neljapäev, 15. aprill 2021

Herman Sergo. Viis aastat võõra nime all.

 



Herman Sergo. Viis aastat võõra nime all.

Eesti Raamat.

1992. 160 lk.


Teisest maailmasõjast on palju kirjutatud, tundub, et mõnele teemale aastad ei loe. Sõjatee tuli läbi käia ka Hiiumaal Käina vallas Jausa külas sündinud Herman Sergol. Meremehena sattus ta 1944. aasta augustis Kroonlinna, edasi tuli lühemat aega üle elada Leningradi blokaad, sealt viis tee teda juba kaugemale. Muidugi mõjutas Sergo käekäiku kohtumine Eesti NSV Ülemnõukogu saadiku Aadu Hindiga. Venemaa pakasest pääsemiseks liiguti lõuna osariikidesse, kus moodustati omamoodi kalurite artell. Eluolu Taškendis oli nagu Ilfi ning Petrovi aegses Odessas. Tagantjärgi võib see naermagi ajada, aga kui sind ikka varastatakse kaugel kodumaast puupaljaks, on asi naljast kaugel. 

Imelik küll, aga Sergo otseselt rindele ei jõudnudki, kuigi ta üritas. Üks põhjus oli tervis, mis alt vedas. Läks nii, et rongiga järgmisse kogumispunkti sõites ta haigestus, ja kui kolmandal päeval meelemärkusele tulles ütles voodiserval istuv õde talle: Tere hommikust, Artemi Vassiljevitš Volk, valdas sergot hämming. Muidugi oli rongis kogu Sergo varustus... kaduma läinud, kuid põuetasku jäänud rühmakaaslase dokument oli ainus niidiots, mille järgi ta oma uue nime sai. Artemi nime all jätkus tema sõjatee kuni Viiburi linnani välja. Uueks ametiks - luuraja, kes pidi vaenlase raadiosaateid pealt kuulama. Lõplikult õnnestus Sergol end rehabiliteerida alles aastal 1947. Raamatu kondikava sündis uurija juures, kus autor kirjutas seda seletuskirjana pool päeva ja terve öö ka veel takkaotsa. 

Tegemist oli pigem maheda kui kareda lugemisega. Kartsin hullemat, et on üks hirmus tapatalgu vms, aga oli pildiseeria ühest inimsaatusest. Üldse oli seda hirmutunnet siin omajagu, kedagi usaldada ei saa, iga koputus tegi valvsaks, aeg oli jube. Kuid Sergo ei olnud allaandja tüüp, samuti tuli talle abiks keelteoskus. Kuid teiste tegelaste seas oli ka üks tõlk hüüdnimega Herr Dummkompf, kes pääses läbi, oskamata sõnagi nõutavat keelt. Mis keelesse puutub, siis ega neist hiidlastest alati täit sotti saa. Kohtumist usbekitar Nadjaga kirjeldatakse siin nõnda: 

"Mõne päeva pärast Nadja tuligi. Ajas päikeseloojangu ajal oma kimli täielt sõidult otse meie lõkke äärde ja hüppas sadulast alla. Pikapatsiline, mustasilmne, naerusuine ja tõmmu. Ümarates põskedes pisikesed lohud. Rätik kukla taha sõlme seotud ja kederluudeni ulatuvad püksid lühikese seeliku all. Jalas kollasest  nahast sandaalid, mis meenutasid hiidlasti pätte." (lk 68)  

Muidu täitsa tahe kirjeldus, aga kes siis ütleb jalanõude kohta "pätte", kuid jah, vana hiidlaste keel juba on selline. 

Raamat pidi üle kahekümne aasta oma ilmumisaega ootama, kuigi midagi otseselt ideoloogiliselt vastukarva siin ei olnud, aga see tobe tsensuur. Kui tavaliselt on Sergo, nii vähe, kui ma teda lugenud olen, selline kirjanik, kes kirjutab natuke iseennast igasse teosess, siis siin on tema autobiograafiat kõige rohkem. Kui raamatukogu läks üle kontaktivabale klienditeenindusele, siis alguses turtsatasin, et ei-no-mida-värki, jälle! Pärast nende üleelamiste lugemist, millest siin räägiti, hakkas päris piinlik.   


reede, 9. aprill 2021

Herman Sergo. Kajakalaid.




 Herman Sergo. Kajakalaid.

Eesti Riiklik Kirjastus.

1963. 224 lk. 


Kui nägin selle raamatu kaanepilti (A. Säde), arvasin, et no nii, siin on nüüd jutt kalurikolhoosi rasketest algusaastatest, plaani täitmise ragistamisest ja keerulistest inimsuhetest. Midagi sellist siin otseselt siiski ei olnud, sest randlaste käekäigu kujutamine ei ole Sergo peamine ala, vähemalt siin. Kindlasti leidub ka kalurikolhoosi ainelisi teoseid, aga sellega tegelesid ilmselt teised autorid. Sergo oli ikka rohkem kaugsõidu meremees. Järgmine üllatus vaatas mulle vastu tiitellehelt, kust lugesin :

„Jutustuse kirjutamisel on kasutatud lisaks muudele allikatele kapten Jüri Kallaste käsikirjalisi ülestähendusi ja väljavõtteid aurik „Kajaka” päevaraamatust 1940-1941. Jutustuse käsikirja on läbi lugenud jurist mereõiguse alal Martin Grossholm.”

