Mööda netti

  Joel Jans. Ajudraiver. Lummur. 2022. 288 lk.  Lõputult palju on otsitud vastust küsimusele: mis tuleb pärast surma? Küll on pakutud, et siis saabub tühjus või uuestisünd, paradiis või põrgu, aga ühest, ammendavat ning lõplikku vastust pole seni veel leitud. Joel Jans oma värskes romaanis võtab elujärgse kulgemise teema ette ja läheneb küsimusele läbi teadusulme kireva spektri. Felix oli 21. sajandi alguse üks Liivimaa keskpärasemaid IT - mehi, nohik, kes suutis oma pereelu ummikusse ajada, pea täis võtta ja autoavariis hukkuda. Kui ta uuesti silmad avab, on aasta 15037. Elu Maal on hävinenud ja käes on tehisintellekti ajastu. Kõik inimesed, õigem vist on öelda, nende teadvuse koopiad, nii palju, kui neid üle on toodud, viibivad kuskil ümber Päikese tiirlevas suures arvuti serveris. Kuid mida rohkem Felix sealseid süsteeme, olukordi ning suhteid tundma õpib, seda enam saab talle selgeks, et mõned inimkonnaga kaasas käivad pahed, nt võimuvõitlus, pole kuhugi kadunud. Ja nii asubki peat

  Robert Sheckley "Preemia riski eest" kuulub sektsiooni - sotsiaalne ulme. Eessõnas öeldu järgi on tegu siis oleviku tunnetamisega tuleviku kaudu. Midagi väga tehnoloogiliselt uuenduslikku siin pole, kui väljaarvata taskus kaasaskantav miniteleviisor. Tänapäeval on see ju nutitelefon, aga jutt ilmus millal? 50ndatel vb juba. Ja need reality show`d on ka ammuilma juba kohale jõudnud, nii et tulvikunägemus on Sheckleyl kordaläinud. Sisu poolest on küll jutt ajale jalgu jäänud, aga elamus on endiselt nauditav. Mis siin imestada, tsirkust ja leiba tahab publik ajast aega. Ja mida kõike raha pärast ära ei tehta. Too silmakirjalik ühiskond, milles autojuhiabina elatist teeniv Jim Reder siin jutus ellu peab jääma, on legaliseerinud suitsiidi. Idee korjab üles telestuudio ja hakkab tegema otsesaadet, kus võitja saab kopsaka rahasumma või halvemal juhul hukkub. Publik elab üritusele kaasa ja eks ma ise olin ka ärevil lugedes, aga lõpp jäi veidi lahtiseks, mis siis Jimist sai? Muidu

  Mõne päeva eest sattusin FBs postituse peale, kus keegi otsis mõne vihje järgi ühte ammuloetud, aga ununenud lugu, ja siis jagati viiteid, et kus too olla võiks. Jüri Kallas pakkus omapoolse variandina välja ajakirja Nooruse 1974/8 numbri ("See habras, habras, habras maailm" Boriss Zubkovi ja Jevgeni Muslin), õigemini lingi (https://www.etera.ee/zoom/30503/view?page=43&p=separate&tool=info) lehele, kus see digitaalselt veebist leitav on. Lappasin ise ka selle numbri läbi ja oma suureks üllatuseks avastasin, et seal oli muu pahna seas isegi üks tükati tuttav ulmejutt. Tegemist oli Robert Sheckley looga "Preemia riski eest". Guugeldades jõudsin BAASi ja kui selgus, et sellest on tehtud hiljem film The Running Man, siis tuli meelde, et olen esimest osa sellest lugenud. Kunagi leidsin maalt vanaema juurest pööningult peotäie vanu ajakirju ja siis oli see jutt seal sees, nüüd, mitu aastat hiljem tekkis võimalus antud pala uuesti koos esimese osaga üle lugeda. E

