neljapäev, 5. august 2021

Anton Tšehhov. Elu igavus ja teisi jutte.

 


Anton Tšehhov.
Elu igavus ja teisi jutte.
SA Kultuurileht.
Tlk Anita Soovik
2021. 120 lk.
Vähe sellest, et Loomingu Raamatukogu sari on juba ise jõudnud saavutada teatud kultusliku maine, jätkub klassikute (taas)avastamine ka sel hooajal. A. Tšehhov (1860-1904) peaks kuuluma küll nende kirjanike kategooriasse, kelle nimi pikemat tutvustamist ei vaja. Ja lisaks, nagu juba tavaks on saanud, annab huvilistele põgusa ülevaate kirjaniku eluteest oma saatesõnas Katrin Hallas. Samas mainitakse ära, et seitsmest siin avaldatud jutust ilmuvad eesti keeles neli pala esmakordselt, mis tähendab, et tema looming ei ole veel risti-põiki läbi kammitud, kummaline, kuid tõsi. Selle kirjaniku kohta öeldust meenub, et kui keegi peaks Venemaa ajaloo prügikasti virutama, siis saavat Tšehhovi järgi taastada ülevaate, milline oli olukord 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Ega see seis väga kiita ei olnud, palju on tänapäevaga võrreldes muutunud ja midagi on kindlasti jäänud muutumatuks. Klassiku üks tunnus selles ehk peitubki, et ta leiab üles selle tabamatu miski, mis jääb, mis kordub või tuleb väikeste variatsioonidega taas esile.
Nii imelik, kui see ka ei ole, aga tolleaegne vene aadelkond vaevles… igavuse käes, eks sellele viitab juba kogumiku pealkiri. Nimiloos „Elu igavus” kohtume abielupaariga, kes on kunagi lahku kolinud, kaotanud ainsa lapse ja nüüd, vanaduse saabudes, uuesti kooselu alustanud. Seda miskit, olgu selle nimi parema sõna puudumisel nt väljend „õnn”, otsivad Tšehhovi tegelased ilmast ilma ja alailma. Siin jutus, kus suurema eesmärgi puudumine paneb tegelased kahtlema, ega ei ole elatud tühja, suudab kasin argipäev ometi väikest lohutust pakkuda. Korraks justkui välgatas seal nurga taga õnn või oli see pelk meelepett, võta n`d kinni. Seda peab ise lugema, kogema ning läbi kaema, mis siin ikka pikalt heietada, võin veel astuda ümberjutustamise sohhu.
Kui anda eelarvamustele vaba voli, võiks jutu „Piiskop” sootuks vahele jätta, sest kogu see piibli teema ei ole usuleiges Eestis suuremat kanda suutnud kinnitada. Kuid rõsked kirikuseinad ja jutlused on ainult fassaad, mille varjus tunneb isa Pjotr, et teda ei kohelda kui lihtsat inimest. Tema poole pöördutakse ikka nii, et teda ümbritseks nagu mingi austuse oreool või pühalik nimbus. Arvatakse, et Tšehhov kirjutas murdosa endast siia juttu, tundes meelehärmi, et kuidas jäädakse kedagi mäletama, ja kas mälestus jääb või kaob. Lähedase kaotamisest, sellele järgnevast lunastusest ja teineteise mõistmisest tuleb juttu ka „Rothschildi viiuldajas”. Too moosekant paneb oma mänguga kuulajad küll hardunult silmi pühkima, aga inimesena on ta viimane mühakas, vähemalt esialgu. See jutt üllatas mind ilmumisaastaga (1894), kuna meenutas algusaja Tšehhovit, kui naerdi välja väikekodanlikke kapriise ja muidu valskust. Kui veel puudustest rääkida, ikka nendest, millega tšehhovlased kokku puutusid, siis jutus „Vürstinna” võib selleks pidada nt lipitsemist. Kõrgest soost peategelane saab siin teada, mida temast tegelikult arvatakse. Kogu selle ajastule omase seisuste vahe, ette ja taha kummardamise, vabandamise ning andestuse palumise taustal oli see üks pisut koomiline novell.
Igas valimikus on alati mõni jutt selline, mis tekitab kahtlusi, kas seda ikka tasus avaldada. Arusaadav, et kuulus autori nimi kohustab ja puha, aga laastuke „Mees ja naine” jättis mind küll osavõtmatult suud maigutama ja küsima: milleks? On mees ja naine siin tekstis, kes iseloomustavad teineteist, sarjavad, kiidavad, ülistavad Pariisi ja välist toredust, ent puudub tegevus. Autor oleks nagu teinud mingi visandi, portreed tegelastest, ja selles, tuleb tunnistada, on ta muidugi andekas, aga kui ekspositsioonist kaugemale ei jõuta, jääb jutust midagi justkui puudu.
„Rothschildi viiuldaja” ning „Piiskopi” kõrval kuulub „Palat nr 6” nende kolme loo hulka siin kogumikus, mis on varem juba eesti keeles ilmunud. Üksiti peaks Palat olema üks tuntumaid jutustusi ja paraku jäävad teised siin tema varju, kuigi edetabelit teha on pisut kohatu, sest see on ju ikkagi Tšehhov, aga nii ma arvan. Lugu ise räägib arstist, kes kahesaja versta kaugusel raudteest, väikeses kolkalinnas ravib vaimuhaigeid. Ainus normaalne inimene, keda ta kohtab, on hullumaja patsient. Üsna süngevõitu jutt, teab mis helgust ei tasu siit kogumikust mõistagi otsida, Tšehhov on Tšehhov, ikka käib naer läbi pisarate ja vastupidi.
Otsad tõmbab kokku viimane stseen loomade elust „Valgelaup”, mida annab juba lastejutuks pidada. Kui seda allegooria võtmes lugeda, siis meenub kõnekäänd, et süüta süü ei jää ilma peale, keegi peab ikka karistada saama, ja nii on see päris elus ka.
Mis siin enam lisada, kui et jaa!, tore oli lugeda. Kui ikka autor on tasemel, valdab sõna, tekst on toimetatud, hästi tõlgitud ega kubise kirjavigadest, siis on lugemine lausa nauding. Kuulasin kunagi raadiost järjejutuna „Daami koerakesega”, mida esitas Martin Veinmann, see hääl jäi mulle meelde ja nüüd lugedes kostis kõrvus sama hääl, nagu loeks hoopis tema, mitte mina. Kellele seda raamatut võiks soovitada, on raske küsimus, millele tasub teinekord mõelda. Kui lugejale meeldivad ainult pikad lood ja romaanid, ei tasu tal aega sellele raisata, kes aga hindab lühidust, ladusust, maailma ühes veetilgas ja üldse vanemat kirjasõna, siis nendel soovitan küll lugeda.




kolmapäev, 26. mai 2021

Isaak Babel. Ratsaarmee. Odessa lood. Novellid. Maria.

 



Isaak Babel.

Ratsaarmee. Odessa lood. Novellid. Maria.

Eesti Raamat.

1977. 296 lk.

 

Vaevalt ma nüüd ise selle raamatuni jõudnud oleksin, aga et töökaaslane seda mulle lugeda pakkus, ei saanud ju ometi kätt välja sirutada öeldes: net! Inimene võib, asja ees, teist taga, viimati veel solvuda, teinekord loobub laenutamisest sootuks. Aga siis tulid teised lugemised vahele ja nii ta muudkui ootas ja ootas oma järge. Nüüd, pärast kahte kuud sai see läbi loetud. 

Isaak Babeli (18994-1940) nimi oli mulle varem samahästi kui tundmatu. Pole ka ime, sest isegi šampoonipudel tõmbab rohkem tähelepanu kui seesinane kaanekujundus. Nii palju ma siiski ära arvasin, et autor on Odessa juut, ja seda ta oli ka. Arusaadavalt laskusin eelarvamuste libedale teele, arvasin kohtavat siin mõnd provintsi kaldapealsel jalutavat Daami koerakesega või vahvaid leitnant Šmidti poegi, neid muidugi ei esinenud. 

