pühapäev, 2. mai 2021

Herman Sergo. Kui ma alles noor veel olin.

 



Herman Sergo.

Kui ma alles noor veel olin.

Eesti Raamat.

1980. 248 lk.


Lapsepõlv on ikka see kõige parem periood, mis kaugemale jäädes aina ja aiva helgemalt meelde kipub tulema. Ja kui juba kord teha tagasivaateid ja ületähendusi, siis on muidugi oluline, mida võtta, mida jätta. Neid pudinaid, mida möödanikust haarata, mis ajaliselt jäävad sinna kuhugi 20. sajandi algusveeru Hiiumaale, Sergol juba jagub. Kokku on siin raamatus viis juttu, ilmselt ei ole ülearune seda kogumikku alapealkirjastada nii, nagu ütleb laulusõna - „Viis viimast”. Kui ajaliselt Sergo jutukogud ritta panna, et ülevaadet saada, on nimekiri selline:  


Pinnavirvendus ja põhjalained: jutustusi ja olukirjeldusi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1962. 248 lk.

Lootsitoa jutud. Tallinn: Eesti Raamat, 1967. 244 lk.

Kui ma alles noor veel olin: jutustused. Tallinn: Eesti Raamat, 1980. 245 lk.


Need andmed on pärit äsjaalustanud veebilehelt ehk eesti kirjanike e-leksikonist  Estonian Writers. Leht on küll ingliskeelne, kuid tema olemasolu üle on mul siiski äraütlemata hea meel, keda kõiki sealt ei leia, terve tähestik on olemas.

Kui juba loeteluks läks, saagu siingi raamatus avaldatud jutud järjekorras ära mainitud. Otsa teeb lahti üks omanäoline jutt „Lapsepöli”, mida võib iseloomustada sõnadega olme- ja olukirjeldus. Sergo räägib siin arvatavasti enda lapsepõlvest, perekonnast, lugema-kirjutama õppimisest ja tööle asumisest, loomulikult ei puudu mere poole vaatamine. Võib-olla parema osa, sest jutt ei ole just kõige meeldejäävam, jätsid need kohad, kus peategelane sattus Haapsalu Örsemani haiglasse. Selle väikelinna nimi oli temal Apsal, et kuidas elu siis käis, nt laev sõitis Heltermaa ja Haapsalu vahel, Hiiumaale veeti kaupu kalevivabrikule, kogu see ajalooline taust oli huvitav jälgida. Muidu on tegemist korraliku, aga siiski keskpärase jutuga, mis paraku, nagu juba öeldud, kauaks meelde ei jää. Kuid kõige tugevam tahk on siin, seda võrreldes kogu tema lühiproosaga üldse, on selle teksti keeleline külg. Sellist hiiumurde kaskaadi ei ole ma varem tema puhul kohanud, muidugi oli see kõik omal moel nauditav. Vahemärkuse korras lisan, et Sergole  pidi olema Hiiumaal tehtud mälestuskivi, millele on kirjutatud read, mis on valitud siit jutust, need on järgmised: „Kirjatarkus ja meri… Kaks asja. Ja mina sääl kut ärg kahe heinakuhja vahel. Eks ta rohkem sedasi ikka oli, et talvisel aal said raamandud võidu, suisoojaga änam meri, taat ja paat.”  (lk 16)

„Kui ma alles noor veel olin” andis oma nime tervele kogumikule, seda mõistagi arusaadavatel põhjustel. Esiteks see, kuidas autor selle jutuni jõudis, oli juba märgiline. Pärast jutu „Lapsepöli” ilmumist Loomingus pöördus üks lugeja Sergo poole, et temal on enda noorusajast pajatada parem lugu, mille autor siis kirja pani. Vahemärkuse korras lisan, et samal viisil on kirja saanud üks varasem raamat, „Kauge tule kuma”  (1975). Teiseks põhjuseks raamatu nimijutuks saamisel on „Kui ma… ” maht, mis ulatub napilt üle saja lehekülje, teised on ikka poole lühemad. Lugu ise on ääri-veeri sarnane eelmisele jutule, lapsepõlv Hiiumaal, emaga üksi kasvava nooruki silme läbi nähtud kombed ja argipäev. Kuidagi on nii, et vahel õnnestuvad kõrvaltegelased Sergol ehedamad luua kui peategelased. Nt Joonas, meremees ja kõva töömurdja jättis siin kuidage erksama mulje. Temalt on ka see puusepa tarkus:

 „Sa, Tõnis, oled nutikas poiss, a knee-witted boy, tead isegi, et kaua tehtud kaunis töö. Ja et rehapiid olgu saarest, ei need siis murdu. Selg aga kisklikust kasest, et pulgad seda lõhki ei ajaks. Vars kergest, krõbekuivast ja oksteta haavast. Siis see riistapuu väleda nooriku käes otse lendab – lust ja lõbu vaadata. ”  (lk 92)

Üks võte, dialoogi rikastamine võõrkeelsete laenudega, mida Sergo tihti kasutab, leiab ka siin äramärkimist. Jutuna küll on see küll nimilugu ja pikkustki jagub piisavalt, aga ei ületa siiski seda piiri, et oleks midagi enneolematult lahedat. Olmekirjandus on vajalik, ma ei tea, vist pigem koduloo uurijale, aga midagi on siin jutus nagu puudu, et see vastaks minu ootustele lühiproosa osas. Toredaid kohti siiski oli, kas või see, kus üks tööline meenutas, kuidas ta ehitas Rohuküla tee ääres pooleli jäänud Ungru lossi.

„Kooliraha teenimas” on esimene lugu, mis korvas kõik selle, mis eelmistel siin vajaka jäi. Jutus on olemas nii, põnevus, pinge, tegevust edasi viivad tegelased kui ka sergolik moraalikonks. Eks ta tõmbas selle jutu küll lihtsa skeemi karkassile, kuid ei saa salata, tegemist on üle prahi looga. Jutt on esimese vabariigi ajal tegutsenud piiritusevedajatest. Nagu ikka autoril tavaks, areneb siingi väike armuliin, mis annab pisut romantilist võnget asjale juurde. Huvitav, et Sergo ei ole varem tuliveega hangeldajatest kirjutanud, nüüd on siis see nišš samuti täidetud. Veider küll, aga piiritust ei viidud mitte ainult Soome, vaid seda toodi ka Eestisse, no tõesti, mis kõik välja ei tule. Täitsa vabalt saab seda kogumiku parimat pala nimetada novelliks.

„Tules kumava taeva all” kuulub nende väheste juttude hulka, kus ei ole juttu Hiiumaast, küll aga ei puudu siin meremees. Jüri Vihur sõidab aurikul „Saadjärv” Soome lahel Leningradi. Ta veab põgenikke, kes on pääsenud Tallinnast 1941. aastal, kui sakslased vallutasid Põhja-Eesti alad. Suursaare lähedal saab Jüri laevalael pommirünnakus haavata. Kogu jutt on sellest, kuidas peategelane haigevoodis hingevaakumise hetkedel kohtub oma teise ilma lahkunud lähedastega, samas käib ta läbi möödunud elu olulisemad seigad. Muidugi on tegu sõjavastase jutuga, haavatutest ja hukkunutest hakkab kahju, aga no, sõjateemat on juba piisavalt käsitletud, isegi Sergol. Omapärane oli see, et autor kasutas uut laadi kirjutamiseks. Kui tavaliselt on ta ikka olnud kirjanik, kelle jaoks realism on tegelikkuse tõetruu kujutamine, võtab ta siin justkui teise käigu, juttu sigineb fantaasiat, mis ei ole talle üldse omapärane. Üllatuste vastu ei ole mul midagi, nii et eksperimenteerimine teenis oma eesmärki.

„Proovitund”  jõuab ringiga tagasi Hiiumaale, kui saabub 1944. aasta tormine sügis. Sakslased hakkavad põgenema, venelased ei ole veel saabunud. Külas elavad üksikud pered, kelle hulgas on põgenema asutajaid, neid, kellel on selleks piisavalt põhjuseid, ja neid, kes soovivad jääda kodukohta. Otsest peategelast ei ole, on vaid paar naabrinaist ja ühte jalga lonkav külamees. Eks neil läheb omavahel ütlemiseks, et kes keda on sakslastele üles andnud ja mida kõike veel. Viinaralli kõrval on see vast teine hea lugemine siin kogumikus. Kogu seda miljööd ja meeleolu on väga hästi õnnestunud edasi anda. Kodumaalt lahkumist on Sergo oma „Põgenike laevas” (1966) küll märksa laiemalt kujutanud, kuid lühijutu kohta on siin piisavalt, et peamine - inimeseks jäämine - kirja saada. Ei ole keeruline märgata, kummale rinde poolele autor kaasa elab, kuid erinevalt Põgenike laevast jätab lõpp siin otsad lahti, kas nad ikka pääsesid või…

 Vähe eriline raamat on see Sergo viimane jutukogu. Kui esimesed kaks olid oma laadilt veel ühetasased jutuveeretamised, siis siin on iga jutt justkui ise suunda kiskuv lugu. Seda tulemust ei saa pidada ei heaks ega halvaks, nii kirjutades on lugejaskond ilmselt laiem. Autor katsetab ja ereneb ju kogu loometee vältel, nii ka Sergo. Kuid näib küll, et lühiproosas on autor oma sõna öelnud, teemad ja motiivid hakkasid juba korduma, oli ka viimane aeg minna edasi romaani manu. 




pühapäev, 25. aprill 2021

Herman Sergo. Kodusadam.




 Herman Sergo. Kodusadam.

Eesti Raamat.

1982. 128 lk.


Öeldakse küll, et raamatust rääkides tuleb autori isik kõrvale jätta, keskenduda tema teosele, aga kui autor iseend raamatusse kirjutab, siis ei jää lugejale just palju valikuid. Arusaadavalt ma spekuleerin selle väitega, sest see, kui palju Sergo endast ja ennast siia raamatusse kirjutas, jääb ainult oletuse tasemele. Olgu selle autobiograafilisusega nüüd kuidas on, aga kindel on see, et „Kodusadamas” on Herman Sergo  pseudonüüm Olev Laugrand. Jutt on kaptenist, kelle pere- ja meremehe elu triivib karile rohkem kui kord.