Pärast seda hakkas raamat mulle juba rohkem huvi pakkuma, kui algul julgesin arvata. Ent juba esimeste lehekülgede lugemine tõi asja selgust.  „Kajakalaid” on järg Sergo debüüdile „Meri kutsub”  (1960).  Peeter Murd alustas oma karjääri rannaäärsete laevade peal, edasi jõudis ta sõita parklaevaga maailmameredel ja lõpuks sai esimeseks tüürimeheks laeval „Kaljurand”. Siis tuli Eestis võimule punavõim ning Peeter Murd sai korralduse tuua laev tagasi kodumaale. Nõnda lõppes raamat „Meri kutsub”.

Selle raamatu tegevus algab kodanliku vabariigi eelõhtul, kui õhus on tunda juba püssirohu vingu. Peeter Murd saab korralduse viia aurik „Kajakalaid” Inglismaalt Argentiinasse. Merereis õnnestub, hoolimata saksa allveelaevadest, mis Atlandi ookeanil luuret käivad pidamas. Raskuskese saabub sihtkohas, Buneas Aireses, kus tekivad omandiküsimused, mis lipu all aurik edasi hakkab sõitma. Kosilasi on mitmeid, kuid arusaadavalt on Nõukogude Liit soosingus. Pidev õiguse tagaajamine, advokaatide töö ja kohtuuste kulutamine tähendab seda, et laev seisab viisteist kuud sadamas aresti all. Aga nagu ikka, lõpp hea, kõik hea.

Sergo ei ole autorina just väga palju arvustusi pälvinud, vist ei olnud mere teema väga levinud toona, merele pääski oli keelatud ja kes see seda ala nii väga ikka tundis. Kuid ühe arvustuse raamatule „Meri kutsub” on kirjutanud Mall Sarv (Looming, 1960, nr 12). Tema kiidab ja laidab autorit, nagu see kombeks on, aga miinusena toob välja, et pahalaste kujutamine on jäänud nõrgaks. Sergo tegelased, jah, need võib kahekslugemise abil jagada kahte rühma. Ühed on väga head ja ülejäänud on need teised. Kui peategelane jääb siin küll üdini positiivseks aga kahvatuks, siis pahalased on küll õnnestunud. Eesti konsulina esinev Bauman, kes on tegelikult aferist, saab nt sellise kirjelduse osaliseks:

„Ent siseneja polnud ärimehe moodi tegelane – pigem kreeka laeva stjuuard või mõni kehvemat sorti salongilõvi. Üle keskmise kasvu, kõhn, aastat kolmkümmend viis vana. Tema ülemist huult ilustas kitsas mokahabemetriip, paks tume juus üle pea klanitud. Seljas mingi smokingutaoline ülikond. Kõrge, ülespoole laienev tsilinder näpu otsas. Kätt andes noogutas ainult pead, selg jäi sirgeks, nagu oleks tal laadluugi salgiraud selja tagant pintsaku alla pistetud.„ (lk 36)

Ja ühe naistegelasena esinev advokaat Carmencita De La Vega, kes peaks olema naine pealkaanel, jõudis isegi minu silme ette kerkida, kuigi autor kurtis, et kes see naisterahva sisse näeb. Lugeja näeb.

Kas pahalaste kujutamine hädavarestena toona klišee võis olla, ma ei tea, aga praegu lugedes see oli küll nii. Meenus film Briljan „Briljant käsi”, kus ka pätid ei olnud just väga teravad  pliiatsid. Siin esindas seda gruppi laevale munsterdatud viisik, mis pid reederi korraldusel juhtimise üle võtma. Muidugi oli hea lahendus, jutukäik ise nõudis sellist tulemust. Naljaks oli see tegelikult isegi. Eriti lõbus oli see koduõlle ajamine laeval, kui aastalõppu hakati tähistama. Et siis jah, ei kahetse küll lugemist. Tundub, et Sergo on kirjanikuna ka  siin parem kui oma esimestes raamatutes. Enam ei ole teda ennast nii palju vahele astumas-segamas kui varem, tegelased saavad ka oma elu elada. Näis, kuidas tema järgmised raamatud välja on tulnud, loodan, et hästi.

 


 


 


esmaspäev, 5. aprill 2021

Herman Sergo. Mehed mere tausta

 



Herman Sergo. Mehed mere taustal.

Eesti Riiklik Kirjastus.

1963. 144 lk. 


Kuuekümnendad olid Sergole soodne aeg, siis ilmus temalt kuus raamatut. Üks nendest on seesinane jutustus, mille olemasolust mul varem, enne tänast päeva, polnud aimugi. Lugu on siin Nõukogude Liidu abi andmisest raskustesse sattunud väikeriigile. Aafrikas asuv Togo vabariik on mõned aastad tagasi saavutanud iseseisvuse, aga üleujutused räsisisd riigi põhjaosa nii, et välisabita oleksid nad puhta käpuli. ENVSt saadetakse teele laev, mis viib sinna ravimeid, toiduained ja masinaid. Jutustuse alguses saabuvad mootorlaevale „Raudrahu” neli kursanti, kellest üks,  Paul, räägibki sellest sõidust lähemalt. Õigem on öelda, et ta kirjutab koduranda jäänud pruudile, kuidas reis kulgeb. Muidugi on autor kõiketeadjana ise samuti kohal, et anda sõidust laiem ülevaadet.