Küll kohtas aga midagi hullemat, julmemat ja robustsemat. Babel kirjutab sõjast. „Ratsaarmee“ peaks olema tema kõige tuntum jutukogu, mis räägib Esimese Ratsaarmee sõjakäigust poolakate vastu Venemaa kodusõja päevil. Autor tegi sõjakäigu kaasa ajalehe juures töötava reporterina, pani kirja, mida koges, nägi, läbi ja üle elas. Osa jutte on ka teiste suust kuuldud, nii et tase on üsna ebaühtlane. Kui nende poolemeelsetega kohtumised kestavad siin raamatu kekspaika välja, siis „Odessa lood“ ja „Novellid“ on juba lühemad lugemised. Mingit Nõukogude korra heroiseerimist vms ei maini Babel ka nendes juttudes. Selle eest saab kohtuda kohalike ja isehakanud bandiitidega. Mulle tundus, et jutt käib anarhistidest, aga võisin ka eksida. Veel leidub seikasid Babeli minevikust, kui see ikka oli nii, nagu ta kirjutab, kes neid kirjanikke teab. Paneb imestama, et ta nendest vasktorudest läbi käies üldse suutis ellu jääda. Ta käituks justkui lööklause järgi, kuidas see nüüd oligi, et: Kui oled kurguni pasas, ära lase pead norgu. Raamatu lõpetab näidend 8 pildis pealkirjaga „Maria“. See on otsatult nukker ja lohutu lugu Petrogradis revolutsioonile jalgu jäänud tsaariarmee endisest kindrali perekonnast.

Olgu meeleoluga nüüd kuidas on, kuid lugemist see mõistagi ei takistanud. Jah, raamatu lõpus on viis lehekülge kommnetaare ja märkuseid, mis laiendasid tekstis esinenud fraase, aga kahjuks ei viidanud lugemise ajal neile küll mitte miski. Ei tärni, kursiivis kirja ega midagi, mille abil orienteeruda, alles hiljem avastasin, et nad seal raamatu lõpus olemas on. Oleks võinud mingi eristus ikka olla, samuti väärinuks Babeli valikkogu korralikku ees- või järelsõna toimetajalt, et konteksti, 20. sajandi alguse Venemaa olusid paremini aduda. Aga autor rääkis muidugi enda eest ise, ja kirjutab ta väga hästi.

Üks väike katkend: 

"Tulehaavades linn - risti-rästi mahamurtud sambad,maa tigedate konksus vanaeideküüntega üles kistud - paistis otsekui õhku kerkinud, õdus ja ebatõenäoline nagu unenägu. Kuu kalget helki voogas tema peale raugematu jõuga. Varemete rõske hallitus läikis otsekui marmor ooperiteatri pinkidel. Ja hingeelevil ma ootasin, et pilvede varjult astuks esile Romeo, atlassi rüütatud Romeo, kes laulaks armulaulu, kuna tusane elektrotehnik kulisside taga hoiab sõrme nupul, millega kuud välja lülitatakse." (lk 33)

 Vaatasin üle ka Babeli teised eestindused, Olev Jõgi on üksi teda tõlkinud, lihtne see olla küll ei saanud. Võimalik, et midagi on tõlkes  isegi kaduma läinud, see luuleline helisev foon nt, aga see ei olegi tõlgitav tegelikult. Selles peitub kindlasti Babeli fenomeni üks tahk, et ta kirjutas koledatest asjadest kenasti. Ja vanade raamatutega on jälle see asi, et neid soovitada väga ei tihka. Kel huvi on, neil on see ammu loetud, aga kes ei ole veel teda avastanud ja vene kirjandust ei pelga, no, neil tasub ta küll võtta lugemiskavva.



 Müstiline Venemaa

 Eesti Ekspress

Vikerkaar

Keskus

Livejournal



teisipäev, 18. mai 2021

Herman Sergo. Randröövel.

 


Herman Sergo.

Randröövel.

Eesti Raamat.

1988. 384 lk. 

 

 Algselt „Näkimadalate” neljanda osana kavandatud raamatust kasvas hiljem välja hoopis iseseisev ning tõsiseltvõetav ajalooline romaan. Esimese kolme mõõtu nii mahus kui ka mõjus enam saavutada küll ei õnnestunud, kuid seda enam kiidan heaks autori visadust materjali läbi töötamisel. „Randröövel” jätkab sündmuste käiku mõne aasta möödumisel sealt, kus see lõppes hiiurootslaste kurbloolise õiguse otsimisega. Getter on lahkunud teise ilma, Skalluse talu seisab tühjalt, aga samal ajal hakkab saarel laiutama peene nimega aadlik Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg. Kohalikud kutsusid teda lihtsalt Ungruks. Just tema lugu siin kaante vahel end paos hoiabki.

 Küll tahaks kirjutada midagi head nii uhke nimega härra kohta, nt: et ta asutas mõne kooli või rajas sadama, aga kahjuks oli tegemist põlastusväärse tolgusega. Vähe sellest, et ta kiskus naabritega tüli ja tahtis saada kogu Hiiumaa valitsejaks, keeras Otto käru ka oma inimestele. Kursilt eksinud, karile sõitnud või Näkimadalatele sattunud laevade paljaks riisumine olid tema paturegistris veel kergema kaaluga sooritused, aga lisaks sellele määris ta oma käed verega, sooritas mõrva. Nagu sarnastel juhtudel ikka, saabus ka sellele oinale oma mihklipäev.

 Sergo ei oleks Sergo, kui tema raamatus puuduks keegi meremees. Siin võtab selle kandva rolli oma õlgadele Carl Johan Malm, „Näkimadalatest“ tuttavate Walborgi ja Clemeti tütrepoeg. Nii palju, kui Carl jalga kuivale maale saab, jõuab ta võtta naise, luua pere ja Skalluse talu uuesti järje peale kõpitseda. Peamine sissetulek aga tuleb laevajuhi tööga. 18 aastat suudab Carl Ungru alluvuses töötada, enne kui puhkeb riid, lahvatab konflikt. Ega siin midagi rõõmustavat küll ei olnud, aga nii see kipub olema, et kaks kõva kivi head jahu ei jahvata.

 Ometi ei tekkinud seda ebaõiglust jälgides raskuseid lugemisega. Sergo kirjutab ladusalt ja soravalt, tema keeles ei ole konti sees. Kohanimed on küll rootsipärased (Grossenhof – Suuremõisa, Hohenholm – Kõrgessaar, Neuenhof – Uuemõisa Haapsalu jne), kuid hiiumurret ta siin ei kasuta. Isegi raamatu viimane neljandik, mis koosneb suures osas ajalooliste ürikute refereerimisest on Põhja-Eesti kirjakeelde ümber pandud. Kui muidu oli raamat huviga loetav, esines tegevust ja intriige, siis viimane neljandik muutus tüütuks. See protokolliline stiil oli kui, ma ei tea... vastutuul. Ootasin midagi muud. Samuti võis asi selles olla, et Sergol puudus krimikirjaniku kogemus. 80-ndatel, kui see raamat kirjutati, tegi kuulus skandinaavlaste nordic noir alles esimesi arglikke samme sipupükstes. Polnud veel ilmunud midagi, mille järgi oleks saanud šnitti võtta. Kuid ometi, vaatamata sellele, on „Randröövel“ korralik romaan, mis tuletab meelde, et teinekord eksivad ka n-ö juhid.

Ja saigi Sergo lugemisega ring peale. Arvasin küll, et ei tea ikka, kas nii palju vastu pean, kuid pidasin. Oli huvitav kogemus, lugeda ühe autori kõik raamatud läbi, mis raamatukogust saadaval on, väljakutse missugune. Polegi ammu kedagi nõnda lugenud. Nende teoste tase oli muidugi kord nii, korda naa, aga midagi keerulist küll ei olnud. Tore oli veel see ka, et err. arhiiv lehel oli mitmeid saateid, mida sai lisaks kuulata-vaadata. Kahju ainult, et digar.ee lehel vanu Loominguid sirvides tema raamatuid nii vähe oli arvustatud. Aga olgu kuidas on, randlaste minevik on vähemalt Sergo abil osaliselt kaante vahel, mille üle võin, rannarootsalse järglasena, vaid heameelt tunda.


Kirjakoi

Goodreads

pühapäev, 9. mai 2021

Herman Sergo. Näkimadalad.


 


Herman Sergo. Näkimadalad.

Eesti Päevaleht. 2008. 778 lk.



