Mööda netti

  Aino Pervik. Kaetud lauad. Eesti Raamat. 1979. 192 lk. Tuntud lastekirjaniku esimeses romaanis täiskasvanuile ei leidu mereröövleid ega seikluseid, küll aga on siin argipäeva, ja seda kohe ohtralt. Peategelaseks on filoloogia õpingutega ühele poole saanud Eba Kummel, kes nüüd, varastes kahekümnendates, astub ellu. Tööle asub ta muuseumis võimalusega teha teaduslikku uurimust kunagise kirjaniku elu ja loomingu põhjal. Saatusel on aga teised plaanid, Eba töö ei edene ja ega tal suhted vastassooga just ka sujuvalt kulge. Mind hakkas huvitama, et kes see salajane, siin küll väljamõeldud kirjanik (Johanna Kent) võis olla, kelle muuseum Kadriorus asus. Vihjeid oli nii palju, et ta elas mõnda aega Pariisis, aga lõpetas 40ndatel kuskil vaimuhaiglas. Sõelale jäi ainult üks variant - K. A. Hindrey, aga tema oli ju mees, aga see selleks. Muuseas, mehed on siin enamus kaabakad, lurjused ja liiderlikud lipitsejad. Kummaline kuju on ka see Eba Kummel, kohati tundehell, siis jälle karm, kuid õiget

  Vello Lattik. Pastoraal mummulisest kleidist. Eesti Raamat. 1978. 196 lk. Vahelduse mõttes tekkis isu natuke vanemat kraami lugeda, nii sattus kätte Lattiku debüütromaan, mille ilmumisest juba üle nelja dekaadi möödas. Lugu ise hargneb lahti kaugel nõukogude ajal ühes Eesti väikelinnas. Jeo Rauer on lõpetanud juuraõpingud Tartus ning suunati tööle perekonnaseisubüroosse Viljandis. Töö sisuks on inimeste paari panemine ja matusetalituse läbviimine. Jätnud tudengipõlve selja taha, tuleb tal hakata oma elu sõna otseses mõttes nullist peale üles ehitama. Pole tal ei õiget eluaset ega midagi, aga poissmehele sobivad ka kasinad olud, mis seal ikka laiutada. Tasapisi hakkab ta siis jalgu alla saama, töö juures tutvub Astaga, kellest saab Joe elukaaslane ning laste ema. Pani ikka imestama küll, kui vaeselt võidi tol ajal elada. Nt puudus korteris voodi, aga Joe ei heitnud meelt, ta käis linna äärest põhukuhjast endale küljealust toomas ja asi oli lahendatud. Aga Asta, tema oli lausa lasteko

  Bruno Bettelheim. Muinasjuttude võlujõud. Tõlkinud Mall Tamm. As Altex. 2007. 224lk. See on üks kummalisemaid raamatuid, mida viimasel ajal olen lugema sattunud, mis ma ikka oskan öelda, eriti midagi. Wikist sain autori kohta lugeda, et ta (eluaastad 1903-1990) oli Austrias sündinud psühholoog, teadlane, avalik intellektuaal ja kirjanik, kes veetis suurema osa oma akadeemilisest karjäärist Ameerika Ühendriikides.  Siia raamatusse on Bettelheim kogunud kokku esseistlikud ülevaated muinasjuttude tõlgendamisest, nende päritolust ja mõjust eelkõige lastele. Kogu materjal on läbi töötatud Sigmund Freudi psühhoanalüüsi kaasabil, nii et põhilised märksõnad on: id, ego, superego ning oidipuslikud kompleksid. Nende abil võetakse pulkadeks lahti tuntud jutud nagu "Tuhkatriinu", "Lumivalgeke", "Hans ja Grete", "Punamütsike" jne. Kuid mitte ainult lugude analüüs ei ole esmane, alustuseks tehakse juttu muinasjuttude tähtsusest üldisemalt.  Miks need lood o

  Mardus.  Mario Kivistik. Salasõna. 2001. 236 lk.  Jah, tuleb tunnistada, et juubeliväljaanne oli head kraami otsast otsani täis. Lugedes valdas mind tunne, nagu seisaks rootsi laua ääres, kus pakutakse ikka väga erilimelisi ulmejutte meilt ja mujalt. Poleks arvanudki, et nt Philip K. Dick on kirjutanud ka lühijutte, aga tema "Koloonia", mis räägib võõra planeedi asustamisest ja tulnukatega kohtumisest rebis kohe nii kõrgele ja kaugele ette ära, et teised väga löögile ei pääsenudki. Samas, ega siin ühkti nõrka pala ka ei ole, isegi kohalike autorite hulgast on paremik välja pandud. Hargla jutt jäi vähe kahvatuks, see baltisakslaste omavaheline tülitsemine õudusloona, no tal on ikka paremaid jutte ka, aga korra lugeda sobis küll. Eks leidus jutte, milles meeleolu langes alla kroonlinna nulli, Vangoneni lühipala teise ilmasõja natsidest nt, aga enamus jutte olid ikka, ma ei tea, kas keel põses kirjutatud, aga naerma suutsid ometi ajada.    Üks asi, millest väga ei räägita, on

  F. R. Kreutzwald. Eesti rahva ennemuistsed jutud. Eesti Raamat. 1978. 384 lk. Räägitakse, et lugemine pidi olema rännak kuhugi ära... jah, tõsi ta on, selle raamatuga õnnestus mul ära käia kuskil juurte juures, iseasi on, palju neis juttudes just sulatõtt leidus, aga lugemist see ei takistanud. Seesinane väljaanne on esmatrüki koopia, ja kokku on siin kaante vahel 43 muinasjuttu ning 18 muistendit. Tuntumad nimed on muidugi "Kullaketrajad", "Vägev vähk ja täitmatu naine", "Vaeselapse käsikivi", "Põhja konn", "Miks Tallinn iial valmis ei tohi saada", "Porkuni preili" ja "Vinguv jalaluu", teised olid juba vähe võõramad nimed, aga mõni jälle tundus vägagi tuttav. Näiteks ei oleks osanud oodata, et siin leidub "Tuhka-Triinu" ja teisal jutt Pöial-Liisist. Ma ei mäletagi enam täpselt, millest see Liisi sündis, oli vist lilleõiest, aga Kretutzwaldil sündis peategelane munast ja sai nimeks Rebuliina, ülejäänud o

  Vereta jaht.  Koostanud Mario Kivistik. Salasõna. 2001. 148 lk. Tosin ulmejuttu, seda pole palju ega väha, mõne õhtu lugemiseks täitsa paras kogus. Autorite hulgas on sedapuhku pilt õige kirju, esindatud on nii eesti, vene, soome kui ka anglo-ameerika kirjanikud. Tõsi, tase on kõikuv, aga see on vaid mu subjektiivne arvamus, ei enamat. Paraku oli kuus kodumaist autorit, kelle püüdlused, ponnistused ja pingutused läksid minust sahinal mööda, ilma  suuremat jälge jätmata. Ja kuna kaanepildil nende nimed juba kirjas on, ei hakka enam üle kordama. Kui ikka lugu ei ole, pinget ei kerita, point puudub ega meelt lahutata, siis ma tõstan käed üles ja annan loobumisvõidu.   Tõlgitud autoritest oli ainus mulle tuttav nimi, nagu tutvustusest tema kohta loen, vene romantilise fantaasiakirjanduse klassikuks peetav Aleksandr Grin (1880-1932). Lühijutust (i.k. short-short story) palju välja lobiseda ei saa, aga "Juhtum Peni uulitsas" on lugu üleloomulike võimetega mehest, kes ühiskonda h