Mööda netti

  Pasi Ilmari Jääskeläinen. Väära kassi päev. Tõlkinud Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2026 (s.k. 2017). 358 lk. P. I. Jääskeläinen (1966) elab Jyväskülas, õpetab koolis soome keelt ja kirjandust ning avaldab aeg-ajalt proosat. Varem on temalt eesti keeles ilmunud jutukogu "Taevast kukkunud loomaaed" (Skarabeus, 2002). "Väära kassi päev" on Jääskeläineni neljas romaan, mida on tõlgitud veel ka tšehhi, ungari, hispaania ja galeegi keelde. Saatesõnast loen, et teda hindavad lugejad, kes otsivad raamatust midagi teistsugust ja mõtlemapanevat. See erilisus kajastub eelkõige autori meetodis, milleks on maaagiline realism ehk new weird. Mis puutub lugeja kaasamisse mõtlema, jah, eks esines sedagi. Lugu ise kulgeb ühe päeva jooksul Marrasvirta nimelises linnas, kus poeg otsib hooldekodust algul surnuks peetud, siis üles ärganud ja põgenenud ema. Pealispinnal lookleb tegevus südikas detektiivloo taktis, käib nii öelda kassi-hiire mäng. Kuid detailides kipub Jääskeläinen veidi üle...

   Raskus rinnal (Tim Hornet) Üks veski seisab vete pääl ja veski tööd ei tehta seal. Põhimõtteliselt nii on ongi selles loos, kuni asja saabub uurima kääpapatrull ning kooljast möldril tuleb aru anda, mis puhul kivid seisavad. Tegelased pole küll päris siitilmast, kuid rollid on arusaadavad. Hornet arvatavsti teab, et ulmes peetakse põrumiseks seda, kui loo lõpus selgub, et kõik eelnev oli ainult uni, kuid siin on üks aga. Kui jutt on kirjutatud lastele, siis võib kasutada ka sellises võtmes deus ex machina tehnikat. Iseenesest on see veidi õudne ja nunnu fantasyjutuke.  Kõige pikem taksosõit (Tarvo Kaspar Toome) Alvaro saabub lennujaama, istub taksosse, annab aadressi ja jääb väsimusest magama. Ärgates leiab ta end Suure Kanjoni juurest vaateplatvormilt nautimas suvepäeva. Paraku ei lase auto teda enam välja, uksed on suletud ja ainus vestluskaaslane on automaatvastaja, robot või masin vms, mis mängib talle ainult ühte laulu ja lubab hoolitseda kliendi heaolu eest....

  Tõlkinud Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2002. 296 lk. Soome võib ju lähedal olla, aga see ei tähenda, et seal ilmuvast ulmekirjandusest võiks siinpool lahte saada täit ülevaadet pelgalt guugeldamise abiga. Midagi kindlasti leiaks ka, kuid paljud asjad seisavad maksumüüri taga ja põhjust pole vaja kaugelt otsida. Suureks teeneks siinkohal võib aga pidada kirjastuse Skarabeus tõlkeid, mis juba aastaid seda tühimikku mitme raamatuga edukalt täita on suutnud.  Pasi Ilmari Jääskeläineni (s. 1966) kui kirjaniku kohta on tagakaanel kirjas, et ta kirjutab soome kõige isikupärasemat ulmet. Selle julgelt ulja väitega ma raamatu lahti lõingi ning avastasin, et seesinane pole ei rohkemat ega vähemat kui pelgalt jutukogu. Kaheksa teksti, mõni pikem, mõni lühem, on varem ilmunud erinevates väljaannetes aastail 1996-2001. Pikale veniks, kui hakata neid kõiki üksipulgi läbi hekseldama, sestap üritan mingeid lugude ühisjooni tabada.  Loogiliselt raamatule lähenedes oleks esimene samm tunda h...

  Tim Hornet. Kivine sõprus. Kes kord Meduusa juurde on läinud, see sealt enam nii lihtsalt ei lahku. Üks kiviks moondatud külaline aga ärkab iga õhtu uuesti ellu ja üritab juttu ajada. Pikapeale võtab Meduusa vedu ning saab aimu külalise päritolust. Minna tagasi antiiki, laenata sealt tegelasi, see polegi vast kõige hullem mõte, inimene ju ei pidavat nagunii ajas palju muutuma. Ikka tunneb ta puudust teise järele, üksi olla ei soovi keegi. Pidin natuke guugeldama, et meelde tuletada, kas ei olnud tegemist mõne kreeklaste jumalaga, aga ei, Meduusa oli täitsa tavaline surelik, kuigi jumalikku päritolu. Teise tegelase nimi oli Huldra, tema kohta on netis kirjas, et see oli Skandinaavia mütoloogias siiski naine, mitte mees, nagu autor teda on kujutanud. Suuremat sorti vaimustust ma ei oska Timmu miniatuure lugedes küll kogeda, kuid seda pean ometi ütlema, et lühidalt kirjutamise tehnikat ta valdab. Tim Hornet. Kuidas me ussid saime ja... Agu Sihvka annab aru, mismoodi ta koos kaaslast...

  Manfred Kalmsten. Susikiuste. Fantaasia. 2026. 176 lk. Varem lühijuttudega kätt harjutanud Manfred Kalmsten jõudis tänavu oma esimese romaanini. Siin kaante vahel on koos palju seda, mida autor on juba varem ka käsitlenud, olgu selleks siis Põhjala saagade temaatika, viikingid, karmid tegelased ja maagia. Juurde on tulnud aga mõõdet, maailmad on justkui avaramaks muutunud. Kosmos pole enam tähistaevas kuskil kõrgel, vaid seal liigutakse juba sööstikuga. Kuid loo keskmes on siin naissõdalane Hagenhild, kes on vahetanud usku, andnud ära poja ja pärast pikka teenistust sõjardina soovib minna erru. Neliteist aastat pole ta oma last näinud, saab selle kätte, kuid kohe see röövitakse ja kogu raamat kulgebki mööda poja otsingute rasket rada. Debüüdi kohta on siin ju raamatut küll. Mul läks lugemisega kaua aega, aga suvel ma ei saa nagunii lugeda, muid tegemisi on liiga palju, remont kodus jne. Vähemalt teisel katsel õnnestus raamat läbi saada. Kui midagi lugemiskiirust maha võttis, siis...

  Manjana. Mõttekaaslased. Tulnukatega kohtumised on selline teema, mille puhul ei ole ilmselt vaja lisada, et see on nüüd ulme, siin peaks ju kõik nagunii juba eos selge olema. Manjana jutustuses laseb end vabalt kerida ja avastada, et alles lõpusirgel anda üks paremsirge. Lugu räägib meile minajutustajast neiu, kes elab planeedil Kveiar. Ta õppis koolis emotsioonide kontrollimise abil liikuma paralleelmaailmade vahel. Järjekordse rännaku käigus jõuab neiu tundmatusse kohta ning tutvub sümpaatse noormehega, kelle vastu ei saa olla mitte ükskõikne. Nii tutvumine kui suhtlemine toimuvad telepaatia teel, samas kuuleb neiu peas hääli, mis ei ole tema vastu kuigi sõbralikult meelestatud. Et natukenegi aru saada, mis toimub, kes on paha, kes hea, tuleb hakata otsima probleemi juurpõhjust. Kas nüüd just midagi väga uut siin oli, selles ma julgen kahelda, neid telepaatia asju tegi juba S. Lem oma Solarises, kuskil keegi kindlasti veel, aga see selleks. Manjana maailm meenutas veidi filmi ...