Maniakkide Tänav. Laevakaitsjad.
Maniakkide Tänav. Laevakaitsjad.
Lummur. 2021. 334 lk.
Paar aastat tagasi ilmus see romaan joonealuse järjejutuna kohalikus ajalehes Lääne Elu. Juhtusin siit-sealt mõnda osa lugema, aga aru küll ei saanud midagi, et mis seal nüüd toimus või kes need tegelased olid. Ülllatav tundus juba seegi, et ulmetekst üldse sai maakonnalehes ilmuda. Tõsi, oma rubriik juttudele on Lääne Elus olemas, aga seal ilmuvad ikka kas mälestused või reisikirjad, a la Olev Remsujev jne. Hiljem hakkas mulle koitma, et asja taga võis olla suure ulmefännist ajakirjaniku, kadunud Tarmo Õuemaa veenmisjõud, kes sel ajal lehe juures ametit pidas.
Nüüd, kui raamat juba ammu kaante vahel, veetsin minagi mõned õhtud selle seltsis, ja ikka une arvelt lõivu võttes. Lugu hakkab hargnema kauges tulevikus, kui asustatud planeedid kuuluvad Päiksesüsteemi Ühendusse. Kodanikke premeeritakse ja karistatakse krediidipunktidega, kas siis nende lisamise või ära võtmisega. Nii Maal kui kosmoses valitseb rahu, patsifism ja õitseng, kuni ühel halval päeval ründavad inimesi tulnukad. Loo peategelane, kahekümnene Paul Möldri, on veetnud oma vaba aja peamiselt tumevõrgus mängides sõjalisi virtuaalmänge. Kuna Pauli krediit oli miinustes, ta istus eraldatud kambris luku taga, siis avanes tal võimalus minna vabatahtlikuna sõdima tulnukatega Pluutole, millest ta kohe kinni haaras, ja millest see raamat siis omakorda räägibki.
Teadusulmele kohaselt kohtas siin raamatus tehnloogilist killavoori külluslikult, ent siiski mõõdukalt, sest ei mindud liiga detailseks. Sõna "nano" korduva kasutamise eest, võib seda juba nimetada nanopõnevikuks. Ja kui raamatu olemust kuidagi iseloomustada, siis oli see nagu üks suur virtuaalmäng, ehkki ma ei ole arvutimänge kunagi nõrkemiseni mänginud.
Toimetamisega tasunuks rohkem vaeva näha... need apsud ja "kirjavigad". Kõrvaltegelased oleks ju võinud natuke rohkem saada leheruumi, praegu jäid pisut poolikuks. Selliste raamatute lõpud on ju alati ette teada, aga mis sai piraadikaptenist Jozefat Rasist, jääb lugeja enda nuputada. Järje võimalus on täitsa olemas, kuid loodetavasti autor sellele libedale teele ei astu, sest enamasti ei ole teised osad just kõige paremad. Samas kordaläinud kõrvaltegelane oli nt Bo Jennsen, kes määrati jaoülemaks. Ma ei mõista, kuidas selline inimene, kes oli tulvil ebakompetentsi üldse rindele jõudis, aga seal ta viibis ja mulle närvidele käis. Nii et autor saab küll, kui tahab. Naistegelastest jäi meelde Randa oma kaksikõega, kuid midagi siivutut peale häbeliku põsemusi seal ei esinenenud, nii et lugeda võib seda raamatut ka põhikooli noorem ots.
Et ma paremat klišeed ei leidnud hetkel, siis võin vaid konstateerida tuttavat lausungit: Elame kiiresti muutuvas maailmas. Tajun, et nendes sõja teemalistes raamatutes on pärast veebruari toimunud mingi faasinife. Päris elu hakkab ulmele kannule astuma, esialgsest meelelahutusest võib saada hoiatus ja meeldetuletus. Mida siis siit raamatust kaasa on võtta, kui olukord peaks hapuks minema? Üks väheseid asju, mida ulme kasuks võib öelda, mitte küll alati, kuid enamasti, on see, et tegelased on ka kõige raskemas olukorras optimistlikud, ei kaota huumorisoont, julgevad unistada ja ei vannu esimese takistuse saabudes alla. Seda kõike koos lugemiselamusega leidsin siit raamatust, mille üle mul on äraütlemata hea meel.
Kommentaarid
Postita kommentaar