Dagö saare Reikebi rannast loode pool meres asuvad kivised karid, mida kutsutakse Näkimadalateks,” rääkis vanaonu. “Seal kaljude vahel sügavates hauakohtades elab vägev merevaim. Pimedatel tormiöödel tuleb ta veest välja, võtab suure musta koera kuju ning hirmutab siis madalatest möödasõitvate laevade meremehi oma haukumise ja ulgumisega. Tema hääl on nii kole, et meremehed lõpuks enam ei tea, kuhupoole koosi hoida, ja kihutavad oma alustega otse karidele. Raginal närib nüüd merekoer laevade põhjaplangud puruks ja harva juhtub, et mõni meremees sealt veel eluga pääseb. Laevade last aga kaob koos kõige muuga sügavasse näkineelu või langeb rannameeste saagiks.” (lk 706)

Teada on, et eesti kirjanikke eriti laialt ei tunta. Nõnda jäävadki paljud raamatud enamasti riiulile tolmu koguma ja ruumi võtma, kuni ühel päeval seisab konteiner maja ees ning ootab oma saaki, lõuad pärani lahti, oh õudust! Pole midagi parata, aga massimakulatuuri armuaeg on üürike, nii on see kord juba välja kujunenud. H. Sergo (1911-1989) võis seda ette aimata ja et midagi püsivamat luua, pani ta kirja ajaloolise romaani “Näkimadalad”. See on suur, lausa eepiline lugu hiiurootslaste käekäigust, mis leidis aset 18. sajandil.


Väga palju siin ümber jutustada pole mõtet, tekst läheks liiga pikale ka, aga põhiline, mille ümber teema hargneb, on vabadus. Rannarootslastel on põlvest põlve päritud priiusekirjad, mis annavad neile rohkem õiguseid kui eestlastele. Kuid mõisnikud tahavad jälle oma alamaid survestada, vahet pole, mis rahvusest alluvad neil on. Nii käivadki siis rannarootslased oma õigusi taga ajamas küll Revalis, küll Sankt – Peterburis.

Romaani tegelaskond on üsna suur. Peategelast, kellele esiti kaasa elada mul ei olnud. Alguses oli küll Clemet, kellest sai külavanem, aga kolmandas osas teda ainult meenutatakse mõnel korral. Tema esimene naine, Walborg, vot see oli üks säre naine, aga tema lõpp oli päris julm jälle. Kõige rohkem läks hinge… Getter. Tema ei olnud Clemetiga nii julge suhtlema kui Walborg, kuid hiljem nad siiski astusid altari ette.

Sergo lugemisega, mul on see temalt juba mitmes raamat järjest, mingit tõrget muidugi ei tekkinud. Tema stiil ja võtted olid mulle ammu tuttavad. Üks asi, mille juures kulmu võiks kergitada, on tegelaste loomine. Ta ei kujuta neid sisemiselt kuigi sügavalt, kui nii võib öelda, vaid vaatleb distantsilt. Getterile annab külavanem ehk kõigeteadja positsioonil olev autor nt sellise iseloomustuse:

Christian pani tähele, et Getter oli jutu ja olemise poolest kuidagi järsemaks ning nurgelisemaks läinud. Endisest tõsiste silmadega, aga naerusuuga tüdrukust oli saanud naine, kellel hommikust õhtuni raske töö ja metsaüksildus niihästi sõnad kui ka palgejooned vahedamaks ihunud.” (lk 414)

Nagu näha, siis hinge salajasemaid äratundmisi väga välja ei öelda. Järelsõnas ütlevad Kadri Tüür ja Helgi Põllo, et Sergo ei soovinud psühholoogias sõrmega järge ajada, vaid tegelased olid allutatud kogukonna traditsioonidele. Seepärast ma oma lemmiktegelast siin kohe ei tuvastanud ka. Aga see suurem kogukond, see ülekohus, mis seal toimus oli küll selline, et karju appi!

No ja külaelu, hülge- ja kalapüük, meresõit, üldse kogu maailm oli väga hästi üles ehitatud ja edasi antud. Arhiivis veedetud tunnid on autoril asja ette läinud. Imelik, et see romaan sai ilmuda aastal 1984, peab ikka paduvõhik olema, et mitte tabada allteksti, millise võimu vastu see romaan võis olla suunatud. Kas tänapäeval see raamat veel kõnetab lugejat? Oleneb lugejast, mulle läks küll korda ja pean seda Sergo parimaks šedöövriks.

Eesti Päevaleht


 

 

 

 

 


pühapäev, 2. mai 2021

Herman Sergo. Kui ma alles noor veel olin.

 



Herman Sergo.

Kui ma alles noor veel olin.

Eesti Raamat.

1980. 248 lk.


Lapsepõlv on ikka see kõige parem periood, mis kaugemale jäädes aina ja aiva helgemalt meelde kipub tulema. Ja kui juba kord teha tagasivaateid ja ületähendusi, siis on muidugi oluline, mida võtta, mida jätta. Neid pudinaid, mida möödanikust haarata, mis ajaliselt jäävad sinna kuhugi 20. sajandi algusveeru Hiiumaale, Sergol juba jagub. Kokku on siin raamatus viis juttu, ilmselt ei ole ülearune seda kogumikku alapealkirjastada nii, nagu ütleb laulusõna - „Viis viimast”. Kui ajaliselt Sergo jutukogud ritta panna, et ülevaadet saada, on nimekiri selline:  


Pinnavirvendus ja põhjalained: jutustusi ja olukirjeldusi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962. 248 lk.

Lootsitoa jutud. Tallinn: Eesti Raamat, 1967. 244 lk.

Kui ma alles noor veel olin: jutustused. Tallinn: Eesti Raamat, 1980. 245 lk.


Need andmed on pärit äsjaalustanud veebilehelt ehk eesti kirjanike e-leksikonist  Estonian Writers. Leht on küll ingliskeelne, kuid tema olemasolu üle on mul siiski äraütlemata hea meel, keda kõiki sealt ei leia, terve tähestik on olemas.

Kui juba loeteluks läks, saagu siingi raamatus avaldatud jutud järjekorras ära mainitud. Otsa teeb lahti üks omanäoline jutt „Lapsepöli”, mida võib iseloomustada sõnadega olme- ja olukirjeldus. Sergo räägib siin arvatavasti enda lapsepõlvest, perekonnast, lugema-kirjutama õppimisest ja tööle asumisest, loomulikult ei puudu mere poole vaatamine. Võib-olla parema osa, sest jutt ei ole just kõige meeldejäävam, jätsid need kohad, kus peategelane sattus Haapsalu Örsemani haiglasse. Selle väikelinna nimi oli temal Apsal, et kuidas elu siis käis, nt laev sõitis Heltermaa ja Haapsalu vahel, Hiiumaale veeti kaupu kalevivabrikule, kogu see ajalooline taust oli huvitav jälgida. Muidu on tegemist korraliku, aga siiski keskpärase jutuga, mis paraku, nagu juba öeldud, kauaks meelde ei jää. Kuid kõige tugevam tahk on siin, seda võrreldes kogu tema lühiproosaga üldse, on selle teksti keeleline külg. Sellist hiiumurde kaskaadi ei ole ma varem tema puhul kohanud, muidugi oli see kõik omal moel nauditav. Vahemärkuse korras lisan, et Sergole  pidi olema Hiiumaal tehtud mälestuskivi, millele on kirjutatud read, mis on valitud siit jutust, need on järgmised: „Kirjatarkus ja meri… Kaks asja. Ja mina sääl kut ärg kahe heinakuhja vahel. Eks ta rohkem sedasi ikka oli, et talvisel aal said raamandud võidu, suisoojaga änam meri, taat ja paat.”  (lk 16)