Loomulikult tuleb siin vaadata aastaarvu, sots. realismi kaanonid kajavad ka siit raamatust korralikult läbi. Nagu öeldakse, tol ajal oli kirjandus ideoloogia ja poliitika illustreerija. Aga mind see ei takistanud, pigem hoidis mind lugemise juures huvi, et mismoodi merereis käis, kui kellegi ilmavaated. Jutul on tõepõhi ka all, algmaterjal pärineb mootorlaeva „Loksa” reisimärkmetest. Kapteni prototüübiks on Feliks Voolens, kellest Sergo on varem kirjutanud raamatus „Pinnavirvendus ja põhjalained”. Autor on iseennast samuti sisse kirjutanud. See on üks kummaline nüanss. Võin ka eksida, aga… Peategelane  põeb kergelt oma mineviku pärast. Lapsena jäi tema isa sõjakäigus kadunuks,  ja hiljem, kui ta jälle välja ilmus, hakkas sõitma merel. Kuid ühel hetkel viidi Pauli isa ära ja enam nad ei kohtunud. Aastaid hiljem selgus, et ta oli alusetult arreteeritud. Raamatus „Lootsitoa jutud” on lugu, kus Sergo räägib oma perekonna kaduma minemisest sõja algul. Need kaks stseeni on väga sarnased, vahe on vaid selles, et siin on isa ja poja koht vahetatud. Siin oleks Sergo nagu oma isa rollis. Kahjuks isa siin jääbki kadunuks. Nii veider selle aja kohta, kui see ka ei ole, aga raamatus mainitakse Siberisse küüditamist. Raamatu  „isa” siiski lõpuks rehabiliteeritakse postuumselt. Võib järeldada, ükskõik kui punased need esimesed Sergo raamatud ka olid, et küüditamise teemast oli ta ometi teadlik. Aga mis nüüd sellest, elu läks omasoodu.

See jutustus jäi pisut lahjaks. Midagi väga rabavat ei juhtunud. Samas on see hea, kui merereis laabub rahulikult. Oma meretarkust sai autor küll jagada, ilmselt noortele, kes merekooli plaanivad minna, on see soovituslik, aga muidu on selline korralik keskmik. Kapten küll ütleb tüürimehele, et ära liiga palju liberaalitse noortega, aga mingeid probleeme ei esine. Jah, tormi saab, seda ootas peategelane  pikisilmi, et veenduda, kas ta merehaigust kannatab või  praagib Neptun ta välja. Alkoholismiga lõpparve teinud  pootsman ei sea end samuti kellelegi eeskujuks. Tegelased ülemäära palju kaasa elama siiski ei pannud. Võib olla see on hea, sest juba raamatu läbiv moto ütleb: Inimene olgu inimesele sõber, seltsimees ja vend.




laupäev, 3. aprill 2021

Herman Sergo. Ahvatlev leetseljak.


 


Herman Sergo. Ahvatlev leetseljak. 

Eesti Riiklik Kirjastus. 

1962. 64 lk.


Mis asi see siis nüüd oli? Turtsatas mulle pähe esimene küsimus, kui olin selle brošüüri lugemise lõpetanud ja tegin põgusa tagasivaate. Tegelikult on nii, et juba viimased poolteist kuud olen Sergo lipu all jungana seilanud. On plaan lugeda tema raamatud kaanest kaaneni läbi, nii palju, kui neid raamatukogust saadaval on. Praegu peaks üle poole teekonnast olema läbitud, seesinane on seitsmes sadam, kus otsad said kinnitatud. Näinud seda raamatut, tekitas esmamulje pisut ärevust. Pilt pealkaanel (Heinz Valk) meenutab omaaegse ajakirja Pikri veergusid. Neid illustratsioone jagub ka lehekülgedele, ikka samas laadis, must-valgelt ja tähendusrikkaid grimasse esile manades. Kuid tegemist ei ole siiski pildiraamatuga, vaid satiirilise jutustusega, mille aeg-ruum peaks olema 1960ndad ENSVs.

Lugu räägib kahest abielupaarist, kes satuvad elu hammasrataste vahele. Et see on nii vana raamat ja siin on ainult blogi, kus kedagi eriti ei käi, siis natuke refereerin sisu ümber. Peategelased on Merike ja Oskar ning Enn ja Sirje. Enn oli korralik meremees, kelle naine väidetavalt läks sõjasegaduses sakslastega kaasa. Viimases hädas kukkus Enn jooma, aga leidis endale paarkümmend aastat noorema naise, Sirje, kellega abiellus ja neil sündis poeg Ülo. Ka Merike on endale leidnud sobiva kaasa, kes endise madrusena töötab nüüd sadamas lihttöölisena. Pärast aastatepikkust vaheaega kohtuvad Merike ja Sirje reisilaeval "Pobeda", mis sõidab Leningradist Euroopa kaudu Odessasse. Muidugi abikaasade meespoole esindajad kodus, nii et võimalus sarvi teha on kui maast leitud. Samas hakkavad sõbrannad tihedamalt suhtlema ja otsivad võimalusi, kuidas teenida hõlptulu. Merikese mees Oskar käib mööda maad ja ostab kunagistelt meremeestelt või nende leskedelt ja järeltulijatelt valuutat ning väärisesemeid kokku. Seda kraami hakatakse Ennu kaudu, kes kaugsõidukaptenine käib välismaal, Rootsis või Inglismaal maha müüma. Reisilt tulles toob Enn kaasavõetud nimekirja alusel aga uusi ehteid jne. Teisisõnu, pannakse püsti konveier. Eks iga pidu saab kord otsa, nii jääb rumala juhuse tõttu vahele ka see väike seltskond sulisid.

