A. D. 2022

 

A. D. 2022

Sel, raamatukogude aastal lugesin häbiväärselt vähe, mitte, et vaim ei oleks peale tulnud, vaid lihtsalt... argipäev ja muud tegemised. Lehekülgede arv tuli kokku 7460 ja  raamatuid, mille puhul sai sõna võetud, käis käest läbi tükki 25. Loetud sai küll rohkem, aga pooleliolevast jutukogust pole nagu mõtet midagi lobiseda, ja nii see läks, ehk mõni teine kord. Kuid mõned märkmed möödunud aasta lugemisest toon siinkohal välja. 

Taaskord kulges minu lugemus mööda kitsast ulmekirjanduse jõesängi. Väljakutse jäi küll lõpetamata, kuid autoreid tuli ette nii kodu- kui ka välismaalt, kaugemalt ja lähemast minevikust. Tippudest tasuks vast mainida Ray Bradburyt ja tema klassika varasalve kuuluvat "451° Fahrenheiti" (Hea Lugu, 2019), milles juttu raamatute vajalikkusest, ja jutukogu "Kaleidoskoop" (Varrak, 2000), mida võib pidada Ray parimaks valimikuks ulmes. Veel on meelde jäänud sajanditaguste õudusjuttude vallas kõrgstiili näidanud H. P. Lovecraft "Cthulhu kutsega" (Viiking, 2017) ja Neil Gaiman kui suurepärane fabuleerija kogumikus "Suits ja peeglid" (Fantaasia, 2021). Vähe kuhtuma on hakanud mälestus S. Lemi raamatust "Robotite muinasjutud" (OÜ Päike ja Puu, 2021), sama saatust jagab ka Stanley G. Weinbaumi jutukogu "Planetaarsed lood" (Gururaamat, 2021). 

Veidi lähemale maakaardil nihkudes julgen soome kirjandusest mainida Arto Paasilinna nime, kelle "Tule taevas appi" (Tänapäev, 2010) oli üks paras naer läbi pisarate lugemine, et kui loll võib inimene olla, oi jah, rumalusel ei ole piire, nagu ütles Juhan Smuul, aga karmavõla eest ei ole pääsu, nagu näitab Paasilinna. Seda autorit tahaks veel lugeda, kuna raamatuid on tal eestindatud mitmeid. 

Kurb on pilt aga idarindel, sealt ei ole vist enam midagi niipea juurde tulemas. Vähemalt jõudis Veiko Belials enne suuremat madinat lõpetada venekeelse antoloogia tõlkimise. "Viimase sõja viimane sõdur" (Fantaasia, 2021) oli pungil korralikku kosmoseactioni, kus tulnukatest vaenlasega nalja ei ole, kuid eks pealkiri räägib juba enda eest. Ja et tõlkimise kõrvalt jäi Veikol vaba aega lahedalt kätte, andis ta ise ka ühe kabeda teadusulme teemalise jutukogu välja, mida ei tasu üldse häbeneda, vaid pigem sõbralikult soovitada. Pealkiri ei ole võib olla just lugemakutsuv, "Surnud mehe käsi" (Lummur, 2021), kuid eelmise aasta parim pealkaas kuulub küll sellele raamatule, ja jutte jagub kauemaks. 

Mis puutub eesti ulmesse üldiselt, siis siin lähevad ilmselt lugejate arvamused mitmes suunas lahku. Ikka kostub hääli, et kodumaine kraam on lastemeelne või suisa lapsik. Noh, jah, aga see oleneb lugejast ka, teatud mõttes ei saa liiga skeptiline olla, kui sisemine teismeline läheb kaduma, siis ei tasu vb ulmet lugeda, kohustuslik see ju pole. Realism on alati olemas ja kestab edasi, mimtekesisut on vaja. Kuid mulle jälle sobivad raamatud, kus räägitakse lugu, mida on huvitav lugeda, kus ei puudu põnevus, seiklus, üleloomulik element ja midagi veel, nii et suuremaid tõrkeid mul eesti ulme lugemisel pole ette tulnud.  