  Maniakkide Tänav. Tulevased jumalad. Lummur. 2023. 270 lk. Kosmoselugu võõra planeedi asustamisest, kus kõik, mis pekki minna saab, sinna ka läheb. Laevaõnnetusest pääsenud vähestel ellujäänutel tuleb end kaitsta nii vaenuliku keskkonna kui üksteise eest. Kui väike seltskond erinevaid isiksusi kokku satub, siis tuleb ikka ette olukordi, et mõni mölakas tahab teisi valitseda. Peaks ju ometi selge olema, et isegi tehnoloogia abil on raske olla jumal. Mant on teinud seda, mida ta üsna edukalt valdab, kirjutanud SF ehk teaduslik fantastika ainetel romaani, pakun, et tegemist on noortega. Tegevus areneb siin kiirelt, kogu aeg on hoog sees, nii et raske on pooleli jätta, et kas või külmkapi juurde minna võileiba valmistama. Pidevalt midagi juhtub, mingit hõlpelu tegelastele ei anta ja ootamatuid pööranguid oli raamat lõpuni täis. Tõsi, lõpp läks veidi klišee peale välja, mitte et mul noorpaari romantiseerimise vastu midagi oleks, aga kuidagi ebaoriginaalsust kumas sealt nüüd läbi küll.   A

  Tagasi ekraani ette Kalver Tamm. Karta pole vaja Lummur. 2023. 208 lk. Oi jah, küll siin raamatus oli palju avastamist, aga eks asi ole selles ka, et ma pole antud ala ekspert. Kuid erinevalt minust on Kalver Tamm  suur õudusfilmide austaja ehk paadunud fänn. Siia kaante vahele on ta kogunud 50 teksti, mis võtavad selle žanri pikuti ja laiuti läbi nii geograafiliselt kui kronoloogiliselt. Juttu tehakse verdtarretavatest filmidest, näitlejatest ja lavastajatest, kes oma kustumatu panuse filmiajalukku on jätnud. Valik algab sajandi taguste filmidega ning jõuab otsapidi tänapäeva välja.  Vaid paaril korral sain tunnistada, et jaa, olen näinud, mäletan, oli jube. Nt. Freddy Kreugeri tegelaskuju oli küll kõike muud kui sümpaatne kangelane. Sain teada, et sellest on tehtud lausa kuus osa, mhm, õige ka, sellist lehma tulebki lüpsta. Aga lapsepõlves oli  see vaatamine vähe veider, filmi kandis üle toonane SAT-tv, võis olla kas PRO7 või RTL. Kogu tekst oli  saksa keelsena peale loetud, suurt

  August Mälk. Õitsev meri. Eesti Raamat. 1983. (e.t. 1935). 224 lk. Saarlaste elust eelmise sajandi hakul on avaldanud üdini realistliku koega romaani rannakirjanikuna tuntud August Mälk. Ühe koolmeistri sulest ei oleks seda muidugi osanud oodata, kuid üllatus, mida pakuti, osutus positiivseks. Nüüd, aastaid hiljem ja mandrilt vaadates-lugedes võinuks arvata, et mis need meretagused ikka, kõik nad seal ühe vitsaga löödud, aga päris nii ikka ei ole ühti. Leidub neilgi küll sisesaarlasi, küll rannaäärseid. Olen kuulnud sedagi, et keegi proua elanud Saaremaal enne 75 aastaseks, kui esimest korda merd nägi. Tõsi või legend, kes seda enam teab, aga nii räägiti. Kuid "Õitsev meri" vaatleb läbi mitme aasta rannakülas elava perekond Turja käekäiku. Muidugi ollakse vaesed, mõistagi sõltub kõik merest, sest meri annab, meri võtab, nii see on ja teisiti ei saa. Perepoeg Hannes kasvab üles kitsastes oludes, kuid et ta nuriseks, seda ei ole. On temalgi suured unistused, saaks kord maailm

