Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2023 postitused

2023

Kujutis
Aastal 2023 lugesin 32 raamatut, mis tegi kokku 8804 lk. Eks seda vähe on, aga need on siis need, millest postitus sai tehtud. Ühtegi väljakutset lõpuni ei teinud, kuigi ühe ulmeraamatu fortuuna aitas välja valida. Põhiliselt saigi ulmet loetud, sekka natuke nõukaaegset kraami ka, sest vaheldust on ju vaja. Kui miskit meelde on jäänud eredamalt siis on selleks kevadel loetud Clarke "Tähed ja linn", üks üsna pöörane ulmekas. Eesti autorite puhul... võib-olla on põlvkonnavahetusest ulmes veel vara rääkida ja ega otsest vajadust ka pole, aga nt "Täheaeg 22" justkui lootust annab selles suunas. Ja teisal, kirjastus Gururaamat pakkus oma Ulmeguru sarjaga häid hetki. Kir Bulõtšovi "Professor Kozarini kroon" ja "Minu isa luulud" olid igati väärt lugemised. Eraldi raamatutena tasuks veel nimetada M. Kalmsteni jutukogu "Götterdämmerung" ja Meelis Krafti "Tiuhkamäe" esimest osa.  Samuti on suur üllatus Joel Jansi "Rõngu roimade&quo

Joel Jans. Rõngu Roimad.

Kujutis
  Joel Jans. Rõngu Roimad. Lummur. 2023. 174 lk. Tuleb tunnistada, et täitsa lahedat lugemist leidsin siit kaante vahelt. Uue sarja teises raamatus "Rõngu roimad" on siis kolm krimijutustust, mille sündmustik leiab aset 19 sajandi alguse Lõuna-Eestis. Kõiki jutte seob ühine peategelane, Rõngu pastor Alexander Magnus Karl Lenz, kel tuli hakata lahendama pealtnäha võikaid surmajuhtumeid. Roimad saavad lahendatud, kurjamid oma teenitud karistuse ja lugeja jääb pärast viimast lugu mõtlema, et mis siis ikka edasi sai selle va Gertrudiga, mitte et ma millelegi vihjaks, aga järje võimalus on seal loos täitsa olemas. On äraütlemata tore, et see raamat on hästi vastu võetud, esimesena meenuvad Marko ja Tilda arvustused, Jüri oma ka ja eks neid on veel. Olen nendega nõus, et Joel on teinud kvaliteedis tubli sammu edasi. Ega need varasemad ulmekad polnud ka just viimane ešelon, aga ikka tikkus neid lugedes pähe mõte, et jaa, aga see sihtgrupp on ju eelkõige nooruke lugejaskond, põhikool

Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused.

Kujutis
  Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused. Fantaasia. 2023. 256 lk. Viimasest ulmejutu võistlusest võttis osa 59 teksti, esimesed kümme paremat, mis žürii välja valis on nüüd kaante vahel ja trükis välja antud. Nagu ikka, leidus nii tuttavaid kui võõraid nimesid, häid ja pisut vähem häid tekste, kuid üldiselt on tase täitsa viisakas. Plaanisin lugemist alustada tagantpoolt ja liikuda järjest alguse suunas, aga et  Manfred Kalmsteni  lugu "Igaviku väravale" oli alles loetud, sestap jätsin selle vahele. Oli meeles jah, et see on täitsa loetav lugu ühe tüdruku (Narda) eneseotsingutest, võluvõimete saamisest kuskil kaugel ja külmas Põhjalas, aga samas olen nõus Häli Kivisilla arvamusega saatesõnas, et see võiks olla esimene peatükk romaanile. Täitsa toredat üllatust pakkusid lühijuttude autorid. Kolm neid siin on ja otsa tegi lahti jutuga "Vikatimees"  Lüüli Suuk . Tema jutu teema annab ehk koondada sõnasse armastus. Just, kes siis veel kui mitte noor naisterahvas sobiks sell

Manfred Kalmsten. Götterdämmerung.

