Mööda netti

  H. G. Wells. Mister Skelmersdale haldjamaal. Tlk Eva Luts ning Jana Peetersoo. Fantaasia. 2002. 120 lk.   Peamiselt romaanidega ajalukku läinud Welss jõudis muude tegemiste kõrvalt kirjutada ka lühijutte. Nii on siia novellivalimikku tõlgitud kuus pala ilmunud juba aastail 1897-1906. Kui nüüd päris aus olla, kuidas siis muidu üldse saama, pean tunnistama, et ilma selle väljakutseta oleks see raamat mul lugemata jäänudki. Nii lohisevat pealkirja ei ole ikka ammu nähtud, no anna kannatust, eks ole. Nagu tavaks on saanud, pannakse pealkiri ikka ühe raamatus esineva tipploo järgi. Nimilugu oli siin paraku küll kõige ebaõnnestunum, jutt oli ühest tossikesest, kes ei saanud ise ka aru, kumba naist ta siis ikka rohkem ihaldab, no jah, valijale jäävad valjad. Aga jah, mis ma öelda tahtsingi, et siis pealkiri oleks võinud olla kas või eelviimase jutu nimi „Uks müüris“. See oli ka üks täitsa asjalik fantasy jutt, kus ainult sõrmeotsaga näidati seda teist, uksetagust võluma...

  H. G. Wells. Doktor Moreau saar. Tlk Urmas Tõnisson. Umara. 1995. 112 lk.   Laevahuku üle elanud Edward Prendick räägib loo oma pääsemisest, kuhu ta sattus ja mida koges. Too nimetu saar, kuhu õnnega pooleks jõutakse, on aga varjupaik, kus tegutseb salapärane dr Moreau. Kui päev päevalt selguvad selle koletu eksperimendi tagamaad, mille keerisest Predick end hiljem avastab, ei pea ta saarele sattumist enam kuigi lohutavaks väljavaateks. Kuna edasised sündmused on juba niigi aimatavad, siis ma ümberjutustamisele arusaadavalt rohkem sõnu ei hakka kulutama. Pealegi, eks seda ole kõik lugenud ka nagunii.   Midagi sellist ei oleks Wellsi oodanud, üllatusin. Katsed meditsiini valdkonnas, mida viivad läbi peast põrunud professorid kipuvad ikka olema õõvastavad. Isegi Pavlovil keelati katsed koertega. Kuid siin ei hakanud see jubedus kahjuks tööle minu peal. Õudus on üldse selline kraam, mille „parim enne“ saab kole kiiresti läbi, jääb kuskile oma aega. Raamat ilmus...

  H. G. Wells. Nähtamatu Tlk Ülo Poots. Eesti Päevaleht. 2008. 160 lk.   Ka see romaan kuulub Wellsi loomingu paremiku hulka. Räägib tema mehest, kes tegi ennekuulmatu teadusliku avastuse – muutis end nähtamatuks. Griffin oli lootustandev teadlane, vähemalt nii ta arvas ise. Kuna ametlikult ei õnnestunud tal uue avastuse kallal töötada, tuli edasi jätkata iseseisvalt, omal käel. Jõudnud katsetustega lõppfaasi… selle koha pealt raamat alles algab. Niisiis, oli külm ja tormine õhtu, kui võõrastemajja „Tõld ja Hobused“  saabus veider külaline. Ta oli üleni riidesse mässitud, tekitas võõristust, kuid maksis heldelt. Järgnevalt haaravad sündmused otse ettearvamatu pöörde, millest ma siin pikemalt ei hakka rääkima, sest minu küündimatu kirjaoskus ei suudaks seda piisavalt hästi edasi anda.   Kuuldavasti on sellest raamatust tehtud mitu filmi, aga mulle ei meenu küll ükski, mida oleksin näinud. Raamatu esimene pool tõi natuke meelde telelavastust „Üle linna Vinski“, kuid te...

  H. G. Wells. Ajamasin. Maailmade sõda. Tlk Kalevi Kvell. Eesti Raamat. 1995. 248 lk.   Kaks romaani oma tuntud headuses, ka nii võib seda raamatut iseloomustada, miks mitte. See on ikkagi Wells! Eks leiutajaid-katsetajaid trehvab igal maal, olgu selleks siis praktilised katsetajad või nood sulesepad, kes ikka „päris“ tööd ei tee. Kohe meenub, et siinmailgi tegutses kunagi Jaan Tatikas, kes soovis hakata paekivist tailiha tegema, aga läks, nagu läks. Kaugel Inglismaal elas aga tegelane, kel olid palju suuremad ambitsioonid. Tema ehitas valmis masina, millega sai liikuda ajas. Mõeldud – tehtud. Ühe pealtkuulaja muljeid Ajaränduri visiidist tulevikku, aastasse 802 701 siit lugeda saingi.   Endiselt usaldan järelsõnu, loen neid ja, mis siis salata, vaikimisi nõustun. Lugesin välja, et tegemist on küll ulmeromaanidega, kuid ulme ise – kõik see üleloomulik, mis selle sõnaga seostub – oli autorile kõrvaline element. Tema jaoks oli ulme ainult vahend, mitte ees...

