Postitused

M. Wollstonecraft Shelley. Frankenstein.

Kujutis
  M. Wollstonecraft Shelley. Frankenstein. Tõlkinud Boris Kabur. Eesti Raamat. 1984. 176 lk. See on üks sünge ja kurb raamat, mida vist teavad isegi need, kes seda kunagi lugenud pole. Jutt on siis teadlasest, kes laboris valmistab inimesesarnase olendi, äratab tolle ellu ja samas hülgab, kui avastab, et too on ehmatavalt jubeda välimusega. Nii tuleb tol koletisel hakata maailma iseseisvalt avastama, kuid katsed luua kontake inimestega lõppevad pettumistega ja ühel päeval hakkab temas väljapääsu otsima raevukas kättemaks. Olin millegipärast varem arvamusel, et Frankenstein on see koletis, aga temal polnudki nime, kord oli ta saatan, siis deemon jne. Victor Frankenstein oli hoopis see hulljulge teadlane, kes sihikindlalt oma eesmärkide poole liikus. Ja õhukese raamatu kohta on siin romaani piisavalt. Eetiline probleem - looja vastutus oma loomingu ees, selle nimel tasus autoril vaeva näha. Nagu Astrid Kaburi järelsõnast lugeda saab, nihutas autor piire võrreldes varasemaga, mis tehtud
Postita kommentaar
Lisateave

Andres Oja. Väikesed imed, suured imelised ja kõige rokenrollimad mehed.

Kujutis
  Andres Oja. Väikesed imed, suured imelised ja kõige rokenrollimad mehed. Tänapäev. 2022. 184 lk. Ka kolmandas raamatus ei jää Andres Ojal üle muud, kui rääkida muusikast, meenutada möödunut ning vaadata optimistlikult tulevikku. Kui esimene osa "Tsepeliini triumf" (2016) oli eesti bändide ülevaatus 70ndatest ja teine osa "Trammiga Moskvasse" (2018) keskendus ta enda üleelamistele Venemaa ringreisidel erinvate ansamblitega 80ndatel, siis viimane raamat on jälle natuke erinev, aga osalt kattuv eelnevatega. Lugejana ootasin küll, et nüüd jõutakse kronoloogilselt 1990ndatesse, aga päris nii see kohe ei olnud. Hakatuseks antakse põgus ülevaade, kuidas nõukaaeg pärssis igasugust vabadust, mille alla ka muusika loomine ja mängimine kuulub, et siis sujuvalt minna edasi. Kõik see, mis oli läänes juba olemas, jõudis siiamaile ikka viivitusega, aga parem hilja kui mitte kunagi. Üllatavalt vähe leheruumi on autoril jagunud oma kõige lähematele. Perekonnast tuleb juttu vaid mi
Postita kommentaar
Lisateave

Andres Oja. Trammiga Moskvasse.

Kujutis
  Andres Oja. Trammiga Moskvasse. Tänapäev. 2018. 232 lk. Oma teises raamatus kirjutab Andres Oja taas sellest, mis hingele kõige lähedasem ehk muusikast. Sedapuhku jõutakse 1980ndatesse ja minnakse reisile suurele kodumaale, mis oli toona Nõukogude Liit. Venemaa saab läbi sõidetud risti ja põiki ja diaginaalis ka veel. Ja siinkohal tuleb täpsustada, et ei käidud mitte tuuril, nagu tänapäeval öeldakse, vaid just reisil, nagu siis oli kombeks rääkida. Aga algab raamat meenutusega, kuidas poisipõlves sai Moskvat külastatud, ning mis nipiga sinna just trammiga õnnestus minna. Et tegemist on sellise konksuga väitega, mis autorile mõnegi õlle kihlveoga on toonud, siis jääb minust see välja rääkimata ja teistele avastada. Eesti bändidest, kes Venemaal käisid, olen üht-teist kuulnud, aga seda, et Andres Oja alustas oma ringreise Vello Orumetsa ansamblis Erfia, oli küll raske uskuda. Peale Orumetsa tuli juba Vitamiin, millest hiljem sai Monarh, kuni Oja lahkus ja liitus Kolumbus Krisiga, mis
Postita kommentaar
Lisateave

Andres Oja. Tsepeliini triumf.

