Postitused

Kuvatud on kuupäeva veebruar, 2019 postitused

Khalil Gibran. Hullumeelne.

Kujutis
Khalil Gibran. Hullumeelne. Tõlkinud Rauno Alliksaar. LR 38 2018. 56lk. Killud ja tähed Khalil Gibrani (1883-1931) on küll varem ka eestindatud, aga mul puudub kokkupuude tema tekstidega. Nüüd siis sattus lauale seesinane vihk. Oma lühiduses võib tema tekste liigitada nii proosaluuleks kui ka miniatuurideks. Erilmelised on nad kindlasti, kohati isegi allegoorilised, puhuti mõistukõnelised, vihjeid tehakse piiblile ning loomulikult ei puudu taustal loodus. Läbiva teemana muidugi mainitakse hullumeelsust. Lendas üle käopesa see just ei ole, aga midagi väikest, mida saab läbi lugeda ühe õhtuga  ja mille üle mõelda... siin ikka on. Aga üks kummaline mees see Gibran näikse olevat küll, näiteks eraklust otsib ta lausa taotluslikult: „Olen selles hullumeelsuses leidnud vabaduse ja kaitstuse, vabaduse olla üksi ja kaitstuse mõistmise eest, sest kui keegi meid mõistab, siis ta ka orjastab meis miskit. Olen leidnud nii üksinduse vabaduse ku

Eesti eluolu 100 aastat. Anu Kannike. Lauri Vahtre.

Kujutis
Eesti eluolu 100 aastat. Anu Kannike. Lauri Vahtre. Post Factum. 2018. 224lk. Sajand linnulennult Täitsa toreda asjaga on maha saanud EV100 raames ilmuv raamatusari "Eesti... 100aastat". Kokku peaks ilmuma selles valikus 32 raamatut. Teemad on seinast seina. Seeriat alustab "Eesti riigi 100 aastat" ja lõpetab "Eesti majanduse 100 aastat". Eluolu mahub kenasti sinna vahele ära nii, et üks ei välista teist. Kuigi mõlemad autorid on ajaloolase taustaga, siis päris ajalooõpikuks seda raamatut ehk pidada ei saa, ometi andis lugemine meeldiva-hariva lugemisemulje. Pigem sooritatakse lühiülevaade laadis hobuvankrist linnamaasturini. Sellist kuiva faktide, daatumite ja iga peatüki lõpus leiduvat küsimustikku, mille järgi meenuvad kooliõpikud, siin ei ole. Leidub siin aga palju pilte, lisaks asja- ja ajastukohast informatsiooni aastatest 1918-2018. Jutt on siis põhiliselt igapäeva argiolmest. Kui ise igapäevaselt selle sees olla, siis ei pane

Pirkko Saisio. Kaini tütar.

Kujutis
Pirkko Saisio. Kaini tütar. Tõlkinud Hille Lagerspetz. LR 36-37. 2018. 104lk. Soome vabaks Tuleb tunnistada, et olin enne lugemist väheke ärevil. Ikkagi lesbiromaan. Kohe hakkasid peas keerlema teab-mis-kõik pildid... naised omavahel. Oma rikutuse tasemelt arvasin eest leidvat midagi erootikaga seoses. Pärast lugemist tuleb tunnistada, et halle varjundeid ei esinenud. Paar korda ikka läks ka magamistuppa tegevus, aga kõik see oli kuidagi hillitsetud erootika. Kes teab, võib olla ei olnud ühiskond veel romaani ilmudes (1984) lihtsalt valmis millekski... Näiteks Eestis ei oleks selle raamatu avaldamine kindlasti tulnud kõne allagi. Heino Kiik kirjutas oma "Mind armastas jaapanlanna" valmis juba, kui ma ei eksi, kuskil 1970-ndate lõpus, aga trükki pääses alles 1987.a. See oli küll heterosuhtest, kuid milline erootika! Kui erootika kõrvale jätta, sest homoseksuaalsus (kui nõme sõna lesbide puhul) on palju laiem teema, siis tegeleb "Kaini tütar" isikuvabadesega