„Kui ma alles noor veel olin” andis oma nime tervele kogumikule, seda mõistagi arusaadavatel põhjustel. Esiteks see, kuidas autor selle jutuni jõudis, oli juba märgiline. Pärast jutu „Lapsepöli” ilmumist Loomingus pöördus üks lugeja Sergo poole, et temal on enda noorusajast pajatada parem lugu, mille autor siis kirja pani. Vahemärkuse korras lisan, et samal viisil on kirja saanud üks varasem raamat, „Kauge tule kuma”  (1975). Teiseks põhjuseks raamatu nimijutuks saamisel on „Kui ma… ” maht, mis ulatub napilt üle saja lehekülje, teised on ikka poole lühemad. Lugu ise on ääri-veeri sarnane eelmisele jutule, lapsepõlv Hiiumaal, emaga üksi kasvava nooruki silme läbi nähtud kombed ja argipäev. Kuidagi on nii, et vahel õnnestuvad kõrvaltegelased Sergol ehedamad luua kui peategelased. Nt Joonas, meremees ja kõva töömurdja jättis siin kuidage erksama mulje. Temalt on ka see puusepa tarkus:

 „Sa, Tõnis, oled nutikas poiss, a knee-witted boy, tead isegi, et kaua tehtud kaunis töö. Ja et rehapiid olgu saarest, ei need siis murdu. Selg aga kisklikust kasest, et pulgad seda lõhki ei ajaks. Vars kergest, krõbekuivast ja oksteta haavast. Siis see riistapuu väleda nooriku käes otse lendab – lust ja lõbu vaadata. ”  (lk 92)

Üks võte, dialoogi rikastamine võõrkeelsete laenudega, mida Sergo tihti kasutab, leiab ka siin äramärkimist. Jutuna küll on see küll nimilugu ja pikkustki jagub piisavalt, aga ei ületa siiski seda piiri, et oleks midagi enneolematult lahedat. Olmekirjandus on vajalik, ma ei tea, vist pigem koduloo uurijale, aga midagi on siin jutus nagu puudu, et see vastaks minu ootustele lühiproosa osas. Toredaid kohti siiski oli, kas või see, kus üks tööline meenutas, kuidas ta ehitas Rohuküla tee ääres pooleli jäänud Ungru lossi.

„Kooliraha teenimas” on esimene lugu, mis korvas kõik selle, mis eelmistel siin vajaka jäi. Jutus on olemas nii, põnevus, pinge, tegevust edasi viivad tegelased kui ka sergolik moraalikonks. Eks ta tõmbas selle jutu küll lihtsa skeemi karkassile, kuid ei saa salata, tegemist on üle prahi looga. Jutt on esimese vabariigi ajal tegutsenud piiritusevedajatest. Nagu ikka autoril tavaks, areneb siingi väike armuliin, mis annab pisut romantilist võnget asjale juurde. Huvitav, et Sergo ei ole varem tuliveega hangeldajatest kirjutanud, nüüd on siis see nišš samuti täidetud. Veider küll, aga piiritust ei viidud mitte ainult Soome, vaid seda toodi ka Eestisse, no tõesti, mis kõik välja ei tule. Täitsa vabalt saab seda kogumiku parimat pala nimetada novelliks.

„Tules kumava taeva all” kuulub nende väheste juttude hulka, kus ei ole juttu Hiiumaast, küll aga ei puudu siin meremees. Jüri Vihur sõidab aurikul „Saadjärv” Soome lahel Leningradi. Ta veab põgenikke, kes on pääsenud Tallinnast 1941. aastal, kui sakslased vallutasid Põhja-Eesti alad. Suursaare lähedal saab Jüri laevalael pommirünnakus haavata. Kogu jutt on sellest, kuidas peategelane haigevoodis hingevaakumise hetkedel kohtub oma teise ilma lahkunud lähedastega, samas käib ta läbi möödunud elu olulisemad seigad. Muidugi on tegu sõjavastase jutuga, haavatutest ja hukkunutest hakkab kahju, aga no, sõjateemat on juba piisavalt käsitletud, isegi Sergol. Omapärane oli see, et autor kasutas uut laadi kirjutamiseks. Kui tavaliselt on ta ikka olnud kirjanik, kelle jaoks realism on tegelikkuse tõetruu kujutamine, võtab ta siin justkui teise käigu, juttu sigineb fantaasiat, mis ei ole talle üldse omapärane. Üllatuste vastu ei ole mul midagi, nii et eksperimenteerimine teenis oma eesmärki.

„Proovitund”  jõuab ringiga tagasi Hiiumaale, kui saabub 1944. aasta tormine sügis. Sakslased hakkavad põgenema, venelased ei ole veel saabunud. Külas elavad üksikud pered, kelle hulgas on põgenema asutajaid, neid, kellel on selleks piisavalt põhjuseid, ja neid, kes soovivad jääda kodukohta. Otsest peategelast ei ole, on vaid paar naabrinaist ja ühte jalga lonkav külamees. Eks neil läheb omavahel ütlemiseks, et kes keda on sakslastele üles andnud ja mida kõike veel. Viinaralli kõrval on see vast teine hea lugemine siin kogumikus. Kogu seda miljööd ja meeleolu on väga hästi õnnestunud edasi anda. Kodumaalt lahkumist on Sergo oma „Põgenike laevas” (1966) küll märksa laiemalt kujutanud, kuid lühijutu kohta on siin piisavalt, et peamine - inimeseks jäämine - kirja saada. Ei ole keeruline märgata, kummale rinde poolele autor kaasa elab, kuid erinevalt Põgenike laevast jätab lõpp siin otsad lahti, kas nad ikka pääsesid või…

 Vähe eriline raamat on see Sergo viimane jutukogu. Kui esimesed kaks olid oma laadilt veel ühetasased jutuveeretamised, siis siin on iga jutt justkui ise suunda kiskuv lugu. Seda tulemust ei saa pidada ei heaks ega halvaks, nii kirjutades on lugejaskond ilmselt laiem. Autor katsetab ja ereneb ju kogu loometee vältel, nii ka Sergo. Kuid näib küll, et lühiproosas on autor oma sõna öelnud, teemad ja motiivid hakkasid juba korduma, oli ka viimane aeg minna edasi romaani manu. 




pühapäev, 25. aprill 2021

Herman Sergo. Kodusadam.




 Herman Sergo. Kodusadam.

Eesti Raamat.

1982. 128 lk.


Öeldakse küll, et raamatust rääkides tuleb autori isik kõrvale jätta, keskenduda tema teosele, aga kui autor iseend raamatusse kirjutab, siis ei jää lugejale just palju valikuid. Arusaadavalt ma spekuleerin selle väitega, sest see, kui palju Sergo endast ja ennast siia raamatusse kirjutas, jääb ainult oletuse tasemele. Olgu selle autobiograafilisusega nüüd kuidas on, aga kindel on see, et „Kodusadamas” on Herman Sergo  pseudonüüm Olev Laugrand. Jutt on kaptenist, kelle pere- ja meremehe elu triivib karile rohkem kui kord.

Algus oli raamatul paljulubav, hakkas juba tunduma, et see on isegi liiga ilus, et olla tõsi. Kodanliku korra ajal sõitis Olev tüürimehena Riia-Stokholmi liiniaurikul. Hülgesaarelt ehk Ruhnult pärit Marta-Magdalena sattumine peategelase kursile oli justkui asjade loomulik käik. Siis tulid pulmad, lapsed  (Anna-Liis ja Johan), ühesõnaga - perekond, midagi enamat oleks juba veider soovida. Paraku algas sõda, mis paiskas Olevi kaugele Venemaa tagalasse, Marta-Magdalena põgenes lastega üle mere Rootsi. Tagasi kodus, leiab perepea eest hävinud kodumaja ja varemetes kodulinna. Kohtumist abikaasaga tuleb aga oodata veel aastaid. Juhuse tahtel leiab Olev üüritoa koos tagasihoidliku korteriperenaise Luisega. Nad mõlemad jagavad ühte saatust, ka Luise mees pages sõja eest Läände, kuid lapsed jäid naise kasvatada. Nii ei jää Olevil muud üle, kui hakata kasuisaks väikesele Antsule ja Liinale. Ametlikult saab registreeritud ka see kooselu, millele esiti ei vihjanud küll mitte miski. Saanud uue võimaluse kohtuda oma esimese abikaasa ja laste emaga, tõsi küll, alles aastate takka, jääb Olev algul kahtlema, kuid siis otsustab kindlalt, kellele murda truudust ja mida reeta. Siinkohal võib vaid resümeerida: nagu igal laeval on oma kodusadam, nii vajab ka iga inimene pidepunkti.