Üllatav oli, et kunagi on üldse ilmunud selline vihik alapealkirjaga "Kommunismiehitaja moraalikoodeksi teemadel".Tuleb tunnistada, et see ütleb juba nii mõndagi ära. Guugeldasin natuke ja selgus, et samas sarjas on kokku ilmunud neli raamatut, kõik erinevatelt autoritelt. Kui juba nii kavakindlalt on aines määratud, siis on lugemine ainult omal vastutusel. Ma ei saa öelda, et oleksin pettunud. Sotsialistlik realism oligi selline, nagu siin on välja toodud, ehk kuidas igandid pidid uuele korrale ruumi tegema. Kas  need naistegelased just sellised võisid olla, nagu siin kujutatud, selles osas ma väga kindel ei ole. Raske on uskuda, et Sirjel oli oma lapsest täitsa ükskõik, ükski naine ei saa nii jahe olla, aga Sergo teda nõnda ometi kujutas. Žanr nõudis, et oleksid tegelased, kes on ei millekski kasulikud, kelle moto on - parem üks päev hunt kui kogu elu lammas olla. Kuna Sergo ikka aeg-ajalt harrastas moraali jutlusi varjatult või varjamatult pidada, siis ebaaususe kohta meenub mulle ka üks epistel, mis siin raamatus on küll teises sõnastuses kirjas, aga minu kuuldud versioon kõlab nii: mida külvad, seda lõikad, külvad tuult, lõikad tormi.

Panen siia lõppu ühe mõttarenduse tektsinäitena ka juurde, et natuke aimu saada, millega raamatu tegelased kokku puutusid.

"Vana meremees tundis, et ta pole oma perekonna poolt ära unustatud. Et Sirje, hoolimata nende suurest vanusevahest, on talle truu ja tähelepanelik naine. Mis sellest, et tal on ka puhtnaiselikke nõrkusi. Iga inimene, kes on naisena sündinud, tahab ju ometi kaunis ja veetlev olla. Selleks on vaja peale looduselt saadud andide ka ilusaid riideid ning ehteid. Kuid ilu, rõivad ja ehteasjad pole ju ometi selleks, et neid kodus peidus hoida. Näitleja soov on, et tema kunst kogu saalitäiele inimestele naudingut pakuks, luuletaja viib oma hinge ilu ja tunded raamatu näol veel suurema auditooriumi ette, romaanikirjanik ei peida oma käsikirja laualaekasse. Miks siis mitte ilus naine, kelle välimuses, maneerides ja rõivastes peitub ka hea hulk tema omaloomingut, ei peaks tahtma end teistele inimestele näidata. Selleks läheb ta sõbrannade poole, kohvikusse, restorani, aga ega rahagi teenita selleks, et see sahtlisse sulgeda." (lk 46-47)


kolmapäev, 31. märts 2021

Herman Sergo. Rukkirahu.

 


Herman Sergo.

Rukkirahu.

EestiRaamat.

1990. 128 lk.

 

Mõni aeg tagasi hakkasin Sergo raamatuid lugema ja jõudsin nüüd järjega „Rukkirahuni“. Ülemäära palju see raamat tähelepanu ei ole pälvinud, kuid LV grupist ühe naksaka arvustuse siiski leidsin (Sirli Sikov). Veel avastasin, et Rohuküla lähedal on olemas saar nimega Rukkirahu, aga raamat sellest ei räägi. Raamatus tehakse hoopis juttu samanimelisest kaubalaevast, mis kunagi Läänemerel oma elu on elanud. Jah, Sergo raamatutest hakkab juba selline mulje tekkima, et laevad on ka justkui elavad olendid. Vähemalt on kotermann igas korralikus laevas olemas. Peale selle kuulub meeskonda muidugi kapten, stjuardess, laevakoer – Jänki ja veel mitmeid huvitavaid tegelasi, kellega siin raamatus kohtuda saab.

Mis minu jaoks jäi alguses arusaamatuks, oli see, et kes räägib. Minajutustaja nime ei saa kordagi mainitud. Kuna ma hiljuti lugesin Sergo debüüti „Meri kutsub“, siis oli siin mitu episoodi, mis hakkasid juba korduma. Nt kui meenutati, kuidas purjekas „Helga“ sattus hooletult laaditud viljalastiga merehätta, siis sai selgeks, et olen seda juba lugenud. Ühtlasi tabasin ära, et Sergo on iseend üheks peategelaseks munsterdanud. Sündmustik, mida ei ole sugugi vähe, leiab aset 1930ndate lõpul ja päädib sõja algusega 1941, kui aurik  „Rukkirahu“ Osmussaare juures põlema pommitatakse.

