Herman Sergo. Kauge tule kuma.

 Herman Sergo. Kauge tule kuma.

Eesti Raamat.

1975. 142 lk.

Imestan, et ma seda raamatut varem pole lugenud. Vastus on ilmselt kaanekujunduses, midagi nii märkamatut ei ole ma ammu märganud. Olen kunagi "Võta kaasa" riiulist tema koju vedinud, raamatukogu tempel - maha kantud - ka sees ja puha, sedasi ta oma järge siis ootas. Kuid kaane järgi midagi otsustada on keeruline. Vanade raamatute puhul kehtib pigem reegel: mida kapsam, seda parem. Seesinane eksemplar oli juba nii hatune väljanägemiselt, et laenasin isegi pildi veebiavarustest. Tänu ühele heale inimesele Lugemise väljakutse grupist sain teada, et raamatul on ka ümbriskaaned originaalis olemas. Otsisin ja leidsin siis algupärase pildi, taaskord veebist, autentsus eelkõige.

Ahh! Sergo on Sergo ehk Kirjanik suurtähega. Siin raamatus on lugu, mida võib vabalt pidada elulooks. Lugedes saab kaasa elada, kuidas ühest poisist sirgub mees. August Värt sündis ja kasvas Hiiumaal, kus merega kokkupuude lausa vältimatu. Muidugi ei jäänud tal märkamata, et kui keegi kaugemalt merereisilt koduranda saabus, siis ikka nii, et taskud raha täis, uurikett üle kõhu ja kuldhambad suus. Ka August soovis saada kapteniks, ainult et kesised olud ja noor iga ei lubanud teda veel merele. Kuid hea suuvärgi ning osavate kätega peategelasel õnnestub juba varakult purjelaevale koht saada. Loomulikult ei lähe kõik lepase reega, enne unistuse täitumist jõuab noormees töötada veel tellisetehases, pidada koja- ning voorimehe ametit ja maitsta ka vangimaja lahjat lurri. Aga ühel heal päeval, kui August laeva koha saab, on ta kui viieteistkümne aastane noormadrus. Edasi läks sõit juba maailmameredele ja mahakargamisele Ameerikas.

Lugemise tegi nauditavaks Sergo keelekasutus. Et merendus on omaette maailm, kus esineb sõnu, millest minusugune tavalugeja mõhkugi aru ei saa, ei häirinud  kopka eestki. Sergo kirjutab siiski lihtsalt, konteks aitas tekstist taibata, kui mõni väljend kippuski arhailisena tunduma. Nt sõnu "tšetvertnoi" või "sorokovka" (alkoholimõõt) ei kohta just iga päev. Väike katkend peategelase kohanemisest uue kaljasega:

"Tormipillerkaar jätkus järgmiselgi päeval. Hooti lõid vihmapagid robinal vastu ruhviseina ja lagedaid peelepuid. Süütasin poolhämaras meeskonnaruumis lambi ja sirvisin "Vürts Gabrieli", mis oli mul juba mitu-setu korda läbi loetud. Keskpäeval käisin pumpa katsumas. Kuid näis, et "Korentus" pidas vee väljaspool ja pumbakannudest tuli vaid halli soumi." (lk 69) 

Raamat on hästi kirjutatud, lausa laitmatu, kuid siiski nukker. August rändas kaksteist aastat küll mööda ilma ringi, kuid naisevõtuga jäi hiljaks. Kaldale jäänud pruut läks teisega, kellega peategelane naitus, polnud jälle see õige. Aga jah, hinge läks küll. 

Joel Jans. Tondilatern.

 

 

Joel Jans. Tondilatern.                                                                                             Lummur. 2019. 262 lk.

 

Lõuna - Eesti on kummaline kant. Mäed on seal kõrgemad ja järvi leidub rohkem kui mujal vabariigis, üldse tundub kogu loodus kuidagi lopsakam olevat kui mujal vabariigis. Kummaline on ka lugu, millest räägib „Tondilatern“. Elvas elab täiesti tavaline gümnasist Rajar, kes hakkab nägema unenägusid kellestki-millestki võõrast. Samal ajal tuleb kooli uus tüdruk Siiri. Noored muidugi kohtuvad, sõbrunevad, tülitsevad ja lepivad, nagu see ikka käib. Aga üks tülikas võõrliik kosmosest üritab kohalikke ära tinistada. Sissetungijatele vastu astumiseks tuleb ühendada väed, mida ka tehakse, üritusse sekkub lausa kaitseliit. Asi läks isegi nii kaugele, et oli stseene, mille kohta võib juba öelda, et küll seal tehti piu ja küll seal tehti pau.

 

Põnevust ja seikluslikkust, mida ühe noorteka jaoks vaja on, oli siin küll piisavalt. Kui midagi oleks võinud vähem olla, siis kirjuvigu, kui midagi rohkem, siis illustratsioone, kaante vahel oli neid tükki neli. Sander Tulk on väga hästi tabanud seda Jaapani anime teemat, millele autor vihjab, no ja muidugi Meelis Krošetskini kaanepilt on lihtsalt kena. Kusjuures, tuleb tunnistada, et see roosa juuksevärv on läinud rahva sekka. Olen märganud mitmel naisel, mitte küll üleni, aga roosade salkude kandmist. Mida pidi aga tähendama pealkiri, sellele raamatus vastet ei olegi. Oma peas ma sidusin selle nime ühe jutukogu pealkirjaga „Diogenese latern“, mis koosneb vene ulme juttudest. Ja venelasi ning Venemaad mainitakse ka siin raamatus, nii et mingi sümboolne seos võib seal vahel isegi olla. Lugemine läks täitsa ladusalt. Mul on muidu totter komme hakata naerma täitsa kohatutes kohtades. Siin oli jutt turvamehest, kes töötas poes ja vaatas oma kinganinasid, kui peategelane tema juures seisis. Mind ajas see kangesti naerma. Alles hiljuti lugesin kuskilt täpselt sama fraasi. Istun praegu diivanil ning vaatan auguga sokke jalas ja arvan, et tegelikult ju inimesed ei vaata kinganinasid, aga raamatus ju võib, sinna see sobib. Kui raamat sai romaanivõistlusel teise koha, siis ei oskagi lõpetuseks  muud öelda, kui et see on väike samm eesti kirjandusele, kuid suur samm eesti ulmele.