August Jakobson. Vaeste-Patuste alev. Eesti Raamat. 1979-1980. 656 lk. Omal ajal on selle raamatu käsikiri pannud kinni romaanivõsitluse, aasta oli siis 1927 ja autor alles 22 aastane. Tegemist on tüseda teosega, milles kirjanik soovis kujutada elu nii, nagu see päriselt oli. Seesinane alev olla asunud Pärnu külje all ja vaadeldav ajalõik keskendus 1920ndatele, kui lokkas majanduskriis ja maad võttis tööpuudus. Tegelaskond on siin üsna suur, leidub nii lihttöölisi kui lõbunaisi, ja eks nende rõõmudest ning muredest saab lugeja osa võtta. Enim on keskendunud autor aga perekond Lüüne argielu vaatlemisele. See oli nüüd küll üks raske, masendav ja tusane raamat, mis purustas mu illusiooni, et esimese vabariigi aegu oli elu lill. Polnud ta ühti nii ilus midagi, üks rabelemine ja rööprähklemine käis varavalgest hilisööni. Arusaadavalt on kirjanik kriitiline valitsevate olude suhtes, aga mingit väljapääsu siin ka ei näidata. Kui juba vaesuse mülkas ollakse, siis sealt ei pääse enam kuhugi, sü

  Lilli Promet. Meesteta küla. Eesti Raamat. 1972. 328 lk. Sõjaromaanide uus laine, kui see ükskord kohale jõuab, ei saa kindlasti olema see, mis ta oli eelmise sajandi keskpaiku, kui tooni andis veel sotsrealism. Samas tuleb tunnistada, et Lilli Linda Promet (1922-2007) ei kirjutanud seda romaani just traditsioonilises võitlusteose võtmes, et mindi ühest lahingust teise jne, tema teos hargneb lahti kauges tagalas, mis asub Tatarstanis. Väike seltskond eestlasi on suunatud Takmaki külla, kus neil tuleb koos teiste, erinavast rahvusest ja usutunnistusega sõjapõgenikega koos elada üle rasked ajad ning anda tööga kolhoosis oma panus fašismi purustamisele. Otsest peategelast kohe alguses ei olnudki, vähemalt ei suutnud ma sellest kirevast seltskonnast kedagi lemmikuks valida. Ikka liikus jutujärg ühe juurest teise juurde, suuremat süvenemist ega meelde jäämist loomata. Eks nad kõik olid head ja isevärki, puuduste ja nõrkustega, nagu Promet lõpus ütleb. Suurim puudus on siin see, et lõppu t

  Villem Gross. Müüa pooleliolev individuaalelumaja. Eesti Raamat. 1974 (e.t. 1962). 344 lk. Nõukogude Eesti viljastavates tingimustes ilmunud proosa üks põhimotiive näikse tõukuvat elamispinna kitsikusest, mis omakorda kippus kujundama tegelasi ja nende vahelisi suhteid. Kui ikka mitu põlvkonda pidi elama päevast päeva väikeses toauberikus pead-jalad koos, polnud ka ime, et õnn tahtis pageda käest. Kuid endise rindemehena polnud V. Gross (1922-2001) see autor, kes oleks jätnud asjaosalised käed rüpes jõudeellu vegeteerima või esimesest võimalusest loobuma. Teotahet täis kirjanik tegi, mis tema kohus, nügis oma tegelased südika järjekindluse ning vastuvaidlemist välistaval viisil otse elu eesliinile. Rein Leisik on läbi käinud pika sõjatee, võidelnud Luki all, saanud haavata ja marsib oma rooduga 1945. aasta juunis Kuramaalt tagasi kodumaale "vabastatud" Tallinna. Ta ei ole sugugi vaga, vagur ja väsinud sinelikandja, vaid tegus, elurõõmus ning lustlik soldat, kel austajannade

  Mats Traat. Rippsild. Eesti Raamat. 1980. 128 lk. Tallinn, arvatavasti 70ndad, peategelane on diplomiga kooli lõpetanud noor naine, kes äsja abiellus ja hakkab oma peret looma. Elo kolis maalt linna, talle näis kõik võõras, ta ise oli igal pool võõras, kuid tema juured olid veel mullas. Kitsas elamispind, läbikostavad seinad, naabri pesemata nõudega ühisköök ja kõikjalt läbiimbuv põlevkiviving pole just see, mida oodati, mille pärast linna tuldi, aga elu tahtis elamist. Kui Elole tehakse järjekindlalt, aga ääri-veeri märkusi, et oleks juba aeg... kas lapsesaamisele ei ole mõelnud, satub naine pika peale ahastusse, muutub närviliseks, murdub. Ja abikaasa? Kirjandusteadlnae Silver Raudoja, kes pühendab end rohkem tööle kui naisele on aga lihtsalt tuim nagu kala, ehkki algus oli ilus, unistused suured ja kõik veel ees.  Lapsena oli isa Elole näidanud rippsilda, koos mindi sealt üle, all sinirohelises vines paistmas puud, veidi kõhe oli, hirm hakkas tüdrukul. Hiljem meenub see pilt kordu

