Maniakkide Tänav. Muinaskuningas.
Maniakkide Tänav. Muinaskuningas.
Lummur. 2022. 192 lk.
Ajalugu ja fantaasialend, kes neid suudaks lahuta... küll aga võib neid liita. Midagi sarnast on teinud romaanis "Muinaskuningas" ulmekirjanikuna tuntud Maniakkide Tänav. Lugu on kuningast, kes otsib oma troonile pärijat, paraku tütred selleks hästi ei passi ja poegi tal pole. Viimases hädas õlekõrt haarates pöördub vana kuningas vaimude poole ja oh imet, abi ei jää saabumata. Kui laps on vahetatud, tehing tehtud, ohver ohverdatud, saab uue maimukese nimeks Hüüp, kelle kanda on ühtlasi peategelase karm elukäik. Läheb nii, et sealt teiselt poolt tuleb troonipärijale veel keegi rivaalitseja kaasa, kes ei soovi kohe mitte, et asjad läheks just lepase reega ja kõik kulgeks sujuvalt.
Lugemist lihtsustas asjaolu, et tegevus oli toodud Eestimaa pinnale. Sisekaanel oleva kaardi järgi kuskile Peipsi äärde ning ajastuks too kauge muinasaeg, kui saksad polnud veel end siin mail sisse seadnud. Olin küll vähe teistmoodi ettevalmistunud, ootasin, et ilmuvad välja kratid ja mõni rehepapp, aga neid polnud näha. Tasapisi tulid areenile igasugu muud pahalased, tuuslarid ja Libahändlane ja kes nad seal kõik olid. Mandi maneerile iseloomulikult oli tekst läbiimbunud verest ja hoogsast tegevusest, mis aitas koos kerge huumoriga pinget üleval hoida lõpuni välja. Kiitus.
Otse loomulikult kuulus minu jäägitu poolehoid Hüübile, kes oli tänu võluvõimetele lausa surematu. Samas möönan, et ega vastaleeri sisekaemustest ega motiividest väga süvitsi ka teada ei saanud. Kuid võimuiha, jah, see on kuidagi ajatu teema. Muidugi esineb siin veel nii lojaalsust kui reetmist, kindlameelsust ja ausust. Üks peategelase paremaid tsitaate oma poolõele lõpeb morni nendinguga: "Rahu on vaja hoida. Kui ei tapelda, on tublisti parem elada." (lk 169). Tänasel päeval kõlab kuidagi eriti aktuaalselt, aga vaevalt autor seda kirjiutades oskas ette näha.
Räägitakse, et hea raamat paneb filmi silme ees käima. Siin raamatus minnakse sohu, kus on Soomees ja teised kollid, mul tuli ka üks film meelde, "Karoliine hõbelõng" (1984). Järgmisel hetkel tabasin end mõttelt, et oot-oot, midagi on siit raamatust ju puudu. Kogu selle rauakolina, tapper tapri vastu, loits loitsu vastu möllu kõrvalt puudub romantiline liin. Korraks tuuakse sisse Muruneidis, aga seda on ikka armetult vähe, antud liini oleks võinud edasi arendada.
Kuid muidu, kui nüüd tagasi vaadata, on tegemist täitsa tõsiselt võetava noortekaga, mida pole häbi ka täiskasvanul sirvida, kui aga sisemine seikluslust pole kaduma läinud.
Kommentaarid
Postita kommentaar