Postitused

Karl Ristikivi. Imede saar.

Kujutis
  Kark Ristikivi. Imede saar. Perioodika. 1966. 224 lk. Kui olin lugenud "Imede saare" katkendit R. Sulbi koostatud antoloogiast "Põhja konn", ei olnud enam kahtlust, et tahan lugeda tervet raamatut, näha nööpaugu kõrval ka ülikonda. Romaanist on ilmunud mitu trükki, aga et uuemat (2003) ei olnud käepärast võtta, tuli leppida selle vana kolletanud LR väljaandega. Ausalt öeldes oli üllatav, kuidas sai Ristkivi tol ajal siin üldse ilmuda, ikkagi pagulaskirjanik, aga eks ole väike ime seegi. Suuremad imed juhtusid muidugi raamatus. Tegemist on fantaasiaromaaniga, mis on kirja pandud reisikirjana. Peategelane, kaupmehe poeg Niccolo Caramana, kes aastal 1348 Itaalias satub pahaimamatult ühe sadamasse saabunud laeva pardale, ei pääse enam tagasi kodulinna Genovasse. Katku kartuses on maale pääs keelatud ja nii tuleb laeval lahkuda, kaasas koduigatsusest meeleheitel Niccolo. Pikapeale tuleb ilmsiks ka reisi tegelik eesmärk, mis ei ole midagi muud, kui leida legendidest tut...

Põhja konn

Kujutis
Põhja konn.  Koostaja Raul Sulbi. Viiking. 2024. 616 lk. Võtsin päris pikalt hoogu, et seda tellisköidet lugema hakata, aga nädalaga sain ikka läbi, no... ma olen aeglane lugeja ka. Tegemist on siis fantaasiakirjanduse antoloogiaga, kus leidub kokku 26 lugu Eesti autoritelt alustatdes Kretutzwaldi "Põhja konnaga" (1866) ja lõpetades I.Hargla "Mirabilia saladusega" (2018). Nagu R. Sulbile kombeks, leidub siingi raamatus korralik järelsõna, milles pikemalt juttu, mis see fantasy üldse on, milliseid alaliike endas kannab jne. Võib ju nõus olla, et see žanr on kui muinasjutt täiskasvanuile, aga selliseid otse ja sirgeid jutte, kui minnakse punktist A pnkti B, peategelane hävitab koletise ja saab kuningriigi ning kosib kuninganna, siin peale nimiloo ei olegi. Juba F.Tuglase "Maailma lõpus" hakkab meeletult vinti peale keerama ja mingist õnnelikust lõpus oleks siin päris kohatu rääkida. A. H. Tammsaare jutt "Pöialpoiss" meenutas natuke E. A. Poe`d ja p...

Faktitäius

Kujutis
  Hans Rosling, Ola Rosling ja Anna Rosling Rönnlund. Faktitäius. Inglise keelest tõlkinud Helen Urbanik. Tänapäev. 2018. 310 lk. Kui ma nüüd õigesti asjast aru sain, siis proovitakse siin raamatus vaadata tõele otse näkku. Rootsist pärit arst ja rahvusvahelise tervishoiu professor Hans Rosling (1948-2017) jõudis koos poja ning miniaga panna kaheksateist aasta jooksul kirja kondikava, millest sündis hiljem seesinane populaarteadusliku kallakuga raamat. Kohe üsna alguses visatakse lugeja testi ette, kus saab oma teadmiste nappust proovile panna vastates 13 küsimusele a la: Kui paljud tüdrukud madala sissetulekuga riikides üle kogu maailma lõpetavad algkooli? (20, 40 või 60%), kuni selleni, kas järgmise saja aasta jooksul keskmine temperatuur tõuseb, jääb samaks või alaneb. Piinlikkust tundes pean tunnistama, et ega minagi kõigile küsimustele õigeid vastuseid suutnud valida, aga et rahvavalgustusega siin juba tegeldatakse, siis sain pärast raamatu lõpetamist testis märksa parema tule...

Timo Talvik. Sulid ja sulased.

Kujutis
    Timo Talvik. Sulid ja sulased. Eesti Raamat. 2025. 216 lk. Kummaline lugu oli selle raamatuga, midagi sellist pole varem ette tulnud. Autor võttis ise minuga FB vahendusel ühendust ja oli lahkelt nõus oma romaani lugemiseks pakkuma. Ametlikult ilmub raamat alles jaanuaris, kuid kirjastus oli nõus mõne spiraalköites eeltrükise tegema ja üks neist saadeti mulle lugemiseks - arvustamiseks. No kuidas ma sain keelduda, lugeda ja muljetada ikka võin, arvustamisega on teine teema, sellega las tegelevad kriitikud, aga see selleks. Timo Talviku kohta võib vist öelda, et ta on nii noor autor kui ka noorautor. Tim Horneti nime all on ta avaldanud lühijutte juba mitu aastat, aga seda ilmselt teab vaid käputäis lähikondseid, sest tema tekstid on ilmunud valdavalt ulmeajakirjas Reaktor, mis ilmub kord kuus ja internetis. Mõne aasta eest kirjastuse Fantaasia jutuvõistlusel saavutatud teine koht palaga "Kuningatütre vari" tagas viimase trükki pääsemise antoloogias "Täheaeg 22. Kalif...

