Mööda netti

VV. Kir Bulõtšov. Perpendikulaarne maailm. Tlk Arvi Nikkarev. Skarabeus. 2010. 280lk. Kir Bulõtšovi (1934-2003) nimi ilmselt tutvustust ei vaja. Raamatu tagakaanelt saab lugeda, et tegemist on vene ulme klassikuga. Ja kaante vahelt sain lugeda kolme lühiromaani. „Mäekuru” (v.k. 1980) räägib olelusvõitlusest karmi kliimaga nimetul planeedil. 16 aastat on möödunud tähelaeva hädamaandumisest. Need, kes pääsesid, pidid laeva juurest lahkuma ja ehitama küla keset vaenulikku loodust. Raamat algabki ekspeditsiooniga tagasi laeva juurde, et tuua sealt eluks vajalikku kraami. Jaa, avaldas muljet. Alguses ei saanud üldse aru – kes, mis või kus?  Tegelasi oli lohutult palju. Bulõtšov ei seleta kohe alguses ülearu ohtralt, ei osuta kaardikepiga: vaadake, see on vaskratsanik vms. Tema võtab peitli ja hakkab rida rea haaval sõnamassiivist oma kujundeid välja tahuma. Kuid see, mida nn teel olemise lugudest ootan, oli olemas – tegelaste isiksuseomadused avanesid. Samuti kohtutak...

Ray Bradbury. Inimesed Maalt. Tlk Andres Tarand. Horisont, 1968, nr 12. Marsile maandub ekspeditsioon, et leida sinna saadetud, aga kaduma läinud eelmist meeskonda. Maalasi võtavad vastu marssalased, kes ei ole kuigivõrd huvitatud inimestest võõralt planeedilt. Ja üleüldse, et külaliste olemasolu on kahtlane, siis pannakse nad sinna, kus istuvad isehakanud Napoleonid ja Ceasarid. „„Nii.” Psühholoog kõndis raketini ja koputas seda. See helises pehmelt. „Kas ma võin sisse minna?” küsis ta ettevaatlikult. „Võite küll.” Mr. Xxx astus sisse ja jäi sinna hulgaks ajaks. „Küll teevad viha need lollid lood.” Kapten näris oodates sigarit. „Parem minna koju tagasi ja öelda inimestele, et jäetagu Marss rahule. Kus on ikka kahtlane kari tolguseid.”” Idee meenutas natuke ühte Ilfi ja Petrvi juttu, „Kolumbus kinnitab otsad”. Seal läks Kolumbus Ameerikasse, aga sattus 1920ndatesse aastatesse. Küll oli suur tema pettumus, kui puudus pidulik vastuvõtt, jah, ikka juhtub...

Stanislaw Lem. Pirxi jutustus. Tlk Jaan Kaplinski. Horisont, 1968, nr 11. Pirx on oma suuremad lennud küll juba ära teinud, nüüd käib ta veel ainult pensioni välja võtmas, aga kihk lennata, see ei ole kuhugi kadunud. Juhtub nii, et ta saabki pakkumise lendamiseks laeval „Öö Pärl”, pakkumise, millest ei saa keelduda. Brasiiliast teele saadetud laeva meeskond ei ole küll kõige pädevam, aga see selgub alles hiljem. Merkuuri orbiidile mahajäetud kosmoselaevade tagasi toomine küll õnnestub, aga tagasitulles maale satub Pirx tundmatule objektile, mille üle jätkub tal arutlemist veel pikaks ajaks. „Siis ta tahab, et annaksin piloodi „fix`i”, kes esimesena laeva märkas. Aga ei ole ka niisugust „fix`i”, sest vahis oli insener, erialalt teedeehitaja. Siis, kui asi juba ülearu kahtlane ei paista – küsib ta, miks ma ei andnud mõõtmistulemusi radistile edasi. Pean selgitama, et telegrafist ei olnud oma postil, kuna oli purjus. Kui ta siis üldse tahab minuga neist asjust r...

