Postitused

Vereta jaht

Kujutis
  Vereta jaht.  Koostanud Mario Kivistik. Salasõna. 2001. 148 lk. Tosin ulmejuttu, seda pole palju ega väha, mõne õhtu lugemiseks täitsa paras kogus. Autorite hulgas on sedapuhku pilt õige kirju, esindatud on nii eesti, vene, soome kui ka anglo-ameerika kirjanikud. Tõsi, tase on kõikuv, aga see on vaid mu subjektiivne arvamus, ei enamat. Paraku oli kuus kodumaist autorit, kelle püüdlused, ponnistused ja pingutused läksid minust sahinal mööda, ilma  suuremat jälge jätmata. Ja kuna kaanepildil nende nimed juba kirjas on, ei hakka enam üle kordama. Kui ikka lugu ei ole, pinget ei kerita, point puudub ega meelt lahutata, siis ma tõstan käed üles ja annan loobumisvõidu.   Tõlgitud autoritest oli ainus mulle tuttav nimi, nagu tutvustusest tema kohta loen, vene romantilise fantaasiakirjanduse klassikuks peetav Aleksandr Grin (1880-1932). Lühijutust (i.k. short-short story) palju välja lobiseda ei saa, aga "Juhtum Peni uulitsas" on lugu üleloomulike võimetega mehest, kes ühiskonda h

Mardus 2/99

Kujutis
  Mardus 2/99 Koostanud Mario Kivistik. Salasõna. 1999. 96 lk. Lühidalt. Üheksa lugu, kolm lausa laastu, kolm keskmist ja kolm pikemat ulmejuttu. Lühematest alustades oli kohe esimene Jaan N. Kleini jutuke "Nälg". Merehädalisest peategelane satub üksikule saarele, kannatab söömata olemise all, hakkab lõpuks iseennast sööma, alustades jalgadest. Kuskilt eemalt hiilib ligi mingi hall pilv, mis sööb tegelase ära... ja puänt... huh, no oli ikka jube. Pisut lühikeseks jäi, et midagi väga-väga olla, aga see eest korralikult kirjutatud. Kahju, et autor rohkem pole midagi avaldanud, ilmselt on keegi kasutanud varjunime. Nende juttude juures, kus inimkond justkui peoga pühitakse, olgu siis tuumasõda, asteroidiga kokkupõrge, viirus, loodusõnnetus või midagi muud, jääb mind ikka painama küsimus, et kes see kirjutab, kui kõik surma said? Et ulme, kus kehtib mingi oma loogika, siis, jah, tuleb mööndusi teha, lepin sellega.  Kui Jürgen Ligi oli veel rahandusminister, liikus tema kohta ühi

Tamur Kusnets. Kronošütist.

Kujutis
  Tamur Kusnets. Kronošütist. Lummur. 2022. 576 lk. Tamur Kusnets on varem  kirjutanud juba viis raamatut,  äramärkimist leidnud isegi 2015. aasta  EKLi romaanivõistlusel, aga ma ei olnud varem sellest nimest üldse teadlik. Mammutromaani "Kronošütist" kohta mainitakse tuvustuses, et see on žanripuhas ulme ja laadilt paleoliitilis-humoorikas retroeugeeniline tõsijutt. Jah, tuleb tunnistada, et eks siin on päris palju asju kokku pandud, mis meelt suudavad lahutada.  Lugu ise räägib viiekümnele lähenevast Ragnar Saarest, täiesti tavalisest mehest, kelllel ei lähe parasjagu just väga hästi. Naine võttis lapsed kaasa ja jättis ta maha, töökohast lasti lahti, nii tuleb mehel kolida Lõuna-Eesti metsade vahele, et otsustada, mida oma eluga peale hakata. Proovib ta küll ühte ja teist, alkoholismi ja suitsiidi, kuid viimasel hetkel tehakse talle pakkumine, millest ei saanud aga keelduda. Kuna Ragnar on sõjaväelase taustaga tõupuhas macho, sobiv kandidaat raskete ülesannete täitmiseks,

Retk Hämarusse.