Jack McDevitt. Sõjaline talent.

Kujutis
  Jack McDevitt. Sõjaline talent. Tõlkinud Heinrich Weinberg. Fantaasia. 2020. 382 lk. Kauges tulevikus, kui on asustatud juba mitmeid planeete, toimub sõda tulnukatega, millest inimkond pääseb vaid imekombel. Kaks sajandit hiljem räägitakse sangaritest juba legende, mida keegi ei ole kergekäeliselt nõus kahtluse alla seadma. Antiigikaupmees Alex Benedict saab oma onult pärandusek koos varandusega salastatud infot, mille järgi on sõjaajaloos veel uurimata valgeid laike. Et asjas selgust saada, algab väikest viisi detektiivilugu, mille käigus Alex leiab nii sõpru kui vaenlasi. Olen nõus, et see on lobe, ladus ja kerge lugemine, aga samas kippus raamat mul venima, digonaali libisema ja kerget pettumist valmistama. Täitsa suvaline lõik võib seda ilmestada: "Mõned inimesed, enamikus lapsed, pladistasid sõnajalgadest ääristatud basseinis. Samas ligidal oli suveniiripood, mis pakkus Vastupanu ajajärgu lauanõusid ja joogiklaase ja vimpleid ja Corsariuse mudeleid ja muljetavaldavas koguse...

Veiko Belials. Ashinari kroonikad.

Kujutis
  Veiko Belials. Ashinari kroonikad. Varrak. 1997. 352 lk. Ammu aega tagasi sai äärmiselt tänuväärse asjaga maha kirjastus Varrak, kui hakkas ilmuma fantaasiasari "F". Teiste tuntud välismaa nimede hulgas pääses trükki ka tollal veel vähetuntud Veiko Belials. Esimeseks proovikiviks sai üdini fantasy romaan "Ashinari kroonikad", mille kohta ei ole vast palju öelda, et see on see "mõõga ja mantliga" lugu. Kui veel natuke täpsustada, on siin kaante vahel isegi mitu lugu, mis toimuvad kuskil kaugel kuningriigis ja kunagi ennemuiste. Kuid meenutades loetut, tuleb tunnistada, et ega seal palju looduse imetlemiseks mahti anta. "Mets tukkus, liigutades laisalt oksi. Päike helkis punakal koorel, muutes tüved poleeritud pronksist sammaste sarnaseks. Suured mustad sipelgad sibasid koorepragudest üles-alla, õhk oli täis vaigu- ja kanarbikulõhna ning kimalaste suminat. Äkki mets võpatas. Kime sarvehääl sähvas noalöögina läbi vaikuse, rebestades selle ribadeks nagu...

Clifford D. Simak. Nagu õieke väljal.

Kujutis
  Clifford D. Simak. Nagu õieke väljal. Tõlkinud Ralf Toming. Eesti Raamat. 1975. 240 lk. Ühes väikses Ameerika linnas juhtus midagi väga imelikku. Kui Bredshaw Carter, kohe-kohe pankrotti minev maakler tahab sõita suvehommikul maale, põrkab ta autoga vastu nähtamatut müüri, kuid imekombel jääb ellu. Tuleb välja, et kogu Mellville nimeline väikelinn on kupli all, millest ükski elusolend ei saa sisse ega välja minna. Jah, asula on tsivilisatsioonist ära lõigatud, mõistagi saabub peagi paanika, sest asja taga on tulnukad, kes on võtnud purpurpunaste lillede välimuse. Mida nad soovivad, kust tulevad, kas kujutavad endast ohtu - küsimusi on rohkem kui vastuseid ja eks üht-teist saab selgemaks, aga mis nüüd sellest, jäägu teistele ka midagi avastada. Arusaadavalt ei ole siin ainult kohtumine võõraga, samuti on siin väikelinna hubast atmosfääri, Carteri sirgumise lugu, värvikaid kõrvaltegelasi, kui ka ajastule omast tuumasõja hoiatust (romaan ilmus 1965) ja kodanliku ühiskonna kitsaskoh...