Algus oli raamatul paljulubav, hakkas juba tunduma, et see on isegi liiga ilus, et olla tõsi. Kodanliku korra ajal sõitis Olev tüürimehena Riia-Stokholmi liiniaurikul. Hülgesaarelt ehk Ruhnult pärit Marta-Magdalena sattumine peategelase kursile oli justkui asjade loomulik käik. Siis tulid pulmad, lapsed  (Anna-Liis ja Johan), ühesõnaga - perekond, midagi enamat oleks juba veider soovida. Paraku algas sõda, mis paiskas Olevi kaugele Venemaa tagalasse, Marta-Magdalena põgenes lastega üle mere Rootsi. Tagasi kodus, leiab perepea eest hävinud kodumaja ja varemetes kodulinna. Kohtumist abikaasaga tuleb aga oodata veel aastaid. Juhuse tahtel leiab Olev üüritoa koos tagasihoidliku korteriperenaise Luisega. Nad mõlemad jagavad ühte saatust, ka Luise mees pages sõja eest Läände, kuid lapsed jäid naise kasvatada. Nii ei jää Olevil muud üle, kui hakata kasuisaks väikesele Antsule ja Liinale. Ametlikult saab registreeritud ka see kooselu, millele esiti ei vihjanud küll mitte miski. Saanud uue võimaluse kohtuda oma esimese abikaasa ja laste emaga, tõsi küll, alles aastate takka, jääb Olev algul kahtlema, kuid siis otsustab kindlalt, kellele murda truudust ja mida reeta. Siinkohal võib vaid resümeerida: nagu igal laeval on oma kodusadam, nii vajab ka iga inimene pidepunkti.

Perekonna kõrval räägib Sergo ka paralleelselt sellest, kuhu elumurede korral ikka pöördutakse. Ei, see ei ole joomarlus, kuigi alkoholismile annab autor karmi hinnangu. Meenutan siinkohal kolleeg Viktor Kasekoppeli allakäiku, aga see selleks. Olev saab oma sõjajärgse karjääri jooksul ametiülendust, kaugsõidukapten määratakse sadama kooseisu avarii-inspektoriks. Ta ei tunne selle üle küll erilist uhkust, sest isegi rannasõidu kipri kõrval on tindiste sõrmedega kontori ametnik vaid kerge kõlgas. Kuid seda enam süüvib Olev töösse, ta on nii aus, et paneb Merelaevanduse tähtsad ninad lausa kümne küünega toolist kinni hoidma. Jah, see oli absurdne aeg, kui plaani täitmise nimel vahendeid juba ei valitud.  Pole siis ka ime, et juhtus hullematki. Kuidas Olev õigusest aru hakkas saama, seda ilmestagu väike dialoogikatke otsese ülemusega:

 „„Sõna pole veel allkiri ja ütlemine ei jäta templijälge. Selge?”

„Kõik on selge. Kui teraselt vaadata, siis on igal õigusel neli külge: vormiline, sisuline, paraadpool ja lavatagune. Valida, mis oma nahale kõige kasulikum, ja seda näidata. Eks?”

„Дорогой друг, милый человек! Ometi kord hakkasid su ajud liikuma!”” (lk 83)

Lõpetuseks ei oskagi muud öelda, kui et… Ah jaa, esimene peatükk      oli sõna-sõnalt  laenatud raamatust „Viis aastat võõra nime all” (1992). Milleks? Selleta oleks väga edukalt hakkama saanud, kuid autoril on autoriõigus, nii et, mis siin ikka tagantjärele mõtiskleda.  Pealegi, „Viis aastat… ” oli 1982. aastal juba valmis, aga tsensuur hoidis seda tõkiskingade taga kinni. Mismoodi kirjanikke vene ajal koheldi, see oli omavahel öeldes ikka inetu küll. Aga raamat! Kuigi möönan nii moka otsast, et peredraamad pole just mu esimene lektüür, ei tekkinud küll kordagi mõtet, et jätaks pooleli või nii. Millegipärast tundus, et Sergo soovis siin hingelt ära rääkimisega ja kellelegi rusikat viibutada, aga see on ainult minu arvamus. Tõsi, raamat on aegunud, kadunud on ENSV ja ammu kehtib uus ilmakord, kuid midagi jääb, nt hea kirjasõna, millega Sergo mind alt ei vedanud.        

Goodreads

Ruhnulane

                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                                      


teisipäev, 20. aprill 2021

Herman Sergo. Põgenike laev.


 

Herman Sergo. Põgenike laev.

Eesti Raamat.

1966. 328 lk.


Sedapuhku on autor võtnud südameasjaks kujutada randlase elu-olustikku õige keerulisel perioodil. Romaan algab lootusrikkal 1939. aasta kevadel, et lõppeda üsna lootusetult 1944. aasta septembris. Nõnda võib seda teost juba põhjendatult paigutuada nt (lähi)ajaloo riiulisse. Tõuke kirjutamiseks sai autor elust enesest. Kui Sergo tuli pärast viis aastat võõra nime all ja võõrsil viibimist tagasi kodukohta, leidis ta eest palju tühjaks jäänud talusid ja sööti jäänud põlde. Loomulikult pani selline trööstitu pilt autoril mõtte liikuma, et võiks sellest midagi kirjutada. Siit-sealt maad kuulanud, midagi juurde pannud, üht-teist maha tõmmanud, sai kirja seesinane jutt.

Loo alguses saabub peategelane, Martin Priit, ajateenistusest koju Hiiumaale ja alustab puhtalt lehelt. Suuri väljavaateid tal ei ole, kuid plaanid on see eest suured. Ainult et vaesus, see pagana vaesus ei lase plaane ellu viia. Koos vanaisaga elades saab noormees siiski oma asjadega mäele, temast saab kahemastilise laeva kapten, kuid mis hinnaga? Seal taga on võlad ja muud mured, lisaks algab veel sõda. 

Kas see üle mere Rootsi põgenemine just nii oli, kes seda enam teab, kuid usutav on jutt küll. Minemise peapõhjuseks peab  Sergo sakslaste propagandat, mis hirmutas kohalikud ära, et venelased tulevad ja löövad kõik mättasse või saadavad Siberisse. Sellega ma nüüd täiesti nõus olla küll ei saa, aga eks siin tuleb ka vaadata raamatu sünniaastat.  Kusjuures, 1965. aastal sai see raamat romaanivõistlusel kolmanda koha. Esikohta ei antud välja, sest latt oli liiga kõrgel. Esikohani küündis Heino Kiik oma "Tondiöömajaga" alles 1967. Sergo raamatu plussiks pean ajastu kui olude edasi andmist, kommetest rääkimist ja rahvatarkuste puistamist. Nt abiellumine oli ikka midagi sellist, mida tehti ükskord elus.

"Hiiumaal kehtis vanasti komme, et pruut käis enne pulmi peigmehe kodus "kolme päeva" tegemas. Nende päevade kestel jälgisid poisi vanemad, kas poja väljavalitu on küllalt kärme pööruga, taibukas ja sõnakuulelik. Alles pärast prooviaega langetati paarimineku kohta lõplik otsus." (lk 148)

Vähem õnnestunud on tegelaste kujutamine, v-b on asi ka selles, et neid on lihtsalt liiga palju siin kaante vahel. Sergo ei valgusta hingemaastikke, kui nii võib öelda, tema pigem vestab. Ta võtab tegelase ja võib rääkida tema minevikku neli põlve tagasi, ikka sedasi, et mida keegi tegi või kellega kus oli. Tegelaste keel annab neile isegi rohkem isikupära kui sisekaemus. Sündmustikku on samas piisavalt, mida pean hea kirjaniku tunnuseks. Kaasa elama pani pigem see randlaste kurb saatus üldiselt kui mõni üksik tegelane. Rannarootslased, kellest Sergo küll ei räägi, on mulle nagunii hell teema, ja eks nemadki jagasid hiidlaste sarnast minevikku. Kuid teisal jälle oli ka naljakaid kohti, nii et kõõksusin ikka mitmes kohas naerda. Tegemist ei ole küll Sergo tippteosega, kuid tema esimese romaani kohta on see igati tubli tükk.


neljapäev, 15. aprill 2021

Herman Sergo. Viis aastat võõra nime all.

 



Herman Sergo. Viis aastat võõra nime all.

Eesti Raamat.

1992. 160 lk.


Teisest maailmasõjast on palju kirjutatud, tundub, et mõnele teemale aastad ei loe. Sõjatee tuli läbi käia ka Hiiumaal Käina vallas Jausa külas sündinud Herman Sergol. Meremehena sattus ta 1944. aasta augustis Kroonlinna, edasi tuli lühemat aega üle elada Leningradi blokaad, sealt viis tee teda juba kaugemale. Muidugi mõjutas Sergo käekäiku kohtumine Eesti NSV Ülemnõukogu saadiku Aadu Hindiga. Venemaa pakasest pääsemiseks liiguti lõuna osariikidesse, kus moodustati omamoodi kalurite artell. Eluolu Taškendis oli nagu Ilfi ning Petrovi aegses Odessas. Tagantjärgi võib see naermagi ajada, aga kui sind ikka varastatakse kaugel kodumaast puupaljaks, on asi naljast kaugel. 

Imelik küll, aga Sergo otseselt rindele ei jõudnudki, kuigi ta üritas. Üks põhjus oli tervis, mis alt vedas. Läks nii, et rongiga järgmisse kogumispunkti sõites ta haigestus, ja kui kolmandal päeval meelemärkusele tulles ütles voodiserval istuv õde talle: Tere hommikust, Artemi Vassiljevitš Volk, valdas sergot hämming. Muidugi oli rongis kogu Sergo varustus... kaduma läinud, kuid põuetasku jäänud rühmakaaslase dokument oli ainus niidiots, mille järgi ta oma uue nime sai. Artemi nime all jätkus tema sõjatee kuni Viiburi linnani välja. Uueks ametiks - luuraja, kes pidi vaenlase raadiosaateid pealt kuulama. Lõplikult õnnestus Sergol end rehabiliteerida alles aastal 1947. Raamatu kondikava sündis uurija juures, kus autor kirjutas seda seletuskirjana pool päeva ja terve öö ka veel takkaotsa. 