Reaktor

Kirjakoi

Goodreads

Sulepuru

Meiemaa

Raamatuid siit ja sealt

Raamatuarmastus

Raamaturiiulike

Kirjandusli päevaraamat

BAAS

Marek Tihhonov. Maailmalõpu päevik.

 

Marek Tihhonov.

Maailmalõpu päevik.

Fantaasia.

2020. 124 lk.

Täitsa kobeda apokalüptilise lühiromaani on avaldanud Marek Tihhonov. Tema jutus algab kõik halvasti ja läheb aina hullemaks. Aastal 2020 lahvatanud viirusepuhangule järgneb veel mitu lainet, mis pühivad oma teelt nii loomad kui inimesed. Vähesed ellujäänud suudavad siiski hakkama saada, kuid lihtne see olema ei saa. Peategelane, kelle nimi jääb paraku saladuseks, peab päevikut, mida lugedes saab selle teekonna uuesti läbi käia.

 

Lugemismulje oli  kuidagi… äraspidine, loksutav, nagu sõidaks väikese kummipaadiga mandrilt Osmussaarele. Vahepeal on meri tüünelt sile ja siis lööb lainetama, lugedes tekkis pinget ja siis anti jälle rahustavat sisekaemust. Üldiselt tekitas raamat masendava meeleolu, millele lõpus anti siiski positiivne vint juurde. Lahendus leiti ka viiruse puhangule, mis võiks ju olla lausa deus ex machina, kui see ei oleks ulme, mida ta ometi on. Kõige rohkem vaevlesin lugedes aga sellega, et see sunnik ei ole ju romaan klassikalises mõttes, vaid päevik. See on kui blogipostituse ja romaani vahelisele eikellegi maale jääv vorm, mille autor on väga kavalalt valinud. Lugemist see muidugi ei seganud, harjusin olemasolevaga, aga ikkagi ootasin suurt lugu, kuigi avastasin end vaatamas väikeste kaadrite jada. Samas tunnistan, et autori kasuks räägib keelekasutus. Raul Sulbi ütleb tagakaanel, et autoril on tundlik sulg ja nõtke stiil. Kahtlemata on see hea, sest stiil on tal midagi sellist, et kui John Wyndham kirjutaks Michael Crichtoni raamatut „Andromeda“, võiks autoriks olla Tihhonov. Omal moel on see leebe ja teisal jälle järeleandmatu. Aga mis ma siin ikka sillerdan, üks näide ütleb rohkem kui tuhat sõna.

 

„Andsin Mariale lugeda maailmalõpu päevikut ja ta julgustas mind seda kindlasti jätkama, sest kui kõik peaks ikkagi veel õnnelikult lõppema, siis on oluline, et tulevased põlved saaksid teada neid ähvardada võivast ohust. Päris raamatu mõõtu mu kirjutis Maria sõnul välja ei anna, ent konkurentsi puudumisel võidakse see siiski kauges tulevikus koolide kohustusliku kirjanduse loetellu võtta küll.“ (lk 89)

 

Tegelikult annab tema kirjutis raamatu mõõdu välja küll, aga kas tulevikus on koolides kohustuslik kirjandus, selles ma enam kindel ei ole. Huvitav oli see, et kui ma siin suurt lugu ei hoomanud, mida ma nt Mari Järve raamatus „Esimene aasta“ hoomasin, hakkasid Tihhonovi päevikus tööle hoopis detailid. Kui peategelane kondas ringi tühjas ja kõledas Tallinna vanalinnas, meenus mulle Velikije Luki laul „Tallinn põleb“. Raamatusse leidis tee ka tuntud teleajakirjanik Priit Kuusk. Kui ta otse eetris laua taga kokku vajus, pidin ma õhtul ilmtingimata vaatama AKd, kas uudisteankur on ikka elus ja terve või…  Kiidan veel natuke autorit. Raamatu alguses, kui olukord alles läks käest, süsteemid üksteise järel kokku kukkusid, ja peategelane televiisorist vene kanalit hakkas vaatama, näidati seal „Luikede järve“. Seda, kui idanaaber hakkab näitama balletti tähtsal hetkel, peetakse vaikimis ohumärgiks. Nõnda juhtub tavaliselt siis, kui Venemaal on kas riigipööre või kantakse Kremlist mõnda tähtsat nina jalad ees välja. Aga siin lisas Tihhonov selle võttega oma jutule globaalset mõõdet, hea töö, pole midagi öelda.

 

Ja raamat ise? Paneb mõtleme kahe asja üle. Esiteks, et kui kergesti on tsivilisatsioon võimalik rööpast välja lüüa. Ja teiseks, kui trööstitu ka olukord ei oleks, ei tasu kõigele lüüa käega, vaid tuleb haarata initsiatiiv, nagu tegi seda raamatu peategelane. Praktiline meel kulub marjaks ära.

Goodreads

BAAS

Triinu raamatublogi

Laura raamatublogi

Loterii

Reaktor - raamatukatkend

Robert Silverberg. Kogutud teosed.

 

Robert Silverberg. Kogutud teosed.                                                                       

1. „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia, 2016.

2. „Öösse kaduv tee“. Fantaasia, 2016.

3. „Märkmeid eel-dünastilisest ajastust“. Fantaasia, 2018.

Koostanud Raul Sulbi.

Tlk Priit Kenkmann, Martin Kirotar,Tatjana Peetersoo, 

Raul Sulbi,Jaana Talja,Hannes Talja,Juhan Habicht, Külli Seppa ja Maria Reile.