Kuidagi sujuvalt on see küll läinud, kuid Sergost on mu lemmikkirjanik saanud. Paraku teeb selline hoiak tema raamatust kirjutamise raskemaks. Ei saa ju öelda, et jaa, oli hea, aga… Kui see oleks ainus tema raamat, mida loeksin, siis oleks see viimase peal asi. Aga autori teiste teostega võrreldes, kui üldse on olemas Sergo raamatutel kese või tuumik kui niisugune, siis Rukkirahu jääb sinna kuhugi äärealale pigem. Sellega hakkan küll harjuma, et tema lemmikvõte on tagasivaade, aga seda oleks võinud vähem kasutada. Need on need kohad, mis algavad enamasti nõnda: „Korraga meenus mulle juhtum väikeselt rannasõidu-halulaevalt… jne“. Neid on pikitud vahel mitu tükki pikema peatüki vahele, aga lugu ennast nad alati edasi ei vii, teinekord ei jää need ka kauaks meelde.

Oli ka head. Kompositsiooniga eksperimenteerimine pakkus toredat vaheldust. Raamat jaguneb kaheks osaks, esimeses jutustab kapten kahe aasta teenistusest laeval oma mälestuste kaudu. Teine osa algab viiskümmend aastat hiljem, kui laeva edasisest saatusest räägib keegi tundmatuks jääda sooviv meremees. Kahju on ainult sellest, et raamat ilmus postuumselt. Vahemärkuse korras mainin ära, et olud muutusid 90ndate algul juba vabamaks, seda tunnistab kas või Aarne Mesikäpa trikolooriga kaunistatud aurik pealkaanel. Veel mõni aasta hiljem ja sõja teema arendus oleks saanud teise lahenduse, praegu jääb justkui i-le täpp lisamata. Selge on see, et halvad olid mõlemad, nii venelased kui sakslased. Suurema pildi maalimisel jääb Sergo siin pigem kroonikuks. Teisest küljest on ka ajaloo ning merenduse teema piisavalt huvitavad, mis mind lugemise juures hoiavad, ja nendes on Sergo tugev.

Raamatu viimases veerandis on koht, kus kapten istub kaldal ja vaatab Nõva rammas roostetavat Rukkirahu vrakki. Kui tõmmata väike paralleel, võrrelda kujundeid, siis tuleb meelde raamat „Tants aurukatla ümber“, mille kirjutas Mats Traat. Midagi on neil ühist peale selle, et mõlema keres oli katel. Sümboolselt tähistab see ühe ajastu lõppu, ring sai täis. Nõva rand on kena koht. Lisan siia, igasuguseid autoriõiguseid ilmselt rikkudes, Piibe Arraku õlimaali aastast 2020 (https://www.e-kunstisalong.ee/Nova_rand_10710). Ka see kannab pealkirja „Nõva rand“. Meri on ilus.




 


pühapäev, 28. märts 2021

Herman Sergo. Vihavald.


 

Herman Sergo. Vihavald.

Eesti Raamat.

1970. 436 lk.

„Vihavald“ on tõupuhas ajalooline romaan, mille tegevus toimub 14. sajandil. Sakslased on vallutanud Eesti alad, kuid Saaremaa on visa vastu pidama. Muhulaste vanema Villimeele poeg Vihavald kutsub kokku nõukogu, peab plaani ning otsustab põgeneda meritsi põhja poole, kaasas väike seltskond kohalikke mehi. Kui põgenikud Soome rannikul end sisse seavad, hakkab Vihavald Läänemerel rikkuseid kokku krabama, temast saab mereröövel. Saatus pillub teda küll lõunasse, küll  põhja, ära käiakse isegi Islandil, kuid lõpuks jõutakse Hiiumaale. See saar oli tol ajal ainult rootslastega asustatud, kuid tänu heale õnnele saab Vihavallast hiidlaste kauge esivanem.

Sergo üllatas mind ikka täiega. Nii kaugele ajarännule minekut ei oleks temalt küll oodanud. Ja jutt on ka täitsa kobedalt kirja pandud. Juba need vanad väljendid panid kulmu kergitama, nende jaoks oli raamatu lõpus lausa kolmeleheküljeline nimekiri. Nt oli väljend „vähejäku“ - see on naiste lühike jakk või pluus, aga mina lugesin seda sõna esmakordselt. Kui nüüd veel vaagida muljeid, siis meenub, et oli kohti, kus jutustamine kippus jutlustamiseks üle minema, aga vahetu sündmustiku edasi andmine oleks selle raamatu mahtu ilmselt kahekordistanud, nii et nuriseda oleks siin patt. Natuke tegi maailma tajumist lugemisel lihtsamaks see, et ketrasin vaimusilmas taustaks kahte filmi - „Malev“ ja „13. sõdalane“. Raamatu enda välimus on aga, viisakalt öeldes kahvatu. Vanade raamatute ümbrispaberid kipuvad enne minuni jõudmist kaduma minema, aga sellega hakkan juba harjuma. Algul arvasin, et sellise kaanega raamat kuulub pagulaskirjanduse hulka, et oleks nagu kirjastuse „Orto“ välja antud raamat, või mis ta seal oli. Samas oli tore leida Peeter Ulase illustratsioone raamatu lehekülgedelt, need andsid kohe lisamõõdet juurde.