Tegemist oli pigem maheda kui kareda lugemisega. Kartsin hullemat, et on üks hirmus tapatalgu vms, aga oli pildiseeria ühest inimsaatusest. Üldse oli seda hirmutunnet siin omajagu, kedagi usaldada ei saa, iga koputus tegi valvsaks, aeg oli jube. Kuid Sergo ei olnud allaandja tüüp, samuti tuli talle abiks keelteoskus. Kuid teiste tegelaste seas oli ka üks tõlk hüüdnimega Herr Dummkompf, kes pääses läbi, oskamata sõnagi nõutavat keelt. Mis keelesse puutub, siis ega neist hiidlastest alati täit sotti saa. Kohtumist usbekitar Nadjaga kirjeldatakse siin nõnda: 

"Mõne päeva pärast Nadja tuligi. Ajas päikeseloojangu ajal oma kimli täielt sõidult otse meie lõkke äärde ja hüppas sadulast alla. Pikapatsiline, mustasilmne, naerusuine ja tõmmu. Ümarates põskedes pisikesed lohud. Rätik kukla taha sõlme seotud ja kederluudeni ulatuvad püksid lühikese seeliku all. Jalas kollasest  nahast sandaalid, mis meenutasid hiidlasti pätte." (lk 68)  

Muidu täitsa tahe kirjeldus, aga kes siis ütleb jalanõude kohta "pätte", kuid jah, vana hiidlaste keel juba on selline. 

Raamat pidi üle kahekümne aasta oma ilmumisaega ootama, kuigi midagi otseselt ideoloogiliselt vastukarva siin ei olnud, aga see tobe tsensuur. Kui tavaliselt on Sergo, nii vähe, kui ma teda lugenud olen, selline kirjanik, kes kirjutab natuke iseennast igasse teosess, siis siin on tema autobiograafiat kõige rohkem. Kui raamatukogu läks üle kontaktivabale klienditeenindusele, siis alguses turtsatasin, et ei-no-mida-värki, jälle! Pärast nende üleelamiste lugemist, millest siin räägiti, hakkas päris piinlik.   


reede, 9. aprill 2021

Herman Sergo. Kajakalaid.




 Herman Sergo. Kajakalaid.

Eesti Riiklik Kirjastus.

1963. 224 lk. 


Kui nägin selle raamatu kaanepilti (A. Säde), arvasin, et no nii, siin on nüüd jutt kalurikolhoosi rasketest algusaastatest, plaani täitmise ragistamisest ja keerulistest inimsuhetest. Midagi sellist siin otseselt siiski ei olnud, sest randlaste käekäigu kujutamine ei ole Sergo peamine ala, vähemalt siin. Kindlasti leidub ka kalurikolhoosi ainelisi teoseid, aga sellega tegelesid ilmselt teised autorid. Sergo oli ikka rohkem kaugsõidu meremees. Järgmine üllatus vaatas mulle vastu tiitellehelt, kust lugesin :

„Jutustuse kirjutamisel on kasutatud lisaks muudele allikatele kapten Jüri Kallaste käsikirjalisi ülestähendusi ja väljavõtteid aurik „Kajaka” päevaraamatust 1940-1941. Jutustuse käsikirja on läbi lugenud jurist mereõiguse alal Martin Grossholm.”

Pärast seda hakkas raamat mulle juba rohkem huvi pakkuma, kui algul julgesin arvata. Ent juba esimeste lehekülgede lugemine tõi asja selgust.  „Kajakalaid” on järg Sergo debüüdile „Meri kutsub”  (1960).  Peeter Murd alustas oma karjääri rannaäärsete laevade peal, edasi jõudis ta sõita parklaevaga maailmameredel ja lõpuks sai esimeseks tüürimeheks laeval „Kaljurand”. Siis tuli Eestis võimule punavõim ning Peeter Murd sai korralduse tuua laev tagasi kodumaale. Nõnda lõppes raamat „Meri kutsub”.

Selle raamatu tegevus algab kodanliku vabariigi eelõhtul, kui õhus on tunda juba püssirohu vingu. Peeter Murd saab korralduse viia aurik „Kajakalaid” Inglismaalt Argentiinasse. Merereis õnnestub, hoolimata saksa allveelaevadest, mis Atlandi ookeanil luuret käivad pidamas. Raskuskese saabub sihtkohas, Buneas Aireses, kus tekivad omandiküsimused, mis lipu all aurik edasi hakkab sõitma. Kosilasi on mitmeid, kuid arusaadavalt on Nõukogude Liit soosingus. Pidev õiguse tagaajamine, advokaatide töö ja kohtuuste kulutamine tähendab seda, et laev seisab viisteist kuud sadamas aresti all. Aga nagu ikka, lõpp hea, kõik hea.

Sergo ei ole autorina just väga palju arvustusi pälvinud, vist ei olnud mere teema väga levinud toona, merele pääski oli keelatud ja kes see seda ala nii väga ikka tundis. Kuid ühe arvustuse raamatule „Meri kutsub” on kirjutanud Mall Sarv (Looming, 1960, nr 12). Tema kiidab ja laidab autorit, nagu see kombeks on, aga miinusena toob välja, et pahalaste kujutamine on jäänud nõrgaks. Sergo tegelased, jah, need võib kahekslugemise abil jagada kahte rühma. Ühed on väga head ja ülejäänud on need teised. Kui peategelane jääb siin küll üdini positiivseks aga kahvatuks, siis pahalased on küll õnnestunud. Eesti konsulina esinev Bauman, kes on tegelikult aferist, saab nt sellise kirjelduse osaliseks:

„Ent siseneja polnud ärimehe moodi tegelane – pigem kreeka laeva stjuuard või mõni kehvemat sorti salongilõvi. Üle keskmise kasvu, kõhn, aastat kolmkümmend viis vana. Tema ülemist huult ilustas kitsas mokahabemetriip, paks tume juus üle pea klanitud. Seljas mingi smokingutaoline ülikond. Kõrge, ülespoole laienev tsilinder näpu otsas. Kätt andes noogutas ainult pead, selg jäi sirgeks, nagu oleks tal laadluugi salgiraud selja tagant pintsaku alla pistetud.„ (lk 36)

Ja ühe naistegelasena esinev advokaat Carmencita De La Vega, kes peaks olema naine pealkaanel, jõudis isegi minu silme ette kerkida, kuigi autor kurtis, et kes see naisterahva sisse näeb. Lugeja näeb.

Kas pahalaste kujutamine hädavarestena toona klišee võis olla, ma ei tea, aga praegu lugedes see oli küll nii. Meenus film Briljan „Briljant käsi”, kus ka pätid ei olnud just väga teravad  pliiatsid. Siin esindas seda gruppi laevale munsterdatud viisik, mis pid reederi korraldusel juhtimise üle võtma. Muidugi oli hea lahendus, jutukäik ise nõudis sellist tulemust. Naljaks oli see tegelikult isegi. Eriti lõbus oli see koduõlle ajamine laeval, kui aastalõppu hakati tähistama. Et siis jah, ei kahetse küll lugemist. Tundub, et Sergo on kirjanikuna ka  siin parem kui oma esimestes raamatutes. Enam ei ole teda ennast nii palju vahele astumas-segamas kui varem, tegelased saavad ka oma elu elada. Näis, kuidas tema järgmised raamatud välja on tulnud, loodan, et hästi.

 


 


 


esmaspäev, 5. aprill 2021

Herman Sergo. Mehed mere tausta

 



Herman Sergo. Mehed mere taustal.

Eesti Riiklik Kirjastus.

1963. 144 lk. 


Kuuekümnendad olid Sergole soodne aeg, siis ilmus temalt kuus raamatut. Üks nendest on seesinane jutustus, mille olemasolust mul varem, enne tänast päeva, polnud aimugi. Lugu on siin Nõukogude Liidu abi andmisest raskustesse sattunud väikeriigile. Aafrikas asuv Togo vabariik on mõned aastad tagasi saavutanud iseseisvuse, aga üleujutused räsisisd riigi põhjaosa nii, et välisabita oleksid nad puhta käpuli. ENVSt saadetakse teele laev, mis viib sinna ravimeid, toiduained ja masinaid. Jutustuse alguses saabuvad mootorlaevale „Raudrahu” neli kursanti, kellest üks,  Paul, räägibki sellest sõidust lähemalt. Õigem on öelda, et ta kirjutab koduranda jäänud pruudile, kuidas reis kulgeb. Muidugi on autor kõiketeadjana ise samuti kohal, et anda sõidust laiem ülevaadet.

Loomulikult tuleb siin vaadata aastaarvu, sots. realismi kaanonid kajavad ka siit raamatust korralikult läbi. Nagu öeldakse, tol ajal oli kirjandus ideoloogia ja poliitika illustreerija. Aga mind see ei takistanud, pigem hoidis mind lugemise juures huvi, et mismoodi merereis käis, kui kellegi ilmavaated. Jutul on tõepõhi ka all, algmaterjal pärineb mootorlaeva „Loksa” reisimärkmetest. Kapteni prototüübiks on Feliks Voolens, kellest Sergo on varem kirjutanud raamatus „Pinnavirvendus ja põhjalained”. Autor on iseennast samuti sisse kirjutanud. See on üks kummaline nüanss. Võin ka eksida, aga… Peategelane  põeb kergelt oma mineviku pärast. Lapsena jäi tema isa sõjakäigus kadunuks,  ja hiljem, kui ta jälle välja ilmus, hakkas sõitma merel. Kuid ühel hetkel viidi Pauli isa ära ja enam nad ei kohtunud. Aastaid hiljem selgus, et ta oli alusetult arreteeritud. Raamatus „Lootsitoa jutud” on lugu, kus Sergo räägib oma perekonna kaduma minemisest sõja algul. Need kaks stseeni on väga sarnased, vahe on vaid selles, et siin on isa ja poja koht vahetatud. Siin oleks Sergo nagu oma isa rollis. Kahjuks isa siin jääbki kadunuks. Nii veider selle aja kohta, kui see ka ei ole, aga raamatus mainitakse Siberisse küüditamist. Raamatu  „isa” siiski lõpuks rehabiliteeritakse postuumselt. Võib järeldada, ükskõik kui punased need esimesed Sergo raamatud ka olid, et küüditamise teemast oli ta ometi teadlik. Aga mis nüüd sellest, elu läks omasoodu.