 (272+344+382=998lk)

Kas kirjanikuks olemise ja pikaealisuse vahel on mingi seos, sellele ühest vastust ilmselt ei ole. Mõni autor võib end juba noorena läbi põletada, teine alles keskeas alustab, kõik on suhteline. Fakt on aga see, et Robert Silverberg (s. 1935) on vahelduva eduga kirjutamisele pühendunud üle kuuekümne aasta. Selle ajaga on ta kirjutanud, nagu ta ise arvab, umbes 25 miljonit sõna. Oma karjääri alustas ta ulmejuttudega, liikus edasi erootiliste lühiromaanide juurde ning samuti on tema sulest ilmunud populaarteaduslikke raamatuid ajaloo vallast. Hoiatan konservatiivsemat lugejat siinkohal - ka nendes raamatutes esineb erootikat. Kuidas ja millega kirjanik alustas, sellest annabki kerge ülevaate Raul Sulbi koostatud seesinane kolmikpakett. Kuna jutte on kokku 42, siis ei hakka ma neid siinkohal üksipulgi lahti rullima, jäägu midagi lugejale ka avastada. Mainin siis ära, et esimene jutt on aastast 1957 ja viimane kannab daatumit 1974.

Silverberg oskas olla õigel ajal õiges kohas. Ta on kirjanik, kes ei ole kunagi pesumajas ega postkontoris töötanud, sest kirjutamine tõi sisse. Oma esimesed jutud müüs ta maha juba pöörastel viiekümnendatel ülikoolis käimise kõrvalt. USAs ilmus nt 1953. aastal 39 ajakirja, mis avaldasid ulmet. Need nn pulpajakirjad avaldasid jutte, mis olid suunatud vähenõudlikule lugejale. Lugude eest saadav honorar ei olnud kuigi kõrge ja ega nende tase ka ei ole jahmatav, kuid oma lugejaskond neile leidus. Silverberg peab end teadusulme kirjanikuks ning selles suunas kulgevad tema loodki. Valik tolle aja jutte on koondatud raamatusse "Tähehiiglaste orjad". Need jutud on Palju esineb kosmoseseikluseid, kus hea võidab halva, sõnaga, see on meelelahutus, peaks olema kõik öeldud. Teadus oli toona veel hoomatav, kosmoses polnud keegi käinud, nii võis tema juttudes jääda mulje, et ühelt planeedilt lennati teisele kas või külmkapiga. Tema jutud on lihtsad nagu kolme duuri lood suviselt lõkkeõhtult. Nädal pärast lugemist on need jutud kui peoga pühitud, unustatud, kuid see hoogne lugemine on veel meeles.

Kui Silverberg liikus pulpulpajakirjadest edasi, hakkas ta müüma jutte klantsajakirjadele. Neid jutte esindab "Öösse kaduv tee". Pean seda osa nendest kolmest kõige tugevamaks. Juttudel on tegu ja nägu ning tegelastel pole enam üheplaanilised. Lühiromaan "Hawksbilli jaam" (1967) on ikka väga kütkestav lugu. See räägib ajamasinast, mida kasutatakse karistusvahendina. Konks on aga selles, et ajamasin töötab ainult ühes suunas, karistatavad saadetakse minevikku, kust nad enam tagasi ei saa tulla. Aeg, kuhu nad saadetakse, on miljard aastat tagasi ehk hiline kambrium, kus elu alles hakkas välja arenemea. Natuke meenutas see jutt Ray Bradbury juttu "A Sound of Thunder" (e.k. Kõuekõmin), mõlemas jutus tekib küsimus võimu kasutamisest. Ka "Külaskäik reaalsusesse" (1970) on lugu, mis avaldas muljet. Selles jutus kohtuvad luuletajanna ja inimese keha maskeeringuga kasutava tulnukas, nende vahel puhkeb, oh heldust, kuumad tunded. Autor ütleb eessõnas, et ta kirjutas selle jutu pärast abielulahutust, seda on ka jutust tunda.

Kolmas osa "Märkmeid eel-dünastilisest ajastust" märgib antoloogia ajastut Silverbergi jaoks. Kui kuulsus juba uksele koputas, hakkasid toimetajad temalt ise jutte tellima. Kätte jõudsid 70ndad, mis oli ühtlasi vana hea ulme lõpp. Mitmed autorid hakkasid katsetama uusi vorme ja kinno jõudis film "Star Wars", samuti algas fantaasia triloogiate periood. Eksperimenteerimisega läks kaasa ka Silverberg. Pettumine ühiskonna liidrites kumab siin mitmest loost läbi. Tuleviku suhtes on autor kõike muud, kui positiivselt meelestatud. Kuid kõige hullem oli see, et ta muutis oma käekirja. Ta pani kompositsiooni pakule ja lõi selle kirvega kildudeks, aga kahjuks hakitud tekst ei tööta lühijutus. Aga ei ole halba ilma heata. "Kaljukitse mängud" (1974) on lugu, kus kohtub tuhande aastane mees peol noore naisega. Seda juttu sattus lugema Karen Haber, kellel oli jutu naistegelasega samal päeval sünnipäev. Karen läks autorit loengus kuulama, tutvus temaga ja neist sai paar. Elu nagu raamatus.

Kindlasti on Silverberg huvitav kirjanik, kelle lugemist kahetsema ei pea. Kahjuks ei ole siinne valik tervik. Viimase osa sisekaanel lubatakse neljandat osa, jutte 1980ndatest, mis veel ilmuda pole jõudnud. Samas on võimalus lugeda tema romaane, millest mitmed on ka eesti keeles olemas.

                         

BAAS 1.

BAAS 2.

BAAS 3.

Goodreads

Loterii

Digital Nerdland

Loterii 2.

Raevu päevad 2

 

Raevu päevad 2. 

Tõlkinud ja koostanud Veiko Belials.

 Fantaasia. 2020. 256 lk.