Kujutis
  Manfred Kalmsten. Götterdämmerung. Fantaasia. 2023. 270 lk. Oli pime ja tuuline sügisõhtu ning kesklinnas asuvas toimetuses võttis maad vaikus. Isegi ületunde harrastav jässakas vabakutseline valvekriitik, Kibu Vits, kes muidu sirvis lugejakirju, oli läinud. Juba lõuna ajal teatas punapäine sekretärinna, Õie Lill, et tal on kodus veeavarii, ja nii nad siis, ühes kaasa võetud veinipudeliga lahkusid. Üksi peatoimetaja oli veel sel hilisel tunnil kohal, kui korraga kõlas nõudlik koputus ja ukse vahelt litsus end sisse kärsituvõitu nooruke autor, hõlma all avaldamist ootav käsikiri, ise näost sama sünge kui see saatuslik õhtu. Võõrustaja võttis külalise lahkelt vastu, pakkus kohvi ja suunas noorukese kirjanikuhakatise toimetuse pikale pingile istuma ning vaatas lootusrikkalt seinal rippuvat kalendrit, mis näitas aastat 2020.  Kas see just täpselt nii oli, kes seda enam...  ja sel pole ka suuremat tähtsust, kuid olgu siis mainitud fakt, et kõik oma raamatud on Manfred Kalmsten avaldanud k

Täheaeg 21, Tuhapilve sajandil.

Kujutis
  Täheaeg 21, Tuhapilve sajandil. Tõlkinud Jaana Talja ning Martin Kirotar. Koostaja Raul Sulbi. Fantaasia. 2023. 192 lk. "Mind kotib loodus" - on keegi paberkotile suurelt trükkinud, täna avastasin, kui asju autosse tõstsin, ja olin suisa üllatunud. Kuid veel parema lugemiselamuse sain hiljuti ühe ulmeantoloogia kaante vahelt. "Tuhapilve sajandil" koondab kokku 12 teksti meilt ja mujalt, mis pühendet kliimamuutustele. Midagi uut ju selles ei ole, veeuputusest räägiti juba biiblis, aga et ulme, siis ikka proovisin lugeda. Kuidas nüüd viisakalt ent ausalt öelda, kvalitatiivne joon läks täpselt keskelt ehk kuus lugu olid ikka üsna head, aga teised kuus läksid minust sujuvalt kaarega mööda. Mainida siin sõna "hea" on siiski kirja pandud mööndustega, teema(d) ise ei ole ju sugugi head, pigem kisuvad sinna süngema tuleviku poole. Aga alustades siis kodumaiste autoritega, täitsa huvitavat lugemist pakkus Jaagup Mahkra jutuga  "Šeikide maal" . Üks vene

Meelis Kraft. Tiuhkamäe.

Kujutis
  Meelis Kraft. Tiuhkamäe. Sooroheline. 2022. 288 lk. See on hea raamat, võtad kätte, sirvid siit, sirvid sealt, hakkad algusest lugema ja enne pidama ei saa, kui lõpp on käes ning siis avastad, et oota, tahaks ikka veel. Vähemalt mul nii juhtus. Autori nimi ei tohiks võõras olla, ilmunud on tal varem üks jutukogu "Saared" (2020) ja romaan "Veealused" (2021). Olen neid kunagi lugenud ja korralikud sooritused olid kõik, eks mõned jutud on tal veel kuskil pilla-palla laiali, nii et tegus mees see Meelis .  "Tiuhkamäe" alapealkirjaga paranormaalne noorteromaan oli juba esimesel nägemisel selline paras pilgupüüdja. Kuskilt on meelde jäänud,et kaanepildi tegemisel olla kasutatud AI abi, eks ole, miks ka mitte. Ja lugemisest... Aga noortekatega on mul jälle nii, et viimane loetu oli "Pal-Tänava poisid", no selle kõrval oli nagu öö ja päev. Siin on siis teismeline Sara, kes otsib vaikust ja rahu ja iseend ja poisssõpra. Linnast ta seda loomulikult ei le

Miikael Jekimov. Celestaali varjud.

