Postitused

Jaan Kross. Kogutud teosed XV

Kujutis
  Jaan Kross. Kogutud teosed XV. Eesti Keele Sihtasutus. 2004. 400 lk. Nende tuntud ja kuulsate autoritega on see häda, et kui neid varem pole eriti lugema sattunud, siis ei oska esimese hooga neile kohe kuskilt servast läheneda.  Ja kui satub sõrme alla kirjanikunimi, kelle looming on mitmekülgne ning mahukas, võtab silme eest kirjuks küll. No kas või J. Kross, muuseas, ta sünnipäev on 19. veebruar, teda vist teavad kõik, üksi romaane on tema kontol juba üle kümne, rääkimata luulest ja muust. Piinlik tunnistada, aga ühtegi suurteost ma temalt lugenud ei olegi. Koolis pidime laulma "Sel künkal algas imeline aas" ja filme-seriaale olen ka näinud, aga see pole see, sestap alustasin esmatutvust lühiproosaga.  Siia kaante vahele kogutud üheksa juttu on esmailmunud aastatel 1970-1988. Laias kaares võib need jutud jagada kaheks. "Neli monoloogi Püha Jüri asjus" alustab raamatut, on üksiti üks kahest mu lemmikust siin kogumikust ning räägib see 16. sajandil elanud kunstnik

Shanidar

Kujutis
  Shanidar Tõlkinud, koostanud Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2017. 416 lk. Oi jah, no andis alles lugeda. Pole küll teab mis suur raamat, kuid üsna tihe ja mitmekülgne oli see küll. Tegemist on siis anglo-ameerika ulme antoloogiaga, mille kaante vahel on kümme lugu üheksalt autorilt, ja kirja on need pandud juba nii ammu kui eelmisel sajandil.  Loogiliselt lähenedes peaks vanad jutud aeguma, kaduma ja uutele ruumi tegema, aga mida aeg edasi, seda aktuaalsemaks muutub nt kogumiku avapala "Loogik Joe". Jutt käib siis sellest, et inimestele hakatakse koju tarnima personaalarvuteid ehk loogikuid, nagu nad ise neid kompuutreid nimetavad, aga üks defektiga isend hakkab omapäi mõtlema ning tekib midagi tehisaru sarnast. Täna vist ei kõla see enam nii väga ulmena, aga märgiline on jutu juures see tühine märkus, et Murray Leinster kirjutas selle jutu valmis aastal 1946. Ausalt öeldes olin hämmingus. Järgmist juttu ma ei saanud vahele jätta juba sellepärast, sest... ikkagi kuulus Clifford

E L James. Viiskümmend halli varjundit.

Kujutis
  E L James. Viiskümmend halli varjundit. Pilgrim. 2012. 518 lk. Tõlkinud Tiina Kanarbik. Oli üks imelik raamat, mõtlesin ka pooleli jätta, aga siis ikka lohistasin lõpuni välja. Kusjuures uskumatu küll, kuid see on alles triloogia esimene osa, nii et jah, päris hämmastav. Lugu ise on siis noorpaari kohtumisest ehk armastusest, ja tagaakaane tekst annab teada, et see on romantiline ja haarav, tekitab tõelist sõltuvust ning jääb alatiseks meelde. Mh... üsna julged väited. Käisin kunagi kinos esimest osa vaatamas ja nüüd, aastaid hiljem ei mäleta sellest küll mõhkugi. Mis romantikasse puutub, siis selle sõnaga meenub mulle miskipärast nimi Rosamunde Pilcher, aga varjundid ei tule taas ette. Aga noh, ega ma võtagi neid tagakaane tekste väga tõe pähe, see ainult kallutatud reklaam. Kuid lugu on siis noorest neiust (Anastasia Steele), kes hakkab parasjagu lõpetama ülikooli, kui tal tuleb minna sõbranna asemel tegema intervjuud ühe rikka firmajuhiga (Christan Grey). Nii saab alguse suhe,

2023

Kujutis
Aastal 2023 lugesin 32 raamatut, mis tegi kokku 8804 lk. Eks seda vähe on, aga need on siis need, millest postitus sai tehtud. Ühtegi väljakutset lõpuni ei teinud, kuigi ühe ulmeraamatu fortuuna aitas välja valida. Põhiliselt saigi ulmet loetud, sekka natuke nõukaaegset kraami ka, sest vaheldust on ju vaja. Kui miskit meelde on jäänud eredamalt siis on selleks kevadel loetud Clarke "Tähed ja linn", üks üsna pöörane ulmekas. Eesti autorite puhul... võib-olla on põlvkonnavahetusest ulmes veel vara rääkida ja ega otsest vajadust ka pole, aga nt "Täheaeg 22" justkui lootust annab selles suunas. Ja teisal, kirjastus Gururaamat pakkus oma Ulmeguru sarjaga häid hetki. Kir Bulõtšovi "Professor Kozarini kroon" ja "Minu isa luulud" olid igati väärt lugemised. Eraldi raamatutena tasuks veel nimetada M. Kalmsteni jutukogu "Götterdämmerung" ja Meelis Krafti "Tiuhkamäe" esimest osa.  Samuti on suur üllatus Joel Jansi "Rõngu roimade&quo

Joel Jans. Rõngu Roimad.