See jutustus jäi pisut lahjaks. Midagi väga rabavat ei juhtunud. Samas on see hea, kui merereis laabub rahulikult. Oma meretarkust sai autor küll jagada, ilmselt noortele, kes merekooli plaanivad minna, on see soovituslik, aga muidu on selline korralik keskmik. Kapten küll ütleb tüürimehele, et ära liiga palju liberaalitse noortega, aga mingeid probleeme ei esine. Jah, tormi saab, seda ootas peategelane  pikisilmi, et veenduda, kas ta merehaigust kannatab või  praagib Neptun ta välja. Alkoholismiga lõpparve teinud  pootsman ei sea end samuti kellelegi eeskujuks. Tegelased ülemäära palju kaasa elama siiski ei pannud. Võib olla see on hea, sest juba raamatu läbiv moto ütleb: Inimene olgu inimesele sõber, seltsimees ja vend.




laupäev, 3. aprill 2021

Herman Sergo. Ahvatlev leetseljak.


 


Herman Sergo. Ahvatlev leetseljak. 

Eesti Riiklik Kirjastus. 

1962. 64 lk.


Mis asi see siis nüüd oli? Turtsatas mulle pähe esimene küsimus, kui olin selle brošüüri lugemise lõpetanud ja tegin põgusa tagasivaate. Tegelikult on nii, et juba viimased poolteist kuud olen Sergo lipu all jungana seilanud. On plaan lugeda tema raamatud kaanest kaaneni läbi, nii palju, kui neid raamatukogust saadaval on. Praegu peaks üle poole teekonnast olema läbitud, seesinane on seitsmes sadam, kus otsad said kinnitatud. Näinud seda raamatut, tekitas esmamulje pisut ärevust. Pilt pealkaanel (Heinz Valk) meenutab omaaegse ajakirja Pikri veergusid. Neid illustratsioone jagub ka lehekülgedele, ikka samas laadis, must-valgelt ja tähendusrikkaid grimasse esile manades. Kuid tegemist ei ole siiski pildiraamatuga, vaid satiirilise jutustusega, mille aeg-ruum peaks olema 1960ndad ENSVs.

Lugu räägib kahest abielupaarist, kes satuvad elu hammasrataste vahele. Et see on nii vana raamat ja siin on ainult blogi, kus kedagi eriti ei käi, siis natuke refereerin sisu ümber. Peategelased on Merike ja Oskar ning Enn ja Sirje. Enn oli korralik meremees, kelle naine väidetavalt läks sõjasegaduses sakslastega kaasa. Viimases hädas kukkus Enn jooma, aga leidis endale paarkümmend aastat noorema naise, Sirje, kellega abiellus ja neil sündis poeg Ülo. Ka Merike on endale leidnud sobiva kaasa, kes endise madrusena töötab nüüd sadamas lihttöölisena. Pärast aastatepikkust vaheaega kohtuvad Merike ja Sirje reisilaeval "Pobeda", mis sõidab Leningradist Euroopa kaudu Odessasse. Muidugi abikaasade meespoole esindajad kodus, nii et võimalus sarvi teha on kui maast leitud. Samas hakkavad sõbrannad tihedamalt suhtlema ja otsivad võimalusi, kuidas teenida hõlptulu. Merikese mees Oskar käib mööda maad ja ostab kunagistelt meremeestelt või nende leskedelt ja järeltulijatelt valuutat ning väärisesemeid kokku. Seda kraami hakatakse Ennu kaudu, kes kaugsõidukaptenine käib välismaal, Rootsis või Inglismaal maha müüma. Reisilt tulles toob Enn kaasavõetud nimekirja alusel aga uusi ehteid jne. Teisisõnu, pannakse püsti konveier. Eks iga pidu saab kord otsa, nii jääb rumala juhuse tõttu vahele ka see väike seltskond sulisid.

Üllatav oli, et kunagi on üldse ilmunud selline vihik alapealkirjaga "Kommunismiehitaja moraalikoodeksi teemadel".Tuleb tunnistada, et see ütleb juba nii mõndagi ära. Guugeldasin natuke ja selgus, et samas sarjas on kokku ilmunud neli raamatut, kõik erinevatelt autoritelt. Kui juba nii kavakindlalt on aines määratud, siis on lugemine ainult omal vastutusel. Ma ei saa öelda, et oleksin pettunud. Sotsialistlik realism oligi selline, nagu siin on välja toodud, ehk kuidas igandid pidid uuele korrale ruumi tegema. Kas  need naistegelased just sellised võisid olla, nagu siin kujutatud, selles osas ma väga kindel ei ole. Raske on uskuda, et Sirjel oli oma lapsest täitsa ükskõik, ükski naine ei saa nii jahe olla, aga Sergo teda nõnda ometi kujutas. Žanr nõudis, et oleksid tegelased, kes on ei millekski kasulikud, kelle moto on - parem üks päev hunt kui kogu elu lammas olla. Kuna Sergo ikka aeg-ajalt harrastas moraali jutlusi varjatult või varjamatult pidada, siis ebaaususe kohta meenub mulle ka üks epistel, mis siin raamatus on küll teises sõnastuses kirjas, aga minu kuuldud versioon kõlab nii: mida külvad, seda lõikad, külvad tuult, lõikad tormi.

Panen siia lõppu ühe mõttarenduse tektsinäitena ka juurde, et natuke aimu saada, millega raamatu tegelased kokku puutusid.

"Vana meremees tundis, et ta pole oma perekonna poolt ära unustatud. Et Sirje, hoolimata nende suurest vanusevahest, on talle truu ja tähelepanelik naine. Mis sellest, et tal on ka puhtnaiselikke nõrkusi. Iga inimene, kes on naisena sündinud, tahab ju ometi kaunis ja veetlev olla. Selleks on vaja peale looduselt saadud andide ka ilusaid riideid ning ehteid. Kuid ilu, rõivad ja ehteasjad pole ju ometi selleks, et neid kodus peidus hoida. Näitleja soov on, et tema kunst kogu saalitäiele inimestele naudingut pakuks, luuletaja viib oma hinge ilu ja tunded raamatu näol veel suurema auditooriumi ette, romaanikirjanik ei peida oma käsikirja laualaekasse. Miks siis mitte ilus naine, kelle välimuses, maneerides ja rõivastes peitub ka hea hulk tema omaloomingut, ei peaks tahtma end teistele inimestele näidata. Selleks läheb ta sõbrannade poole, kohvikusse, restorani, aga ega rahagi teenita selleks, et see sahtlisse sulgeda." (lk 46-47)


kolmapäev, 31. märts 2021

Herman Sergo. Rukkirahu.

 


Herman Sergo.

Rukkirahu.

EestiRaamat.

1990. 128 lk.

 

Mõni aeg tagasi hakkasin Sergo raamatuid lugema ja jõudsin nüüd järjega „Rukkirahuni“. Ülemäära palju see raamat tähelepanu ei ole pälvinud, kuid LV grupist ühe naksaka arvustuse siiski leidsin (Sirli Sikov). Veel avastasin, et Rohuküla lähedal on olemas saar nimega Rukkirahu, aga raamat sellest ei räägi. Raamatus tehakse hoopis juttu samanimelisest kaubalaevast, mis kunagi Läänemerel oma elu on elanud. Jah, Sergo raamatutest hakkab juba selline mulje tekkima, et laevad on ka justkui elavad olendid. Vähemalt on kotermann igas korralikus laevas olemas. Peale selle kuulub meeskonda muidugi kapten, stjuardess, laevakoer – Jänki ja veel mitmeid huvitavaid tegelasi, kellega siin raamatus kohtuda saab.

Mis minu jaoks jäi alguses arusaamatuks, oli see, et kes räägib. Minajutustaja nime ei saa kordagi mainitud. Kuna ma hiljuti lugesin Sergo debüüti „Meri kutsub“, siis oli siin mitu episoodi, mis hakkasid juba korduma. Nt kui meenutati, kuidas purjekas „Helga“ sattus hooletult laaditud viljalastiga merehätta, siis sai selgeks, et olen seda juba lugenud. Ühtlasi tabasin ära, et Sergo on iseend üheks peategelaseks munsterdanud. Sündmustik, mida ei ole sugugi vähe, leiab aset 1930ndate lõpul ja päädib sõja algusega 1941, kui aurik  „Rukkirahu“ Osmussaare juures põlema pommitatakse.

Kuidagi sujuvalt on see küll läinud, kuid Sergost on mu lemmikkirjanik saanud. Paraku teeb selline hoiak tema raamatust kirjutamise raskemaks. Ei saa ju öelda, et jaa, oli hea, aga… Kui see oleks ainus tema raamat, mida loeksin, siis oleks see viimase peal asi. Aga autori teiste teostega võrreldes, kui üldse on olemas Sergo raamatutel kese või tuumik kui niisugune, siis Rukkirahu jääb sinna kuhugi äärealale pigem. Sellega hakkan küll harjuma, et tema lemmikvõte on tagasivaade, aga seda oleks võinud vähem kasutada. Need on need kohad, mis algavad enamasti nõnda: „Korraga meenus mulle juhtum väikeselt rannasõidu-halulaevalt… jne“. Neid on pikitud vahel mitu tükki pikema peatüki vahele, aga lugu ennast nad alati edasi ei vii, teinekord ei jää need ka kauaks meelde.