  Teet Kallas. Eiseni tänav. Eesti Raamat. 1979. 280 lk. Selle raamatu lugemist olin mitu aastat edasi lükanud, aga loll, kes vabandust ei leia. Mõne aasta eest loetud jutukogu "Öö neljandas mikrorajoonis" jättis piisavalt soodsa mulje, et Kallase juurde jälle tagasi tulla, aga siis tulid juba teised raamatud vahele ja nii ta läks. Nüüd siis sain selle läbi loetud ja ongi tagumine aeg teha paar ülestähendust. Kallast on peetud enamasti linnakirjanikuks, kelle radarile naljalt küla, kolhoos ega provints ei satu, tema leidis ikka midagi muud. Rahvaluulekoguja Matthias Johann Eiseni järgi nime saanud tänav asub kuskil Tallinna kesklinna kandis, trammiliini nr 1 vahetus läheduses, kuid kaardilt ei tasu seda kohta otsida. Tegemist on väikese ja vaikse endasse sumbuva tänavaga, aguliga suurlinna südamikus, kus inimesed elavad mitu põlve kõrvuti, teavad üksteist lapsest saati ja tunnevad end kui vanajumala selja taga olevat.  Peategelaseks on 26. aastane veidi ujeda ja malbe iseloom

  Aino Pervik. Kaetud lauad. Eesti Raamat. 1979. 192 lk. Tuntud lastekirjaniku esimeses romaanis täiskasvanuile ei leidu mereröövleid ega seikluseid, küll aga on siin argipäeva, ja seda kohe ohtralt. Peategelaseks on filoloogia õpingutega ühele poole saanud Eba Kummel, kes nüüd, varastes kahekümnendates, astub ellu. Tööle asub ta muuseumis võimalusega teha teaduslikku uurimust kunagise kirjaniku elu ja loomingu põhjal. Saatusel on aga teised plaanid, Eba töö ei edene ja ega tal suhted vastassooga just ka sujuvalt kulge. Mind hakkas huvitama, et kes see salajane, siin küll väljamõeldud kirjanik (Johanna Kent) võis olla, kelle muuseum Kadriorus asus. Vihjeid oli nii palju, et ta elas mõnda aega Pariisis, aga lõpetas 40ndatel kuskil vaimuhaiglas. Sõelale jäi ainult üks variant - K. A. Hindrey, aga tema oli ju mees, aga see selleks. Muuseas, mehed on siin enamus kaabakad, lurjused ja liiderlikud lipitsejad. Kummaline kuju on ka see Eba Kummel, kohati tundehell, siis jälle karm, kuid õiget

  Vello Lattik. Pastoraal mummulisest kleidist. Eesti Raamat. 1978. 196 lk. Vahelduse mõttes tekkis isu natuke vanemat kraami lugeda, nii sattus kätte Lattiku debüütromaan, mille ilmumisest juba üle nelja dekaadi möödas. Lugu ise hargneb lahti kaugel nõukogude ajal ühes Eesti väikelinnas. Jeo Rauer on lõpetanud juuraõpingud Tartus ning suunati tööle perekonnaseisubüroosse Viljandis. Töö sisuks on inimeste paari panemine ja matusetalituse läbviimine. Jätnud tudengipõlve selja taha, tuleb tal hakata oma elu sõna otseses mõttes nullist peale üles ehitama. Pole tal ei õiget eluaset ega midagi, aga poissmehele sobivad ka kasinad olud, mis seal ikka laiutada. Tasapisi hakkab ta siis jalgu alla saama, töö juures tutvub Astaga, kellest saab Joe elukaaslane ning laste ema. Pani ikka imestama küll, kui vaeselt võidi tol ajal elada. Nt puudus korteris voodi, aga Joe ei heitnud meelt, ta käis linna äärest põhukuhjast endale küljealust toomas ja asi oli lahendatud. Aga Asta, tema oli lausa lasteko

