Mööda netti

  Sirvisin põgusalt ka seda ulmeajakirja, leidsin päris mitu juttu, millest lühidalt allpool. H. G. Wells. "Läbi akna".  Bailey on invaliid, ta jalad on sidemeis nagu muumial ning tema päevad mööduvad tugitoolis istudes jälgides akast väljas toimuvat. Maja juurest voolab mööda tiheda liiklusega jõgi, nädala pärast on kõik laevad Bailey`le juba teada. Kord hommikul märkab ta kaldal toimuvat inimjahti, kui ühelt laevalt maha karanud malailast ajavad taga kolm meest. Põgenik jõuab Bailey rõdule ronida ning hoida hirmu all ka majapidajannat. Meenutas natuke huckleberry-finniliku maailma, sestap paigutasin jutu kuhugi Ameerika lõuna osariikidesse paar sajandit tagasi, aga eks see ole rohkem lugeja vaba valik, kuhu ta loo mõttes asetab. Arvasin küll, et tegemist võiks olla katkendiga mõnest suuremast loost, aga vist ei ole. Mis juhtus Bailey`ga, et ta invaliid oli? Mispärast malailast taga aeti? Need asjad jäävad lahti rääkimata. Aga õuduse poole pealt... hirmu ei tekitanud, pigem ...

Mujal maailmas on see tavaline asi, et ilmub ulmeajakirju, võib isegi öelda, et see on iseenesestmõistetav, asjade loomulik käik. Kui tuua näide, siis esimesena tuleb meelde ajakiri Galaxy Science Fiction (alates aastast 1950), kuid neid oli muidugi veel, mõned on lõpetanud ilmumise, mõni veel ilmub, mõni on kolinud internetti. Kuid Eesti kitsastes oludes võis ulmeajakirja lettidele jõudmine olla midagi täiesti ootamatut. Samas ega see tühja koha peale ei tekkinud, oli kunagi ajakiri Pioneeri, millest sai hiljem Põhjanael ja sealt kasvas välja Mardus. Ja kui nüüd nimetada üks nimi, kes selle eest hea seisis, siis on see mõistagi Mario Kivistik, just tema jõudis olla nii toimetaja, autor kui ka tõlkija. Neid esimesi numbreid enam palju liikvel ei ole, olid nad ju trükitud ajalehe paberile, üsna õhukesed (30lk), kvaliteedilt veel veidi rabedad, need pildid, eks ole. Kuid kolm tükki mulle silma jäid oksjonilt ja nii nad mu lugemislauale jõudsid. Proovin järgnevalt jutud järjekorras ära m...

  Reaktor on varsti juba 15 aastat veebis ilmuv eesti ulmeajakiri, jõudumööda olen seda üritanud lugeda, viimased paar aastat vahelduva eduga järjekindlalt. Tavaliselt sirvin algul artikid läbi ja hiljem, kui aega rohkem on, vaatan jutusaba üle, vahel kiikan arhiivi. 2025 aastast lugesin umbes esimese poolaasta jutud ära, aga nüüd ei suuda neist meenutada küll ühtegi, tule taevas... No mõni detail või fragment siit-sealt ehk meenub, aga see on ka kõik, ja ausalt öeldes teeb see natuke nõutuks. Mõtlesin, et see aasta proovin teistmoodi, teen märkmed loetust blogisse, eks Maarja Kruusmets teeb samuti, aga tema on rohkem kriitik, mina pigem tavalugeja. Ja kui need juba blokki kord saavad, siis on kergem kas või Stalkerite jagamise aegu neid uuesti üle lapata või nii.  2026 aasta jaanuari numbris oli mu esimene loetud jutt Krista Logbergi "Nimor" . Oma märkmetes panin selle loo alapealkirjaks "Luhtunud missioon". Jutu peategelane on Juhan Allikas, kes tegi IIMS ajal kah...

  Pierre Boulle. Ahvide planeet. Prantsuse keelest tõlkinud Lennart Meri. Eesti Raamat. 1973. 140 lk. Üks kummaline raamat, mida oli raske käest panna, sest kogu aeg tahtsin teada, mis nüüd edasi saab ja mida nad järgmiseks teevad. Iseenesest süžee ei ole keeruline, see vana skeem "sinna ja tagasi" on täitsa ladusalt, kenasti ja väljapeetult lahti kirjutatud, tõlgitud ning toimetatud samuti. Lugu kulgeb sedapuhku kauges tulevikus aastal 2500, kui kolm prantslast sõidavad ruumilaevaga avastama kauget planeeti Soror. Kohale Jõudes selgus kurb tõsiasi, et ahvid on võtnud üle inimese koha ja need õnnetud inimesed, kes veel elus püsivad, elavad ahvi kombel metsas, neile peetakse isegi jahti. Peategelane, Ulysse Merou, langeb küll gorillade kätte vangi, kuid pika ja hoolika tööga õnnestub tal vabadusse pääseda, mingi positsioon saavutada ja ahvidega suhelda kui võrdne võrdsega.  Mõneti oli seda raamatut raske lugeda, sest pidevalt tikkus peale tahtmine seda nägemust pidada allegoor...

 Pavel Bagrjak. Kes. See Pavel Bagrjaki seiklusjutt ilmus Hans Luige tõlkes Noorte Hääles 13 osalise järjena juba aastal 1966. Tegemist on teadusliku fantastika palaga,  mida esitletakse kriminaaljutu elementidega. Frederick Chester, tuntud kui agar ajalehereporter kutsutakse öösel instituuti tegema esikaanelugu mõrvast. Kuulus füüsikadoktor, uue avastuse lävele jõudmas Edward Miller on tapetud püstolilasuga, aga kurjategijat pole tabatud. Öövalvur väidab, et nägi teadlast kabinetist küll lahkumas, kuid laip lamab endiselt põrandal. Vastu hommikut saab ajakirjanik loo purki, fotograafilt pildid ja kõik näikse hästi minevat... ent lugu lehes ei ilmu. Ülemus soovitab Fredil juhtunu unustada ja sõita puhkusele, ka asja uurinud vaneminspektor David Hard annab ajakirjanikule nõu jätta see urgitsemine, kuid tõde tuleb päevavalgele tuua või muidu. Omaalgatuslik nuuskimine viib Fredi tõe jälile, mis on palju hullem, kui oleks oodata julgenud. Pöörased katsed laboris andsid tulemuseks ...

  Kurt Vonnegut JR. Harrison Bergeron. Aastaks 2081 tahetakse võrdustamisega olla seal maal, et keegi pole kellegist targem ilusam ega osavam. Kes liiga palju mõtleb, sellele pannakas kõrva vaimse kammitsemise raadio, mis tekitab iga paarikümne sekundi järel peas kohutavat müra, et mõtted laiali pillutada. Ja nagu sellest veel vähe oleks, tuleb kaelas kanda raskuseid, nt baleriinidel on ees maskid, et nad ei oleks teisest ilusamad jne. Ühesõnaga, tehtud kommunismi surutakse peale, kogu ühiskonda juhib ainuisikuliselt ülemvõrdustaja Diana Moon Clampers.  Selles maailmas elab siis abielupaar Geroge ja Hazel Bergeron, mees on kammitsais ja ei saa millegi üle pikemalt mõelda, naine on lihtsalt juhmivõitu tegelane, kel ei ole küll ühtki kammitsat, aga ta ei vaja ka neid, sest tema mälu on ülilühike. Mis põhjusel naine sellise peetusega on, jutust välja ei tule. Kuid nende 14 aastane poeg Harrison Bergeron on see eest väge ja võimu täis, mistap ta viiakse kinnipidamisasutusse. Ootam...