Postitused

Hirmu vöönd

Kujutis
 Halloo Kosmos Hirmu vöönd. Nõmm ja Co jutusari. 1993. 160 lk.   Seesinane kaantevahe kuulub üsna vähelevinud kategooriasse – ulmeantoloogia. Jutte, nii lühemaid kui ka pikemaid leidub siin kokku kaheksa ning esmailmumised jäävad neil ajavahemikku 1959-1979. Ulme on alati natuke kummaline ja kummaline on ka see, et selles raamatus pole välja toodud ei ilmumisaastat, kunas eestindati, pidin guugeldama, samuti puudub tõlkija, toimetaja nimi. Ainus isik, keda mainitakse kui kaane kujundajat on Anneliis Aunapuu, ülejäänud osas on tume teadmatus. Aga et „Hirmu vöönd”  oli ja jäi selle veidra nimega kirjastuse ainsaks üllitiseks, ei tasu selle üle ka väga imestada. 90ndate algus oli nagunii üks suur üleminek, ja hea, et niigi läks.   Esimeses jutus „Rott ja madu”  (A. E. van Vogt) kasvatab peategelane kodus püütoneid, keda tuleb toita rottidega. Kuna käimas on Kolmas Maailmasõda, kõike napib, hakkab too maokasvataja rotivargaks, aga… satub ise lõksu. Kuidas nüüd võtta või jätta, ol

Rait Piir. Hinged mõõgateral.

Kujutis
   Natuke ulmet Rait Piir. Hinged mõõgateral. Lummur. 2021. 368 lk.     Üks paremaid jutukogusid, mis viimasel ajal ette ja kätte on sattunud. Ei hakka   siin pikalt seletama, kes teab see teab, lisaks leiab netist teiste arvustusi piisavalt. Tegemist on siis nelja lühiromaaniga, millest kaks on ajaloolis-fantasy   ainelist ja Jaapani teemalist, ja kaks tuleviku nägemust küberpungi võtmes lugu, mis kuuluvad kosmosejuttude valdkonda, ja muidugi eesti ulme ja muidugi illustratsioonid, kaanepilt, ah, ma ei või. Lemmikuteks said ja jäid just need ajaloolised jutud, maailma loomine oli veenev, pinevuse ja põnevuse kruttimine, jaa, viimase peal. Kartsin küll, et hakatakse plastmassi tootma, aga üllatusin positiivselt, igav ei hakanud. Tempo oli kiire, tegevus liikus, sündmustik arenes, väike õuduse aktsent oli juures, nii et öökapi raamatuks, mille najal end magama lugema, ei sobi see kohe mitte. Jah, ega`s muud, kui soovin jätku autori lennukale sulele. Goodreads Postimees Reaktor

Jüri Kolk. Argitraagikaid ja teisi artikleid.

Kujutis
  Kas midagi on mäda või ainult näib nii? Jüri Kolk. Argitraagikaid ja teisi artikleid. EKSA. 2021. 216 lk.   Uue raamatu on avaldanud Jüri Kolk. Varem peamiselt luulet ja proosat kirjutanud ning tõlkimisega tegelenud autor ütleb nüüd välja oma sõna kui ajakirjanik, vaatleja või kolmunist. Kümne aasta jooksul ilmunud artiklid, mis siia kokku kogutud, on ilmunud ajalehtedes: Sirp, Postimees, Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress. Teemade ring on üsna lai, alustades poliitikaga, haridusreformi vajalikkuse rõhutamisega ning lõpetades iseendaga hakkama saamisega, põhiliselt on juttu ikka sellest, kuidas olla ja saada paremaks inimeseks. Muidugi pööratakse tähelepanu ka naisliikumisele.   Lugemisega läks täpselt nii, et esimese hooga ei saanud arugi, kuhu riiulisse selle väljaande peaks tõstma. Kas mitte lähiajaloo riiulisse? Päevauudistega juba on see konks, et need ei pea  ajaproovile eriti vastu, kipuvad kiiresti aeguma, erinevalt päris kirjandusest. Lugedes seda, mida kirjutab Kolk siin kel

Feohari Kessidi. Sokrates.