Kujutis
  Miikael Jekimov. Celestaali varjud. Fantaasia. 2023. 324 lk. Aasta algul ilmus Miikael Jekimovil Väikese Hipi Fondi abiga kaheksat ulmejuttu sisaldav debüütkogumik Celestaali varjud. Päris võõras see autori nimi mulle ei ole, kunagi olen ühe jutu temalt lugenud, aga ega ma tema tausta kohta nüüd küll midagi suuremat ei teadnud. Guugeldades leidsin Triin Loide tehtud intervjuu, kus küsimusele "Kes sa oled?", vastab Jekimov nii: "Isa poolt eestlane, ema poolt korealane, olen kogu elu Annelinna kivimüüre esindanud. Erialalt olen rahvaluuleteadlane, eks tuleneb sellest, et just lood-jutud on alati läinud hinge ning soovin nende tähendust mõista. Töötasin pikalt keeltekoolis inglise keele õpetajana, nüüd olen Mänguasjamuuseumis teadur. Kirjutama hakkasin juba lapsepõlves – peamiselt tuntud muinasjuttude omi variante, hiljem sain teada et niimoodi see rahvajuttude vestmine käibki – eks see ulme juurde suunaski." (Reaktor, 2019/6)  Jutud ise võib laias laastus jagada kol

Veiko Belials. Kogu maailma valgus.

Kujutis
  Veiko Belials. Kogu maailma valgus. Fantaasia. 2013. 272 lk. Täitsa mõnus jutukogu. 22 juttu teadusulmet, neist kaks J.J. Metsavanaga kahasse kirjutatud on piisav kogus, et mitmeks õhtuks lugemist jaguks. Tegelikult on neid kaasautoreid siin mõistagi rohkem, aga ega ma kõiki muidugi ära ju ei tundnud. Mis iganes see meetod on (intertekstuaalsus?), kui teistelt midagi laenatakse, leiab siin halastamatut kasutust. Kui ma ei eksi, peaks see olema vana postmodernismi võte, kuid Belials paneb selle tööle ja oh imet, see töötab. Eks ta ole, sõnaga tuleb kokkuhoidlikult ümber käia, ning ulmega on veel see hea asi, et sealt on, mida võtta, ja olmest samuti. Need vähesed, keda ma ära tundsin, olid tegelased alates muinasjuttudest ja lõpetades Clarke`i Kosmose Odüsseiaga. Üsna lai palett. Korra isegi guugeldasin, et kes see Ellen Ripley ikka oli. Piisas pildi nägemisest, et ära tunda filmi Alien kangelanna Sigourney Weaveri kehastuses. Belialsi miniatuuris on tal küll väike, kuid see eest kand

Oktoober 2023 Reaktori jutunurgas

Kujutis
Ainult arvamus, ei midagi isiklikku Juhtusin Reaktorist jutte lugema ja tegin mõned ääremärkused. Tegemist ei ole mingi kriitikavooruga, rohkem on see nagu iseendale ülestähenduste selitamine. Asi sai alguse FB ajajoonelt, kus üks autor jagas oma jutu linki ja nii ta läks, lugesin siis kogu valimiku läbi. Muljed on nii ja naa, oli tugevamaid jutte, esines ka nõrgemaid, eks ta sedasi on ikka olnud.  1. Meelis Looveer. Enaõnnestunud ajaränd. Kuskil linnas elab nõid, kes võib mõõduka tasu eest oma kliendid saata minevikku. Sõbrad Frederik ja Ricardo on asjast huvitatud ning nende ajarännuplaan peaaegu teostub. Üks sõber läheb aastasse 1500, teine hilineb ajarännu protsessile, aga vahepeal politsei laseb nõia maha. Frederik jääb minevikku lõksu, kuid pikal rännakul õpitud maagia ning sõbra Ricardo abil suudab ta kaasaega tagasi tulla, kuigi ta pole enam teps sama inimene kui enne. Hästi lihtne lugu oli, midagi põrutavat polnud. Sügis ja nõiad ja Halloween, siis isegi võib lugeda. Kirjutatu

