Mööda netti

  Clifford D. Simak. Nagu õieke väljal. Tõlkinud Ralf Toming. Eesti Raamat. 1975. 240 lk. Ühes väikses Ameerika linnas juhtus midagi väga imelikku. Kui Bredshaw Carter, kohe-kohe pankrotti minev maakler tahab sõita suvehommikul maale, põrkab ta autoga vastu nähtamatut müüri, kuid imekombel jääb ellu. Tuleb välja, et kogu Mellville nimeline väikelinn on kupli all, millest ükski elusolend ei saa sisse ega välja minna. Jah, asula on tsivilisatsioonist ära lõigatud, mõistagi saabub peagi paanika, sest asja taga on tulnukad, kes on võtnud purpurpunaste lillede välimuse. Mida nad soovivad, kust tulevad, kas kujutavad endast ohtu - küsimusi on rohkem kui vastuseid ja eks üht-teist saab selgemaks, aga mis nüüd sellest, jäägu teistele ka midagi avastada. Arusaadavalt ei ole siin ainult kohtumine võõraga, samuti on siin väikelinna hubast atmosfääri, Carteri sirgumise lugu, värvikaid kõrvaltegelasi, kui ka ajastule omast tuumasõja hoiatust (romaan ilmus 1965) ja kodanliku ühiskonna kitsaskoh...

  M. Wollstonecraft Shelley. Frankenstein. Tõlkinud Boris Kabur. Eesti Raamat. 1984. 176 lk. See on üks sünge ja kurb raamat, mida vist teavad isegi need, kes seda kunagi lugenud pole. Jutt on siis teadlasest, kes laboris valmistab inimesesarnase olendi, äratab tolle ellu ja samas hülgab, kui avastab, et too on ehmatavalt jubeda välimusega. Nii tuleb tol koletisel hakata maailma iseseisvalt avastama, kuid katsed luua kontake inimestega lõppevad pettumistega ja ühel päeval hakkab temas väljapääsu otsima raevukas kättemaks. Olin millegipärast varem arvamusel, et Frankenstein on see koletis, aga temal polnudki nime, kord oli ta saatan, siis deemon jne. Victor Frankenstein oli hoopis see hulljulge teadlane, kes sihikindlalt oma eesmärkide poole liikus. Ja õhukese raamatu kohta on siin romaani piisavalt. Eetiline probleem - looja vastutus oma loomingu ees, selle nimel tasus autoril vaeva näha. Nagu Astrid Kaburi järelsõnast lugeda saab, nihutas autor piire võrreldes varasemaga, mis teh...

  Andres Oja. Väikesed imed, suured imelised ja kõige rokenrollimad mehed. Tänapäev. 2022. 184 lk. Ka kolmandas raamatus ei jää Andres Ojal üle muud, kui rääkida muusikast, meenutada möödunut ning vaadata optimistlikult tulevikku. Kui esimene osa "Tsepeliini triumf" (2016) oli eesti bändide ülevaatus 70ndatest ja teine osa "Trammiga Moskvasse" (2018) keskendus ta enda üleelamistele Venemaa ringreisidel erinvate ansamblitega 80ndatel, siis viimane raamat on jälle natuke erinev, aga osalt kattuv eelnevatega. Lugejana ootasin küll, et nüüd jõutakse kronoloogilselt 1990ndatesse, aga päris nii see kohe ei olnud. Hakatuseks antakse põgus ülevaade, kuidas nõukaaeg pärssis igasugust vabadust, mille alla ka muusika loomine ja mängimine kuulub, et siis sujuvalt minna edasi. Kõik see, mis oli läänes juba olemas, jõudis siiamaile ikka viivitusega, aga parem hilja kui mitte kunagi. Üllatavalt vähe leheruumi on autoril jagunud oma kõige lähematele. Perekonnast tuleb juttu vaid mi...