Kujutis
Feohari Kessidi. Sokrates. Eesti Raamat. 1987. 144 lk.   Ennemuiste võeti asju ette ikka suurelt ega siis hakatud tühja tähjaga sekeldama, kus sa sellega. Ilmavalgust nägid sellised sarjad nagu: Suuri mõtlejaid ning Suuri sõnameistreid. Jah, need väljendid võivad olla isegi sünonüümid, kus üks laad ei välista teist. Igatahes võib möödunule tagasi vaadates nentida, et Eesti Raamatul on põhjust küll ajada uhkusest rind kummi, sättida krüsanteemiõis nööpauku ja rahulolevalt, silmis tähendusrikas pilk, poseerida oma pika riiuli kõrval. Andsin minagi kiusatusele järgi ja võtsin ühe raamatu sealt valikust, puhusin suurema tolmu maha, läksatasin lõõrid puhtaks ning asusin aga lugema.   See raamat tutvustab lühidalt Vana-Kreekas aastatel 470/469 – 399 e. m. a. elanud tarkusearmastaja, Sokratese, elu ja tema panust filosoofia arengusse. Ma ei mäleta, et meile koolis oleks midagi meeldejäävat antiigist räägitud, seda enam pakkus raamat avastamisrõõmu. Tuleb välja, et Sokrates oli v

Tarmo Teder. Tumedad jutud.

Kujutis
      Tarmo Teder.  T umed  jutud. Eesti Raamat. 1990. 192 lk.   Ärev aeg oli eelmise sajandi lõpu eel. 80nadte teine pool ja 90ndate algus tõi kaasa suured muutused, revolutsioonilised sündmused rullusid üle kogu maa kui kevadine vihmasabin. Laulukaare all lauldi hääl kähedaks, teletorni piirati ja isegi Toompead rünnati. Paneb imestama, et kellelgi siis üldse oli aega kirjandusega tegelda. Üksikuid vabatahtlikke ometi leidus, Tarmo Teder (1958) nende seas. Nibin-nabin piiri peal ta oma esimese raamatu avaldaski, kuigi pudinaid oli perioodikas juba ilmunud, aga ajaarvamine hakkab ikka ju iseseisva debüüdiga. Olud olid siis juba vabamad, tsensuuri vähem, kuid pöördelised sündmused, millele lühiproosa  suudab kiiremini reageerida, siia raamatusse ei jõudnud. Mis aga jõudis, on korralik jutuvalik, liigitamise järgi siis novellid ja jutustused.   Pealkiri annab küll esimese teeotsa kätte, aga samas on see nii ümmargune, et ütleb kõik ja samas mitte midagi. Tumedust siit õhkub, kui

Teet Kallas. Öö neljandas mikrorajoonis.

Kujutis
15:05 (3 minuti eest) Teet Kallas. Öö neljandas mikrorajoonis. Eesti Raamat. 1985. 208 lk.   Tõtt öeldes olin Kallase suhtes kuni viimse hetkeni sama roheline kui need kaaned. Ei, mitte ses mõttes, et süda läigib ja hapukurki tahaks peale haugata, seda mitte. Varem polnud lihtsalt mahti teda lugeda, pidevalt tuli mõni teine raamat vahele ja… Corridat olen küll teismelisena näinud, aga siis ma ei saanud üldse aru, mis asja need sõgedad seal saarel ajavad, kuidagi kole segane tundus see värk toona. Peaks ikka romaani kunagi läbi lugema.   Aga alustuseks võtsin siiski ette lühiproosa kogumiku. Siin raamatus leidub 11 üksteisest üsna erinevat juttu, mis on kirjapandud nelja aasta jooksul (1979-1983). Peab ütlema, et Kallasel on haaret. Jutud viivad, nagu pealkirjastki võib oletada, Mustamäelt Musta mere kallastele välja ja tagasi. Sinna vahele mahub jutte väikekirjastuse toimekast toimetusest, metsakolkas puust laeva ehitava

Aino Pervik. Kersti sõber Miina.

Kujutis
  Aino Pervik. Kersti sõber Miina. Eesti Riiklik Kirjastus. 1961. 92 lk.   Täpselt selline lugu, et: Kauges külas, vanaema juures, elasin kord, kogu suve. Siin muidugi vanaema ei ole, või noh, Ranna omad siiski on, kes selle koha edukalt täidavad. Peategelaseks on viienda klassi tüdruk Kersti, ta unistas küll suveks sõita Krimmi, aga selle asemel, pidi leppima suvitamisega kohalikus rannakülas. Jõudnud kohale, tutvub ta naabritüdruku Miinaga. Koos tehakse läbi mitmed seiklused - kellasepa juures käimine, lossivaremetel turnimine - , mille käigus saavad neist suured sõbrad. Kersti on selline...ee... natuke nipsakas türduk, ikkagi Tallinast ja kirjaniku tütar, tema vaatab sellele maakale, Miinale, ülevalt alla. Miina on niigi õnnetu, ilma isata ja ema ei toeata tema soovi saada kunstnikusk, aga... oeh. Lõpuks kõik laheneb parimal ja ainuvõimalikul viisil.     Arabella on muidugi parem raamat, aga võrrelda neid väga ei tasu. Ja ajastu eripära ei hakanud ka häirima. „Raam