Minu isa luulud

Kujutis
  Minu isa luulud. Koostanud Joel jans ja Jüri Kallas. Gururaamat. Lümanda, 2023. 358 lk. Ulmeguru sarja neljandas raamatus pakutakse lugemiseks 17 pala aastaist 1953-1989. Et tegemist on Nõukogude Eestis ilmunud lühiproosa valikuga, olin juba aegsasti teatud eelarvamustega varustatud, aga... läks paremini. Arvasin küll, et punapropat hakkab lendama kahte lehte, kuid midagi hullu ei olnud. Tõsi, esimeses jutus on veel V. Beekmanil keski partorg sinna teiste sekka ära eksinud, kuid 50ndad oli üldse üks jube aeg. Peale kroonukirjanike A. Jakobsoni ja H. Leberechti ei oska sellest dekaadist kohe hoobilt kedagi nimetadagi, aga nüüd on lühiproosas jutuga "Kiired maailmaruumist" ka sõjajärgse ulme sünniaasta paika pandud. Lugu ise viib Lõuna-Eestis asuvasse laboratooriumisse, kus noorel keemikust peategelasel tuleb hakata tuumaenergia peidetud saladusi uurima. No tõesti, kas ei ole see tükati aktuaalne teema veel tänasel päevalgi. Ent kõik ei laabu nii kuis peaks, omakasust pimesta

H. P. Lovecraft. Ulmad nõiamajas.

Kujutis
  H. P. Lovecraft. Ulmad nõiamajas. Tõlkinud Iris-Barbara Jeletski, Mart Kalvet, Priit Kenkmann,  Leo Metsar ja Silver Sära. Koostanud Raul Sulbi. Viiking. 2022. 324 lk.   Õudust on sügisel ikka paslik lugeda, eks seda võib muul ajal ka teha, aga talvehakk oma valdava pimedusega on kuidagi eriti sobilik periood. Ja kui juba õudust kogeda, siis valisin tuntud kirjaniku, Howard Phillips Lovecrafti (1890-1937), eelmise aasta lõpus ilmunud valikkogu "Ulmad nõiamajas". Kokku leiab siit kaante vahelt kümme teksti, viis neist avaldatakse esmakordselt eesti keeles, ülejäänud on juba varemgi ilmunud maakseelsena. Võib-olla suurim üllatus oli see, et juttude sekka on sattunud siia kaks luuletust. Õuduskirjanik ja luuletaja...hm, miks mitte, kui sulg jookseb ja fantaasia lendab, aga mul jooksid need värsid, kõrvutades pikemate juttudega, paraku mööda külge maha.  Lühiromaani "Hullumeelsuse mägedes" võib õigustatult pidada selle kogumiku selgrooks. Just siin avab autor oma näge

Kir Bulõtšov. Professor Kozarini kroon.

Kujutis
  Kir Bulõtšov. Professor Kozarini kroon. Koostanud, tõlkinud Joel Jans, Jüri Kallas ja Veiko Belials. Gururaamat. 2023. 268 lk. Lugeda vene ulmet praegu, s. o. 2023. aasta varasügisel, oleks nagu luurele minek vaenlase tagalasse. Seal ei või kunagi teada mis on mis, kes on reetur ja keda tasub usaldada. No õnneks tõlkevalimikus filter töötab ja Gururaamat on ses suhtes kindla peale minek. Kuraditosin juttu 70- ja 80ndatest Kir Bulõtšovi kodanikunimega Igor Možeiko (1934-2003) mahukast loomingust on küll ainult käputäis tervikust, kuid kenakese ülevaate suudab valik ometi anda. Kui multifilm "Kolmanda planeedi saladus" jättis mulle lapsepõlves sellise toreda `hea võidab kurja seiklusjutu` mälestuse, siis ma ei teadnudki, et see oli ulme, lihtsalt oli äge lugu. Ka seda kogumikku saab lugeda ilma ulmeteooria üle pikalt mõtlemata. Kuidagi sundimatult tekib mõte, et ulme oli autorile pigem vahend kui eesmärk. Asjata ei kasutata sissejuhatuses sõna olmeulme, mis ühendab need ühe m