 

Oli parasjagu pime ja pilvine õhtu, ja et olin üksinda kodus, hakkasin lugema raamatut. Kogumik vene ulmet lühijuttudes tundus olevat just midagi sellist, mis võiks paslikku ajaviidet pakkuda, seda enam, et Veiko Belialsi nimi on nagunii kindla peale minek. Tagantjärele võin öelda, et üldjoontes suutis raamat oma eesmärgi täita, põhjust nurisemiseks väga ei täheldanud. Guugeldasin ka teiste arvamused välja (Loterii blogi, kaks arvustust leidsin Facebooki Lugemise väljakutse grupist) ning selgus, et olen nendega enam-vähem samal arvamusel, samas on nad juba olulise öelnud, nii et  palju siin enam lisada ei ole.

 

Fakti konstateerimise huvides mainin siis ära, et „Raevu päevad 2“ on järg, mille esimene osa ilmus aastal 2019. Kes ei ole kumbagi veel lugenud, soovitan alustada esimesest osast, nii saab juba sealt hamba verele. Siin kogumikus on kokku kümme lugu üheteistkümnelt autorilt, nendest seitsme jutud on avaldatud eestikeelsena esmakordselt. Nagu raamatu alapealkiri juba ütleb „Sissetung pimedusest“ ja Meelis Krošetskini kaanepilt ennustab, ei tasu siit ei roose ega odavaid poose otsida. Küll leiab aga musta masendust ja lootusetust, tumedat huumorit ning, oh imet, isegi natuke valgust tunneli lõpus. Iseloomulikult vene ulmele on tähtsal kohal sotsiaalulme, vähem esineb rasket rauda kui „hard SFi“, kuid oma osa on ka õudusel. Järgnevalt toon välja autorite nimed, kuid lugude järjekord on siiski muudetud. Ümberjutustamisele ei hakka suuremat rõhku panema, pigem muljetan tavalugeja positsioonilt, et mida ma neist arvan või nii.

 

Laialt levinud arusaama kohaselt, kuidas tekste liigitada, jagasin jutud kolme gruppi. Alumise otsa moodustavad jutud, mille kohta kasutan väljendit „raske juhtum“. Need ei ole sugugi küündimatud tekstid, aga kas ei ole mina nende sihtgrupp või ei olnud aeg õige, kuid mingit muljet peale soovi panna raamat käest, need ei tekitanud. Siia alla kuuluvad kaks juttu, Andrei Lazartšuki  „Pimedusest“ ja Andrei Stoljarovi „Uks teiselt poolt“. Midagi seal oli, nt kujutelmade ja reaalsuse vahel pendeldamist, seisundite kirjeldusi, aga tekst ei kõnetanud, jäi kaugeks ja tuhmiks. Suurim miinus – puudus lugu. Pärast lugemist jäi mulje, justkui ärkaks hommikul üles, hakkaks meenutama, mida unes nägid, aga meelde ei tule midagi. Rebin küll ühe lause meelevaldselt kontekstist välja, aga väga tabavalt saab kirjeldada neid tekste Stoljarovi lausega: „Kõnnid nagu unes, pea nõiduslikku udusse mähitud“ (lk 183) Selge siis, et midagi ole selge. Aga üritasin mõistatada, miks need jutud on kirjutatud ning tõlgitud…  Saan aru, et autorid soovisid originaalitseda, oma loomingut nimetavad nad ise turborealismiks, mis on lähedane maagilisele realismile. Teada on, et iga uus „-ism“  tekitab elevust, võimalik, et see nõnda kunagi oli, ent paraku on need jutud 80ndatest. Nii et - müstika. Ent lohutan end sellega, et mõlemal autoril on ka paremaid palu, mis ilmunud kirjastuse Skarabeus avaldatud antoloogiates (Muumia, 2006; Munk maailma äärel, 2009 ja Kaaren, 2013). Aga siin avaldatud juttude kohta turtsatas mulle pähe tsitaat ühest filmist: „Lõpetage juba ükskord see neetud hüpnotiseerimine!“

 

Teise gruppi panin lood, mille ühine nimetaja on „keskpärane“. Need on kõige  populaarsemad jutud, neid kirjutatakse tööstuslikes kogustes ja neid leidub nii ulmes kui olmes. Kui viimase viie aasta keskpärased tekstid kaante vahelt välja tõmmata, asetada nad veepinnale, võiks sedasi katta vähemalt kolmandiku Snelli tiigist. Jutud, mis siia alla mahuvad, on lootustandvad, aga lugedes tekib tunne, et kas jääb midagi ikka puudu või siis üle. Alati ei oskagi öelda, mis see täpselt on, kuid intuitsioon, eruditsioon ja maitse eelistus viib arusaamiseni, et see ei ole ikka päris see, mida sai oodatud. Siin kogumikus kuuluvad nende hulka esmalt Aleksandr Batšilo  „Maja künkal“ ja Vitali Abojani „Surmaja“. Esimeses põgenetakse sõja eest, teises hatatakse vastu kõrgemale jõule. Ehkki need jutud seisaksid ka ulme butafooriata püsti, lugesin huviga lõpuni, sest nõukaaeg ise uhkas sealt tagant vastu oma jahedat hingust. Loomulikult on jutud auklikud nagu Šveitsi juust, tekkisid mitmed küsimused, et kuidas olukord nii kaugele läks, mis seal täpselt juhtus, mis edasi sai, aga jah, selliseid küsimusi ei tasu ilmselt ulme puhul alati küsida, fluidum võib hajuda. Kuhugi täiesti oma suunda kütab Tatjana Tomahhi lugu  „Roosi süda“. Peale ilusa keelekasutuse suuremat kosta ei mõista, kurjus on ilmas, isegi pimeda tüdruku südames, õnneks ei ole ka romantika kuhugi kadunud. Aleksandr ja Ljudmila Belaš  ja nende „Lõõmav juuni“ on juba lühiromaani kasvu lugu võõrliigi ründamisest. Kallale tullakse inimestele ning tulijad saabuvad meresügavusest. Peategelasest ajakirjanik vannub kurja, karjub, et humanism on läbi kukkunud ning näitab, kuidas toimib tsiviliseeritud ühiskond kutsumata külalistega. Lugu oleks olnud täitsa kobe, aga teostus kaldus keskosas kraavi. Ei suutnud hoida  pinevust. Kõik need saatelauseta otsekõne kasutamised ja hajus tekstivoog jätsid nõutuks. Jutus on koht, kus üks tegelane ütleb teisele: „Oled sina aga veidrik, kiisu. See on sti-i-i-l,“ venitas Kärbes õrnalt, „ja stiilis on kõik lubatud“  (lk 91) Muidugi on stiilis paljugi lubatud, aga milleks lugejat eemale peletada… Samas viimane peatükk on jälle hästi kirjutatud, justkui keegi teine oleks selle valmis teinud, kummaline. Samuti oli maailm loomine hea, see palavusest pleekiv sadamalinn kukkus neil hästi välja. Maksim Tihhomirov on pisut veider autor, tal on vinge idee, aga ta on ka kohutavalt kehv loojutustaja. Võib-olla on seda mõtet varem ka arendatud, ei oska öelda, loen ulmet harva, kuid see idee, et tulnukad koloniseerivad inimkonda, väärib tähelepanu. Tihhomirovi jutus  „Ad infinitum ehk Näha tähti ja surra“ on see idee oma kole-kõheduses täitsa olemas. Kaanepiltki kuulub selle loo juurde toetava elemendina, aga ega rohkem ei ole siin hõisata midagi. Mõni teine autor oleks antud idee najal kirjutanud valmis terve romaani, kuid siin läheb põhiline aur niisama mekutamisele.