  Andres Oja. Trammiga Moskvasse. Tänapäev. 2018. 232 lk. Oma teises raamatus kirjutab Andres Oja taas sellest, mis hingele kõige lähedasem ehk muusikast. Sedapuhku jõutakse 1980ndatesse ja minnakse reisile suurele kodumaale, mis oli toona Nõukogude Liit. Venemaa saab läbi sõidetud risti ja põiki ja diaginaalis ka veel. Ja siinkohal tuleb täpsustada, et ei käidud mitte tuuril, nagu tänapäeval öeldakse, vaid just reisil, nagu siis oli kombeks rääkida. Aga algab raamat meenutusega, kuidas poisipõlves sai Moskvat külastatud, ning mis nipiga sinna just trammiga õnnestus minna. Et tegemist on sellise konksuga väitega, mis autorile mõnegi õlle kihlveoga on toonud, siis jääb minust see välja rääkimata ja teistele avastada. Eesti bändidest, kes Venemaal käisid, olen üht-teist kuulnud, aga seda, et Andres Oja alustas oma ringreise Vello Orumetsa ansamblis Erfia, oli küll raske uskuda. Peale Orumetsa tuli juba Vitamiin, millest hiljem sai Monarh, kuni Oja lahkus ja liitus Kolumbus Krisiga, ...

  Andres Oja. Tsepeliini triumf. Tänapäev. 2016. 304 lk. Tuntud raadiohääl ja muusik on siia kaante vahele kogunud toreda kimbu mälestusi ja kroonikat sellest, mis toimus eesti muusikas 1970ndatel. Kuigi see dekaad algas üsna nukrates toonides, lagunes ansambel The Beatles ning lahkus Jimi Hendrix, oli bändide tegevus siinpool raudset eesriiet üsna aktiivne. Peatükke on raamatus 31 ja sama palju ansambleid saab vähemal-rohkemal määral leheruumi, olenes see ju sellest, mis neist maha jäi, millise jälje nad klutuurilukku jätsid. Mõni kollektiiv päädis vaid asjaosaliste mälestusega, et tehti küll, aga salve ei saanud midagi, ühtki linti pole ette näidata. Mõnel teisel on jälle plaadi jagu muusikat. Kuulsamad tegijad on muidugi Ruja, mis sai oma nime A. Ehinilt ja Magnetic Band eesotsas Gunnar Grapsiga. Mõlema bändi käekäigust ja liidritest on piisavalt kirjutatud mujalgi ja õnneks leidub materjali kuulamiseks ka veebiavarustes.  Üllatav oli skaala, et kui laia mõõdupuuga koostaja...

  Oled sa (ro)bot või inimene? Martha Wells. Kõik süsteemid punases. Tõlkinud Maarika Luts. Fantaasia. 2022. 128 lk. Ameerika ulmekirjaniku Martha Wellsi (1964) lühiromaani tõlget oli ju põhjust oodata küll. Kui üks teos võidab nii Hugo, Nebula, Alexi kui ka Locuse auhinna aastal 2018, siis selles peab ikka midagi olema. Lugesin minagi... lootuses, harduses, vaikuses, aga mida ei olnud, oli vau-efekt. Iseenesest oli siin loos justkui kõik olemas, millest hea ulmejutt teha - kauge tulevik, võõras planeet, head ja pahad tegelased, aga see kõik oli kuidagi nuditud, tasalülitaud ja nii peenhäälestatud, et arvatavasti aasta pärast ma ei mäleta sellest enam mõhkugi. Mis parata, see, mida on anglo-ameerika ulmes varem tehtud, seadis ootused natuke liiga kõrgele. Aga positiivne oli, et igav ka otseselt ei hakanud. Kogu aeg oli hoog sees, tegevus käis, üks eksinud hing otsis oma kohta teiste hulgas ja lõpuks saavutas iseseisvuse. Lugemine läks ladusalt, keelepruuk tundus lihtsama killast ni...