Juri Nesterenko. Stamp.

 


Juri Nesterenko. Stamp.


Kahesaja parseki kaugusel Maast on esimene mehitaud eelpost koos kuueliikmelise meeskonnaga. Nad on seal kaugel, ühel planeedil ja peavad vahti, võtavad pinnase proove, valvavad, et keegi kutsumata külaline ussiaugu kaudu sisse ei lipsaks ning igavlevad. Ühel hetkel murrab võõras olend siiski baasi ja tekitab vähe rüselust, aga blasteriga relvastatud rühm ka ei maga. Kui hiljem selgus, et see "külaline" oli  laps, oli kõigil silmad häbi täis. 

Kummaline lugu, algus läks ladusalt, keskkoht oli super, aga lõpp vajus ära. Laeva miljööd ja meeksonna meeleolu on hästi edasi antud, tekitab täitsa kohalolu tunde. Viimane alapeatükk on kirjutatud tulnuka vaatekohalt, kuid jätab mulje, et selles on midagi inimloomusele omast. Allegooriline iroonia? Võimalik. Oh, jah, ikka ei saa nii et, davaite, pudem šit na duršba. 4/5    


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jüri Tuulik. Vares.

Ivar Soopan. Kõik poisid ei saa suureks.

Reaktori raport (2022/4)