Perekonna kõrval räägib Sergo ka paralleelselt sellest, kuhu elumurede korral ikka pöördutakse. Ei, see ei ole joomarlus, kuigi alkoholismile annab autor karmi hinnangu. Meenutan siinkohal kolleeg Viktor Kasekoppeli allakäiku, aga see selleks. Olev saab oma sõjajärgse karjääri jooksul ametiülendust, kaugsõidukapten määratakse sadama kooseisu avarii-inspektoriks. Ta ei tunne selle üle küll erilist uhkust, sest isegi rannasõidu kipri kõrval on tindiste sõrmedega kontori ametnik vaid kerge kõlgas. Kuid seda enam süüvib Olev töösse, ta on nii aus, et paneb Merelaevanduse tähtsad ninad lausa kümne küünega toolist kinni hoidma. Jah, see oli absurdne aeg, kui plaani täitmise nimel vahendeid juba ei valitud.  Pole siis ka ime, et juhtus hullematki. Kuidas Olev õigusest aru hakkas saama, seda ilmestagu väike dialoogikatke otsese ülemusega:

 „„Sõna pole veel allkiri ja ütlemine ei jäta templijälge. Selge?”

„Kõik on selge. Kui teraselt vaadata, siis on igal õigusel neli külge: vormiline, sisuline, paraadpool ja lavatagune. Valida, mis oma nahale kõige kasulikum, ja seda näidata. Eks?”

„Дорогой друг, милый человек! Ometi kord hakkasid su ajud liikuma!”” (lk 83)

Lõpetuseks ei oskagi muud öelda, kui et… Ah jaa, esimene peatükk      oli sõna-sõnalt  laenatud raamatust „Viis aastat võõra nime all” (1992). Milleks? Selleta oleks väga edukalt hakkama saanud, kuid autoril on autoriõigus, nii et, mis siin ikka tagantjärele mõtiskleda.  Pealegi, „Viis aastat… ” oli 1982. aastal juba valmis, aga tsensuur hoidis seda tõkiskingade taga kinni. Mismoodi kirjanikke vene ajal koheldi, see oli omavahel öeldes ikka inetu küll. Aga raamat! Kuigi möönan nii moka otsast, et peredraamad pole just mu esimene lektüür, ei tekkinud küll kordagi mõtet, et jätaks pooleli või nii. Millegipärast tundus, et Sergo soovis siin hingelt ära rääkimisega ja kellelegi rusikat viibutada, aga see on ainult minu arvamus. Tõsi, raamat on aegunud, kadunud on ENSV ja ammu kehtib uus ilmakord, kuid midagi jääb, nt hea kirjasõna, millega Sergo mind alt ei vedanud.        

Goodreads

Ruhnulane

                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                      


teisipäev, 20. aprill 2021

Herman Sergo. Põgenike laev.


 

Herman Sergo. Põgenike laev.

Eesti Raamat.

1966. 328 lk.


Sedapuhku on autor võtnud südameasjaks kujutada randlase elu-olustikku õige keerulisel perioodil. Romaan algab lootusrikkal 1939. aasta kevadel, et lõppeda üsna lootusetult 1944. aasta septembris. Nõnda võib seda teost juba põhjendatult paigutuada nt (lähi)ajaloo riiulisse. Tõuke kirjutamiseks sai autor elust enesest. Kui Sergo tuli pärast viis aastat võõra nime all ja võõrsil viibimist tagasi kodukohta, leidis ta eest palju tühjaks jäänud talusid ja sööti jäänud põlde. Loomulikult pani selline trööstitu pilt autoril mõtte liikuma, et võiks sellest midagi kirjutada. Siit-sealt maad kuulanud, midagi juurde pannud, üht-teist maha tõmmanud, sai kirja seesinane jutt.

Loo alguses saabub peategelane, Martin Priit, ajateenistusest koju Hiiumaale ja alustab puhtalt lehelt. Suuri väljavaateid tal ei ole, kuid plaanid on see eest suured. Ainult et vaesus, see pagana vaesus ei lase plaane ellu viia. Koos vanaisaga elades saab noormees siiski oma asjadega mäele, temast saab kahemastilise laeva kapten, kuid mis hinnaga? Seal taga on võlad ja muud mured, lisaks algab veel sõda. 

Kas see üle mere Rootsi põgenemine just nii oli, kes seda enam teab, kuid usutav on jutt küll. Minemise peapõhjuseks peab  Sergo sakslaste propagandat, mis hirmutas kohalikud ära, et venelased tulevad ja löövad kõik mättasse või saadavad Siberisse. Sellega ma nüüd täiesti nõus olla küll ei saa, aga eks siin tuleb ka vaadata raamatu sünniaastat.  Kusjuures, 1965. aastal sai see raamat romaanivõistlusel kolmanda koha. Esikohta ei antud välja, sest latt oli liiga kõrgel. Esikohani küündis Heino Kiik oma "Tondiöömajaga" alles 1967. Sergo raamatu plussiks pean ajastu kui olude edasi andmist, kommetest rääkimist ja rahvatarkuste puistamist. Nt abiellumine oli ikka midagi sellist, mida tehti ükskord elus.

"Hiiumaal kehtis vanasti komme, et pruut käis enne pulmi peigmehe kodus "kolme päeva" tegemas. Nende päevade kestel jälgisid poisi vanemad, kas poja väljavalitu on küllalt kärme pööruga, taibukas ja sõnakuulelik. Alles pärast prooviaega langetati paarimineku kohta lõplik otsus." (lk 148)

Vähem õnnestunud on tegelaste kujutamine, v-b on asi ka selles, et neid on lihtsalt liiga palju siin kaante vahel. Sergo ei valgusta hingemaastikke, kui nii võib öelda, tema pigem vestab. Ta võtab tegelase ja võib rääkida tema minevikku neli põlve tagasi, ikka sedasi, et mida keegi tegi või kellega kus oli. Tegelaste keel annab neile isegi rohkem isikupära kui sisekaemus. Sündmustikku on samas piisavalt, mida pean hea kirjaniku tunnuseks. Kaasa elama pani pigem see randlaste kurb saatus üldiselt kui mõni üksik tegelane. Rannarootslased, kellest Sergo küll ei räägi, on mulle nagunii hell teema, ja eks nemadki jagasid hiidlaste sarnast minevikku. Kuid teisal jälle oli ka naljakaid kohti, nii et kõõksusin ikka mitmes kohas naerda. Tegemist ei ole küll Sergo tippteosega, kuid tema esimese romaani kohta on see igati tubli tükk.


neljapäev, 15. aprill 2021

Herman Sergo. Viis aastat võõra nime all.

 



Herman Sergo. Viis aastat võõra nime all.

Eesti Raamat.

1992. 160 lk.


Teisest maailmasõjast on palju kirjutatud, tundub, et mõnele teemale aastad ei loe. Sõjatee tuli läbi käia ka Hiiumaal Käina vallas Jausa külas sündinud Herman Sergol. Meremehena sattus ta 1944. aasta augustis Kroonlinna, edasi tuli lühemat aega üle elada Leningradi blokaad, sealt viis tee teda juba kaugemale. Muidugi mõjutas Sergo käekäiku kohtumine Eesti NSV Ülemnõukogu saadiku Aadu Hindiga. Venemaa pakasest pääsemiseks liiguti lõuna osariikidesse, kus moodustati omamoodi kalurite artell. Eluolu Taškendis oli nagu Ilfi ning Petrovi aegses Odessas. Tagantjärgi võib see naermagi ajada, aga kui sind ikka varastatakse kaugel kodumaast puupaljaks, on asi naljast kaugel. 

Imelik küll, aga Sergo otseselt rindele ei jõudnudki, kuigi ta üritas. Üks põhjus oli tervis, mis alt vedas. Läks nii, et rongiga järgmisse kogumispunkti sõites ta haigestus, ja kui kolmandal päeval meelemärkusele tulles ütles voodiserval istuv õde talle: Tere hommikust, Artemi Vassiljevitš Volk, valdas sergot hämming. Muidugi oli rongis kogu Sergo varustus... kaduma läinud, kuid põuetasku jäänud rühmakaaslase dokument oli ainus niidiots, mille järgi ta oma uue nime sai. Artemi nime all jätkus tema sõjatee kuni Viiburi linnani välja. Uueks ametiks - luuraja, kes pidi vaenlase raadiosaateid pealt kuulama. Lõplikult õnnestus Sergol end rehabiliteerida alles aastal 1947. Raamatu kondikava sündis uurija juures, kus autor kirjutas seda seletuskirjana pool päeva ja terve öö ka veel takkaotsa. 