Georgi Gurevitš. Kaheksanullised. Tlk Henn-Kaarel Hellat. Horisont, 1968, nr 9-10. Umbes seitsme tuhande parseki kaugusel asub planeet Earop. Kunagi toodeti seal lihtsamaid masinaid, mis arvutasid, et kaks korda kaks neli, aga siis juhtus midagi. Planeet hüljati. Seal võttis juhtimise üle peaarvuti Suur Aksioom, kes hakkas tootma väiksemaid roboteid, kes omakorda allusid suuremale. Kui minajutustaja sinna planeedile jõudis, võeti ta vangi ja teda hakati uurima. Selgus, et robotid ei suuda arutleda ega mõelda, ainult koguvad andmeid, on masinlikud. Nii muutubki peategelane omamoodi Prometheusiks. „Teie, te malmkolud, te jäikadeks joodetud ajud, vigadega trükitud skeemid, teie ninatud, aevastust mõistmatud spetsialistikesed-spetsifistikesed, kitsaste koludega kõndivad kolakad, teie ärge tulge inimesega inimese üle vaidlema. Inimene – see on uhke, inimene – see on keerukas, see on ülev määratlematus, mida ei anna kokku arvutada. See on teadmatu, et aga teadm...

Dan Morgan. Parkimisprobleem. Tlk Ain Raitviir. Horisont, 1968, nr 8. Kui autode parkimiseks võetakse ruumi juurde kuskilt paralleelmaailmast, siis on üks suur mure lahendatud. Kord satub sealt müstilisest parklast siia maailma isevärki maaväline roller, mis kohe satub pahalaste kätte. Oma varandusele tuleb järgi tulnukas, kes ei saa üldse aru, miks inimesed nii tobedalt käituvad. "Uks püsis suletuna, kuid... Daly neelatas ja hõõrus silmi, nähes punast pooleldi läbipaistvat kolmratast ilmselt voolamas läbi massiivse metallukse. Masinal istus sisalikku meenutav humanoid, keda pealaest jalatallani kattis punakas riietus. Dalyle tähelepanu pööramata uuris humanoid armatuurlauda ja seejärel suundus viieteistkümne sentimeetri kõrgusel sillutise kohal kiiresti vastasmaja poole ning kadus läbi akendeta seina." Jälle üks vahva jutt , mille aktuaalsus ei ole kuhtumisele mitte määratud. Siin kõik olemas, mida lühijutult ootan - algus, keskkoht ja lõpp ning need tegelas...

Clifford Simak. Deserteerimine. Tlk Rein Saluri. Horisont, 1968, nr 7. Tulevikulugu sellest, kuidas alistada võõrast planeeti. Jupiter on maavarade poolest küll rikas, kuid samas on ta kõike muud kui sõbralik planeet. Et seal vajalikke uurimusi teostada, peavad inimesed läbima spetsiaalse muunduri. Pärast füüsilise keha moonutamist Jupiteri keskonnale sobivaks juhtub midagi. Kõik need, kes välja saadetakse, ei tule enam kupli alla ehk keskusesse tagasi. Kui programmi juhti hakatakse süüdistama inimeludesse hoolimatus suhtumisse, läheb viimane koos oma koeraga ise asja uurima – mis sellel planeedil siis tegelikult toimub. Selgub, et inimene on seni olnud vaid kuskil poolunes-poolärkvel. Koer hakkab rääkima ja... „Tema, Fowler, oli oodanud mingit vägivalda nendelt võõrastelt siin planeedil, oli olnud valmis hirmus lösutama tundmatuse ees, oli harjutanud end ebamaise vastikusega. Selle asemel leidis ta midagi suuremat, mida inimene iganes teadis. Hea organismi. Rõõm...

Ilja Varšavski. Röövimine toimub öösel. Tlk Henn-Kaarel Hellat Atollil. Tlk Matti Vaga. Horisont, 1968, nr 6. Ilja Varsavski nimi on pisut tuttav juba kogumikust „Diogenese latern”, milles avaldati tema jutt kaugest tulevikust (Kannike). Nüüd siis on kõrvuti kaks lugu, millel erinevad tõlkijad ja jutud ise on ka erinevad nagu öö ja päev. Esimeses jutus on nii politsei kui kurjamid saanud enda kätte arvutusmasinad, mille abil on võimalik välja arvutada kuupäevad ja kohad, millal sooritatakse järgmine kuritegu. Samuti annab too raal taktikalisi näpunäiteid, et kuidas ja mida teha röövimisel. Kõik oleks ju klaar, aga... Vana torisejast politseišeff on vanakooli mees, tema on skeptik. Parima variandi otsimisega tegelevad ka kurikaelad kuni, tuleb hoopis keegi kolmas ja... Keda siis ikkagi usaldada? „Rahvuspank. Raithile meenus, kuidas seda panka rööviti 1912. aastal. Siis kihutati talle meeletus võitlusmöllus kuul põlve, aga sellest hoolimata suutis ta mootorrat...