Imestama paneb ka raamatu ilmumise fakt ise, 70ndad ei olnud just see aeg, kui oleks saanud vabadusest veel väga valjult unistada, kuid julge hundi rind on… teadagi. Mis siin ikka pikalt lobiseda, kes teab, see teab, raamat on hea.


Eesti Ekspress


esmaspäev, 22. märts 2021

Herman Sergo. Pinnavirvendus ja põhjalained.




 Herman Sergo.

Pinnavirvendus ja põhjalained.

Eesti Riiklik Kirjastus.

1962. 248 lk.


Niisiis – Herman Sergo. Kuna mul juba mõnda aega huvi tema loomingu vastu on, siis tegin ka natukene taustauuringut, et rohkem teada saada, kes ta ikkagi oli. Guugeldamine viis mind Vikipeedia lehele, kus on kirjas nõnda: Herman Sergo (1. oktoober 1911 Jausa küla, Käina vald – 28. september 1989 Tallinn) oli eesti kirjanik. Sergo töötas muu hulgas madruse ja tüürimehena ning 1941. aastal lõpetas Tallinna Merekooli kaugsõidukaptenina. Aastatel 1942 – 1945 oli ta Punaarmees ning aastani 1965 sadamateenistuses Leningradis ja Tallinnas.

Lisaks olen veel kuulanud mõned saated arhiiv.err.ee lehelt. Need on kas nõuakaaegsed salvestused kirjandusklubi kokkutulekutelt, mida juhtis Peeter Hein, või hilisemad, 80ndate lõpul ja 90ndate algul tehtud meresaated, mida viis läbi Hubert Veldermann. Need olid täitsa toredad saated, milles oli juttu nii Sergo isikust, elukäigust, raamatutest ja paljust muust. Konkreetselt sellest jutukogust, mida Viki nimetab millegipärast romaaniks, neis saadetes juttu ei olnud, aga üldist teavet siiski sai. Nt meenub, et oma juttude kohta on Sergo öelnud, et nende juured on tõemullas, oksi on juurde poogitud ning harusid on lõigatud. Isegi tegelased esinevad samade nimedega nagu päris elus, mõni saadetes läbi käinud nimi tuli ka siin raamatus tuttav ette. Kirjandusest huvitus Sergo juba varakult, kooliajal, hiljem avaldas erialastes väljaannetes artikleid, kuid tõsisema proosa raamatuni jõudis alles 50. eluaasta künnisel. Mõni üksik pala ilmus ka varem trükis, aga neid ei ole ma lugema sattunud. Lohutan end sellega, et ilmselt on need varased jutud ka jutukogudesse pääsenud.

Mis mind tema lugudes võlus, oli  n-ö kolmikliik – seikluslikkus, põnevus ja pinge, mida lühiproosa juures pean hea jutu õnnestumise tagatiseks. Kunagi olen lugenud tema „Lootsitoa jutte“, millest jäi nii hea mälestus, et lugesin selle alles hiljuti uuesti läbi. Omal moel on „Pinnavirvendus…“ eellugu või sissejuhatus Lootsitoa raamatule.  Mere teema on ka siin raamatus peamine, kuidas inimesed sellega rinda pistavad ja meri inimesi mõjutab. Sergo elas selles mõttes huvitaval ajal, et ta nägi ära nii purjekad, aurikud kui ka mootorlaevad.

Kui hiidlasest kipper kirjeldab päris raamatu alguses veel merel orienteerumist nii: 

“Kümne miili kauguselt hakkad vahet tegema, kas rannal on mets või on kallas kaljune, kaheksa miili pealt tulevad majad merest välja, viiemiiliselt vahemaalt hakkavad kirikutel aknad paistma, puude tüved näed kolme miili pealt ära, lehm paistab kaldalt kahe miili kaugusele, ja kui juba inimest hakkad nägema, siis oled rannas täpselt üks miil ära. Jaksad sa aga juba vahet teha, kas inimene seisab või kükitab, siis pole sa tast kaugemal kui pool miili. (lk 33)

Siis raamatu keskkohas kirjeldab autor päästelaeva komandosilda juba nõnda:

„„Herkulese“  kaardikajut, kus asuvad kajalood, raadiopeilingaator, põhjalogi, vurrkompassi repiitorid ning muud moodsa laeva navigeerimisvahendid. Avatud ukse kaudu paistab osa komandosillast, kus radariseadme juures seisab vahitüürimees ning juhtpuldi taga roolimadrus.„  (lk 166)

Jaa, ikka korralik hüpe tehnika arengus tehakse nende lugude käigus läbi.