Tegemist oli pigem maheda kui kareda lugemisega. Kartsin hullemat, et on üks hirmus tapatalgu vms, aga oli pildiseeria ühest inimsaatusest. Üldse oli seda hirmutunnet siin omajagu, kedagi usaldada ei saa, iga koputus tegi valvsaks, aeg oli jube. Kuid Sergo ei olnud allaandja tüüp, samuti tuli talle abiks keelteoskus. Kuid teiste tegelaste seas oli ka üks tõlk hüüdnimega Herr Dummkompf, kes pääses läbi, oskamata sõnagi nõutavat keelt. Mis keelesse puutub, siis ega neist hiidlastest alati täit sotti saa. Kohtumist usbekitar Nadjaga kirjeldatakse siin nõnda: 

"Mõne päeva pärast Nadja tuligi. Ajas päikeseloojangu ajal oma kimli täielt sõidult otse meie lõkke äärde ja hüppas sadulast alla. Pikapatsiline, mustasilmne, naerusuine ja tõmmu. Ümarates põskedes pisikesed lohud. Rätik kukla taha sõlme seotud ja kederluudeni ulatuvad püksid lühikese seeliku all. Jalas kollasest  nahast sandaalid, mis meenutasid hiidlasti pätte." (lk 68)  

Muidu täitsa tahe kirjeldus, aga kes siis ütleb jalanõude kohta "pätte", kuid jah, vana hiidlaste keel juba on selline. 

Raamat pidi üle kahekümne aasta oma ilmumisaega ootama, kuigi midagi otseselt ideoloogiliselt vastukarva siin ei olnud, aga see tobe tsensuur. Kui tavaliselt on Sergo, nii vähe, kui ma teda lugenud olen, selline kirjanik, kes kirjutab natuke iseennast igasse teosess, siis siin on tema autobiograafiat kõige rohkem. Kui raamatukogu läks üle kontaktivabale klienditeenindusele, siis alguses turtsatasin, et ei-no-mida-värki, jälle! Pärast nende üleelamiste lugemist, millest siin räägiti, hakkas päris piinlik.   


reede, 9. aprill 2021

Herman Sergo. Kajakalaid.




 Herman Sergo. Kajakalaid.

Eesti Riiklik Kirjastus.

1963. 224 lk. 


Kui nägin selle raamatu kaanepilti (A. Säde), arvasin, et no nii, siin on nüüd jutt kalurikolhoosi rasketest algusaastatest, plaani täitmise ragistamisest ja keerulistest inimsuhetest. Midagi sellist siin otseselt siiski ei olnud, sest randlaste käekäigu kujutamine ei ole Sergo peamine ala, vähemalt siin. Kindlasti leidub ka kalurikolhoosi ainelisi teoseid, aga sellega tegelesid ilmselt teised autorid. Sergo oli ikka rohkem kaugsõidu meremees. Järgmine üllatus vaatas mulle vastu tiitellehelt, kust lugesin :

„Jutustuse kirjutamisel on kasutatud lisaks muudele allikatele kapten Jüri Kallaste käsikirjalisi ülestähendusi ja väljavõtteid aurik „Kajaka” päevaraamatust 1940-1941. Jutustuse käsikirja on läbi lugenud jurist mereõiguse alal Martin Grossholm.”

Pärast seda hakkas raamat mulle juba rohkem huvi pakkuma, kui algul julgesin arvata. Ent juba esimeste lehekülgede lugemine tõi asja selgust.  „Kajakalaid” on järg Sergo debüüdile „Meri kutsub”  (1960).  Peeter Murd alustas oma karjääri rannaäärsete laevade peal, edasi jõudis ta sõita parklaevaga maailmameredel ja lõpuks sai esimeseks tüürimeheks laeval „Kaljurand”. Siis tuli Eestis võimule punavõim ning Peeter Murd sai korralduse tuua laev tagasi kodumaale. Nõnda lõppes raamat „Meri kutsub”.

Selle raamatu tegevus algab kodanliku vabariigi eelõhtul, kui õhus on tunda juba püssirohu vingu. Peeter Murd saab korralduse viia aurik „Kajakalaid” Inglismaalt Argentiinasse. Merereis õnnestub, hoolimata saksa allveelaevadest, mis Atlandi ookeanil luuret käivad pidamas. Raskuskese saabub sihtkohas, Buneas Aireses, kus tekivad omandiküsimused, mis lipu all aurik edasi hakkab sõitma. Kosilasi on mitmeid, kuid arusaadavalt on Nõukogude Liit soosingus. Pidev õiguse tagaajamine, advokaatide töö ja kohtuuste kulutamine tähendab seda, et laev seisab viisteist kuud sadamas aresti all. Aga nagu ikka, lõpp hea, kõik hea.

Sergo ei ole autorina just väga palju arvustusi pälvinud, vist ei olnud mere teema väga levinud toona, merele pääski oli keelatud ja kes see seda ala nii väga ikka tundis. Kuid ühe arvustuse raamatule „Meri kutsub” on kirjutanud Mall Sarv (Looming, 1960, nr 12). Tema kiidab ja laidab autorit, nagu see kombeks on, aga miinusena toob välja, et pahalaste kujutamine on jäänud nõrgaks. Sergo tegelased, jah, need võib kahekslugemise abil jagada kahte rühma. Ühed on väga head ja ülejäänud on need teised. Kui peategelane jääb siin küll üdini positiivseks aga kahvatuks, siis pahalased on küll õnnestunud. Eesti konsulina esinev Bauman, kes on tegelikult aferist, saab nt sellise kirjelduse osaliseks:

„Ent siseneja polnud ärimehe moodi tegelane – pigem kreeka laeva stjuuard või mõni kehvemat sorti salongilõvi. Üle keskmise kasvu, kõhn, aastat kolmkümmend viis vana. Tema ülemist huult ilustas kitsas mokahabemetriip, paks tume juus üle pea klanitud. Seljas mingi smokingutaoline ülikond. Kõrge, ülespoole laienev tsilinder näpu otsas. Kätt andes noogutas ainult pead, selg jäi sirgeks, nagu oleks tal laadluugi salgiraud selja tagant pintsaku alla pistetud.„ (lk 36)

Ja ühe naistegelasena esinev advokaat Carmencita De La Vega, kes peaks olema naine pealkaanel, jõudis isegi minu silme ette kerkida, kuigi autor kurtis, et kes see naisterahva sisse näeb. Lugeja näeb.

Kas pahalaste kujutamine hädavarestena toona klišee võis olla, ma ei tea, aga praegu lugedes see oli küll nii. Meenus film Briljan „Briljant käsi”, kus ka pätid ei olnud just väga teravad  pliiatsid. Siin esindas seda gruppi laevale munsterdatud viisik, mis pid reederi korraldusel juhtimise üle võtma. Muidugi oli hea lahendus, jutukäik ise nõudis sellist tulemust. Naljaks oli see tegelikult isegi. Eriti lõbus oli see koduõlle ajamine laeval, kui aastalõppu hakati tähistama. Et siis jah, ei kahetse küll lugemist. Tundub, et Sergo on kirjanikuna ka  siin parem kui oma esimestes raamatutes. Enam ei ole teda ennast nii palju vahele astumas-segamas kui varem, tegelased saavad ka oma elu elada. Näis, kuidas tema järgmised raamatud välja on tulnud, loodan, et hästi.

 


 


 


esmaspäev, 5. aprill 2021

Herman Sergo. Mehed mere tausta

 



Herman Sergo. Mehed mere taustal.

Eesti Riiklik Kirjastus.

1963. 144 lk. 