 

Kolmandasse gruppi asetasin lood, mis on „lemmikud“. Tõsi, neid kohtab küll haruharva, kuid seda enam oleks lubamatu nad maha vaikida. Neis juttudes tegeldakse peamisega, räägitakse lugu, autoril on midagi öelda ning seda osatakse teha nii, et pärast lugemist ei pea tundma piinlikkust. Inimeseks olemisest räägivad ju kõik autorid, kuid mõnel õnnestub seda kuidagi paremini välja loodida.

 

Maria Galina lugu „Ja kõik puud aedades“ meenutas mullegi natukene Trifiidide päeva selle hirmutava taimestikuga, kuid midagi häbeneda siin küll ei ole. Korralik lugu. Aleksandr Matjuhhin  pani oma loo jooksma kahes liinis, minevikus ja olevikus. „Kauge meloodia“ räägib nii peategelase, ühe perekonna kui ka tulnukate ründamise lugu, seda kõike tehakse loomulikult lühiproosale iseloomulikult minimaalsete vahenditega. Jutt oli nii reaalne, et suutis ka ulme kuidagi loomulikult sisse sulatada. Viktor Dubtšeki tuletas meelde, et kuni osatakse veel nalja teha, on lootust. „Mustad laevad“ läheb ka tulnukate invasiooni alla, aga peale selle ei puudu siin kerge lõõp sovjeti ainetel. Ilmselt ei olnud asjata ühe kosmoselaeva nimi „Jefremov“, mis kõlas nagu kirjanikunimi Ivan Jefremov. Püant vääris, et selle juurde kirjutada terve novell. Braavo!

 

Arvestades praegust eriolukorda ja piiranguid, on seda kogumikku kellelegi soovitada siiski pisut keeruline. Suurt helgust siit vastu ei kuma, valdavalt esinevad ikka tumedad toonid ning sünged meeleolud. Omal moel resoneerib raamat kaasajale justkui kaasa, mille üle ei tasu samas ka väga imestada, sest peale kahe „turborealismi“ pala on ülejäänud lood valminud ajavahemikus  2003 – 2014. Ent siiski, lugeja maitsed on ju ettearvamatud nagu Eesti ilmad. Nii et neile, kes vene ulmest ja lühiproosast lugu peavad, on raamat lausa möödapääsmatu.

Goodreads

Loterii

Reaktor oli nii lahke, et oli nõus mu postituse jaanuari numbris avaldama - link

Läbi valu ja vaeva.

Läbi valu ja vaeva.

Koostajad Joel Jans ja Jüri Kallas.

Tlk Rauno Pärnits, Priit Kenkmann,

Jüri Kallas, Ahti Tamm ja Martin Kirotamm.

Ulmeguru ulmesari.

2020. 329 lk.

Pidin selle raamatu äärepealt maha magama. Mäletan küll, et korraks nägin teda facebooki ajajoonel, jõudsin veel laigi alla panna ja sinna ta kadus. Pidev uudistevoog võttis oma. Ja kui ei teaks, et see on ulmejuttude antoloogia, võiks teda pidada nt teaduslikuks lektüüriks aastast 1975. Kaanepilt ei ole kahjuks eriti köitev, vähe sellest, et puuduvad värvid, ei kohta pildil kujutatud episoodi üheski jutus, aga see selleks. Ants Jaanimägi illustratsioon oli siiski meeldejääv, ja kaane järgi ei saa sisu üle otsustada. See eest sisu on siin metsikult. Raamatus on 14 lugu meilt ja mujalt, lähemast ning kaugemast minevikust, leidub nii lühikesi kui keskmise pikkusega palasid, haugates väikeste ampsude kaupa, jagub lugemist mitmeks õhtuks.

Kui nüüd viivuks sisukorda sirvida, teeb otsa lahti Maniakkide Tänav. Minna tagasi juurte juurde, see on hea mõte. "Läbi valu ja vaeva" näitab eestlasi oma, mitte just kõige parematest külgedest, aga mis parata, sellised me juba oleme. Küll tehakse tünga üksteisele, tõmmatakse nahk üle kõrvade või jäetakse midagi tegemata. Et Maniakkide loodud maailm tõi silme ette Kivirähki "Rehepapi" ajastu, oli lugeda üsna lihtne, kartsin hullemat.

