Igor Jefimov. Torm.
Tõlkija: Mare Lott Neli noorukit hakkavad läbi lumise metsa koolist kodu poole suusatama, kui korraga muutub ilm ääretult karmiks. Kinnituisanud tee taigas ning riiete alla tungiv jahedus rusub meeleolu, kui salk leiab metsast mitmekordse hoone, mille olemasolust polnud neil aimugi. Majas on kõik nagu vaja, nad saavad seal süüa ja sooja, ainult ühtegi inimest pole näha. Inimesed küll leitakse, aga need oleks kõik nagu magama jäänud. Üks täiskasvanu on küll veel teadvusel, kuid käitub nagu poisike. Kui majas hakkab tööle raadiosaatja, ühendust võetakse keskusest, saavad noorukid teada, et hoones toimuv teaduslik katse on väljunud kontrolli alt ja nad peavad sealt kiiremas korras lahkuma. Ajalehes Säde ilmunud jutu kohta on siin juttu rohkem kui rubla eest. Natuke vajas sisseelamist see nimedega harjumine, Stjoša oli tüdruk, aga ma poleks seda nime järgi küll ära arvanud. Õnneks olid tegelased, see peamine tuumik-nelik natukene ikka erinevad isikud, see andis jutule koh...