Kuuekümnendad olid Sergole soodne aeg, siis ilmus temalt kuus raamatut. Üks nendest on seesinane jutustus, mille olemasolust mul varem, enne tänast päeva, polnud aimugi. Lugu on siin Nõukogude Liidu abi andmisest raskustesse sattunud väikeriigile. Aafrikas asuv Togo vabariik on mõned aastad tagasi saavutanud iseseisvuse, aga üleujutused räsisisd riigi põhjaosa nii, et välisabita oleksid nad puhta käpuli. ENVSt saadetakse teele laev, mis viib sinna ravimeid, toiduained ja masinaid. Jutustuse alguses saabuvad mootorlaevale „Raudrahu” neli kursanti, kellest üks,  Paul, räägibki sellest sõidust lähemalt. Õigem on öelda, et ta kirjutab koduranda jäänud pruudile, kuidas reis kulgeb. Muidugi on autor kõiketeadjana ise samuti kohal, et anda sõidust laiem ülevaadet.

Loomulikult tuleb siin vaadata aastaarvu, sots. realismi kaanonid kajavad ka siit raamatust korralikult läbi. Nagu öeldakse, tol ajal oli kirjandus ideoloogia ja poliitika illustreerija. Aga mind see ei takistanud, pigem hoidis mind lugemise juures huvi, et mismoodi merereis käis, kui kellegi ilmavaated. Jutul on tõepõhi ka all, algmaterjal pärineb mootorlaeva „Loksa” reisimärkmetest. Kapteni prototüübiks on Feliks Voolens, kellest Sergo on varem kirjutanud raamatus „Pinnavirvendus ja põhjalained”. Autor on iseennast samuti sisse kirjutanud. See on üks kummaline nüanss. Võin ka eksida, aga… Peategelane  põeb kergelt oma mineviku pärast. Lapsena jäi tema isa sõjakäigus kadunuks,  ja hiljem, kui ta jälle välja ilmus, hakkas sõitma merel. Kuid ühel hetkel viidi Pauli isa ära ja enam nad ei kohtunud. Aastaid hiljem selgus, et ta oli alusetult arreteeritud. Raamatus „Lootsitoa jutud” on lugu, kus Sergo räägib oma perekonna kaduma minemisest sõja algul. Need kaks stseeni on väga sarnased, vahe on vaid selles, et siin on isa ja poja koht vahetatud. Siin oleks Sergo nagu oma isa rollis. Kahjuks isa siin jääbki kadunuks. Nii veider selle aja kohta, kui see ka ei ole, aga raamatus mainitakse Siberisse küüditamist. Raamatu  „isa” siiski lõpuks rehabiliteeritakse postuumselt. Võib järeldada, ükskõik kui punased need esimesed Sergo raamatud ka olid, et küüditamise teemast oli ta ometi teadlik. Aga mis nüüd sellest, elu läks omasoodu.

See jutustus jäi pisut lahjaks. Midagi väga rabavat ei juhtunud. Samas on see hea, kui merereis laabub rahulikult. Oma meretarkust sai autor küll jagada, ilmselt noortele, kes merekooli plaanivad minna, on see soovituslik, aga muidu on selline korralik keskmik. Kapten küll ütleb tüürimehele, et ära liiga palju liberaalitse noortega, aga mingeid probleeme ei esine. Jah, tormi saab, seda ootas peategelane  pikisilmi, et veenduda, kas ta merehaigust kannatab või  praagib Neptun ta välja. Alkoholismiga lõpparve teinud  pootsman ei sea end samuti kellelegi eeskujuks. Tegelased ülemäära palju kaasa elama siiski ei pannud. Võib olla see on hea, sest juba raamatu läbiv moto ütleb: Inimene olgu inimesele sõber, seltsimees ja vend.




laupäev, 3. aprill 2021

Herman Sergo. Ahvatlev leetseljak.


 


Herman Sergo. Ahvatlev leetseljak. 

Eesti Riiklik Kirjastus. 

1962. 64 lk.


Mis asi see siis nüüd oli? Turtsatas mulle pähe esimene küsimus, kui olin selle brošüüri lugemise lõpetanud ja tegin põgusa tagasivaate. Tegelikult on nii, et juba viimased poolteist kuud olen Sergo lipu all jungana seilanud. On plaan lugeda tema raamatud kaanest kaaneni läbi, nii palju, kui neid raamatukogust saadaval on. Praegu peaks üle poole teekonnast olema läbitud, seesinane on seitsmes sadam, kus otsad said kinnitatud. Näinud seda raamatut, tekitas esmamulje pisut ärevust. Pilt pealkaanel (Heinz Valk) meenutab omaaegse ajakirja Pikri veergusid. Neid illustratsioone jagub ka lehekülgedele, ikka samas laadis, must-valgelt ja tähendusrikkaid grimasse esile manades. Kuid tegemist ei ole siiski pildiraamatuga, vaid satiirilise jutustusega, mille aeg-ruum peaks olema 1960ndad ENSVs.

Lugu räägib kahest abielupaarist, kes satuvad elu hammasrataste vahele. Et see on nii vana raamat ja siin on ainult blogi, kus kedagi eriti ei käi, siis natuke refereerin sisu ümber. Peategelased on Merike ja Oskar ning Enn ja Sirje. Enn oli korralik meremees, kelle naine väidetavalt läks sõjasegaduses sakslastega kaasa. Viimases hädas kukkus Enn jooma, aga leidis endale paarkümmend aastat noorema naise, Sirje, kellega abiellus ja neil sündis poeg Ülo. Ka Merike on endale leidnud sobiva kaasa, kes endise madrusena töötab nüüd sadamas lihttöölisena. Pärast aastatepikkust vaheaega kohtuvad Merike ja Sirje reisilaeval "Pobeda", mis sõidab Leningradist Euroopa kaudu Odessasse. Muidugi abikaasade meespoole esindajad kodus, nii et võimalus sarvi teha on kui maast leitud. Samas hakkavad sõbrannad tihedamalt suhtlema ja otsivad võimalusi, kuidas teenida hõlptulu. Merikese mees Oskar käib mööda maad ja ostab kunagistelt meremeestelt või nende leskedelt ja järeltulijatelt valuutat ning väärisesemeid kokku. Seda kraami hakatakse Ennu kaudu, kes kaugsõidukaptenine käib välismaal, Rootsis või Inglismaal maha müüma. Reisilt tulles toob Enn kaasavõetud nimekirja alusel aga uusi ehteid jne. Teisisõnu, pannakse püsti konveier. Eks iga pidu saab kord otsa, nii jääb rumala juhuse tõttu vahele ka see väike seltskond sulisid.

Üllatav oli, et kunagi on üldse ilmunud selline vihik alapealkirjaga "Kommunismiehitaja moraalikoodeksi teemadel".Tuleb tunnistada, et see ütleb juba nii mõndagi ära. Guugeldasin natuke ja selgus, et samas sarjas on kokku ilmunud neli raamatut, kõik erinevatelt autoritelt. Kui juba nii kavakindlalt on aines määratud, siis on lugemine ainult omal vastutusel. Ma ei saa öelda, et oleksin pettunud. Sotsialistlik realism oligi selline, nagu siin on välja toodud, ehk kuidas igandid pidid uuele korrale ruumi tegema. Kas  need naistegelased just sellised võisid olla, nagu siin kujutatud, selles osas ma väga kindel ei ole. Raske on uskuda, et Sirjel oli oma lapsest täitsa ükskõik, ükski naine ei saa nii jahe olla, aga Sergo teda nõnda ometi kujutas. Žanr nõudis, et oleksid tegelased, kes on ei millekski kasulikud, kelle moto on - parem üks päev hunt kui kogu elu lammas olla. Kuna Sergo ikka aeg-ajalt harrastas moraali jutlusi varjatult või varjamatult pidada, siis ebaaususe kohta meenub mulle ka üks epistel, mis siin raamatus on küll teises sõnastuses kirjas, aga minu kuuldud versioon kõlab nii: mida külvad, seda lõikad, külvad tuult, lõikad tormi.

Panen siia lõppu ühe mõttarenduse tektsinäitena ka juurde, et natuke aimu saada, millega raamatu tegelased kokku puutusid.