Oli ka head. Kompositsiooniga eksperimenteerimine pakkus toredat vaheldust. Raamat jaguneb kaheks osaks, esimeses jutustab kapten kahe aasta teenistusest laeval oma mälestuste kaudu. Teine osa algab viiskümmend aastat hiljem, kui laeva edasisest saatusest räägib keegi tundmatuks jääda sooviv meremees. Kahju on ainult sellest, et raamat ilmus postuumselt. Vahemärkuse korras mainin ära, et olud muutusid 90ndate algul juba vabamaks, seda tunnistab kas või Aarne Mesikäpa trikolooriga kaunistatud aurik pealkaanel. Veel mõni aasta hiljem ja sõja teema arendus oleks saanud teise lahenduse, praegu jääb justkui i-le täpp lisamata. Selge on see, et halvad olid mõlemad, nii venelased kui sakslased. Suurema pildi maalimisel jääb Sergo siin pigem kroonikuks. Teisest küljest on ka ajaloo ning merenduse teema piisavalt huvitavad, mis mind lugemise juures hoiavad, ja nendes on Sergo tugev.

Raamatu viimases veerandis on koht, kus kapten istub kaldal ja vaatab Nõva rammas roostetavat Rukkirahu vrakki. Kui tõmmata väike paralleel, võrrelda kujundeid, siis tuleb meelde raamat „Tants aurukatla ümber“, mille kirjutas Mats Traat. Midagi on neil ühist peale selle, et mõlema keres oli katel. Sümboolselt tähistab see ühe ajastu lõppu, ring sai täis. Nõva rand on kena koht. Lisan siia, igasuguseid autoriõiguseid ilmselt rikkudes, Piibe Arraku õlimaali aastast 2020 (https://www.e-kunstisalong.ee/Nova_rand_10710). Ka see kannab pealkirja „Nõva rand“. Meri on ilus.




 


pühapäev, 28. märts 2021

Herman Sergo. Vihavald.


 

Herman Sergo. Vihavald.

Eesti Raamat.

1970. 436 lk.

„Vihavald“ on tõupuhas ajalooline romaan, mille tegevus toimub 14. sajandil. Sakslased on vallutanud Eesti alad, kuid Saaremaa on visa vastu pidama. Muhulaste vanema Villimeele poeg Vihavald kutsub kokku nõukogu, peab plaani ning otsustab põgeneda meritsi põhja poole, kaasas väike seltskond kohalikke mehi. Kui põgenikud Soome rannikul end sisse seavad, hakkab Vihavald Läänemerel rikkuseid kokku krabama, temast saab mereröövel. Saatus pillub teda küll lõunasse, küll  põhja, ära käiakse isegi Islandil, kuid lõpuks jõutakse Hiiumaale. See saar oli tol ajal ainult rootslastega asustatud, kuid tänu heale õnnele saab Vihavallast hiidlaste kauge esivanem.

Sergo üllatas mind ikka täiega. Nii kaugele ajarännule minekut ei oleks temalt küll oodanud. Ja jutt on ka täitsa kobedalt kirja pandud. Juba need vanad väljendid panid kulmu kergitama, nende jaoks oli raamatu lõpus lausa kolmeleheküljeline nimekiri. Nt oli väljend „vähejäku“ - see on naiste lühike jakk või pluus, aga mina lugesin seda sõna esmakordselt. Kui nüüd veel vaagida muljeid, siis meenub, et oli kohti, kus jutustamine kippus jutlustamiseks üle minema, aga vahetu sündmustiku edasi andmine oleks selle raamatu mahtu ilmselt kahekordistanud, nii et nuriseda oleks siin patt. Natuke tegi maailma tajumist lugemisel lihtsamaks see, et ketrasin vaimusilmas taustaks kahte filmi - „Malev“ ja „13. sõdalane“. Raamatu enda välimus on aga, viisakalt öeldes kahvatu. Vanade raamatute ümbrispaberid kipuvad enne minuni jõudmist kaduma minema, aga sellega hakkan juba harjuma. Algul arvasin, et sellise kaanega raamat kuulub pagulaskirjanduse hulka, et oleks nagu kirjastuse „Orto“ välja antud raamat, või mis ta seal oli. Samas oli tore leida Peeter Ulase illustratsioone raamatu lehekülgedelt, need andsid kohe lisamõõdet juurde.

Imestama paneb ka raamatu ilmumise fakt ise, 70ndad ei olnud just see aeg, kui oleks saanud vabadusest veel väga valjult unistada, kuid julge hundi rind on… teadagi. Mis siin ikka pikalt lobiseda, kes teab, see teab, raamat on hea.


Eesti Ekspress


esmaspäev, 22. märts 2021

Herman Sergo. Pinnavirvendus ja põhjalained.




 Herman Sergo.

Pinnavirvendus ja põhjalained.

Eesti Riiklik Kirjastus.

1962. 248 lk.


Niisiis – Herman Sergo. Kuna mul juba mõnda aega huvi tema loomingu vastu on, siis tegin ka natukene taustauuringut, et rohkem teada saada, kes ta ikkagi oli. Guugeldamine viis mind Vikipeedia lehele, kus on kirjas nõnda: Herman Sergo (1. oktoober 1911 Jausa küla, Käina vald – 28. september 1989 Tallinn) oli eesti kirjanik. Sergo töötas muu hulgas madruse ja tüürimehena ning 1941. aastal lõpetas Tallinna Merekooli kaugsõidukaptenina. Aastatel 1942 – 1945 oli ta Punaarmees ning aastani 1965 sadamateenistuses Leningradis ja Tallinnas.

Lisaks olen veel kuulanud mõned saated arhiiv.err.ee lehelt. Need on kas nõuakaaegsed salvestused kirjandusklubi kokkutulekutelt, mida juhtis Peeter Hein, või hilisemad, 80ndate lõpul ja 90ndate algul tehtud meresaated, mida viis läbi Hubert Veldermann. Need olid täitsa toredad saated, milles oli juttu nii Sergo isikust, elukäigust, raamatutest ja paljust muust. Konkreetselt sellest jutukogust, mida Viki nimetab millegipärast romaaniks, neis saadetes juttu ei olnud, aga üldist teavet siiski sai. Nt meenub, et oma juttude kohta on Sergo öelnud, et nende juured on tõemullas, oksi on juurde poogitud ning harusid on lõigatud. Isegi tegelased esinevad samade nimedega nagu päris elus, mõni saadetes läbi käinud nimi tuli ka siin raamatus tuttav ette. Kirjandusest huvitus Sergo juba varakult, kooliajal, hiljem avaldas erialastes väljaannetes artikleid, kuid tõsisema proosa raamatuni jõudis alles 50. eluaasta künnisel. Mõni üksik pala ilmus ka varem trükis, aga neid ei ole ma lugema sattunud. Lohutan end sellega, et ilmselt on need varased jutud ka jutukogudesse pääsenud.

Mis mind tema lugudes võlus, oli  n-ö kolmikliik – seikluslikkus, põnevus ja pinge, mida lühiproosa juures pean hea jutu õnnestumise tagatiseks. Kunagi olen lugenud tema „Lootsitoa jutte“, millest jäi nii hea mälestus, et lugesin selle alles hiljuti uuesti läbi. Omal moel on „Pinnavirvendus…“ eellugu või sissejuhatus Lootsitoa raamatule.  Mere teema on ka siin raamatus peamine, kuidas inimesed sellega rinda pistavad ja meri inimesi mõjutab. Sergo elas selles mõttes huvitaval ajal, et ta nägi ära nii purjekad, aurikud kui ka mootorlaevad.

Kui hiidlasest kipper kirjeldab päris raamatu alguses veel merel orienteerumist nii: 

“Kümne miili kauguselt hakkad vahet tegema, kas rannal on mets või on kallas kaljune, kaheksa miili pealt tulevad majad merest välja, viiemiiliselt vahemaalt hakkavad kirikutel aknad paistma, puude tüved näed kolme miili pealt ära, lehm paistab kaldalt kahe miili kaugusele, ja kui juba inimest hakkad nägema, siis oled rannas täpselt üks miil ära. Jaksad sa aga juba vahet teha, kas inimene seisab või kükitab, siis pole sa tast kaugemal kui pool miili. (lk 33)

Siis raamatu keskkohas kirjeldab autor päästelaeva komandosilda juba nõnda:

„„Herkulese“  kaardikajut, kus asuvad kajalood, raadiopeilingaator, põhjalogi, vurrkompassi repiitorid ning muud moodsa laeva navigeerimisvahendid. Avatud ukse kaudu paistab osa komandosillast, kus radariseadme juures seisab vahitüürimees ning juhtpuldi taga roolimadrus.„  (lk 166)

Jaa, ikka korralik hüpe tehnika arengus tehakse nende lugude käigus läbi.

Juttude endi kohta siis nii palju, et kuna siin raamatus  puuduvad ees- ning järelsõna, siis piirdun ainult tiitellehelt laenatud määratlusega, mille järgi jaotuvad tekstid jutustusteks ja olukirjeldusteks. Sellega olen ja ei ole nõus. Jutustuse jaoks jäävad need lood mahu poolest pisut lühikesteks, keskmine pikkus on ca 20 lk. Puänteeritud lõpud lubavad oletada, et autor on kirjutanud pigem novelliskeemi silmas pidades, kui jutustuse laial luhamaal uidates sõnadele voli andnud. See eest viimane veerandik raamatust kuulub küll olukirjeldustele, millega olen täitsa päri. Kokku on jutte 15, kõlab nagu vana meremehe laul: surnukirstul viisteist meest, hoirassaa ja pudel rummi. Olgu nad siis nimepidi ka siin ära mainitud.

Kipper Mägisaare Madis räägib pealkirjas nimetatud mehest, kes ei suuda valida, millega tegeleda, kas olla meremees või laevaehitaja. Proovib ta üht ja teist ametit, aga lõpuks jääb ikka laevajuhi ametile truuks, kuni reeder laeva tema jalge alt maha müüb. Laeva nime (Linda) saamine oli ka täitsa lauspöörane, peaks ütlema, kuid lisas vürtsi juurde, muidu nii nukra lõpuga loole. Laevaomanikud olid ikka ühed tõprad küll, aga mis parata.

Kadaja Tiiu kuulub üsna erandlike lühilugude hulka Sergo puhul, sest siin on peategelane naine, õigem on öelda, et see on jutt särtsakast rannapiigast. Tiiu kasvab väikeses kaldaäärses hurtsikus, ühel päeval maabub tema kodu lähedal laev. Maale saabunud madrus võrgutab ausa ja korraliku Tiiu ära, et siis jälle katteta lubaduste saatel merele minna. Arvasin küll, et suudan lõpu ära aimata, aga see oli lootusetu katse, sest autor üllatas oma käänakuga ikka täiega. Alkoholism sai siin jutus poomiga vastu pead, nii et kõlises.

