilmunud erinevates väljaannetes aastail 1996-2001. Pikale veniks, kui hakata neid kõiki üksipulgi läbi hekseldama, sestap üritan mingeid lugude ühisjooni tabada.  Loogiliselt raamatule lähenedes oleks esimene samm tunda h...
Postita kommentaar
Lisateave

Reaktori jutud august 2026

Kujutis
  Tim Hornet. Kivine sõprus. Kes kord Meduusa juurde on läinud, see sealt enam nii lihtsalt ei lahku. Üks kiviks moondatud külaline aga ärkab iga õhtu uuesti ellu ja üritab juttu ajada. Pikapeale võtab Meduusa vedu ning saab aimu külalise päritolust. Minna tagasi antiiki, laenata sealt tegelasi, see polegi vast kõige hullem mõte, inimene ju ei pidavat nagunii ajas palju muutuma. Ikka tunneb ta puudust teise järele, üksi olla ei soovi keegi. Pidin natuke guugeldama, et meelde tuletada, kas ei olnud tegemist mõne kreeklaste jumalaga, aga ei, Meduusa oli täitsa tavaline surelik, kuigi jumalikku päritolu. Teise tegelase nimi oli Huldra, tema kohta on netis kirjas, et see oli Skandinaavia mütoloogias siiski naine, mitte mees, nagu autor teda on kujutanud. Suuremat sorti vaimustust ma ei oska Timmu miniatuure lugedes küll kogeda, kuid seda pean ometi ütlema, et lühidalt kirjutamise tehnikat ta valdab. Tim Hornet. Kuidas me ussid saime ja... Agu Sihvka annab aru, mismoodi ta koos kaaslast...
Postita kommentaar
Lisateave

Manfred Kalmsten. Susikiuste.

Kujutis
  Manfred Kalmsten. Susikiuste. Fantaasia. 2026. 176 lk. Varem lühijuttudega kätt harjutanud Manfred Kalmsten jõudis tänavu oma esimese romaanini. Siin kaante vahel on koos palju seda, mida autor on juba varem ka käsitlenud, olgu selleks siis Põhjala saagade temaatika, viikingid, karmid tegelased ja maagia. Juurde on tulnud aga mõõdet, maailmad on justkui avaramaks muutunud. Kosmos pole enam tähistaevas kuskil kõrgel, vaid seal liigutakse juba sööstikuga. Kuid loo keskmes on siin naissõdalane Hagenhild, kes on vahetanud usku, andnud ära poja ja pärast pikka teenistust sõjardina soovib minna erru. Neliteist aastat pole ta oma last näinud, saab selle kätte, kuid kohe see röövitakse ja kogu raamat kulgebki mööda poja otsingute rasket rada. Debüüdi kohta on siin ju raamatut küll. Mul läks lugemisega kaua aega, aga suvel ma ei saa nagunii lugeda, muid tegemisi on liiga palju, remont kodus jne. Vähemalt teisel katsel õnnestus raamat läbi saada. Kui midagi lugemiskiirust maha võttis, siis...
Postita kommentaar
Lisateave