Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2021 postitused

Herman Sergo. Kauge tule kuma.

Kujutis
 Herman Sergo. Kauge tule kuma. Eesti Raamat. 1975. 142 lk. Imestan, et ma seda raamatut varem pole lugenud. Vastus on ilmselt kaanekujunduses, midagi nii märkamatut ei ole ma ammu märganud. Olen kunagi "Võta kaasa" riiulist tema koju vedinud, raamatukogu tempel - maha kantud - ka sees ja puha, sedasi ta oma järge siis ootas. Kuid kaane järgi midagi otsustada on keeruline. Vanade raamatute puhul kehtib pigem reegel: mida kapsam, seda parem. Seesinane eksemplar oli juba nii hatune väljanägemiselt, et laenasin isegi pildi veebiavarustest. Tänu ühele heale inimesele Lugemise väljakutse grupist sain teada, et raamatul on ka ümbriskaaned originaalis olemas. Otsisin ja leidsin siis algupärase pildi, taaskord veebist, autentsus eelkõige. Ahh! Sergo on Sergo ehk Kirjanik suurtähega. Siin raamatus on lugu, mida võib vabalt pidada elulooks. Lugedes saab kaasa elada, kuidas ühest poisist sirgub mees. August Värt sündis ja kasvas Hiiumaal, kus merega kokkupuude lausa vältimatu. Muidugi e

Joel Jans. Tondilatern.

Kujutis
    Joel Jans. Tondilatern.                                                                                               Lummur. 2019. 262 lk.   Lõuna - Eesti on kummaline kant. Mäed on seal kõrgemad ja järvi leidub rohkem kui mujal vabariigis, üldse tundub kogu loodus kuidagi lopsakam olevat kui mujal vabariigis. Kummaline on ka lugu, millest räägib „Tondilatern“. Elvas elab täiesti tavaline gümnasist Rajar, kes hakkab nägema unenägusid kellestki-millestki võõrast. Samal ajal tuleb kooli uus tüdruk Siiri. Noored muidugi kohtuvad, sõbrunevad, tülitsevad ja lepivad, nagu see ikka käib. Aga üks tülikas võõrliik kosmosest üritab kohalikke ära tinistada. Sissetungijatele vastu astumiseks tuleb ühendada väed, mida ka tehakse, üritusse sekkub lausa kaitseliit. Asi läks isegi nii kaugele, et oli stseene, mille kohta võib juba öelda, et küll seal tehti piu ja küll seal tehti pau.   Põnevust ja seikluslikkust, mida ühe noorteka jaoks vaja on, oli siin küll piisavalt. Kui midagi ole

Marek Tihhonov. Maailmalõpu päevik.

Kujutis
  Marek Tihhonov. Maailmalõpu päevik. Fantaasia. 2020. 124 lk. Täitsa kobeda apokalüptilise lühiromaani on avaldanud Marek Tihhonov. Tema jutus algab kõik halvasti ja läheb aina hullemaks. Aastal 2020 lahvatanud viirusepuhangule järgneb veel mitu lainet, mis pühivad oma teelt nii loomad kui inimesed. Vähesed ellujäänud suudavad siiski hakkama saada, kuid lihtne see olema ei saa. Peategelane, kelle nimi jääb paraku saladuseks, peab päevikut, mida lugedes saab selle teekonna uuesti läbi käia.   Lugemismulje oli   kuidagi… äraspidine, loksutav, nagu sõidaks väikese kummipaadiga mandrilt Osmussaarele. Vahepeal on meri tüünelt sile ja siis lööb lainetama, lugedes tekkis pinget ja siis anti jälle rahustavat sisekaemust. Üldiselt tekitas raamat masendava meeleolu, millele lõpus anti siiski positiivne vint juurde. Lahendus leiti ka viiruse puhangule, mis võiks ju olla lausa deus ex machina, kui see ei oleks ulme, mida ta ometi on. Kõige rohkem vaevlesin lugedes aga sellega, et see sunni

Robert Silverberg. Kogutud teosed.

Kujutis
  Robert Silverberg. Kogutud teosed.                                                                        1. „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia, 2016. 2. „Öösse kaduv tee“. Fantaasia, 2016. 3. „Märkmeid eel-dünastilisest ajastust“. Fantaasia, 2018. Koostanud Raul Sulbi. Tlk Priit Kenkmann, Martin Kirotar,Tatjana Peetersoo,  Raul Sulbi,Jaana Talja,Hannes Talja,Juhan Habicht, Külli Seppa ja Maria Reile.  (272+344+382=998lk) Kas kirjanikuks olemise ja pikaealisuse vahel on mingi seos, sellele ühest vastust ilmselt ei ole. Mõni autor võib end juba noorena läbi põletada, teine alles keskeas alustab, kõik on suhteline. Fakt on aga see, et Robert Silverberg (s. 1935) on vahelduva eduga kirjutamisele pühendunud üle kuuekümne aasta. Selle ajaga on ta kirjutanud, nagu ta ise arvab, umbes 25 miljonit sõna. Oma karjääri alustas ta ulmejuttudega, liikus edasi erootiliste lühiromaanide juurde ning samuti on tema sulest ilmunud populaarteaduslikke raamatuid ajaloo vallast. Hoiatan konservatiivsemat l

Raevu päevad 2

Kujutis
  Raevu päevad 2.  Tõlkinud ja koostanud Veiko Belials.  Fantaasia. 2020. 256 lk.   Oli parasjagu pime ja pilvine õhtu, ja et olin üksinda kodus, hakkasin lugema raamatut. Kogumik vene ulmet lühijuttudes tundus olevat just midagi sellist, mis võiks paslikku ajaviidet pakkuda, seda enam, et Veiko Belialsi nimi on nagunii kindla peale minek. Tagantjärele võin öelda, et üldjoontes suutis raamat oma eesmärgi täita, põhjust nurisemiseks väga ei täheldanud. Guugeldasin ka teiste arvamused välja (Loterii blogi, kaks arvustust leidsin Facebooki Lugemise väljakutse grupist) ning selgus, et olen nendega enam-vähem samal arvamusel, samas on nad juba olulise öelnud, nii et  palju siin enam lisada ei ole.   Fakti konstateerimise huvides mainin siis ära, et „Raevu päevad 2“ on järg, mille esimene osa ilmus aastal 2019. Kes ei ole kumbagi veel lugenud, soovitan alustada esimesest osast, nii saab juba sealt hamba verele. Siin kogumikus on kokku kümme lugu üheteistkümnelt autorilt, nendest seitsme jutu