Juttude endi kohta siis nii palju, et kuna siin raamatus  puuduvad ees- ning järelsõna, siis piirdun ainult tiitellehelt laenatud määratlusega, mille järgi jaotuvad tekstid jutustusteks ja olukirjeldusteks. Sellega olen ja ei ole nõus. Jutustuse jaoks jäävad need lood mahu poolest pisut lühikesteks, keskmine pikkus on ca 20 lk. Puänteeritud lõpud lubavad oletada, et autor on kirjutanud pigem novelliskeemi silmas pidades, kui jutustuse laial luhamaal uidates sõnadele voli andnud. See eest viimane veerandik raamatust kuulub küll olukirjeldustele, millega olen täitsa päri. Kokku on jutte 15, kõlab nagu vana meremehe laul: surnukirstul viisteist meest, hoirassaa ja pudel rummi. Olgu nad siis nimepidi ka siin ära mainitud.

Kipper Mägisaare Madis räägib pealkirjas nimetatud mehest, kes ei suuda valida, millega tegeleda, kas olla meremees või laevaehitaja. Proovib ta üht ja teist ametit, aga lõpuks jääb ikka laevajuhi ametile truuks, kuni reeder laeva tema jalge alt maha müüb. Laeva nime (Linda) saamine oli ka täitsa lauspöörane, peaks ütlema, kuid lisas vürtsi juurde, muidu nii nukra lõpuga loole. Laevaomanikud olid ikka ühed tõprad küll, aga mis parata.

Kadaja Tiiu kuulub üsna erandlike lühilugude hulka Sergo puhul, sest siin on peategelane naine, õigem on öelda, et see on jutt särtsakast rannapiigast. Tiiu kasvab väikeses kaldaäärses hurtsikus, ühel päeval maabub tema kodu lähedal laev. Maale saabunud madrus võrgutab ausa ja korraliku Tiiu ära, et siis jälle katteta lubaduste saatel merele minna. Arvasin küll, et suudan lõpu ära aimata, aga see oli lootusetu katse, sest autor üllatas oma käänakuga ikka täiega. Alkoholism sai siin jutus poomiga vastu pead, nii et kõlises.

Kodusadamasse jätkab natuke seda teemat, millega lõppes Sergo esimene raamat „Meri kutsub“. Kodanlikul ajal merele jäänud laevameeskondadel tuleb vastu võtta võimuvahetus ehk juunipööre. Kaljas “Eeva“ kipper on kahevahel, kas jääda välismaale või minna kodusadamasse. Otsuse tegemist tõukab tagant laeva sattumine Rootsi ranniku ääres merehätta.  Üllatav oli puänt. Hea.

Koterman on korralik raamjutustus, mis viib lugeja välismaa lipu all sõitva auriku pardale. Rotterdamist Inglismaale küüti paluv inglane viiakse söeruumis salaja ehk jänesena üle. Üks asjaosaline ei märka, kui jänes maale läheb, talle jääb teadmine, et too jääb uue lasti alla ning hakkab hiljem laevas kotermanina ringi kummitama. Vanade meremeeste harimatusest põhjustatud ebausk saab siin oma koosa. Lugemise tegi mõnusamaks kübeke huumorit asja juures.

Roomassaarest Tallinna nimelist juttu olen juba varem ka lugenud. See on ilmunud mereproosa kogumikus „Meri, mehed, laevad ja linnud“, Eesti Raamat, 1985. Jutt siis sellest, kui grippi jäänud kaptenit asendab esimene tüürimees, kes on laevas kapteni järel teine mees. Selline asjade käik ei sobi kõigile, teine tüürimees, hr või sm Jõgi, tunneb kadedust, et tema on kõrvale jäänud. Kui Soome lahes laev karidele triivib laseb Jõgi alatult jalga. Mõni tegelane kohe on rohkem jutu kui tegude mees. Ka teistkordselt oli seda novelli haarav lugeda.

Udus tuletab meelde, et on olemas rannalähedased laevad ja kaugesõidu alused. Viimasel sõitvad meremehed vaatavad kohalikele korstnasse, umbes selline on suhtumine, mis valitseb nende meremeeste vahel. Selles jutus saab üks kaugesõidu kapten ametialandust ja ta kupatatakse rannalähedase krüsa tekile. On nõukaaeg ja plaan on vaja, kas või nui neljaks, täis saada, siis hakatakse tegeleme väikest viisi pettustega. Lõpuks tuleb välja, et väikelaeva juhid ei olegi nii juhmid, kui neid arvatakse olevat. Täitsa kobe lugemine.

Kirstunael läheb ka nende lugude alla, mis on kirjutatud sotsialistliku realismi nõudeid silmas pidades. Uus tõukab vana kõrvale, igandid kaovad jne, nagu see sellel ajal ideoloogiliselt oli ette nähtud. Laeva saabub uus tüürimees, kes tahab hakata end kehtestama, uue korra maksma panna, aga ta ei märka palki enda silmas, vaid ainult pindu teise… Ah, olgu, kogu see sots. realism on üks eesti kirjanduse kirstunael.

West-süd-west-ten-west seda võib küll pidada olukirjelduseks. Minajutustaja istub ämmaga Tallinnas Võidu väljaku äärsel pingil, nad juhtuvad pealt kuulma merekooli teise kursuse kursantide hooplemist ja avaldavad oma arvamust selle kohta. See on ikka  ülilühike jutt, vaid neli lehekülge, et loed läbi, noogutad kaasa ja paari päeva pärast on meelest läinud. Samas on ta täitsa veenev.