Kir Bulõtšovil on peale "Kolmanda planeedi saladuse", mis ta kunagi kirjutas, veel saladusi. Näiteks jutust "Päästke Galja" ei olnud mul varem üldse aimu. Mis puutub vene ulmesse, siis osa sellest võib võtta kokku ühe sõnaga - tsoon. Lugemine on nagu külastaks tsooni selles kuulsas filmis, muuseas, seda tehakse ka siin jutus, kusjuures veel väga edukalt.

Krafinna lugu ei olegi nagu otseselt lugu, ta on selline, laadis "Tulin linnast. Lumesadu.", meeleolutsev proosa laast "Kuidas lõhnab kohv". Huvitav vaheldus, hea sõnakasutus, kuid kaob pikemate tekstide kõrval peagi silmapiiri taha.

Robert Reed kirjutas vahva seiklusjutu "Suvekuru draakonid", mille kohta ma tahtsin juba öelda "Ükskord Metsikus Läänes", aga pagan, nad sõidavad seal ju kaamelitega ringi. Millised pöörangud ikka see autor on välja mõelnud, jaa, tema peale ei saa üldse kihla vedada, et nüüd juhtub nii, tema teeb ikka naa.

Eelmine aasta lugesin vendade Strugatskite juttu "Kauge Vikerkaar", ilmunud kogumikus "Keskpäeva varjud" (Fantaasia, 2015). See oli seal raamatus parim jutt, nüüd tuli see jutt uuesti meelde, kui lugesin siit raamatust Miikael Jekimov lugu "Viimane vahitorn". Jah, ka eestlased on hakanud hästi kirjutama, täitsa sünge tulnukate rünnak on kirja pandud, ja see tolvanist usufanaatik seal, samas jube.

Szymun Wroczeki varjunime kannab tegelikult Dmitri Ovtšinnikov, kes on ilmselt rohkem tuntud raamatuga "Piiter", ilmunud sarjas "Metro 2033" (autoritutvustusest). Siin avaldatud lühijutt "Hüpoteek" on üpris võigas lugu elundidoonorlusest. See vähene, mis ma lugenud olen, selle pealt võin öelda, et osa uuemast vene ulmest ongi selline - külm ja kõle. Olgu siis paar lauset ka siin ära toodud: "Lööminguks läheb just siin - võllapuude kägisevas vaikuses, kollaste müüride ja lillakate laipade keskel. Büökka ohkas raskelt." (lk 115)

Kui juba venelastest juttu oli, tasub mainida ka seda, et nad okupeerisid kunagi Eesti alad. Teiste objektide seas rajati Tartusse Raadi sõjaväelennuväli. Selle alla kaevati tunnel, mis oli ühendatud lihakombinaadiga. 90ndatel käsid seal tunnelites kohalikud virutamas kõike, mida võtta andis. Ühest sellisest maa all käimisest räägib Mart Raudsaar oma jutus "BR-2m". Viimase peal lugu, oli jube, oli hirmus, lõpp tundus, et jäi isegi pisut irvakile, justkui ootaks veel järge, aga ei usu, et seda edasi kirjutatakse. Pole enam neid tunneleid ka, sissepääsud on ammu kinni aetud ja sinna kohale ehitati Eesti Rahva Muuseum.

Hoopis rahulikumalt algab aga Stanley G. Weinbaum jutt "Muutuvad mered". Siin on olemas selline - mõnus vanakooli tiksumine. Ta on kuidagi salongilik, kui nii võib määratleda. Pole ka ime, jutt ilmus esmakordselt aastal 1937. Kui Trooja sõda algas ühe naise pärast, siis siin suudab üks naine sõja puhkemise ära hoida.

Joel Jans kihutab samuti ajas tagasi, aga jääb pidama kuhugi, pakun, et 18. sajandisse. Millegipärast arvasin, et siin kohtab aurupunki, kuid isegi tuukrikell töötas ainult kondiauruga. "Parun ja Virma" räägib väikest viisi patuelu elavast mõisnikust, kellele läheb tema uudishimu kalliks maksma. Hoogne tekst, seikluslik, hea lugemine.

Ondrej Neff oli täielik üllatus. Olen kuulnud, et kiidetakse tšehhi õllet, aga tšehhi ulme, see on midagi ennekuulmatut. "Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62" räägib tulnukate rünnakust, kuid ta on põnev, pingeline, lihtsalt käest-pandamatu.

Ja jälle juhtus nii, et üks lühijutt jäi teiste varju. Helju Rebane kirjutas küll robotitest jutu "Ootamatu edu", aga mingit edu, et ta kõnetaks või nii, ma sedapuhku ei hoomanud. Kuid tore on teada, et leidub ka Eestis naisautorite hulgas neid, kes ulmet kirjutavad.

Bruce Bethke kohta öeldakse, et tema on pannud aluse ühele žanri alaliigile, sama nime kannab ka tema jutt "Küberpunk". Laheda kalopiga ja noortepärase keelekasutusega jutt häkkerite sigatsemistest.

Kui keegi võiks tänapäeval veel skandaalitseda, siis on see ( : )kivisildnik. Ma ei teadnudki, et ta ulmet kirjutab. "Õilis pedofiil sisepaguluses" jääb jutuna küll kuhugi äärealale, aga kirjutada autor oskab. Ma ei ole ( : )kivisildniku tegemisi väga jälginud, meenub, et ta kunagi lasi luuleharrastajaid läbi hakklihamasina, ta lausa rämetses. Ja siin jutus on tal hammaste vahel kirjandusteadlane Aare Pilv, ilmselt mingi kitkumata kana.