"Vana meremees tundis, et ta pole oma perekonna poolt ära unustatud. Et Sirje, hoolimata nende suurest vanusevahest, on talle truu ja tähelepanelik naine. Mis sellest, et tal on ka puhtnaiselikke nõrkusi. Iga inimene, kes on naisena sündinud, tahab ju ometi kaunis ja veetlev olla. Selleks on vaja peale looduselt saadud andide ka ilusaid riideid ning ehteid. Kuid ilu, rõivad ja ehteasjad pole ju ometi selleks, et neid kodus peidus hoida. Näitleja soov on, et tema kunst kogu saalitäiele inimestele naudingut pakuks, luuletaja viib oma hinge ilu ja tunded raamatu näol veel suurema auditooriumi ette, romaanikirjanik ei peida oma käsikirja laualaekasse. Miks siis mitte ilus naine, kelle välimuses, maneerides ja rõivastes peitub ka hea hulk tema omaloomingut, ei peaks tahtma end teistele inimestele näidata. Selleks läheb ta sõbrannade poole, kohvikusse, restorani, aga ega rahagi teenita selleks, et see sahtlisse sulgeda." (lk 46-47)


kolmapäev, 31. märts 2021

Herman Sergo. Rukkirahu.

 


Herman Sergo.

Rukkirahu.

EestiRaamat.

1990. 128 lk.

 

Mõni aeg tagasi hakkasin Sergo raamatuid lugema ja jõudsin nüüd järjega „Rukkirahuni“. Ülemäära palju see raamat tähelepanu ei ole pälvinud, kuid LV grupist ühe naksaka arvustuse siiski leidsin (Sirli Sikov). Veel avastasin, et Rohuküla lähedal on olemas saar nimega Rukkirahu, aga raamat sellest ei räägi. Raamatus tehakse hoopis juttu samanimelisest kaubalaevast, mis kunagi Läänemerel oma elu on elanud. Jah, Sergo raamatutest hakkab juba selline mulje tekkima, et laevad on ka justkui elavad olendid. Vähemalt on kotermann igas korralikus laevas olemas. Peale selle kuulub meeskonda muidugi kapten, stjuardess, laevakoer – Jänki ja veel mitmeid huvitavaid tegelasi, kellega siin raamatus kohtuda saab.

Mis minu jaoks jäi alguses arusaamatuks, oli see, et kes räägib. Minajutustaja nime ei saa kordagi mainitud. Kuna ma hiljuti lugesin Sergo debüüti „Meri kutsub“, siis oli siin mitu episoodi, mis hakkasid juba korduma. Nt kui meenutati, kuidas purjekas „Helga“ sattus hooletult laaditud viljalastiga merehätta, siis sai selgeks, et olen seda juba lugenud. Ühtlasi tabasin ära, et Sergo on iseend üheks peategelaseks munsterdanud. Sündmustik, mida ei ole sugugi vähe, leiab aset 1930ndate lõpul ja päädib sõja algusega 1941, kui aurik  „Rukkirahu“ Osmussaare juures põlema pommitatakse.

Kuidagi sujuvalt on see küll läinud, kuid Sergost on mu lemmikkirjanik saanud. Paraku teeb selline hoiak tema raamatust kirjutamise raskemaks. Ei saa ju öelda, et jaa, oli hea, aga… Kui see oleks ainus tema raamat, mida loeksin, siis oleks see viimase peal asi. Aga autori teiste teostega võrreldes, kui üldse on olemas Sergo raamatutel kese või tuumik kui niisugune, siis Rukkirahu jääb sinna kuhugi äärealale pigem. Sellega hakkan küll harjuma, et tema lemmikvõte on tagasivaade, aga seda oleks võinud vähem kasutada. Need on need kohad, mis algavad enamasti nõnda: „Korraga meenus mulle juhtum väikeselt rannasõidu-halulaevalt… jne“. Neid on pikitud vahel mitu tükki pikema peatüki vahele, aga lugu ennast nad alati edasi ei vii, teinekord ei jää need ka kauaks meelde.

Oli ka head. Kompositsiooniga eksperimenteerimine pakkus toredat vaheldust. Raamat jaguneb kaheks osaks, esimeses jutustab kapten kahe aasta teenistusest laeval oma mälestuste kaudu. Teine osa algab viiskümmend aastat hiljem, kui laeva edasisest saatusest räägib keegi tundmatuks jääda sooviv meremees. Kahju on ainult sellest, et raamat ilmus postuumselt. Vahemärkuse korras mainin ära, et olud muutusid 90ndate algul juba vabamaks, seda tunnistab kas või Aarne Mesikäpa trikolooriga kaunistatud aurik pealkaanel. Veel mõni aasta hiljem ja sõja teema arendus oleks saanud teise lahenduse, praegu jääb justkui i-le täpp lisamata. Selge on see, et halvad olid mõlemad, nii venelased kui sakslased. Suurema pildi maalimisel jääb Sergo siin pigem kroonikuks. Teisest küljest on ka ajaloo ning merenduse teema piisavalt huvitavad, mis mind lugemise juures hoiavad, ja nendes on Sergo tugev.

Raamatu viimases veerandis on koht, kus kapten istub kaldal ja vaatab Nõva rammas roostetavat Rukkirahu vrakki. Kui tõmmata väike paralleel, võrrelda kujundeid, siis tuleb meelde raamat „Tants aurukatla ümber“, mille kirjutas Mats Traat. Midagi on neil ühist peale selle, et mõlema keres oli katel. Sümboolselt tähistab see ühe ajastu lõppu, ring sai täis. Nõva rand on kena koht. Lisan siia, igasuguseid autoriõiguseid ilmselt rikkudes, Piibe Arraku õlimaali aastast 2020 (https://www.e-kunstisalong.ee/Nova_rand_10710). Ka see kannab pealkirja „Nõva rand“. Meri on ilus.




 


pühapäev, 28. märts 2021

Herman Sergo. Vihavald.


 

Herman Sergo. Vihavald.

Eesti Raamat.

1970. 436 lk.

„Vihavald“ on tõupuhas ajalooline romaan, mille tegevus toimub 14. sajandil. Sakslased on vallutanud Eesti alad, kuid Saaremaa on visa vastu pidama. Muhulaste vanema Villimeele poeg Vihavald kutsub kokku nõukogu, peab plaani ning otsustab põgeneda meritsi põhja poole, kaasas väike seltskond kohalikke mehi. Kui põgenikud Soome rannikul end sisse seavad, hakkab Vihavald Läänemerel rikkuseid kokku krabama, temast saab mereröövel. Saatus pillub teda küll lõunasse, küll  põhja, ära käiakse isegi Islandil, kuid lõpuks jõutakse Hiiumaale. See saar oli tol ajal ainult rootslastega asustatud, kuid tänu heale õnnele saab Vihavallast hiidlaste kauge esivanem.

Sergo üllatas mind ikka täiega. Nii kaugele ajarännule minekut ei oleks temalt küll oodanud. Ja jutt on ka täitsa kobedalt kirja pandud. Juba need vanad väljendid panid kulmu kergitama, nende jaoks oli raamatu lõpus lausa kolmeleheküljeline nimekiri. Nt oli väljend „vähejäku“ - see on naiste lühike jakk või pluus, aga mina lugesin seda sõna esmakordselt. Kui nüüd veel vaagida muljeid, siis meenub, et oli kohti, kus jutustamine kippus jutlustamiseks üle minema, aga vahetu sündmustiku edasi andmine oleks selle raamatu mahtu ilmselt kahekordistanud, nii et nuriseda oleks siin patt. Natuke tegi maailma tajumist lugemisel lihtsamaks see, et ketrasin vaimusilmas taustaks kahte filmi - „Malev“ ja „13. sõdalane“. Raamatu enda välimus on aga, viisakalt öeldes kahvatu. Vanade raamatute ümbrispaberid kipuvad enne minuni jõudmist kaduma minema, aga sellega hakkan juba harjuma. Algul arvasin, et sellise kaanega raamat kuulub pagulaskirjanduse hulka, et oleks nagu kirjastuse „Orto“ välja antud raamat, või mis ta seal oli. Samas oli tore leida Peeter Ulase illustratsioone raamatu lehekülgedelt, need andsid kohe lisamõõdet juurde.

Imestama paneb ka raamatu ilmumise fakt ise, 70ndad ei olnud just see aeg, kui oleks saanud vabadusest veel väga valjult unistada, kuid julge hundi rind on… teadagi. Mis siin ikka pikalt lobiseda, kes teab, see teab, raamat on hea.


Eesti Ekspress