Khalil Gibran. Hullumeelne.

Khalil Gibran. Hullumeelne. Tõlkinud Rauno Alliksaar. LR 38 2018. 56lk. Killud ja tähed Khalil Gibrani (1883-1931) on küll varem ka eestindatud, aga mul puudub kokkupuude tema tekstidega. Nüüd siis sattus lauale seesinane vihk. Oma lühiduses võib tema tekste liigitada nii proosaluuleks kui ka miniatuurideks. Erilmelised on nad kindlasti, kohati isegi allegoorilised, puhuti mõistukõnelised, vihjeid tehakse piiblile ning loomulikult ei puudu taustal loodus. Läbiva teemana muidugi mainitakse hullumeelsust. Lendas üle käopesa see just ei ole, aga midagi väikest, mida saab läbi lugeda ühe õhtuga ja mille üle mõelda... siin ikka on. Aga üks kummaline mees see Gibran näikse olevat küll, näiteks eraklust otsib ta lausa taotluslikult: „Olen selles hullumeelsuses leidnud vabaduse ja kaitstuse, vabaduse olla üksi ja kaitstuse mõistmise eest, sest kui keegi meid mõistab, siis ta ka orjastab meis miskit. Olen leidnud nii üksinduse vabadus...