Aasta alguses loetud Tiit Tarlapi lühijutt "Tänav akna taga", mis annab mõista, et ükski tegu ei jää karistuseta, ilmunud tellises "Eesti ulme antoloogia" (Varrak, 2002), jättis väga sügava mulje. Loodan, et ma ei tee kellelegi liiga, kuid mulle tundub, et Tarlap pani selle looga lühijuttude kategoorias kohalikus skeenes lati ületamatult kõrgele. Kui nüüd aga viimase aja eesti ulmest miskit-keskit välja tuua, nii vähe kui seda olen jäginud, siis tuleb tunnistada, et ühtki meteoriidisaba taevakaarel pole esinenud, samuti ei märganud ühtki ebaõnnestunud raketistarti. S. t. et debütante pole väga peale tulnud, ikka juba teada tuntud nimed annavad kas kolmanda või teab mitmenda raamatu välja, ent midagi on ikka orbiidile lennutatud. 

Maniakkide Tänava raamatud ilmusid küll kirjastuse Lummur kaasabil, kuid tema jutukogust "Teekond Ridamuseni" (2021) mäletan ainult kaanepilti. Seevastu Tänava romaanid "Laevakaitsjad" (2021), mis viib lugeja Pluutole, et pidada lahinguid maaväliste olenditega, ja teos "Muinaskuningas" (2022), mis näitab kodumaa ajalugu uue rakursi alt, suutsid jätta positiivse järelmeki mällu. Täiesti vastand on talle Triinu Meres, kelle "Lihtsad valikud" (Varrak, 2017), kus naistegelane liigub läbi raskuste tähtede poole, ei olnud üldse lihtne lugemine, kuid kelle jutt "Valel ajal õiges kohas", mis ilmus Reaktori (4/2022) kevadises erootika teemalises erinumbris Erektor, lõi mu jälle täitsa pahviks. Vist on õigus neil, kes arvavad, et Meres on lühijuttudes tugevam kui pikemas proosas. Naiskirjanikest oli tore lugemine ka Mann Loperi loominguga tutvumine. Öeldagu mis tahes, kuid "Inglite linn" (Lummur, 2022) peaks küll sobima tüdrukutele siin poistemeelsel ulmemaastikul. Kas peab laskma massiga end kaasa minna, olla manipuleeritav, ei pea, võib teisiti, nagu näitab Loper oma viimases lühiromaanis. Samuti väärib tähelepanu Meelis Kraft tõsise romaaniga "Veealused" (Sooroheline, 2021), mis hoiatab tehnloogia ohtlikkuse eest tulevikus. Aga hoopis iseäralikke ajalooradu tallab Manfred Kalmsten. Tema "Täheraua saaga" (Fantaasia, 2022), kus piir siin- ja sealpoolsuse vahel kipub hägustuma, ju lausa nõretab verest ja spermast, jah, isegi minusugusel tuimuril käivad judinad  üle selja, kui seda meenutan.  Nii et ainult lastele ei ole eesti ulme mitte, leidub kraami seinast seina ja laiemale lugejaskonnale. 

Lõpetuseks tänan kirjastusi, eelkõige Fantaasiat ning Lummurit, kes ulmet usinalt avaldavad, muidugi LV gruppi ja raamatu illustraatoreid. Liis Roden, Liisa Berezkin, Kait Kübar ja Meelis Krošetskin, nende abita jääks raamatud suisa märkamata. Aga siin postituses kasutatud pilt sai loomulikult luba küsimata laenatud veebist Pinteresti lehelt, autoriks oli märgitud Saeed Sadeghu, aga ehk ta ei pahanda selle peale. 

Üldiselt oli 2022 selline tugev keskmine kulgemine, ja kui lugemispohmell üle läheb ja LV grupi eestseisus vastu ei ole, jätkaks uuel aastal rännakuid kirjandusilmas.

Meeldivaid lugemiselamusi