Kodusadamasse jätkab natuke seda teemat, millega lõppes Sergo esimene raamat „Meri kutsub“. Kodanlikul ajal merele jäänud laevameeskondadel tuleb vastu võtta võimuvahetus ehk juunipööre. Kaljas “Eeva“ kipper on kahevahel, kas jääda välismaale või minna kodusadamasse. Otsuse tegemist tõukab tagant laeva sattumine Rootsi ranniku ääres merehätta.  Üllatav oli puänt. Hea.

Koterman on korralik raamjutustus, mis viib lugeja välismaa lipu all sõitva auriku pardale. Rotterdamist Inglismaale küüti paluv inglane viiakse söeruumis salaja ehk jänesena üle. Üks asjaosaline ei märka, kui jänes maale läheb, talle jääb teadmine, et too jääb uue lasti alla ning hakkab hiljem laevas kotermanina ringi kummitama. Vanade meremeeste harimatusest põhjustatud ebausk saab siin oma koosa. Lugemise tegi mõnusamaks kübeke huumorit asja juures.

Roomassaarest Tallinna nimelist juttu olen juba varem ka lugenud. See on ilmunud mereproosa kogumikus „Meri, mehed, laevad ja linnud“, Eesti Raamat, 1985. Jutt siis sellest, kui grippi jäänud kaptenit asendab esimene tüürimees, kes on laevas kapteni järel teine mees. Selline asjade käik ei sobi kõigile, teine tüürimees, hr või sm Jõgi, tunneb kadedust, et tema on kõrvale jäänud. Kui Soome lahes laev karidele triivib laseb Jõgi alatult jalga. Mõni tegelane kohe on rohkem jutu kui tegude mees. Ka teistkordselt oli seda novelli haarav lugeda.

Udus tuletab meelde, et on olemas rannalähedased laevad ja kaugesõidu alused. Viimasel sõitvad meremehed vaatavad kohalikele korstnasse, umbes selline on suhtumine, mis valitseb nende meremeeste vahel. Selles jutus saab üks kaugesõidu kapten ametialandust ja ta kupatatakse rannalähedase krüsa tekile. On nõukaaeg ja plaan on vaja, kas või nui neljaks, täis saada, siis hakatakse tegeleme väikest viisi pettustega. Lõpuks tuleb välja, et väikelaeva juhid ei olegi nii juhmid, kui neid arvatakse olevat. Täitsa kobe lugemine.

Kirstunael läheb ka nende lugude alla, mis on kirjutatud sotsialistliku realismi nõudeid silmas pidades. Uus tõukab vana kõrvale, igandid kaovad jne, nagu see sellel ajal ideoloogiliselt oli ette nähtud. Laeva saabub uus tüürimees, kes tahab hakata end kehtestama, uue korra maksma panna, aga ta ei märka palki enda silmas, vaid ainult pindu teise… Ah, olgu, kogu see sots. realism on üks eesti kirjanduse kirstunael.

West-süd-west-ten-west seda võib küll pidada olukirjelduseks. Minajutustaja istub ämmaga Tallinnas Võidu väljaku äärsel pingil, nad juhtuvad pealt kuulma merekooli teise kursuse kursantide hooplemist ja avaldavad oma arvamust selle kohta. See on ikka  ülilühike jutt, vaid neli lehekülge, et loed läbi, noogutad kaasa ja paari päeva pärast on meelest läinud. Samas on ta täitsa veenev.

Neetud kaugesõit räägib Arhangelskis ankrusse jäänud „Viirelaiu“ pardale saadetud uuest meeskonna liikmest. Eelmine laevapoiss jäi haigeks, Tallinast saadeti asenduseks Leida Maasikas, kes ajab kogu laevaperel pea sassi. Autor lisab lõpus ka omapoolse õpetuse, et ärgu kabinetiametnikud võtku kaugsõite liiga lihtsalt. Kindlasti selle raamatu kõige naljakam lugu, naersin ikka mitme koha peal.

Viirastus on sakslasest kaptenile pandud hüüdnimi, kes kindlustuspettuse korras ajab Hiiumaa lähedal karile tsemendi lastis Saksa kaubalaeva. Appi lähevad päästelaevad Tallinnast, Soomest ja Rootsist. Kui eestlasest abipakkuja hädasolijaga silmast silma kohtub, tunneb kapten Veermaa sakslases ära sõjaaegse allveelaeva komandöri. Tollel torpeedo ohvitseril on nii mõnigi patt hingel, mida ta hea meelega ei meenuta. Kuid ausad meremehed aitavad laeva siiski madalikult lahti. Üks väheseid jutte, kus Sergo toob sisse saksas allveelaeva. Kuid sõja teema on talle, nagu aru võib saada, väga valus, ei olnud ka kerge lugemine.

Pinnavirvendus ja põhjalained kuulub juba mõtteliselt „Lootsitoa juttude“ juurde. Sadamatöölised veedavad jõude oma päevi kontoris. Päästelaeva juht Johannes Konga saab sügistormi ajal võimaluse aidata madalikult välja itaallaste kaubalaev. See oli üks liigutavamaid lugusid siin kogus. Arusaadavalt on need pinnavirvendused ja põhjalained ainult metafoorid, need lained, mida Sergo sulg üles tähendas, toimusid inimese sees.

Kõige kallim vara. Ka selles minavormis jutus on autor juba kaldakoosseisus. Nüüd tuleb tal lahendada probleem reidil oleva, tormi kätte jäänud laevaga, kus hakkab tüürmani naine sünnitama. Natuke naljakas ja natuke õpetlik lugu meremeeste argielust, kui nii võib öelda.

Meremehe mäluarhiivist keskendub sellele, milles Sergo on kõige tugevam – mälestused. Materjali saamiseks helistab autor Felix Voolensile, nad ei ole üle poole aasta kohtunud. Jutu käigus tuleb välja midagi, mida oli asjaosalisel väga raske rääkida. Meenutatakse kunagi  merehätta sattunud laeva „Liina“ ebaõnnestunud päästemissiooni. Karm lugu. Kusjuures, 90ndatel oli olemas isegi kaubalaev nimega „Kapten Voolens“.

Rahutu hing. Konstatin Ivalo, endine rinde- ja meremees, tuleb sadamasse lootsi ametit õppima. Sellel vastutusrikkal kohal, nagu teada, eksida ei tohi. Kuid juhtub temalgi avarii, aga selgub, et mitte tema süü läbi. Vot jah, jutuna jäi sinna kuhugi keskmike hulka.

Mereröövel ehk E. Põllu on Sergoga ühe kandi mees, mõlemad on hiidlased. Kai ääres seisva laeva kajutis nad siis kohtuvadki. Tuletatakse meelde aegu ammuseid, nooruses tehtud koerustempe, kui Põllu jättis laevale hilinenud kapteni maha ja muud sellist. Aga nüüd tuleb jutu kangelasel sõita enne sõjaaegse laevaga, kui teistel on juba uued laevad, kuid ta ei nurise. Põllu tegutseb oma pea, mitte ametnike ette kirjutatud paberite järgi, plaan saab täis temalgi, kogemused maksavad. 


Kui nüüd lõpetuseks väike rehnung teha, jääb lauale alles rohkem plusse kui miinuseid. Elamused olid need, mis läbi loksutasid. Harjumatu oli lugeda ainult neid olukirjeldusi, eks ma endamisi ootasin neist ikka juttu, aga nii ülilühidalt ongi raske midagi mõjuvamat kirja saada. Ent jah, kui olukirjeldus, siis olukirjeldus. Ülejäänud juttudes jäi häirima see autori liigne kohalolu. Sergo on ka juttudes nagu kapten, kes on kui jumal laevas. Mitme tegelase sisekaemusest läbikappamine ei ole lühiproosas vast kõige parem valik, mis ei tähenda, et see romaanis ei võiks toimida, ikka võib. Kuskil ta vist isegi pöördus lugeja poole ka, aga see on juba mu isiklik kiiks, et ma seda võtet eriti ei talu. Kuid üldiselt on see korralik jutukogu. Sergo kirjutab ikka nii, et lugu on see kooruke ja õpetus on see iva, sellega tasub arvestada, väike moraal käib asja juurde, kuid mind see ei häirinud. Teisalt jälle, hiiu murre tuli tal jälle lahe välja, siis oli ta nimi Särgu.

Pean plaani teda veel lugeda, kuidas õnnestub, eks näis. Kurss on igatahes püksirihmaga maha pandud.







esmaspäev, 8. märts 2021

Herman Sergo. Meri kutsub.





Herman Sergo. Meri kutsub.   

Eesti Riiklik Kirjastus.

1960. 596 lk.    


Kui juba Sergot lugema sattusin, läksin tagasi algusesse, nõnda tekkis huvi ka selle raamatu vastu. Tegemist on debüüdiga, aga siiski ei ole see veel romaan, vaid teos, mis jaguneb omakorda kolmeks pikemaks jutustuseks. Esimene jagu algab aastast 1929 ja viimane lõppeb 1940. aasta juunipöörde paiku. Loomulikult kirjutas Sergo raamatusse mälestusi oma elust, kuid lasi ka fantaasial lennelda. Jutt on siis sellest, kuidas hiidlasest peategelane Peeter Murd meremeheks saab. Esimese vabariigi ajal ei olnud elu lihtne. Peeter alustas kohalike rannaäärsete kiprite alluvuses madrusena ning koges juba siis ebaõiglust, kui ülemused koorisid alluvatelt tuima näoga seitse nahka. 19 aastaselt sõidab Peeter Rotterdami lootuses pääseda välismaa laevale tööle. Ka see periood ei ole kerge, töötuid on palju, maad võtavad vaesus ja viletsus. Seal tutvub ta marksismiga ning kirub kapitalismi. Ühel heal päeval saab ta koha purjekale "Viiking" ning algab teekond Rotterdamist Kalkuttasse. Ühtlasi pean seda ümber Healootuse neeme purjetamise seiklust ka parimaks osaks siin raamatus. Viimane kolmandik raamatust räägib Peetri merekooli lõpetamisest tüürimehena, tööle asumisest väikesele purjekale ning hiljem juba suurel aurikul võimuvahetusega kaasa minemisest.

