Mööda netti

  Veebruari numbris ilmunud kolme loo autorid peaksid olema ulmesõbrale tuttavad, kõik nad on varem Reaktoris juba midagi avaldanud. Kuna autorite isikud mulle suuremat huvi ei paku, siis pikemalt ma sel peatuma ei hakka. Küll aga loen ma meeleldi nende loomingut, jutte, mida nad toimetusele saadavad. Veebruari saak oli natuke kopsakam kui jaanuaris, aga ülemäära rõõmustamiseks ka väga põhjust ei näe. Mati Tee. Kohtamine minevikuga. Eksistentsialismi küsimused ei kao tulevikus kuhugi. Minajutustaja räägib siin, kuidas ta arheoloogina käis kaugeid planeete kaardistamas. Kord satub ta ühele hauakambrile, kus on kirstus inimesele väga sarnase naise jäänused. Öösel ärkab see koolnu üles, hiilib laagrisee ja maha saab peetud väike vestlus, seejärel kadunuke kaob. Kuidas too võõras sinna planeedile sattus ja mis seal juhtus, saab lugeda jutust.   Midagi siin loos ju oli, ajaränd, natuke tsivilisatsioonide arengut, liikide segunemist, maagiat, aga veidi amatöörlikult kirja pandud. Ei...

  Ja viimases numbris on siis need jutud: A. J. Mordtmann. "Carnatiku hukk". Endisaegne merejutt vestab pikaleveninud reisist jäämägede vahel. Kapten Clifford sõidab koosa naise ja meeskonnaga inglise bargil "Carnatic" Rio de Janeirost Batavia suunas, kui nende laev kaldub kursilt kõrvale ja satub Antartika lähedusse. Kinnikülmunud laev jäetakse maha, edasi minnakse kahe paadiga. Kapteni naine läheb kaasa esimese paadiga ja kapten järgneb ülejäänud seltskonnaga teises paadis. Lähenevas udus kaotavad mõlemad paatkonnad üksteist silmist, kuid päev hiljem korjab üks lähedusse sattunud laev mõlemad seltskonnad peale. Jahmatusega avastatakse, et kapteni naine ei ole kaasa tulnud. Proovitakse küll "Carnaticut" üles otsida, aga leidmata see jääb. Kolm aastat hiljem leitakse laev siiski üles ning kapten kohtub taas oma abikaasaga või on õigem öelda sellega, mis temast järel on. Eks ennemuiste olid laevad puust ja mehed rauast, räägib vanarahas. Kogu ebausu kohta, ...

  Sirvisin põgusalt ka seda ulmeajakirja, leidsin päris mitu juttu, millest lühidalt allpool. H. G. Wells. "Läbi akna".  Bailey on invaliid, ta jalad on sidemeis nagu muumial ning tema päevad mööduvad tugitoolis istudes jälgides akast väljas toimuvat. Maja juurest voolab mööda tiheda liiklusega jõgi, nädala pärast on kõik laevad Bailey`le juba teada. Kord hommikul märkab ta kaldal toimuvat inimjahti, kui ühelt laevalt maha karanud malailast ajavad taga kolm meest. Põgenik jõuab Bailey rõdule ronida ning hoida hirmu all ka majapidajannat. Meenutas natuke huckleberry-finniliku maailma, sestap paigutasin jutu kuhugi Ameerika lõuna osariikidesse paar sajandit tagasi, aga eks see ole rohkem lugeja vaba valik, kuhu ta loo mõttes asetab. Arvasin küll, et tegemist võiks olla katkendiga mõnest suuremast loost, aga vist ei ole. Mis juhtus Bailey`ga, et ta invaliid oli? Mispärast malailast taga aeti? Need asjad jäävad lahti rääkimata. Aga õuduse poole pealt... hirmu ei tekitanud, pigem ...

Mujal maailmas on see tavaline asi, et ilmub ulmeajakirju, võib isegi öelda, et see on iseenesestmõistetav, asjade loomulik käik. Kui tuua näide, siis esimesena tuleb meelde ajakiri Galaxy Science Fiction (alates aastast 1950), kuid neid oli muidugi veel, mõned on lõpetanud ilmumise, mõni veel ilmub, mõni on kolinud internetti. Kuid Eesti kitsastes oludes võis ulmeajakirja lettidele jõudmine olla midagi täiesti ootamatut. Samas ega see tühja koha peale ei tekkinud, oli kunagi ajakiri Pioneeri, millest sai hiljem Põhjanael ja sealt kasvas välja Mardus. Ja kui nüüd nimetada üks nimi, kes selle eest hea seisis, siis on see mõistagi Mario Kivistik, just tema jõudis olla nii toimetaja, autor kui ka tõlkija. Neid esimesi numbreid enam palju liikvel ei ole, olid nad ju trükitud ajalehe paberile, üsna õhukesed (30lk), kvaliteedilt veel veidi rabedad, need pildid, eks ole. Kuid kolm tükki mulle silma jäid oksjonilt ja nii nad mu lugemislauale jõudsid. Proovin järgnevalt jutud järjekorras ära m...

  Reaktor on varsti juba 15 aastat veebis ilmuv eesti ulmeajakiri, jõudumööda olen seda üritanud lugeda, viimased paar aastat vahelduva eduga järjekindlalt. Tavaliselt sirvin algul artikid läbi ja hiljem, kui aega rohkem on, vaatan jutusaba üle, vahel kiikan arhiivi. 2025 aastast lugesin umbes esimese poolaasta jutud ära, aga nüüd ei suuda neist meenutada küll ühtegi, tule taevas... No mõni detail või fragment siit-sealt ehk meenub, aga see on ka kõik, ja ausalt öeldes teeb see natuke nõutuks. Mõtlesin, et see aasta proovin teistmoodi, teen märkmed loetust blogisse, eks Maarja Kruusmets teeb samuti, aga tema on rohkem kriitik, mina pigem tavalugeja. Ja kui need juba blokki kord saavad, siis on kergem kas või Stalkerite jagamise aegu neid uuesti üle lapata või nii.  2026 aasta jaanuari numbris oli mu esimene loetud jutt Krista Logbergi "Nimor" . Oma märkmetes panin selle loo alapealkirjaks "Luhtunud missioon". Jutu peategelane on Juhan Allikas, kes tegi IIMS ajal kah...

  Pierre Boulle. Ahvide planeet. Prantsuse keelest tõlkinud Lennart Meri. Eesti Raamat. 1973. 140 lk. Üks kummaline raamat, mida oli raske käest panna, sest kogu aeg tahtsin teada, mis nüüd edasi saab ja mida nad järgmiseks teevad. Iseenesest süžee ei ole keeruline, see vana skeem "sinna ja tagasi" on täitsa ladusalt, kenasti ja väljapeetult lahti kirjutatud, tõlgitud ning toimetatud samuti. Lugu kulgeb sedapuhku kauges tulevikus aastal 2500, kui kolm prantslast sõidavad ruumilaevaga avastama kauget planeeti Soror. Kohale Jõudes selgus kurb tõsiasi, et ahvid on võtnud üle inimese koha ja need õnnetud inimesed, kes veel elus püsivad, elavad ahvi kombel metsas, neile peetakse isegi jahti. Peategelane, Ulysse Merou, langeb küll gorillade kätte vangi, kuid pika ja hoolika tööga õnnestub tal vabadusse pääseda, mingi positsioon saavutada ja ahvidega suhelda kui võrdne võrdsega.  Mõneti oli seda raamatut raske lugeda, sest pidevalt tikkus peale tahtmine seda nägemust pidada allegoor...