  H. G. Wells. Võlupood. Tlk Aleksander Zirnask. Perioodika. 1966. 66 lk. Üks kena komme, mida aeg-ajalt järgitakse, on kirjanike avaldamine nende juubeli puhul. Olgu siis lugeja poolt vaadates tegemist esmatutvumise või taasavastamisega, tänusõnu väärib ettevõtmine nii ehk naa. Loomingu Raamatukogu on juba kahel korral avaldanud tuntud inglise kirjaniku Herbert George Wellsi (1866 – 1946) tekste. Viimati ilmus reisikiri „Venemaa pimeduses“ (2017), kui autori sünnist oli äsja möödunud 150. aastat, ja 1966.aastal, kui tähistati Wellsi ümmargust juubelit, avaldati seesinane valimik ulmejutte. Kokku on siin brošüüri mõõtu vihus neli lugu ehk jutustust, nagu eessõnas märgitakse. Sünniaega tähistab neil aasta 1900, mis tähendab, et tegemist on autori nooruspõlve uljameelsuse puhangutega. Ja õige ta on, sellist lähenemist toetan kahe käega, kui ikka mõte lendab, sulg püsib viisakalt peos, pole vaja küünalt vaka all hoida. Wellsi kasuks räägib veel asjaolu, et tol kaugel ajal oli uudismaa...

  Robert Silverberg. Meid ootab pimedus. Tlk Arvi Nikkarev ja Lasse Nikkarev Skarabeus. 2003. 262 lk.   Need neli lühiromaani on avaldatud 80-ndatel ja kuuluvad ühtlasi Silverbergi paremikku. Juba eessõnas toob autor välja põhjused, miks just selline ja mitte mõni muu formaat on valitud.   „Lühiromaan on üks rikkamatest ja enim naudingut pakkuvatest kirjandusžanridest. Mahult kaks- kuni kolmkümmend tuhat sõna, võimaldab see novelliga võrreldes teemade ja tegelaskujude põhjalikumat arendamist, eeldamata siiski täispika romaani viimistletud struktuuri. Seega pakub lühiromaan teema aktiivse ja detailse käsitlemise kõrval ühtaegu nii novelli kontsentreeritud fookust kui ka romaani laia tegevusvälja.“ (lk 5) Ja nii on, nende lugude jutustamine ei oleks lühemalt olnud võimalik ja pikemalt oleks hakanud juba lohisema. Arusaadavalt võtab autor suurelt ette, „Teel Bütsantsi“ räägib tulevikust, kui on saabunud 50. sajand, maailm on muutunud lõbustuspargiks ning tegelase...

  Robert Silverberg. Muutuste aeg.                                                                       Tlk Otto A. Onu ja Lasse Nikarev.                                                                       Skarabeus. 2000. 280 lk.   Siia raamatusse on valitud kaks lugu, romaan: “Muutuste aeg” ja jutustus – “Saagu sõdur”. Ühine nimetaja on neil küll ulme, aga... ulmet on ka mitmesugust. Romaani tegevus toimub kauges tulevikus ja kaugel planeedil Borthanis, kus on Maale sarnane kliima, mistõttu inimesed on seal juba üle tuhande aasta saanud “vabalt” elada. Peategelane, Kinnal Darival, kirjutab oma autobiograafias sel...

  Robert Silverberg. Aja maskid. Tlk Marek Laane. Elmatar. 1998. 176 lk. „Aja maskid” on ulmeline põnevik, milles autor flirdib ideega ajamasinast. Romaani minajutustaja, Leo Garfield, oma tööga tupikusse sattunud füüsik räägib loo kohtumisest ajaränduriga. Mees tulevikust on Vornan-19, ta saabub aastast 2999 aastasse 1998. Maal oli siis parasjagu rahutu periood, milleeniumivahetusega kaasnevat maailmalõppu kuulutavad apolüptikute massid valmistasid üksjagu segadust, valitsused olid ärevil, kardeti hullemat. Ja siis tuleb keegi tulevikust nagu messias ning pöörab kõik pahupidi. Suurema ohu ärahoidmiseks moodustatakse grupp teadlasi, kelle ülesandeks jääb välja selgitada Vornani autentsus ja saada temalt võimalikult palju teavet tuleviku kohta. Midagi saadakse teada ka, aga seda kõike on liiga vähe, et põhjalikke järeldusi teha. Olin arvamusel, et teadlased on oma valdkonda nii sukeldunud, et nad ümberringi toimuvast suurt ei hooli. Eks seda oli siin ka, aga peale selle avaldus Sil...