Täpselt selline raamat, et alguses ei saanud vedama ja siis ei saanud pidama. Mis ma siia eelnevalt kirjutasin, on ainult murdosa raamatu süžee käikudest. Tegelaskond on üsna rangelt paika pandud, mõni osaline tundub olevat ikka lausa üleelusuurune. Kes on hea, see on väga hea, kes halb, on kohe viimane lurjus. Kui üldse millegi kallal nuriseda, siis seda va punaideoloogia sisse toomist ei oleks Sergolt küll oodanud, aga no mis teha, aeg oli selline. Paljude lähedaste inimeste hukkumine tegi ka meele kurvaks. Kuid meremehed on üldiselt rõõmsad, elu on selline. Sergo sulejooks on samas nauditav lugemine, nii et kahetsema neid kiilu alt läbi tõmbamisi ma küll ei jää.

"Viimase seilina päästis Peeter lahti krootmasti röilpurje. Ülevalt, viiekümne meetri kõrguselt paistis suur ookeanipurjekas kitsa süstana, millel valendas tuulest pingutatud purjedemets. Laev lõhkus kergelt, nagu mängeldes, laineid ja parrastelt ahtri poole jooksis vesi vahutava jõena. Kiilvesi purjeka järel näis nagu lai, valendav maanteelint voorlikul maal. Esmakordselt elus nägi Peeter ülevalt mastitipust täies purjes sõitvat parklaeva ja tundis, et kes seda on näinud, ei suuda kunagi unustada suurepärast vaatepilti, mida pakub uhke purjekas mere tumerohekal taustal. Alles nüüd mõistis ta täie selgusega kord vanaisalt kuuldud sõnu: "Sa ei tea arvatagi, missugune iludus on üks neljamastiline täies purjes ookeanipark! Niikaua, kui sa seda pole näinud, ei tea sa veel üldse, mis ilmas on ilus ja mida tasub vaadata." Peeter unustas kõik muu ning nautis mere, laeva ja üle kõige selle laiuva suvise taeva karget ilu. Purjekas meenutas Peetrile heleda kleidiga tütarlast, kes kergejalgselt üle roheka samblaga kaetud mätliku maa ruttab. "Just nagu Leena! Kahju, et ei saa praegu temale kõike seda ilu näidata! Kui ta näeks, siis mõistaks ta ehk sedagi, miks ma armastan merd enam kui kõike muud maailmas," mõtles Peeter ja tundis otse füüsilist valu ja igatsust lennata kajakana üle mereavaruste, sulada ühte sinise taevaga, emmata kogu loodust."            (lk 207-208)


pühapäev, 28. veebruar 2021

Herman Sergo. Kauge tule kuma.





 Herman Sergo. Kauge tule kuma.

Eesti Raamat.

1975. 142 lk.


Imestan, et ma seda raamatut varem pole lugenud. Vastus on ilmselt kaanekujunduses, midagi nii märkamatut ei ole ma ammu märganud. Olen kunagi "Võta kaasa" riiulist tema koju vedinud, raamatukogu tempel - maha kantud - ka sees ja puha, sedasi ta oma järge siis ootas. Kuid kaane järgi midagi otsustada on keeruline. Vanade raamatute puhul kehtib pigem reegel: mida kapsam, seda parem. Seesinane eksemplar oli juba nii hatune väljanägemiselt, et laenasin isegi pildi veebiavarustest. Tänu ühele heale inimesele Lugemise väljakutse grupist sain teada, et raamatul on ka ümbriskaaned originaalis olemas. Otsisin ja leidsin siis algupärase pildi, taaskord veebist, autentsus eelkõige.

Ahh! Sergo on Sergo ehk Kirjanik suurtähega. Siin raamatus on lugu, mida võib vabalt pidada elulooks. Lugedes saab kaasa elada, kuidas ühest poisist sirgub mees. August Värt sündis ja kasvas Hiiumaal, kus merega kokkupuude lausa vältimatu. Muidugi ei jäänud tal märkamata, et kui keegi kaugemalt merereisilt koduranda saabus, siis ikka nii, et taskud raha täis, uurikett üle kõhu ja kuldhambad suus. Ka August soovis saada kapteniks, ainult et kesised olud ja noor iga ei lubanud teda veel merele. Kuid hea suuvärgi ning osavate kätega peategelasel õnnestub juba varakult purjelaevale koht saada. Loomulikult ei lähe kõik lepase reega, enne unistuse täitumist jõuab noormees töötada veel tellisetehases, pidada koja- ning voorimehe ametit ja maitsta ka vangimaja lahjat lurri. Aga ühel heal päeval, kui August laeva koha saab, on ta kui viieteistkümne aastane noormadrus. Edasi läks sõit juba maailmameredele ja mahakargamisele Ameerikas.

Lugemise tegi nauditavaks Sergo keelekasutus. Et merendus on omaette maailm, kus esineb sõnu, millest minusugune tavalugeja mõhkugi aru ei saa, ei häirinud  kopka eestki. Sergo kirjutab siiski lihtsalt, konteks aitas tekstist taibata, kui mõni väljend kippuski arhailisena tunduma. Nt sõnu "tšetvertnoi" või "sorokovka" (alkoholimõõt) ei kohta just iga päev. Väike katkend peategelase kohanemisest uue kaljasega:

"Tormipillerkaar jätkus järgmiselgi päeval. Hooti lõid vihmapagid robinal vastu ruhviseina ja lagedaid peelepuid. Süütasin poolhämaras meeskonnaruumis lambi ja sirvisin "Vürts Gabrieli", mis oli mul juba mitu-setu korda läbi loetud. Keskpäeval käisin pumpa katsumas. Kuid näis, et "Korentus" pidas vee väljaspool ja pumbakannudest tuli vaid halli soumi." (lk 69) 

Raamat on hästi kirjutatud, lausa laitmatu, kuid siiski nukker. August rändas kaksteist aastat küll mööda ilma ringi, kuid naisevõtuga jäi hiljaks. Kaldale jäänud pruut läks teisega, kellega peategelane naitus, polnud jälle see õige. Aga jah, hinge läks küll. 





esmaspäev, 22. veebruar 2021

Joel Jans. Tondilatern.

 


 


Joel Jans. Tondilatern.                                                                                             Lummur. 2019. 262 lk.

 

Lõuna - Eesti on kummaline kant. Mäed on seal kõrgemad ja järvi leidub rohkem kui mujal vabariigis, üldse tundub kogu loodus kuidagi lopsakam olevat kui mujal vabariigis. Kummaline on ka lugu, millest räägib „Tondilatern“. Elvas elab täiesti tavaline gümnasist Rajar, kes hakkab nägema unenägusid kellestki-millestki võõrast. Samal ajal tuleb kooli uus tüdruk Siiri. Noored muidugi kohtuvad, sõbrunevad, tülitsevad ja lepivad, nagu see ikka käib. Aga üks tülikas võõrliik kosmosest üritab kohalikke ära tinistada. Sissetungijatele vastu astumiseks tuleb ühendada väed, mida ka tehakse, üritusse sekkub lausa kaitseliit. Asi läks isegi nii kaugele, et oli stseene, mille kohta võib juba öelda, et küll seal tehti piu ja küll seal tehti pau.

 

Põnevust ja seikluslikkust, mida ühe noorteka jaoks vaja on, oli siin küll piisavalt. Kui midagi oleks võinud vähem olla, siis kirjuvigu, kui midagi rohkem, siis illustratsioone, kaante vahel oli neid tükki neli. Sander Tulk on väga hästi tabanud seda Jaapani anime teemat, millele autor vihjab, no ja muidugi Meelis Krošetskini kaanepilt on lihtsalt kena. Kusjuures, tuleb tunnistada, et see roosa juuksevärv on läinud rahva sekka. Olen märganud mitmel naisel, mitte küll üleni, aga roosade salkude kandmist. Mida pidi aga tähendama pealkiri, sellele raamatus vastet ei olegi. Oma peas ma sidusin selle nime ühe jutukogu pealkirjaga „Diogenese latern“, mis koosneb vene ulme juttudest. Ja venelasi ning Venemaad mainitakse ka siin raamatus, nii et mingi sümboolne seos võib seal vahel isegi olla. Lugemine läks täitsa ladusalt. Mul on muidu totter komme hakata naerma täitsa kohatutes kohtades. Siin oli jutt turvamehest, kes töötas poes ja vaatas oma kinganinasid, kui peategelane tema juures seisis. Mind ajas see kangesti naerma. Alles hiljuti lugesin kuskilt täpselt sama fraasi. Istun praegu diivanil ning vaatan auguga sokke jalas ja arvan, et tegelikult ju inimesed ei vaata kinganinasid, aga raamatus ju võib, sinna see sobib. Kui raamat sai romaanivõistlusel teise koha, siis ei oskagi lõpetuseks  muud öelda, kui et see on väike samm eesti kirjandusele, kuid suur samm eesti ulmele.

Reaktor

Kirjakoi

Goodreads

Sulepuru

Meiemaa

Raamatuid siit ja sealt

Raamatuarmastus

Raamaturiiulike

Kirjandusli päevaraamat

BAAS





kolmapäev, 17. veebruar 2021

Marek Tihhonov. Maailmalõpu päevik.

 


Marek Tihhonov.

Maailmalõpu päevik.

Fantaasia.

2020. 124 lk.



Täitsa kobeda apokalüptilise lühiromaani on avaldanud Marek Tihhonov. Tema jutus algab kõik halvasti ja läheb aina hullemaks. Aastal 2020 lahvatanud viirusepuhangule järgneb veel mitu lainet, mis pühivad oma teelt nii loomad kui inimesed. Vähesed ellujäänud suudavad siiski hakkama saada, kuid lihtne see olema ei saa. Peategelane, kelle nimi jääb paraku saladuseks, peab päevikut, mida lugedes saab selle teekonna uuesti läbi käia.

