Alfred Hitchcock. Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud.
VV. Alfred Hitchcock. Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud.
Tõlkinud Votele Viideman.
Katherine. 1991 (i.k. 1963). 224 lk.
Siia jutukogusse on Hitchock valinud 14 lugu, mida võib tegumoelt pidada nii jubejuttudeks lühiproosas kui ka meelelahutuslikuks õuduseks. Kuna raamatu ilmumisest originaalis on juba üle poole sajandi möödas, siis kippus enamus juttude mõju jääma pisut kahvatuks. Mitte, et nad halvasti tehtud oleks, aga vahepeal on televisioon teinud oma laastavat tööd, kõik need Alieni filmid ja muu kraam, no sellega ei ole raamatul just kerge konkureerida. Kuid ometi, paar sähvatust siin ikka oli. Olgu veel öeldud, et Hitchcock ise ei ole ühegi loo autor, tema oli ainult koostaja. Kuskilt kaugelt on meelde jäänud film "Linnud", midagi sinnakanti on need jutud siin raamatus samuti. Kui võtta üks juhtiv punane niit, mis kõiki lugusid ühendab, siis on see roim, igas jutus peab keegi surma saama, mõnes isegi mitu tegelast, või siis plaanitakse mõrva. Seepärast selline pealkiri valitud on, kindlasti ei tasu neid jutte lastele ette lugede, aga omal vastutusel, palun väga.
Vast kõige mannetumana näis Robert Hichensi jutusutus "Kuidas armastus tuli professor Guileda juurde". Selles loos avastab peategelane enda kodust kummituse, kellest ta ei oska enam lahti saada. Jutt jäi kuidagi venima ja ei saanud lõpuni õiget hoogu üles, aga suure vaevaga lõpuni ikka punnitasin. Ei tasu vist mainidagi, et juba pealkiri lohiseb, millest oleks võinud mõned järeldused teha.
Ülejäänud lood olid täitsa "toredad". Pean siin jutumärke kasutama, sest kuidas saab pidada midagi koletut toredaks, aga kui see on hästi läbi kirjutatud, mida need lood kahtlemata on, siis võivad need ka toredad olla. Päris elus ei tahaks nende tegelastega loomulikult kokku puutuda, kuid lugeda, seda võib. Teatud võõrastust ja vastikust tekitas veel jutt "Lima" (Joseph Payne Brennan), mu meelest üks parimaid pealkirju õudusjutule. Räägib see siis merepõhjast üles kerkinud limast, mis on kõike muud kui inimsõbralik.
Kui nüüd veel kahte autorit mainida, siis üks neist on Roald Dahl. Tema musta huumoriga looritatud jutus "Hüpe panga peale" kohtab agarat tossikest, kelle soov võita kihlvedu lõppeb haleda kaotusega merevoogudes, ja teine autor on Ray Bradbury. "Tuul" oli ikka selline jutt, mida pruugib vaid korra lugeda ning jääb kauaks meelde. Jutt on mehest, kes avastas Himaalajas midagi loodusseaduse sarnast ja nüüd... aga võib ka öelda, et see on lugu mehest, kes on kui tuulest viidud. Bradbury näitas jälle seda, mida ta avaldas - taset.
Kahjuks jääb enamus autoritega esimene kohtumine ka viimaseks, sest suurem osa neist ainult ühe looga eesti keeles esindatud ongi. Samas, nagu antoloogiale kohane, oleks võinud kirjastus kas või väikese tutvustuse neile kirjanikele anda, aga mida ei olnud, seda polnud. Iseenesest teks oli üllatavalt lihtne lugeda, samuti puudusid kirjavead, ei olnud märgitud ka toimetaja nime, ilmselt oli korralik tõlkija sattunud. Nii et üks vanakooli kõhejutukogu, kus kohtab veel nt väljendit "pani toru hargile", on maakeeles täitsa olemas, olgu siis eelnev suupruukimine soovitus või hoiatus.
Kommentaarid
Postita kommentaar