Postitused

Viimase sõja viimane sõdur.

Kujutis
  Viimase sõja viimane sõdur. Koostaja, tõlkija Veiko Belials. Fantaasia. 2021. 318 lk. Venekeelsest ulmest polnud ammu midagi kuulda olnud, põhjuseid pole ka raske arvata. Samas üks autor, Julia Ostapenko (1980), on ukrainlanna ja elab-töötab Lvivis, vähemalt raamatu koostamise aegu. Kuid konflikt Ukrainas on asetanud kogu selle idapiiri taguse ala kuhugi halli alasse, millest... no jah. Aga kui nüüd eelarvamused kõrvale jätta, siis tuleb Veikot küll tänada, et ta ühe jutukogu eesti keelde ümber on pannud. Ära on tehtud suur töö, 13 juttu kaheteistkümnelt autorilt, kõige vanem neist on juba aastal 1987 kirja pandud ja värskeim avaldatud 2019. Ajaliselt on valik üsna lai, aga teema jääb samas kitsaks - sõda. Üks reegel, mis end taaskord meelde tuletas seda raamatut lugedes oli see, et on vaja ümber kehastuda või siis leida endas üles see teismeline, kelle jaoks on olulised märksõnad põnevus ja seiklus. Ja kui ma sellele lainele juba sain, läks lugemine suht hõlpsalt. Esmamulje oli ehk

K. A. Terina. Tinalendur.

Kujutis
  K. A. Terina. Tinalendur. Sõda on möödas, aga armid jäävad. Kes tagasi tulid, ei olnud enam ühiskonna jaoks kõlbulikud: "Selles tuli appi paater Jaakob, erakordselt tark inimene, kes tundis elu. Golemid, ütles ta, on meie lapsed. Meie tegime nad, et võita sõda. Ja sõda sai läbi, sõda on eilne päev. Aga nemad jäid. Nemad, sündinud selleks, et sõjas surra ja põrmuks pudeneda, tulid tagasi meie maailma, mis pole valmis neid vastu võtma. Varem või hiljem ärkab neis sõja seeme, kasvab läbi nende sandistunud mälu, ja me leiame end ümbritsemas tuhandeid murdunud kangelasi, kes pole uueks puhtaks maailmaks valmis. Me peame neid aitama. me peame nad päästma endi käest. Tookord ei saanud Noa veel aru, milles abi seisneb." (lk 307-308)  Suht kahvatu pala, kuid korra lugeda võis. Loodud maailm oli masendav, kõik muudetud kõlbmatuks, isegi lumi oli must, keskmine eluiga 40 ja eriti lootust paremale tulevikule pole. Põhiline tegevus käis endiste sõjaveteranide väljaselgitamises ja kõrval

Andrei Livadnõi. Kohtumine jumalaga.

Kujutis
  Andrei Livadnõi. Kohtumine jumalaga. Mahakantud militaarrobot tegeleb enese alalhoiuga. Sõjast on möödunud kolm sajandit, keegi ei taha enam midagi lahingutest teada, suurem osa varustusest on hävinud või hävitatud. Kosmoses on hüljatud tööstuspark, endine suur laev, kus toimus reaktori plahvatus, misjärel kasutatakse seda paika illegaalse prügimäena. Kuid seal laeval, keset risu ja vanarauda elab kütt, Falanger, endine sõjamasin, kes nüüd käib pinnal, et energiavarusid täiendada. Juhuslikult satub sinna John Shebort, üleasandega ladustada veel üks vana vrakk, sõjalaev "Niebelung". Johni ja Falangeri kohtumine on kui kohtumine jumalaga, oleneb, kummalt poolt vaadata. Juba mitmendat korda leian end kordamas, vot see on üks parimaid lugusid siin kogumikus. Arvan, et nii on, kuigi üks on veel lugeda jäänud. Hea lugu, süžee kulges kahes liinis, teema: kontrolli kaotamine masinate üle, jäätmete probleem, need pole aktuaalsust kaotanud tänapäevani (lugu on kirjutatud 1999/2005),

Mihhail Klikin. Viimase sõja viimane sõdur.

