Postitused

Henn-Kaarel Hellat. Naiste Maailm.

Kujutis
  Henn-Kaarel Hellat. Naiste Maailm 1. ja 2. osa. Eesti Raamat. 1976. 1978. Kokku 416 lk.   Juba mitu aastat lükkasin selle raamatu lugemist edasi, no ei tule tuhin peale, tee mis tahad. Kuskilt arvustusest jäi meelde, et ega ta nüüd kõige mõnusam lugemine ei olnud jne, aga hinnang on selline asi, mis jääb alati subjektiivseks, ja kas lugemine peabki alati mugav olema... Olgu, kuidas on, kätte võtsin, läbi lugesin ja väljakutsesse saab nüüd linnukese kirja.   Naiste Maailm viib lugeja tulevikku, kui planeedil Rendon toimuvad parasjagu   muutused . Seal valitseb iseäralik ühiskond,  juhtimise on üle võtnud naised, vähemusse jäänud mehed  (500 naise kohta on üks mees) elavad Meeste Saartel. Esimene osa räägib paaritusrituaalist Armastuse Villas, millele järgneb Armastuse Kohus, teine raamat on ühe ajakirjaniku päevikuvormis ülevaade nn pahalase tagaajamisest.   Loodan, et see raamat ikka jääb meelde kui midagi erilist ja harvaesinevat. Lugemist ei kahetse, aga soovitada küll
Postita kommentaar
Lisateave

Eesti ulme antoloogia

Kujutis
  Eesti ulme antoloogia Koostanud Raul Sulbi. Varrak. 2002. 656 lk.   Mõni raamat on selline, mille võib avastada pelgalt teiste lugejate soovituse peale. Nt seda raamatut on facebooki LV grupis kunagi maininud Jüri Kallas ja Piia Salundi, huvi tekitamiseks mulle sellest piisas. Sulbi on kirjutanud, nagu tal kombeks on, korraliku eessõna koos ajaloolise tagasivaatega ulmele Eestis. Kohe algul antakse väike ülevaade, mis alustel siia jutud on valitud, nii saab teada, et on olemas žanriulme ja piiripealne ulme, viimase alla kuulub siis sürrealism, maagiline realism jne. Jutud on valitud mõstagi žanriulmest, esmailmumise ajavahemik langeb aastatele 1985-2000, autoreid on neliteist ja tekste kokku 34. Ma küll väga palju jutukogusid ei loe lugenud, aga nii mitmepalgelist ja erineva stiiliga antoloogiat pole mul varem õnnestunud lugeda. Selge see, et mitmed autorid on saanud mõjutusi angloameerika juttudest, kuid samas on tase ka üsna ebaühtlane. Kas just kõige nõrgemad, aga lood,
Postita kommentaar
Lisateave

H. G. Wells. Mister Skelmersdale haldjamaal.

Kujutis
  H. G. Wells. Mister Skelmersdale haldjamaal. Tlk Eva Luts ning Jana Peetersoo. Fantaasia. 2002. 120 lk.   Peamiselt romaanidega ajalukku läinud Welss jõudis muude tegemiste kõrvalt kirjutada ka lühijutte. Nii on siia novellivalimikku tõlgitud kuus pala ilmunud juba aastail 1897-1906. Kui nüüd päris aus olla, kuidas siis muidu üldse saama, pean tunnistama, et ilma selle väljakutseta oleks see raamat mul lugemata jäänudki. Nii lohisevat pealkirja ei ole ikka ammu nähtud, no anna kannatust, eks ole. Nagu tavaks on saanud, pannakse pealkiri ikka ühe raamatus esineva tipploo järgi. Nimilugu oli siin paraku küll kõige ebaõnnestunum, jutt oli ühest tossikesest, kes ei saanud ise ka aru, kumba naist ta siis ikka rohkem ihaldab, no jah, valijale jäävad valjad. Aga jah, mis ma öelda tahtsingi, et siis pealkiri oleks võinud olla kas või eelviimase jutu nimi „Uks müüris“. See oli ka üks täitsa asjalik fantasy jutt, kus ainult sõrmeotsaga näidati seda teist, uksetagust võlumaailma, ja
Postita kommentaar
Lisateave

H. G. Wells. Doktor Moreau saar.

Kujutis
  H. G. Wells. Doktor Moreau saar. Tlk Urmas Tõnisson. Umara. 1995. 112 lk.   Laevahuku üle elanud Edward Prendick räägib loo oma pääsemisest, kuhu ta sattus ja mida koges. Too nimetu saar, kuhu õnnega pooleks jõutakse, on aga varjupaik, kus tegutseb salapärane dr Moreau. Kui päev päevalt selguvad selle koletu eksperimendi tagamaad, mille keerisest Predick end hiljem avastab, ei pea ta saarele sattumist enam kuigi lohutavaks väljavaateks. Kuna edasised sündmused on juba niigi aimatavad, siis ma ümberjutustamisele arusaadavalt rohkem sõnu ei hakka kulutama. Pealegi, eks seda ole kõik lugenud ka nagunii.   Midagi sellist ei oleks Wellsi oodanud, üllatusin. Katsed meditsiini valdkonnas, mida viivad läbi peast põrunud professorid kipuvad ikka olema õõvastavad. Isegi Pavlovil keelati katsed koertega. Kuid siin ei hakanud see jubedus kahjuks tööle minu peal. Õudus on üldse selline kraam, mille „parim enne“ saab kole kiiresti läbi, jääb kuskile oma aega. Raamat ilmus ka juba 1898.
Postita kommentaar
Lisateave