Kujutis
  Retk Hämarusse.  Koostanud Mario kivistik. Salasõna. 2003. 174 lk. Isikliku väljakutse lõpetuseks valisin ulmeantoloogia "Retk hämarusse", mille kaante vahel leidub kolm lugu. Esimene jutt on Aleksei Kalugini "Mona Lisa portree juhtum", mis räägib kuulsa maali kaaperdamiskatsest. On parasjagu 22. sajand, kui keegi  küündimatu kunstnikuhakatis soovib portree ajaloost ära kaotada, et saaks oma alamõõduliste šedöövritega ilma teha. Et olemas on ajamasin, pole keeruline minna 16. sajandi Firenzesse külla geeniusele, Leonardo da Vincile. Hullema ära hoidmiseks tuleb juhtum lahendada Ajakontrolli inspekoril Ladinil. Täitsa loetav jutt, ei ajanud isegi mitte haigutama. Ääri-veeri meenutas pan Grpowski juhtumeid, ja olgu siis mainitud, et Kalugini teksti tõlkis Indrek Hargla.  Karen Orlau "Kelmid ja kangelased" on fantasy lugu, hargneb see lahti kuskil väljamõeldud Unguurias ja asjaosalised ajavad taga reliikviat, mõõka, mil nimeks Elvarin.  Sattus olema segane

Halli Hordi tulek

Kujutis
  Halli Hordi tulek. Koostanud Mario Kivistik. Salasõna. 2002. 200 lk. 90ndate alguses jõudis lettidele ulmejutte avaldav ajakiri Mardus. Linti tagasi kerides tuleb tunnistada, et ega mul tol ajal mingit nägemust küll asjast polnud, et mida see väljaanne endast kujutab ja kellele suunatud on. Kuid üks number jõudis isegi minu lapsepõlve koju, sirvisin, lugesin ja sinna see jäi. Mäletan, et oli veel odavama otsa ajalehe paberile trükitud, aga mis kõige hullem, sees puudusid pildid ja pealkaas oli lausa hirmutav, et mitte öelda eemaletõukav. Oli, kuidas oli, kuid oma ilmumise lõpuperioodil saavutas Mardus juba märksa nägusama väljanägemise. Neli viimast numbrit, nagu urram.ee lehelt suutsin tuvastada, ilmusid pehmekaaneliste antoloogiatena. Ja et mul väikest viisi ulmehuvi tekkis alles postpuberteedieas, hilistes kolmekümnendates, otsustasin viimase neliku läbi lugeda. Kuna esimesed kaks "Vaade pimedusse" (2003) ja "Lend võimatusse" (2004) said juba paar aastat tagasi

Arthur C. Clarke. Linn ja tähed.

Kujutis
  Arthur C. Clarke. Linn ja tähed. Tõlkinud Ralf  Toming. Eesti Raamat. 1981. 224 lk. Vähe on neid ulmekirjanikke, kes suudaksid vastu panna kiusatusele piiluda ettepoole, et kas või vaimusilmas näha, mida tulevik tuua võib. Inglise füüsik ja astronoom A. C. Clarke (1917-2008) kirjutas eelmise sajandi keskapiku loo, mis viib lugeja umbes miljard aastat ajas edasi. Elu Maal on muutunud tundmatuseni, pea kõikjal valitseb tühi kõrb ja püsima on jäänud ainult kaks endasse sulugunud linna - Diaspar ning Lys.  Tänu tehnoloogia arengule on Diaspar ületanud nii elu kui surma künnise. Inemesed elavad seal üle tuhande aasta vanuseks ja annavad end siis masina hoole alla, mis nad mälupanka talletab, et kunagi jälle ellu äratada, füüsilisena materjaliseerida vms. Näib, nagu oleks utoopia, aga seda rahulolu ei jätku kauaks. Teatud perioodi tagant tuleb keegi imelaps, siin on selleks Unikaal, kes hakkab süsteemi lammutama. Alvin saab aru küll, et suletud linn, kuhu ta sattus, täidab esmavajadused, k

Arkadi ja Boriss Strugatski. Tagasitulek.

Kujutis
  Arkadi ja Boriss Strugatski. Tagasitulek. Raske on olla jumal. Tõlkinud Ralf  Toming ja Maiga Varik. Eesti Raamat. 1968. 452 lk. "Tagasitulek" koosneb 16 lühemast ja pikemast palast, mille ühine nimetaja on Keskpäev, XXII sajand, žanriks on valitud, nagu sisekaanel kirjas, fantastilsed jutustused. See on selline veidi kummaline raamat, kus peategelast, kellele kaasa elada algusest lõpuni, ei ole. Ühe jutu peategelane võib olla ülejärgmises kõrvaltegelane ja vastupidi. Mööndustega võib seda ka romaaniks pidada, samas meenus Bradbury "Marsi kroonikad", kus ei olnud ka ühte suurt lugu, aga see selleks. Ilmselt on Strugatskite juttude paremal tundjal siin rohkem äratundmist, sest mõned nimed võisid kuskil mujal raamatuis ka esineda. Siin kogus sai siis kohtuda Anjudini kooli kasvandikega, kes unistavad kosmosesereisidest, ja teine suurem  sündmus kohe raamatu alguses oli ajahüppesse sattunud kosmoselaeva "Taimõr" Maale saabumine. Kaks ellujäänut, kes reisi o