Kujutis
  Mihhail Klikin. Viimase sõja viimane sõdur. Kui Katis ärkab hommikul ja avastab, et teda ümbritsevad ainult robotid, jõuab temani kuri kahtlus, et tema ongi viimase sõja viimane sõdur. Paraku on rahu juba pikemat aega kestnud, nii et tänu meditsiinile on Katis 102 aastane. Mõneti võib ta ju selle olukorraga leppida, aga miski jääb pakitsema, tahaks ikka päris inimest näha. Tema kamber on samuti iseäralik, elab ta tornis oma kahesaja kahekümne kõrgusel maapinnast, ja maa, see on lopsakas rohelus, või nii vähemalt näib läbi akna. Õnneks ei ole meelerahu saavutamiseks palju vaja, sünnipäevaks saabuvad õnnitluskaardid lastelt ei lase ju igavesel mälestusel tuhmuda. Natuke võiks siit satiiri välja lugeda, et kas ikka ja kui palju lastakse kedagi ära lollitada. Sealpool idapiiri on sellealaselt kogemusi kuhjaga ja varnast võtta, ole vaid autor ning  vali välja. Nimilooks täitsa kabe lugemine, oli hoogsat dialoogi ja veenev pööre, tõsi küll, see oli juba aimatav selle raamatu kontekstis, ag

Mihhail Klikin. Reamees nr 73029.

Kujutis
  Mihhail Klikin. Reamees nr 73029. Lahingus haavata saanud reamees räägib, kuidas ta rindel võitles. Sõda Tähekorporatsioonide Liidu ja Vabade Valitsuste Liiga vahel on kestnud juba üle kolmesaja aasta ning lõppu ei ole veel näha. Inimesed enam relvadega ei vehi, neid asendavad robotid, otsene lahingtegevus on viidud tsivilisastioonist mikroparseki kaugusele. Küborgid sõjatandril on pgrommereeritud inimesi mitte tapma. Jutu peategelane on inimene, kes reameheks maskeeritult osales lahingus Hemma-2 nimelisel planeedil, kui... Üldiselt mulle need jutud ei lähe korda, kui hakatakse lugeja poole pöörduma, siin oli see täitsa olemas, aga... Aga tegemist oli kellelegi valitsusesindajale antava intervjuuga, nii et sel moel ma talusin lõpuni seda vormi. Oli hoogu ja üritati sõjardit poertreteerida, millest koorub välja vaid teadmine, et sõda on halb, kuid kogu actioni osa anti edasai tagasivaatavalt, meenutuste ja mälestuste kaudu. Selline edastamine paneb ainult korraks kulmu kergitama, et s

Mike Gelprin. Peaaegu nagu inimestel.

Kujutis
  Mike Gelprin. Peaaegu nagu inimestel. Lahingus hukkunud võitlejad jätkavad sõdimist pärast surma küborgitena, ja seda mõlemal pool rindejoont. Kui minategelane on oma kaaslasega kolm aastat kaevikut jaganud, on ju arusaadav, et kõik jutud on ammu räägitud ning teineteisest ollakse kergelt tüdinud. Juhtub aga nii, et ühel koledal päeval saabub seltskonda uus küborg, kes esindab vastassugupoolt, nõnda palju, kui see võimalik on. Vaatamata osalisele mälu kustutusele avastavad need tegelased, et neis on veel mõned kübemed inimest säilinud, tekib midagi romantika taolist. Suht aegalse minekuga lugu, aga kui sisse juba lugeda, viib kaasa küll. Muusesas, esimene jutt siin raamatus, mille tegevus toimub Maal, ja nii jube, kui see ka ei tundu, toimub tegevus pärast Vene-Hiina sõda. Natuke juba hakkab korduma see inimteadvus masina kestas võte, ja lembestseene oleks võinud edasi arendada, muidu täitsa kobe jutt. 4/5 

Andrei Kokoulin. Elame veel.

Kujutis
  Andrei Kokoulin. Elame veel. Pärast tulnukate - siin jutus kutsutakse neid taetvalideks - ähvardust, jätab kamp viimaseid lahkujaid eluks sobiliku planeedi maha. Tagasi Maale ei õnnestu neil jõuda, enne tabab neid võõraste rünnak, seda juba avakosmoses. Peategelane Bessunov on mingi nõksu abil oma teadvuse viinud roboti ehk Sipelga kehasse. Kui ta selles "teises" kehas ärkab, avastab Bessunov vigastatud laeva koos hukkunud kaaslastega. Kuid kõrvalruumist on kuulda vaikset koppimist ja keegi on veel elus, nii et lootust on. Siiamaani vaat et üks parimaid jutte siin kogumikus. Polnud siin midagi üle ega puudu, kõike oli mõõdukaltk, ka kangelaslikkust. Kogu seda tehnilist kaadervärki anti samuti edasi üsna arusaadavalt, õige ta ju on, et ei ole vaja lihtsat asja keeruliseks ajada. Isegi vihje vene kirjandusele oli omal kohal: ""Sipelgas" - see kõlab uhkelt." (lk 214). Olin täitsa positiivselt üllatunud. 5/5