H. G. Wells. Nähtamatu.

Kujutis
  H. G. Wells. Nähtamatu Tlk Ülo Poots. Eesti Päevaleht. 2008. 160 lk.   Ka see romaan kuulub Wellsi loomingu paremiku hulka. Räägib tema mehest, kes tegi ennekuulmatu teadusliku avastuse – muutis end nähtamatuks. Griffin oli lootustandev teadlane, vähemalt nii ta arvas ise. Kuna ametlikult ei õnnestunud tal uue avastuse kallal töötada, tuli edasi jätkata iseseisvalt, omal käel. Jõudnud katsetustega lõppfaasi… selle koha pealt raamat alles algab. Niisiis, oli külm ja tormine õhtu, kui võõrastemajja „Tõld ja Hobused“  saabus veider külaline. Ta oli üleni riidesse mässitud, tekitas võõristust, kuid maksis heldelt. Järgnevalt haaravad sündmused otse ettearvamatu pöörde, millest ma siin pikemalt ei hakka rääkima, sest minu küündimatu kirjaoskus ei suudaks seda piisavalt hästi edasi anda.   Kuuldavasti on sellest raamatust tehtud mitu filmi, aga mulle ei meenu küll ükski, mida oleksin näinud. Raamatu esimene pool tõi natuke meelde telelavastust „Üle linna Vinski“, kuid teine pool raamatust
Postita kommentaar
Lisateave

H. G. Wells. Ajamasin. Maailmade sõda.

Kujutis
  H. G. Wells. Ajamasin. Maailmade sõda. Tlk Kalevi Kvell. Eesti Raamat. 1995. 248 lk.   Kaks romaani oma tuntud headuses, ka nii võib seda raamatut iseloomustada, miks mitte. See on ikkagi Wells! Eks leiutajaid-katsetajaid trehvab igal maal, olgu selleks siis praktilised katsetajad või nood sulesepad, kes ikka „päris“ tööd ei tee. Kohe meenub, et siinmailgi tegutses kunagi Jaan Tatikas, kes soovis hakata paekivist tailiha tegema, aga läks, nagu läks. Kaugel Inglismaal elas aga tegelane, kel olid palju suuremad ambitsioonid. Tema ehitas valmis masina, millega sai liikuda ajas. Mõeldud – tehtud. Ühe pealtkuulaja muljeid Ajaränduri visiidist tulevikku, aastasse 802 701 siit lugeda saingi.   Endiselt usaldan järelsõnu, loen neid ja, mis siis salata, vaikimisi nõustun. Lugesin välja, et tegemist on küll ulmeromaanidega, kuid ulme ise – kõik see üleloomulik, mis selle sõnaga seostub – oli autorile kõrvaline element. Tema jaoks oli ulme ainult vahend, mitte eesmärk. Nii et see tu
Postita kommentaar
Lisateave

H. G. Wells. Võlupood.

Kujutis
  H. G. Wells. Võlupood. Tlk Aleksander Zirnask. Perioodika. 1966. 66 lk. Üks kena komme, mida aeg-ajalt järgitakse, on kirjanike avaldamine nende juubeli puhul. Olgu siis lugeja poolt vaadates tegemist esmatutvumise või taasavastamisega, tänusõnu väärib ettevõtmine nii ehk naa. Loomingu Raamatukogu on juba kahel korral avaldanud tuntud inglise kirjaniku Herbert George Wellsi (1866 – 1946) tekste. Viimati ilmus reisikiri „Venemaa pimeduses“ (2017), kui autori sünnist oli äsja möödunud 150. aastat, ja 1966.aastal, kui tähistati Wellsi ümmargust juubelit, avaldati seesinane valimik ulmejutte. Kokku on siin brošüüri mõõtu vihus neli lugu ehk jutustust, nagu eessõnas märgitakse. Sünniaega tähistab neil aasta 1900, mis tähendab, et tegemist on autori nooruspõlve uljameelsuse puhangutega. Ja õige ta on, sellist lähenemist toetan kahe käega, kui ikka mõte lendab, sulg püsib viisakalt peos, pole vaja küünalt vaka all hoida. Wellsi kasuks räägib veel asjaolu, et tol kaugel ajal oli uudismaa üle
Postita kommentaar
Lisateave