Kujutis
  Joel Jans. Rõngu Roimad. Lummur. 2023. 174 lk. Tuleb tunnistada, et täitsa lahedat lugemist leidsin siit kaante vahelt. Uue sarja teises raamatus "Rõngu roimad" on siis kolm krimijutustust, mille sündmustik leiab aset 19 sajandi alguse Lõuna-Eestis. Kõiki jutte seob ühine peategelane, Rõngu pastor Alexander Magnus Karl Lenz, kel tuli hakata lahendama pealtnäha võikaid surmajuhtumeid. Roimad saavad lahendatud, kurjamid oma teenitud karistuse ja lugeja jääb pärast viimast lugu mõtlema, et mis siis ikka edasi sai selle va Gertrudiga, mitte et ma millelegi vihjaks, aga järje võimalus on seal loos täitsa olemas. On äraütlemata tore, et see raamat on hästi vastu võetud, esimesena meenuvad Marko ja Tilda arvustused, Jüri oma ka ja eks neid on veel. Olen nendega nõus, et Joel on teinud kvaliteedis tubli sammu edasi. Ega need varasemad ulmekad polnud ka just viimane ešelon, aga ikka tikkus neid lugedes pähe mõte, et jaa, aga see sihtgrupp on ju eelkõige nooruke lugejaskond, põhikool

Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused.

Kujutis
  Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused. Fantaasia. 2023. 256 lk. Viimasest ulmejutu võistlusest võttis osa 59 teksti, esimesed kümme paremat, mis žürii välja valis on nüüd kaante vahel ja trükis välja antud. Nagu ikka, leidus nii tuttavaid kui võõraid nimesid, häid ja pisut vähem häid tekste, kuid üldiselt on tase täitsa viisakas. Plaanisin lugemist alustada tagantpoolt ja liikuda järjest alguse suunas, aga et  Manfred Kalmsteni  lugu "Igaviku väravale" oli alles loetud, sestap jätsin selle vahele. Oli meeles jah, et see on täitsa loetav lugu ühe tüdruku (Narda) eneseotsingutest, võluvõimete saamisest kuskil kaugel ja külmas Põhjalas, aga samas olen nõus Häli Kivisilla arvamusega saatesõnas, et see võiks olla esimene peatükk romaanile. Täitsa toredat üllatust pakkusid lühijuttude autorid. Kolm neid siin on ja otsa tegi lahti jutuga "Vikatimees"  Lüüli Suuk . Tema jutu teema annab ehk koondada sõnasse armastus. Just, kes siis veel kui mitte noor naisterahvas sobiks sell

Manfred Kalmsten. Götterdämmerung.

Kujutis
  Manfred Kalmsten. Götterdämmerung. Fantaasia. 2023. 270 lk. Oli pime ja tuuline sügisõhtu ning kesklinnas asuvas toimetuses võttis maad vaikus. Isegi ületunde harrastav jässakas vabakutseline valvekriitik, Kibu Vits, kes muidu sirvis lugejakirju, oli läinud. Juba lõuna ajal teatas punapäine sekretärinna, Õie Lill, et tal on kodus veeavarii, ja nii nad siis, ühes kaasa võetud veinipudeliga lahkusid. Üksi peatoimetaja oli veel sel hilisel tunnil kohal, kui korraga kõlas nõudlik koputus ja ukse vahelt litsus end sisse kärsituvõitu nooruke autor, hõlma all avaldamist ootav käsikiri, ise näost sama sünge kui see saatuslik õhtu. Võõrustaja võttis külalise lahkelt vastu, pakkus kohvi ja suunas noorukese kirjanikuhakatise toimetuse pikale pingile istuma ning vaatas lootusrikkalt seinal rippuvat kalendrit, mis näitas aastat 2020.  Kas see just täpselt nii oli, kes seda enam...  ja sel pole ka suuremat tähtsust, kuid olgu siis mainitud fakt, et kõik oma raamatud on Manfred Kalmsten avaldanud k