  Bruno Bettelheim. Muinasjuttude võlujõud. Tõlkinud Mall Tamm. As Altex. 2007. 224lk. See on üks kummalisemaid raamatuid, mida viimasel ajal olen lugema sattunud, mis ma ikka oskan öelda, eriti midagi. Wikist sain autori kohta lugeda, et ta (eluaastad 1903-1990) oli Austrias sündinud psühholoog, teadlane, avalik intellektuaal ja kirjanik, kes veetis suurema osa oma akadeemilisest karjäärist Ameerika Ühendriikides.  Siia raamatusse on Bettelheim kogunud kokku esseistlikud ülevaated muinasjuttude tõlgendamisest, nende päritolust ja mõjust eelkõige lastele. Kogu materjal on läbi töötatud Sigmund Freudi psühhoanalüüsi kaasabil, nii et põhilised märksõnad on: id, ego, superego ning oidipuslikud kompleksid. Nende abil võetakse pulkadeks lahti tuntud jutud nagu "Tuhkatriinu", "Lumivalgeke", "Hans ja Grete", "Punamütsike" jne. Kuid mitte ainult lugude analüüs ei ole esmane, alustuseks tehakse juttu muinasjuttude tähtsusest üldisemalt.  Miks need lood o

  Mardus.  Mario Kivistik. Salasõna. 2001. 236 lk.  Jah, tuleb tunnistada, et juubeliväljaanne oli head kraami otsast otsani täis. Lugedes valdas mind tunne, nagu seisaks rootsi laua ääres, kus pakutakse ikka väga erilimelisi ulmejutte meilt ja mujalt. Poleks arvanudki, et nt Philip K. Dick on kirjutanud ka lühijutte, aga tema "Koloonia", mis räägib võõra planeedi asustamisest ja tulnukatega kohtumisest rebis kohe nii kõrgele ja kaugele ette ära, et teised väga löögile ei pääsenudki. Samas, ega siin ühkti nõrka pala ka ei ole, isegi kohalike autorite hulgast on paremik välja pandud. Hargla jutt jäi vähe kahvatuks, see baltisakslaste omavaheline tülitsemine õudusloona, no tal on ikka paremaid jutte ka, aga korra lugeda sobis küll. Eks leidus jutte, milles meeleolu langes alla kroonlinna nulli, Vangoneni lühipala teise ilmasõja natsidest nt, aga enamus jutte olid ikka, ma ei tea, kas keel põses kirjutatud, aga naerma suutsid ometi ajada.    Üks asi, millest väga ei räägita, on

  F. R. Kreutzwald. Eesti rahva ennemuistsed jutud. Eesti Raamat. 1978. 384 lk. Räägitakse, et lugemine pidi olema rännak kuhugi ära... jah, tõsi ta on, selle raamatuga õnnestus mul ära käia kuskil juurte juures, iseasi on, palju neis juttudes just sulatõtt leidus, aga lugemist see ei takistanud. Seesinane väljaanne on esmatrüki koopia, ja kokku on siin kaante vahel 43 muinasjuttu ning 18 muistendit. Tuntumad nimed on muidugi "Kullaketrajad", "Vägev vähk ja täitmatu naine", "Vaeselapse käsikivi", "Põhja konn", "Miks Tallinn iial valmis ei tohi saada", "Porkuni preili" ja "Vinguv jalaluu", teised olid juba vähe võõramad nimed, aga mõni jälle tundus vägagi tuttav. Näiteks ei oleks osanud oodata, et siin leidub "Tuhka-Triinu" ja teisal jutt Pöial-Liisist. Ma ei mäletagi enam täpselt, millest see Liisi sündis, oli vist lilleõiest, aga Kretutzwaldil sündis peategelane munast ja sai nimeks Rebuliina, ülejäänud o