Pealkirjad

Kujutis
Pole ju saladus, et pealkirjadega saab konstrueerida järgmisi tekste ja nii edasi jne. Kuskil blogis olen ka varem sellist asja näinud. Nüüd tehti siis Lugemise grupis FB lehel üleskutse, kus iga liige saab moodustada oma äranägemise järgi midagigi. Osalejaid oli umbes kümne ringis. Võitja selgub 28. veebruaril.  Luuletajaks ma end ei pea, kuid lugeda ja kirjutada mulle meeldib. Pärast veerandtunnist pusimist sai selline küündimatu ponnistus valmis. See on teine variant, esimese kägardasin kokku ja viskasin prügikasti. Tegelikult on raamatud ka huvitavad, samas on see kui üks võimalus teha varjatud reklaami. Suur vapustus Paljaks kooritud Saladus - Meeste püksid Toast tuppa Nügimine Mitte midagi Vastupanu on tulutu Targem Eesmärk Seinast seina Keda usaldada Uitav meel Asi pole vedamises Vabadus on Targem Võim

Annie Saumont. Aeg elada ja teisi jutte.

Kujutis
Annie Saumont. Aeg elada ja teisi jutte. Tõlkinud Maria Esko. LR 33-35. 2018. 120lk. Tagasi olevikku Loomulikult ei ole ma Prantsusmaal käinud. Mu ettekujutus Pariisist on nii tunaeilne, kui veel olla saab. Oo, Pariis - kindlasti asub see linn kuskil roosas udus. Vaieldamatult on just selles linnas üheaegselt nii hedonismi epitsenter, kunstnike meka kui ka boheemlaset paradiis. Muuseas, juba sõna Pariis oleks nagu tuletatud sõnast paradiis. Aga kätte jõudis 21. sajand. Saumont torkab nõelaga mu illusioonimulli katki. See Pariis, mida tema näitab, on hoopis midagi muud. Enam ei istu kodanikud tänavakohvikutes jõude ega kuula akordionimängijat bulvaril, oh ei. Samuti ei näita Saumont Pariisi vahetult. Pigem on tema tekstid midagi, milles argipäeva vahendatakse tegelaste sisekaemuste kaudu, kus rõhk on suhetel. Olgu tänatud tõlkija saatesõna eest, milles seletatakse mõned sõlmed lahti. Keel, mida Saumont kasutab, tundub väga imelik. Nagu ta ise ütleb, pidi see olema maksimaals

Friedrich Hölderlin. Hyperion ehk Üksiklane Kreekamaa.

Kujutis
Friedrich Hölderlin. Hyperion ehk Üksiklane Kreekamaa. Tülkinud Mati Sirkel. LR 30-32. 2018. 152lk. Kõrgelennuliselt unistaja märkmeid Saksa idealism 18. sajandi lõpust, see on midagi harvaesinevat LR-i valikus. Kui luuletajad kirjutavad proosat, siis tuleb valmis olla kõigeks. Muidugi ei puudu raamatus peategelane, kes kirjutab kirju oma lähedastele. Kirju viibimisest Kreekamaal, kus ta kunagi päriselt ei käinudki, kirju Saksamaalt, kuhu ta justkui lõpuks tagasipöördub, aga ikkagi. Kõigest õhkub sundimatut lüürilisust. Minategelasele on maailm allakäinud, ja seda juba aastal 1797, ainus paopaik on veel loodus, aga kas seegi rahuldab rahutut hinge, vavevalt küll. Lohutu oli see maailm. Saatesõna, mille tõlkis Mati Sirkel, tänud talle, on kirjutanud kunagi Stefan Zweig. Aga kes siis veel võinuks seda teha. Raske uskuda, et sedasi on üldse kirjutatud. Nii raamat kui järelsõna on mõlemad peenetundelised, nüansirikkad. See on kui pilk kuhugi kadunud maailma. Julgen ainult oletada,