Kujutis
  Andres Oja. Tsepeliini triumf. Tänapäev. 2016. 304 lk. Tuntud raadiohääl ja muusik on siia kaante vahele kogunud toreda kimbu mälestusi ja kroonikat sellest, mis toimus eesti muusikas 1970ndatel. Kuigi see dekaad algas üsna nukrates toonides, lagunes ansambel The Beatles ning lahkus Jimi Hendrix, oli bändide tegevus siinpool raudset eesriiet üsna aktiivne. Peatükke on raamatus 31 ja sama palju ansambleid saab vähemal-rohkemal määral leheruumi, olenes see ju sellest, mis neist maha jäi, millise jälje nad klutuurilukku jätsid. Mõni kollektiiv päädis vaid asjaosaliste mälestusega, et tehti küll, aga salve ei saanud midagi, ühtki linti pole ette näidata. Mõnel teisel on jälle plaadi jagu muusikat. Kuulsamad tegijad on muidugi Ruja, mis sai oma nime A. Ehinilt ja Magnetic Band eesotsas Gunnar Grapsiga. Mõlema bändi käekäigust ja liidritest on piisavalt kirjutatud mujalgi ja õnneks leidub materjali kuulamiseks ka veebiavarustes.  Üllatav oli skaala, et kui laia mõõdupuuga koostaja on teema
Postita kommentaar
Lisateave

Martha Wells. Kõik süsteemid punases.

Kujutis
  Oled sa (ro)bot või inimene? Martha Wells. Kõik süsteemid punases. Tõlkinud Maarika Luts. Fantaasia. 2022. 128 lk. Ameerika ulmekirjaniku Martha Wellsi (1964) lühiromaani tõlget oli ju põhjust oodata küll. Kui üks teos võidab nii Hugo, Nebula, Alexi kui ka Locuse auhinna aastal 2018, siis selles peab ikka midagi olema. Lugesin minagi... lootuses, harduses, vaikuses, aga mida ei olnud, oli vau-efekt. Iseenesest oli siin loos justkui kõik olemas, millest hea ulmejutt teha - kauge tulevik, võõras planeet, head ja pahad tegelased, aga see kõik oli kuidagi nuditud, tasalülitaud ja nii peenhäälestatud, et arvatavasti aasta pärast ma ei mäleta sellest enam mõhkugi. Mis parata, see, mida on anglo-ameerika ulmes varem tehtud, seadis ootused natuke liiga kõrgele. Aga positiivne oli, et igav ka otseselt ei hakanud. Kogu aeg oli hoog sees, tegevus käis, üks eksinud hing otsis oma kohta teiste hulgas ja lõpuks saavutas iseseisvuse. Lugemine läks ladusalt, keelepruuk tundus lihtsama killast ning t
Postita kommentaar
Lisateave

Ursula K. Le Guin. Ilmajäetud.

Kujutis
  Ursula K. Le Guin. Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia. Tõlkinud Tatjana Peetersoo. Fantaasia. 2018. 364 lk.  Oi jah, oli see alles pähkel, aga huvitav oli ka. Ulmeromaanile kohaselt on viidud tegevus kuskile kaugele aega ja kohta, tegevus kulgeb siin tulevikus ja Maast üheteistkümne valgusaasta kaugusel asuval planeedil Urras ning selle ümber tiirleval kuul ehk Anarresel. Peategelane Shevek on füüsik, kes seisab väga olulise avastuse lävel, kuid ei saa oma tööd avaldada, sest Anarrasel ei peeta seda kuigi oluliseks. Nii proovib ta välja tulla oma tööga Urrasel, aga langeb ka seal pahatahtlike kolleegide võrku. Lühemalt ei saa seda vist ümber jutustada, aga midagi sellist seal toimub. Muidugi on siin oluline maailmade ülesehitusel, märkimisväärne osa kujutab kapitalismi ja anarhismi vastandust, samuti on tähelepanu pööratud feminismile. Mitmekihiline teos, vaata kummast otsast tahad. Aga kuskile ideaalsesse ühiskonda veel välja ei jõuta, võib-olla mõnes teises raamatus... Kuulub ju
Postita kommentaar
Lisateave

Tuumahiid 5

Kujutis
  Tuumahid 5: Fusioon Koostanud Joel Jans, Maniakkide tänav, Triin Loide ja Jüri Kallas. Lummur OÜ. 2020. 272 lk. Näikse, et Eesti ulmes on head ajad. Algupärast kraami ilmub nii veebis, paberil kui podcastis kuulamiseks. Võrguajakirja Reaktor sabas ilmuvaid jutte on varem avaldatud juba tükki neli kogumikku, see on seni viies ja viimane. Jutte on siin kümnelt autorilt kümme, ilmunud 2018-2019, kaanepilt Meelis Krošetskinilt ja toimetanud Kristjan-Jaak Rätsep. Pealkirjas mainitud sõna fusioon tähendab liitumist, ühtesulamist, ja eks siia on ikka väga eriilmelist ulmet kokku köidetud küll. Lugesin paari päevaga raamatu läbi, esmamuljed said sellised. Marika Piip . "Üksi" on kerge õudussugemega jutt, milles lugeja kohtub kummitus(t)ega. Põhja-Norras Barentsi mere ääres asuv kalatööstus on aastaid tagasi hüljatud, lähedal asuv küla täitub ainult suviti turismi hooajal. Kohaliku väikese kohvik-hotelli peremees peab lahkuma, kuid ta leiab endale asendaja, kelleks ongi loo minajutu
Postita kommentaar
Lisateave