Neetud kaugesõit räägib Arhangelskis ankrusse jäänud „Viirelaiu“ pardale saadetud uuest meeskonna liikmest. Eelmine laevapoiss jäi haigeks, Tallinast saadeti asenduseks Leida Maasikas, kes ajab kogu laevaperel pea sassi. Autor lisab lõpus ka omapoolse õpetuse, et ärgu kabinetiametnikud võtku kaugsõite liiga lihtsalt. Kindlasti selle raamatu kõige naljakam lugu, naersin ikka mitme koha peal.

Viirastus on sakslasest kaptenile pandud hüüdnimi, kes kindlustuspettuse korras ajab Hiiumaa lähedal karile tsemendi lastis Saksa kaubalaeva. Appi lähevad päästelaevad Tallinnast, Soomest ja Rootsist. Kui eestlasest abipakkuja hädasolijaga silmast silma kohtub, tunneb kapten Veermaa sakslases ära sõjaaegse allveelaeva komandöri. Tollel torpeedo ohvitseril on nii mõnigi patt hingel, mida ta hea meelega ei meenuta. Kuid ausad meremehed aitavad laeva siiski madalikult lahti. Üks väheseid jutte, kus Sergo toob sisse saksas allveelaeva. Kuid sõja teema on talle, nagu aru võib saada, väga valus, ei olnud ka kerge lugemine.

Pinnavirvendus ja põhjalained kuulub juba mõtteliselt „Lootsitoa juttude“ juurde. Sadamatöölised veedavad jõude oma päevi kontoris. Päästelaeva juht Johannes Konga saab sügistormi ajal võimaluse aidata madalikult välja itaallaste kaubalaev. See oli üks liigutavamaid lugusid siin kogus. Arusaadavalt on need pinnavirvendused ja põhjalained ainult metafoorid, need lained, mida Sergo sulg üles tähendas, toimusid inimese sees.

Kõige kallim vara. Ka selles minavormis jutus on autor juba kaldakoosseisus. Nüüd tuleb tal lahendada probleem reidil oleva, tormi kätte jäänud laevaga, kus hakkab tüürmani naine sünnitama. Natuke naljakas ja natuke õpetlik lugu meremeeste argielust, kui nii võib öelda.

Meremehe mäluarhiivist keskendub sellele, milles Sergo on kõige tugevam – mälestused. Materjali saamiseks helistab autor Felix Voolensile, nad ei ole üle poole aasta kohtunud. Jutu käigus tuleb välja midagi, mida oli asjaosalisel väga raske rääkida. Meenutatakse kunagi  merehätta sattunud laeva „Liina“ ebaõnnestunud päästemissiooni. Karm lugu. Kusjuures, 90ndatel oli olemas isegi kaubalaev nimega „Kapten Voolens“.

Rahutu hing. Konstatin Ivalo, endine rinde- ja meremees, tuleb sadamasse lootsi ametit õppima. Sellel vastutusrikkal kohal, nagu teada, eksida ei tohi. Kuid juhtub temalgi avarii, aga selgub, et mitte tema süü läbi. Vot jah, jutuna jäi sinna kuhugi keskmike hulka.

Mereröövel ehk E. Põllu on Sergoga ühe kandi mees, mõlemad on hiidlased. Kai ääres seisva laeva kajutis nad siis kohtuvadki. Tuletatakse meelde aegu ammuseid, nooruses tehtud koerustempe, kui Põllu jättis laevale hilinenud kapteni maha ja muud sellist. Aga nüüd tuleb jutu kangelasel sõita enne sõjaaegse laevaga, kui teistel on juba uued laevad, kuid ta ei nurise. Põllu tegutseb oma pea, mitte ametnike ette kirjutatud paberite järgi, plaan saab täis temalgi, kogemused maksavad. 


Kui nüüd lõpetuseks väike rehnung teha, jääb lauale alles rohkem plusse kui miinuseid. Elamused olid need, mis läbi loksutasid. Harjumatu oli lugeda ainult neid olukirjeldusi, eks ma endamisi ootasin neist ikka juttu, aga nii ülilühidalt ongi raske midagi mõjuvamat kirja saada. Ent jah, kui olukirjeldus, siis olukirjeldus. Ülejäänud juttudes jäi häirima see autori liigne kohalolu. Sergo on ka juttudes nagu kapten, kes on kui jumal laevas. Mitme tegelase sisekaemusest läbikappamine ei ole lühiproosas vast kõige parem valik, mis ei tähenda, et see romaanis ei võiks toimida, ikka võib. Kuskil ta vist isegi pöördus lugeja poole ka, aga see on juba mu isiklik kiiks, et ma seda võtet eriti ei talu. Kuid üldiselt on see korralik jutukogu. Sergo kirjutab ikka nii, et lugu on see kooruke ja õpetus on see iva, sellega tasub arvestada, väike moraal käib asja juurde, kuid mind see ei häirinud. Teisalt jälle, hiiu murre tuli tal jälle lahe välja, siis oli ta nimi Särgu.

Pean plaani teda veel lugeda, kuidas õnnestub, eks näis. Kurss on igatahes püksirihmaga maha pandud.