 

Lugemismulje oli  kuidagi… äraspidine, loksutav, nagu sõidaks väikese kummipaadiga mandrilt Osmussaarele. Vahepeal on meri tüünelt sile ja siis lööb lainetama, lugedes tekkis pinget ja siis anti jälle rahustavat sisekaemust. Üldiselt tekitas raamat masendava meeleolu, millele lõpus anti siiski positiivne vint juurde. Lahendus leiti ka viiruse puhangule, mis võiks ju olla lausa deus ex machina, kui see ei oleks ulme, mida ta ometi on. Kõige rohkem vaevlesin lugedes aga sellega, et see sunnik ei ole ju romaan klassikalises mõttes, vaid päevik. See on kui blogipostituse ja romaani vahelisele eikellegi maale jääv vorm, mille autor on väga kavalalt valinud. Lugemist see muidugi ei seganud, harjusin olemasolevaga, aga ikkagi ootasin suurt lugu, kuigi avastasin end vaatamas väikeste kaadrite jada. Samas tunnistan, et autori kasuks räägib keelekasutus. Raul Sulbi ütleb tagakaanel, et autoril on tundlik sulg ja nõtke stiil. Kahtlemata on see hea, sest stiil on tal midagi sellist, et kui John Wyndham kirjutaks Michael Crichtoni raamatut „Andromeda“, võiks autoriks olla Tihhonov. Omal moel on see leebe ja teisal jälle järeleandmatu. Aga mis ma siin ikka sillerdan, üks näide ütleb rohkem kui tuhat sõna.

 

„Andsin Mariale lugeda maailmalõpu päevikut ja ta julgustas mind seda kindlasti jätkama, sest kui kõik peaks ikkagi veel õnnelikult lõppema, siis on oluline, et tulevased põlved saaksid teada neid ähvardada võivast ohust. Päris raamatu mõõtu mu kirjutis Maria sõnul välja ei anna, ent konkurentsi puudumisel võidakse see siiski kauges tulevikus koolide kohustusliku kirjanduse loetellu võtta küll.“ (lk 89)

 

Tegelikult annab tema kirjutis raamatu mõõdu välja küll, aga kas tulevikus on koolides kohustuslik kirjandus, selles ma enam kindel ei ole. Huvitav oli see, et kui ma siin suurt lugu ei hoomanud, mida ma nt Mari Järve raamatus „Esimene aasta“ hoomasin, hakkasid Tihhonovi päevikus tööle hoopis detailid. Kui peategelane kondas ringi tühjas ja kõledas Tallinna vanalinnas, meenus mulle Velikije Luki laul „Tallinn põleb“. Raamatusse leidis tee ka tuntud teleajakirjanik Priit Kuusk. Kui ta otse eetris laua taga kokku vajus, pidin ma õhtul ilmtingimata vaatama AKd, kas uudisteankur on ikka elus ja terve või…  Kiidan veel natuke autorit. Raamatu alguses, kui olukord alles läks käest, süsteemid üksteise järel kokku kukkusid, ja peategelane televiisorist vene kanalit hakkas vaatama, näidati seal „Luikede järve“. Seda, kui idanaaber hakkab näitama balletti tähtsal hetkel, peetakse vaikimis ohumärgiks. Nõnda juhtub tavaliselt siis, kui Venemaal on kas riigipööre või kantakse Kremlist mõnda tähtsat nina jalad ees välja. Aga siin lisas Tihhonov selle võttega oma jutule globaalset mõõdet, hea töö, pole midagi öelda.

 

Ja raamat ise? Paneb mõtleme kahe asja üle. Esiteks, et kui kergesti on tsivilisatsioon võimalik rööpast välja lüüa. Ja teiseks, kui trööstitu ka olukord ei oleks, ei tasu kõigele lüüa käega, vaid tuleb haarata initsiatiiv, nagu tegi seda raamatu peategelane. Praktiline meel kulub marjaks ära.

Goodreads

BAAS

Triinu raamatublogi

Laura raamatublogi

Loterii

Reaktor - raamatukatkend






reede, 12. veebruar 2021

Robert Silverberg. Kogutud teosed.

 



Robert Silverberg. Kogutud teosed.                                                                       

1. „Tähehiiglaste orjad“. Fantaasia, 2016.

2. „Öösse kaduv tee“. Fantaasia, 2016.

3. „Märkmeid eel-dünastilisest ajastust“. Fantaasia, 2018.


Koostanud Raul Sulbi.

Tlk Priit Kenkmann, Martin Kirotar,Tatjana Peetersoo, 

Raul Sulbi,Jaana Talja,Hannes Talja,Juhan Habicht, Külli Seppa ja Maria Reile.

 (272+344+382=998lk)


Kas kirjanikuks olemise ja pikaealisuse vahel on mingi seos, sellele ühest vastust ilmselt ei ole. Mõni autor võib end juba noorena läbi põletada, teine alles keskeas alustab, kõik on suhteline. Fakt on aga see, et Robert Silverberg (s. 1935) on vahelduva eduga kirjutamisele pühendunud üle kuuekümne aasta. Selle ajaga on ta kirjutanud, nagu ta ise arvab, umbes 25 miljonit sõna. Oma karjääri alustas ta ulmejuttudega, liikus edasi erootiliste lühiromaanide juurde ning samuti on tema sulest ilmunud populaarteaduslikke raamatuid ajaloo vallast. Hoiatan konservatiivsemat lugejat siinkohal - ka nendes raamatutes esineb erootikat. Kuidas ja millega kirjanik alustas, sellest annabki kerge ülevaate Raul Sulbi koostatud seesinane kolmikpakett. Kuna jutte on kokku 42, siis ei hakka ma neid siinkohal üksipulgi lahti rullima, jäägu midagi lugejale ka avastada. Mainin siis ära, et esimene jutt on aastast 1957 ja viimane kannab daatumit 1974.


Silverberg oskas olla õigel ajal õiges kohas. Ta on kirjanik, kes ei ole kunagi pesumajas ega postkontoris töötanud, sest kirjutamine tõi sisse. Oma esimesed jutud müüs ta maha juba pöörastel viiekümnendatel ülikoolis käimise kõrvalt. USAs ilmus nt 1953. aastal 39 ajakirja, mis avaldasid ulmet. Need nn pulpajakirjad avaldasid jutte, mis olid suunatud vähenõudlikule lugejale. Lugude eest saadav honorar ei olnud kuigi kõrge ja ega nende tase ka ei ole jahmatav, kuid oma lugejaskond neile leidus. Silverberg peab end teadusulme kirjanikuks ning selles suunas kulgevad tema loodki. Valik tolle aja jutte on koondatud raamatusse "Tähehiiglaste orjad". Need jutud on Palju esineb kosmoseseikluseid, kus hea võidab halva, sõnaga, see on meelelahutus, peaks olema kõik öeldud. Teadus oli toona veel hoomatav, kosmoses polnud keegi käinud, nii võis tema juttudes jääda mulje, et ühelt planeedilt lennati teisele kas või külmkapiga. Tema jutud on lihtsad nagu kolme duuri lood suviselt lõkkeõhtult. Nädal pärast lugemist on need jutud kui peoga pühitud, unustatud, kuid see hoogne lugemine on veel meeles.


Kui Silverberg liikus pulpulpajakirjadest edasi, hakkas ta müüma jutte klantsajakirjadele. Neid jutte esindab "Öösse kaduv tee". Pean seda osa nendest kolmest kõige tugevamaks. Juttudel on tegu ja nägu ning tegelastel pole enam üheplaanilised. Lühiromaan "Hawksbilli jaam" (1967) on ikka väga kütkestav lugu. See räägib ajamasinast, mida kasutatakse karistusvahendina. Konks on aga selles, et ajamasin töötab ainult ühes suunas, karistatavad saadetakse minevikku, kust nad enam tagasi ei saa tulla. Aeg, kuhu nad saadetakse, on miljard aastat tagasi ehk hiline kambrium, kus elu alles hakkas välja arenemea. Natuke meenutas see jutt Ray Bradbury juttu "A Sound of Thunder" (e.k. Kõuekõmin), mõlemas jutus tekib küsimus võimu kasutamisest. Ka "Külaskäik reaalsusesse" (1970) on lugu, mis avaldas muljet. Selles jutus kohtuvad luuletajanna ja inimese keha maskeeringuga kasutava tulnukas, nende vahel puhkeb, oh heldust, kuumad tunded. Autor ütleb eessõnas, et ta kirjutas selle jutu pärast abielulahutust, seda on ka jutust tunda.


Kolmas osa "Märkmeid eel-dünastilisest ajastust" märgib antoloogia ajastut Silverbergi jaoks. Kui kuulsus juba uksele koputas, hakkasid toimetajad temalt ise jutte tellima. Kätte jõudsid 70ndad, mis oli ühtlasi vana hea ulme lõpp. Mitmed autorid hakkasid katsetama uusi vorme ja kinno jõudis film "Star Wars", samuti algas fantaasia triloogiate periood. Eksperimenteerimisega läks kaasa ka Silverberg. Pettumine ühiskonna liidrites kumab siin mitmest loost läbi. Tuleviku suhtes on autor kõike muud, kui positiivselt meelestatud. Kuid kõige hullem oli see, et ta muutis oma käekirja. Ta pani kompositsiooni pakule ja lõi selle kirvega kildudeks, aga kahjuks hakitud tekst ei tööta lühijutus. Aga ei ole halba ilma heata. "Kaljukitse mängud" (1974) on lugu, kus kohtub tuhande aastane mees peol noore naisega. Seda juttu sattus lugema Karen Haber, kellel oli jutu naistegelasega samal päeval sünnipäev. Karen läks autorit loengus kuulama, tutvus temaga ja neist sai paar. Elu nagu raamatus.


Kindlasti on Silverberg huvitav kirjanik, kelle lugemist kahetsema ei pea. Kahjuks ei ole siinne valik tervik. Viimase osa sisekaanel lubatakse neljandat osa, jutte 1980ndatest, mis veel ilmuda pole jõudnud. Samas on võimalus lugeda tema romaane, millest mitmed on ka eesti keeles olemas.



                         


BAAS 1.

BAAS 2.

BAAS 3.

Goodreads

Loterii

Digital Nerdland

Loterii 2.