 Ray Bradbury. Kõuekärgatus.                                                                                                     Horisont, 1968, nr 5. Tlk Andres Tarand. Ajahankeid pakkuv ühing viib kliente nii umbes 60 miljonit aastat tagasi, et jahutada ajarändurite jahikirge. Seal kaugel, kuhu nad lähevad, lastakse dinosauruseid. Ühel järjekordsel safaril lööb üks klient verest välja ja tagatipuks lömastab liblika. Tagasi olevikku jõudes selgub, et väike asi minevikus on pöördumatult muutnud oleviku poliitikat. Ajamasina idee on ju selline, et ega ta väga ei jahmata, kuid Bradbury kirjutab selle ikka vägagi loetavaks. Ja ta teeb seda nii, et ei lasku väga detaili ega jää venima. Tema jutte leoks teinekordki, teg...

Isaac Asimov. Rahuldus tagatud.                                                                                                  Horisont, 1968, nr 4.                                                                                                                    Tõlkinud A. Maamees. Jätkan siin oma väikest lugemisekskurssi ulmekirjanduse maavallas. Suurem osa autoreid, keda Horisont eestindas, on ju ulmikutele teada-tuntud, aga mulle on n...

Eesti ENSV ühingu "Teadus" populaarteaduslik ajakiri Horisont asutati aastal 1967. Juba esimesest numbrist alates hakkas ilmuma seal ka jutunurk (lettidele jõuab ajakiri kord kuus). Selle ruumi täitsid tõlked nii siit- kui ka sealtpoolt piiri. Loomulikult oli tegemist ulmega ehk nagu tookord seda kategooriat nimetati - teadusliku fantastikaga. Otsa tegi lahti astronoom Fred Hoyle (1915-2001) oma romaaniga "Must pilv", mille tõlkis Peep Kalv. Romaani jagus numbritesse 1967, nr 1 - 1968, nr 3.  Lugesin seda rohkem kui kuu aega tagasi, ka nüüd võin mainida, et muidugi meeldis. Paras katastroofilugu sellest, kui kosmosest avastatakse maale lähenev must pilv. Asi muutub elanikkonnale ohtlikuks, kliimamuutustes hukkuvad tuhanded inimesed. Teadlased on loomulikult ikka samm või paar ees võimudest. Selgub, et pilve näol on tegemist tulnukaga, kui nii võib öelda. Kontakti võtmine osutub aga asjaosalistele saatuslikuks. Ei kujuta ette, mis kana Hoyle`il poliitikutega kit...

Diogenese latern. Tõlkinud Juhan Nurme. Eesti Raamat. 1976. 256lk. Siin kogumikus peitub valimik Nõukogude ulmejutte, kokku on neid tükki 15. Väike ehmatus saabus, kui esimese sirvimise käigus avastasin, et raamatust puuduvad vennad Strugatskid. Vene ulme antoloogia, ja ilma nendeta, kuidas siis nõnda ikka saama? Kuid saab küll, tühimiku täidavad teised, mulle küll täitsa tundmatud, kuid samas üllatavad nimed. Kirill Bulõtsov oma jutuga "Valik" oli ainus, kellest midagi olin varem kuulnud. Temale kuulub ka au olla multifilmi „Kolmanda planeedi saladus” looja. Kui juba filmi sai mainitud, siis mainin sedagi, et ulme koha pealt olen filmidega pisut ära rikutud, Hollywoody mõju, mis muud. Kaldun pooldama versiooni, et teatav filmilikkus tuleb lühijutule kasuks, ja siin oli see enamus lugudes kenasti olemas ka. Loed ja film hakkab peas kerima, mis sa hing veel tahad! Kui nüüd mingit läbivat joont otsida, siis jääb märksõnaks küll ulme, kuid ulme on üks  äraütlemat...