Mööda netti

August Jakobson. Vaeste-Patuste alev. Eesti Raamat. 1979-1980. 656 lk. Omal ajal on selle raamatu käsikiri pannud kinni romaanivõsitluse, aasta oli siis 1927 ja autor alles 22 aastane. Tegemist on tüseda teosega, milles kirjanik soovis kujutada elu nii, nagu see päriselt oli. Seesinane alev olla asunud Pärnu külje all ja vaadeldav ajalõik keskendus 1920ndatele, kui lokkas majanduskriis ja maad võttis tööpuudus. Tegelaskond on siin üsna suur, leidub nii lihttöölisi kui lõbunaisi, ja eks nende rõõmudest ning muredest saab lugeja osa võtta. Enim on keskendunud autor aga perekond Lüüne argielu vaatlemisele. See oli nüüd küll üks raske, masendav ja tusane raamat, mis purustas mu illusiooni, et esimese vabariigi aegu oli elu lill. Polnud ta ühti nii ilus midagi, üks rabelemine ja rööprähklemine käis varavalgest hilisööni. Arusaadavalt on kirjanik kriitiline valitsevate olude suhtes, aga mingit väljapääsu siin ka ei näidata. Kui juba vaesuse mülkas ollakse, siis sealt ei pääse enam kuhugi, sü

  Lilli Promet. Meesteta küla. Eesti Raamat. 1972. 328 lk. Sõjaromaanide uus laine, kui see ükskord kohale jõuab, ei saa kindlasti olema see, mis ta oli eelmise sajandi keskpaiku, kui tooni andis veel sotsrealism. Samas tuleb tunnistada, et Lilli Linda Promet (1922-2007) ei kirjutanud seda romaani just traditsioonilises võitlusteose võtmes, et mindi ühest lahingust teise jne, tema teos hargneb lahti kauges tagalas, mis asub Tatarstanis. Väike seltskond eestlasi on suunatud Takmaki külla, kus neil tuleb koos teiste, erinavast rahvusest ja usutunnistusega sõjapõgenikega koos elada üle rasked ajad ning anda tööga kolhoosis oma panus fašismi purustamisele. Otsest peategelast kohe alguses ei olnudki, vähemalt ei suutnud ma sellest kirevast seltskonnast kedagi lemmikuks valida. Ikka liikus jutujärg ühe juurest teise juurde, suuremat süvenemist ega meelde jäämist loomata. Eks nad kõik olid head ja isevärki, puuduste ja nõrkustega, nagu Promet lõpus ütleb. Suurim puudus on siin see, et lõppu t

  Villem Gross. Müüa pooleliolev individuaalelumaja. Eesti Raamat. 1974 (e.t. 1962). 344 lk. Nõukogude Eesti viljastavates tingimustes ilmunud proosa üks põhimotiive näikse tõukuvat elamispinna kitsikusest, mis omakorda kippus kujundama tegelasi ja nende vahelisi suhteid. Kui ikka mitu põlvkonda pidi elama päevast päeva väikeses toauberikus pead-jalad koos, polnud ka ime, et õnn tahtis pageda käest. Kuid endise rindemehena polnud V. Gross (1922-2001) see autor, kes oleks jätnud asjaosalised käed rüpes jõudeellu vegeteerima või esimesest võimalusest loobuma. Teotahet täis kirjanik tegi, mis tema kohus, nügis oma tegelased südika järjekindluse ning vastuvaidlemist välistaval viisil otse elu eesliinile. Rein Leisik on läbi käinud pika sõjatee, võidelnud Luki all, saanud haavata ja marsib oma rooduga 1945. aasta juunis Kuramaalt tagasi kodumaale "vabastatud" Tallinna. Ta ei ole sugugi vaga, vagur ja väsinud sinelikandja, vaid tegus, elurõõmus ning lustlik soldat, kel austajannade

  Mats Traat. Rippsild. Eesti Raamat. 1980. 128 lk. Tallinn, arvatavasti 70ndad, peategelane on diplomiga kooli lõpetanud noor naine, kes äsja abiellus ja hakkab oma peret looma. Elo kolis maalt linna, talle näis kõik võõras, ta ise oli igal pool võõras, kuid tema juured olid veel mullas. Kitsas elamispind, läbikostavad seinad, naabri pesemata nõudega ühisköök ja kõikjalt läbiimbuv põlevkiviving pole just see, mida oodati, mille pärast linna tuldi, aga elu tahtis elamist. Kui Elole tehakse järjekindlalt, aga ääri-veeri märkusi, et oleks juba aeg... kas lapsesaamisele ei ole mõelnud, satub naine pika peale ahastusse, muutub närviliseks, murdub. Ja abikaasa? Kirjandusteadlnae Silver Raudoja, kes pühendab end rohkem tööle kui naisele on aga lihtsalt tuim nagu kala, ehkki algus oli ilus, unistused suured ja kõik veel ees.  Lapsena oli isa Elole näidanud rippsilda, koos mindi sealt üle, all sinirohelises vines paistmas puud, veidi kõhe oli, hirm hakkas tüdrukul. Hiljem meenub see pilt kordu

  Teet Kallas. Eiseni tänav. Eesti Raamat. 1979. 280 lk. Selle raamatu lugemist olin mitu aastat edasi lükanud, aga loll, kes vabandust ei leia. Mõne aasta eest loetud jutukogu "Öö neljandas mikrorajoonis" jättis piisavalt soodsa mulje, et Kallase juurde jälle tagasi tulla, aga siis tulid juba teised raamatud vahele ja nii ta läks. Nüüd siis sain selle läbi loetud ja ongi tagumine aeg teha paar ülestähendust. Kallast on peetud enamasti linnakirjanikuks, kelle radarile naljalt küla, kolhoos ega provints ei satu, tema leidis ikka midagi muud. Rahvaluulekoguja Matthias Johann Eiseni järgi nime saanud tänav asub kuskil Tallinna kesklinna kandis, trammiliini nr 1 vahetus läheduses, kuid kaardilt ei tasu seda kohta otsida. Tegemist on väikese ja vaikse endasse sumbuva tänavaga, aguliga suurlinna südamikus, kus inimesed elavad mitu põlve kõrvuti, teavad üksteist lapsest saati ja tunnevad end kui vanajumala selja taga olevat.  Peategelaseks on 26. aastane veidi ujeda ja malbe iseloom

  Aino Pervik. Kaetud lauad. Eesti Raamat. 1979. 192 lk. Tuntud lastekirjaniku esimeses romaanis täiskasvanuile ei leidu mereröövleid ega seikluseid, küll aga on siin argipäeva, ja seda kohe ohtralt. Peategelaseks on filoloogia õpingutega ühele poole saanud Eba Kummel, kes nüüd, varastes kahekümnendates, astub ellu. Tööle asub ta muuseumis võimalusega teha teaduslikku uurimust kunagise kirjaniku elu ja loomingu põhjal. Saatusel on aga teised plaanid, Eba töö ei edene ja ega tal suhted vastassooga just ka sujuvalt kulge. Mind hakkas huvitama, et kes see salajane, siin küll väljamõeldud kirjanik (Johanna Kent) võis olla, kelle muuseum Kadriorus asus. Vihjeid oli nii palju, et ta elas mõnda aega Pariisis, aga lõpetas 40ndatel kuskil vaimuhaiglas. Sõelale jäi ainult üks variant - K. A. Hindrey, aga tema oli ju mees, aga see selleks. Muuseas, mehed on siin enamus kaabakad, lurjused ja liiderlikud lipitsejad. Kummaline kuju on ka see Eba Kummel, kohati tundehell, siis jälle karm, kuid õiget