Mööda netti

  Herman Sergo. Rukkirahu. EestiRaamat. 1990. 128 lk.   Mõni aeg tagasi hakkasin Sergo raamatuid lugema ja jõudsin nüüd järjega „Rukkirahuni“. Ülemäära palju see raamat tähelepanu ei ole pälvinud, kuid LV grupist ühe naksaka arvustuse siiski leidsin (Sirli Sikov). Veel avastasin, et Rohuküla lähedal on olemas saar nimega Rukkirahu, aga raamat sellest ei räägi. Raamatus tehakse hoopis juttu samanimelisest kaubalaevast, mis kunagi Läänemerel oma elu on elanud. Jah, Sergo raamatutest hakkab juba selline mulje tekkima, et laevad on ka justkui elavad olendid. Vähemalt on kotermann igas korralikus laevas olemas. Peale selle kuulub meeskonda muidugi kapten, stjuardess, laevakoer – Jänki ja veel mitmeid huvitavaid tegelasi, kellega siin raamatus kohtuda saab. Mis minu jaoks jäi alguses arusaamatuks, oli see, et kes räägib. Minajutustaja nime ei saa kordagi mainitud. Kuna ma hiljuti lugesin Sergo debüüti „Meri kutsub“, siis oli siin mitu episoodi, mis hakkasid juba korduma. Nt ku...

  Herman Sergo. Vihavald. Eesti Raamat. 1970. 436 lk. „Vihavald“ on tõupuhas ajalooline romaan, mille tegevus toimub 14. sajandil. Sakslased on vallutanud Eesti alad, kuid Saaremaa on visa vastu pidama. Muhulaste vanema Villimeele poeg Vihavald kutsub kokku nõukogu, peab plaani ning otsustab põgeneda meritsi põhja poole, kaasas väike seltskond kohalikke mehi. Kui põgenikud Soome rannikul end sisse seavad, hakkab Vihavald Läänemerel rikkuseid kokku krabama, temast saab mereröövel. Saatus pillub teda küll lõunasse, küll   põhja, ära käiakse isegi Islandil, kuid lõpuks jõutakse Hiiumaale. See saar oli tol ajal ainult rootslastega asustatud, kuid tänu heale õnnele saab Vihavallast hiidlaste kauge esivanem. Sergo üllatas mind ikka täiega. Nii kaugele ajarännule minekut ei oleks temalt küll oodanud. Ja jutt on ka täitsa kobedalt kirja pandud. Juba need vanad väljendid panid kulmu kergitama, nende jaoks oli raamatu lõpus lausa kolmeleheküljeline nimekiri. Nt oli väljend  „vä...

 Herman Sergo. Pinnavirvendus ja põhjalained. Eesti Riiklik Kirjastus. 1962. 248 lk. Niisiis – Herman Sergo. Kuna mul juba mõnda aega huvi tema loomingu vastu on, siis tegin ka natukene taustauuringut, et rohkem teada saada, kes ta ikkagi oli. Guugeldamine viis mind Vikipeedia lehele, kus on kirjas nõnda: Herman Sergo (1. oktoober 1911 Jausa küla, Käina vald – 28. september 1989 Tallinn) oli eesti kirjanik. Sergo töötas muu hulgas madruse ja tüürimehena ning 1941. aastal lõpetas Tallinna Merekooli kaugsõidukaptenina. Aastatel 1942 – 1945 oli ta Punaarmees ning aastani 1965 sadamateenistuses Leningradis ja Tallinnas. Lisaks olen veel kuulanud mõned saated arhiiv.err.ee lehelt. Need on kas nõuakaaegsed salvestused kirjandusklubi kokkutulekutelt, mida juhtis Peeter Hein, või hilisemad, 80ndate lõpul ja 90ndate algul tehtud meresaated, mida viis läbi Hubert Veldermann. Need olid täitsa toredad saated, milles oli juttu nii Sergo isikust, elukäigust, raamatutest ja paljust muust. Konkree...

Herman Sergo. Meri kutsub.    Eesti Riiklik Kirjastus. 1960. 596 lk.     Kui juba Sergot lugema sattusin, läksin tagasi algusesse, nõnda tekkis huvi ka selle raamatu vastu. Tegemist on debüüdiga, aga siiski ei ole see veel romaan, vaid teos, mis jaguneb omakorda kolmeks pikemaks jutustuseks. Esimene jagu algab aastast 1929 ja viimane lõppeb 1940. aasta juunipöörde paiku. Loomulikult kirjutas Sergo raamatusse mälestusi oma elust, kuid lasi ka fantaasial lennelda. Jutt on siis sellest, kuidas hiidlasest peategelane Peeter Murd meremeheks saab. Esimese vabariigi ajal ei olnud elu lihtne. Peeter alustas kohalike rannaäärsete kiprite alluvuses madrusena ning koges juba siis ebaõiglust, kui ülemused koorisid alluvatelt tuima näoga seitse nahka. 19 aastaselt sõidab Peeter Rotterdami lootuses pääseda välismaa laevale tööle. Ka see periood ei ole kerge, töötuid on palju, maad võtavad vaesus ja viletsus. Seal tutvub ta marksismiga ning kirub kapitalismi. Ühel heal päeval ...