Kogumiku lõpetab J.-H. Rosny-vanem, keda mäletan raamatu "Võitlus tule pärast. Hiidlõvi" järgi. Ka siin jutus (Xipehuzid) minnakse ajas tagasi tuhat aastat enne esimest tsivilisatsiooni, juba siis ründasid maad tulnukad, leidus nendegi vastu rohtu. Pisut pika soojendusega lugu, aga kui hoog juba sees oli, siis läks ludinal.

Rõõm on tõdeda, et on ilmunud üks kobe ulmeantoloogia. Et mõni lugu jäi varju, mõni rohkem esile kerkis, on vaid minu isiklik arvamus, keegi teine võib hoopis vastupidi arvata, nii juba on. Kui kolm lemmikut valida, siis minu jaoks on need Robert Reed, Mart Raudsaar ja Ondrej Neff. Ega teised ka väga kehvad ei ole, kuid need olid pisut rohkem meele järgi. Jüri Kallas on kirjutanud ka asjalikud autoritutvustused, kopsaka ees- ning järelsõna, millles vaadeldakse, mis on ulme ning antakse linnulennul ülevaade žanrist. Koostajatel on hea maitse, leitud on väga eriilmelised lood. Mõne teise antoloogiaga siin väga võrrelda ei saa, või kui siis… Kunagi ilmus Mario Kivistiku kureerimisel ajakiri "Mardus", hiljem sai sellest jutukogumik, mis lõpetas ilmumise aastal 2004. Praegu näib, et seesinane väljaanne on "Marduselt" teatepulga edasi võtnud, et ajada juba oma rida.

Meelis Kraft. Saared.

                                                                    

Meelis Kraft.

Sooroheline OÜ.                                                                                    

2020. 224 lk.

Eesti ulmes kohtab huvitavaid asju. Viimane trend näikse olevat omaalgatuslik kirjastamine. Et Hargla juba ammu kuskil kõrgemates sfäärides kulgeb ja Raudhamba kirjastuse alt raamatuid avaldab, ei üllata ilmselt kedagi, see oli lihtsalt asjade loomulik käik. Järgmisena lahkus Fantaasia tiiva alt Joel Jansi ning Maniakkide Tänava tandem, nemad panid aluse kirjastusele Lummur. Nüüd on esimese üllitise oma kulu, kirjade ja lähedaste abiga trükki saanud ka Meelis Kraft alias Meelis Ivanov. Tegemist on jutukoguga, millest leiab lugemist tervelt seitsme loo jagu. Teemade spekter on päris kena, lausa mitmekülgne - armastusest reetmiseni, satutakse minevikku ja tulevikku, pakutakse utoopiat ning düstoopiat, antakse rohkelt fantasyt ja natuke õudust. Sirvisin viimast ulmesülemi veebipõhist häälekandjat Reaktor (detsember, 2020), milles on Karftile lausa kahel korral tähelepanu pööratud. Lugeda soovitan mõlemat, nii Triin Loide intervjuud kui Reidar Andersoni arvustust raamatule. Olgu siis mainitud ka seda, et jutud on valminud ajavahemikus 2017-2020. Reidari avustust ma ise ei lugenud, sest ei tihka seda teha enne, kui oma postitusehakatis pole faili saanud, küll pärast loen. Panin lood avaldamise järjekorras kirja, lisasin paar ääremärkust ka kõrvale ja siin nad on.

"Cali Mobilia" viib lugeja 90ndate alguse Saaremaale. Minajutustaja töötab psühhiaatrihaiglas, valmistub sealt juba lahkuma, et liikuda edasi karjääriredelil, kui üks vanem kolleeg pakub talle kausta kummalise materjaliga. Lapates koltunud lehti toimikus, selgub, et kunagi on sattunud sinna asutusse keegi võõras Eleash. 

Ma nüüd ei kujuta ette, kes võiks olla selle jutu otsene sihtgrupp, kas põhikooli keskmine või vanem aste, jään siin vastuse võlgu. Oleksin ma lugenud seda teksti põhikoolis vahetunni ajal, paneksin tunnist pausi, et lõpuni lugeda, aga hetkel, nagu ma olen, kool ammu seljataga, kehitan nördinult õlgu ja kirjutan neid nurjatuid ridu siin. Ei, tegelikult on lugu hea, ainult teostus jäi kohati nõrgaks. Üks hea jutu tunnus on ju see, et vorm vastab sisule, kuid siin on õigem on öelda, et ootasin midagi muud. 

Jutu keskosa moodustab kladest leitud tekst, mida antakse edasi otsekõnes. Alguses arvasin, et siin on mininäidend, vormilt ta seda meenutas, aga ei olnud, oli hoopis kolme päeva ülekuulamise protokoll. Lugesin edasi, tuli välja, et see on siiski kaunikesti konstrueeritud keskpärane dialoog, ei enamat. Kusjuures, seda kahekõnet on ligi 17 lehekülge, mis on väga julge tegu debüüdi juures. Eks saab ka sedasi, loomulikult, aga kas see, mis toimus vaimuravilas, ei oleks proosas edasiantuna huvitavam olnud, ehk oleks. Jään heldinult meenutama Randle McMurphyt raamatust "Lendas üle käopesa". Kuigi oli head ka siin. Ehkki ma jutuga Saaremaad väga ei tajunud, suutis üks kõrvaltegelase lause seda ette manada, saarlaste aktsent on juba kord vastupandamatu: "Ei ole, aga kõik mo lambad on kadunud. Ega teie pöle lambaid näinud?"  (lk 32). 

Ja loo lõpp, kus noored hakkavad päikeseloojangut vaatama, kõlab nagu tehtud klišee, aga... samas oli see mõnus romantiline. 

Kuid kõige parem on jutu algus, kus kirjeldatakse vana fotot, nagu pilt pildis. Raisk! Midagi nii head ei ole ma eesti ulmes tänavu veel kohanud.