  Täheaeg 20. Juhtumised pahura jumala baaris. Koostanud Eva Luts. Fantaasia. 2021. 344 lk.   Põgusalt. Jutuvõistlus on üks tänuväärne ettevõtmine õige mitmel põhjusel. Esiteks pääseb nii pildile uusi autoreid, kes võib-olla harva ja vähe kirjutavad, teiseks tekib juba tuntud autoritel  võimalus end proovile panna, oma kirjanduslikku muskulatuuri treenida, ja kolmandaks saab tähelepanu  lühiproosa kui kategooria, mis muidu kipub romaani varju jääma. Olgu siinkohal öeldud, et ulme ringkonnas on Fantaasia kirjastuse tiiva all seda kena traditsiooni alal hoitud juba alates aastast 2004. Siia raamatusse kogutud jutud moodustavad järjekorras  kuuenda jutuvõistluse paremiku, 69st saadetud tekstist valis auväärne žürii välja üksteist juttu, millel avaldamisküpsuse mek man. Siin nad on:     Mia Lisette Tamme   „Maha müüdud hinged” on õudussugemeid sisaldav jutt, mis on suunatud üpris konkreetsele sihtgrupile – teismelised vampiirilugude fännid. Lugu ...

  Aphra. Tõlkinud ja koostanud Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2005. 358 lk.   Juhtub harva, kui ühes raamatus on esindatud sedavõrd mainekas seltskond autoreid nagu siin, ulmeantoloogias Aphra. Sisukorra järgi on siis loetelu järgmine: George R. R. Martin, Kim Newman, Anne Leinonen, Jack Vance, Gene Wolfe, Roger Zelazny, Robert Silverberg, Robert Bloch, Gene Wolfe, Nancy A. Collins, Suzy McKee Charnas ja Connie Willis. Jutte on erinevaid, leidub lühemaid ja pikemaid, nõrgemaid ning tugevamaid, meesautorite kõrval astuvad üles ka naised, nii et raamat tundub olevat täitsa viisakalt tasakaalus. Juttude valik on üsna lai, kohtab nii usus kahtlevat inkvisiitorit, kassiga suhtlevat naist, natsina pokri pistetud superkangelast, seksi tulnukatega, uusi maailmu, no ja mõnel mehel on lihtsalt luukere kapis, kui ka libahundi kättemaksu, ja lõpuks, oh õudust, pedofiilia hoiatust. Kuna mitmed autorid on auhindadega pärjatud, tuleb tunnistada, et niisama ei ole Hugosid välja antud. Ju...

  Robert Silverberg. Maa teine vari. Tlk Eve Köst. Eesti Raamat. 199 4. 216 lk.     9 lugu ja kaks autorit, see on novellikogu, see on ulme. Tõsi, ega kaane järgi ei oleks küll žanrit osanud ära arvata, kuid nimi, Silverberg, räägib iseenda eest. Paneb imestama, et kirjastus Eesti Raamat vaevus seda raamatut eesti keelde ümber panema, ja mina lihtsameelne arvasin, et peavoolu ning ulme vahel on mingi kraav või oja, mis neid lahutab. Midagi sellist ei ole, vähemalt selle raamatu puhul ei saa nii väita. Kuid raamat ise, jaa, mulle küll meeldis, nii et ei kurda ega kahetse midagi, oli huvitav lugemine.   Ei juhtu küll tihti, et ühte juttu mitu korda avaldatakse, aga siin on nõnda läinud. Avalugu, sedapuhku nimega „Midagi tundmatut eksleb vabana” lugesin juba Mario Kivistiku koostatud antoloogias „Hirmu vöönd” (1993). Teisel lugemisel pidin tunnistama, et suuri muutuseid ei olnud jutus ette võetud, ikka oli sama lugu, Vsiir, too väike humanoid satub kogemata ru...

 Halloo Kosmos Hirmu vöönd. Nõmm ja Co jutusari. 1993. 160 lk.   Seesinane kaantevahe kuulub üsna vähelevinud kategooriasse – ulmeantoloogia. Jutte, nii lühemaid kui ka pikemaid leidub siin kokku kaheksa ning esmailmumised jäävad neil ajavahemikku 1959-1979. Ulme on alati natuke kummaline ja kummaline on ka see, et selles raamatus pole välja toodud ei ilmumisaastat, kunas eestindati, pidin guugeldama, samuti puudub tõlkija, toimetaja nimi. Ainus isik, keda mainitakse kui kaane kujundajat on Anneliis Aunapuu, ülejäänud osas on tume teadmatus. Aga et „Hirmu vöönd”  oli ja jäi selle veidra nimega kirjastuse ainsaks üllitiseks, ei tasu selle üle ka väga imestada. 90ndate algus oli nagunii üks suur üleminek, ja hea, et niigi läks.   Esimeses jutus „Rott ja madu”  (A. E. van Vogt) kasvatab peategelane kodus püütoneid, keda tuleb toita rottidega. Kuna käimas on Kolmas Maailmasõda, kõike napib, hakkab too maokasvataja rotivargaks, aga… satub ise lõksu. Kuidas ...