"Katkise torni linn". Oli täpselt selline lugu, et alguses ei saanud vedama, kui aga sai, tuli juba lõpp kätte. Ja maailma ehitamine kippus ka natuke pikaks venima. Ent tegelaskond - seksuaalvähemused, lesbid. Lesbid ulmes, ei noh, on nüüd küll midagi enneolematut. Korraks läks asi... kuidas nüüd öelda, erootiliseks, näidati katmata naise ihu, tehti seda küll häbelikult, sordiini all, kuid siiski, tekitas elevust, sünnitas kõlvatuid mõtteid... Poliitikute tögamine andis asjale küll jumet, aga et tegelased said vähe ruumi, siis suuremat, laiemat ega sügavamat lõppmuljet ei pakkunud. 

"Tagasipöördumine kummitavatele randadele" tuletas esimese hooga meelde Jack Sparrowi hulkumisi ilmameredel. Siin jutus tuleb Stace Shelli nimelisel mehemürakal hakkama saada erinevate paralleelmaailmade vahel rändamisega. Ta saab ka. Jutt ise on selline laheda minekuga meelelahutus, mis on kirjutatud seiklusjutu saterkuues. Ei jäänud venima ega miskit, kuigi rüübati ka viskit.

"Ühtegi üleliigset inimest" virutab lugeja kuhugi, tont teab kuhu, ilmselt kaugesse tulevikku ja jõuab lõpuks tagasi tänapäeva. Tulevik, mida näidatakse, on kalk ja kõle, seal puudub igasugune empaatia, kõike ja kõiki kontrollitakse, ühesõnaga, too koht pakub ainult ebamugavust. Väga mugavalt ei tundnud ma end ka lugedes. Kui ühes eespoolses lühijutus kulutab autor poole jutu mahust maailma loomisele, siis siin, kus seda just rohkem vaja oleks olnud, jääb ta kidakeelseks. Seal kohitsetud tulevikus on mingid sektorid ja seinad, millest saab jooki võtta, aga kuidas see ühiskond on üles ehitatud või toimib, sellest ei saa midagi teada. Ja kui asi hakkab juba ilmet võtma, lõigatakse nagu noaga jutt läbi, ta lõppeb kõige põnevama koha pealt. Lugeda oli muidugi hea.

"Viimane vastulöök" näitab jälle positiivset tulevikku. Vahemere saarel elavad inimesed, kes on pikaealised, nende eluiga küündib üle saja aasta, aga vanus ei takista neil oma lemmikmuusikat kuulata. Vastamisi satub kaks fännileeri, ühed kuulavad tümakat, teised Iron Maidenit ja muud metalit. Tuleb tunnistada, et metallistide ja diskohuviliste vahel on esinenud nügelmisi ka päris elus, ja mitte väga kauges minevikus. Antud jutus on autor ära tabanud selle, mis teeb lühiproosast lühiproosa, nimelt: jutus esineb - konflikt.

 "Pasir Hiju saare saladus" võib alguses täitsa ära petta. Jutt algab pandeemia levimisest, inimkond on sattunud kriisi, ning saab lugeda, mida  hakatakse ette võtma. Peategelane sõidab Filipiinidele, et alustada kohalikke vaktsineerimist. Kuid seal saarel, need paljad amatsoonid, jaa. Jutt rullib kiht-kihilt lahti nagu sibul, olin üleni üllatunud. Lugu lõppeb jälle kraftilikult, "poole lause pealt", kuid see eest jätab lugejale ruumi edasi mõelda. Minu tagasihoidliku arvamuse järgi on see autori hooaja tippmark siin kogus. Just selle jutuga sai ta oma tekstimootori täistuuridel tiksuma. Hea töö.

"Hüvasti, sõbrad" toob lugeja tagasi Eestimaale. Ta küll ei ole, aga võiks minna lahtrisse, "ma tean, mis sa tegid suvel 20 aastat tagasi". Väike seltskond saab kokku, et uuesti läbi käia mälestused, kus midagi läks valesti. Õudus oma ebasurnutega ei ole just mu lemmik lugemisvara enne magama heitmist, kuid ei saa salata, et jutt on põnev. Lahtiseid otsi muidugi jääb ripakile, mis siis ikkagi juhtus ja mis tegelastest edasi sai? Aga kui arvestada seda, et õudust ei tasu väga analüüsida, ta ongi ainult õudus õuduse pärast, et tekitada hirmu, siis "Hüvasti, sõbrad" täidab oma eesmärgi. 

Lõpetuseks pean veel lisama, et raamat on kena, seda isegi minu jaoks, kes ma ulmega väga harva kokku puutun. Keerasin ta ajalehe sisse, sest need kaaned on sametised ja pehmed, tunduvad nii õrnad olevat. Lugemise ajal oli ta paras nutsakas, aga lugude nautimist see mõistagi ei takistanud. Ja lugeda oli hõlbus, keel on lihtne. Näiteks selline koht ajas juba naerma: 

"Vean kihla, et sa ostsid selle ACxDC särgi Sydney hiinlasest tänavakaubitseja käest ja arvad nüüd, et sul on uhkelt seljas Austraalia kõige kuulsama bändi ehk AC/DC särk," irvitas Jack mulle näkku, ajas sõrmed hevimehe moodi harali ja nõksutas millegipärast pead nagu tüüpiline Elvis Presley kloon Las Vegases. (lk 120) 

Selliseid killurebimisi oleks võinud isegi rohkem olla, proosa ei pea ilmtingimata olema põsed punnis ja higipiisad otsa ees tõsine, Kraftil ei ole ka. Et tekst on kahe toimetaja käe alt juba läbi käinud, siis suuremaid apsakaid ei kohanud, kirjaveadki võiks ühe käe sõrmedel üles lugeda, aga pole hullu, alguse asi. Päris kindlasti ei ole autor oma viimast sõna veel öelnud, järgmise raamatu käsikiri pidi samuti ootel olema, samas ei saa välistada mõne siinse loo jätku tulevikus. Fantaasiat näib autoril olevat. Loodan, et mõni selle raamatu lugu saab ka Stalkeri auhinna jagamisel märgatud.

Reaktor

Triinu raamatud