neljapäev, 15. aprill 2021

Herman Sergo. Viis aastat võõra nime all.

 



Herman Sergo. Viis aastat võõra nime all.

Eesti Raamat.

1992. 160 lk.


Teisest maailmasõjast on palju kirjutatud, tundub, et mõnele teemale aastad ei loe. Sõjatee tuli läbi käia ka Hiiumaal Käina vallas Jausa külas sündinud Herman Sergol. Meremehena sattus ta 1944. aasta augustis Kroonlinna, edasi tuli lühemat aega üle elada Leningradi blokaad, sealt viis tee teda juba kaugemale. Muidugi mõjutas Sergo käekäiku kohtumine Eesti NSV Ülemnõukogu saadiku Aadu Hindiga. Venemaa pakasest pääsemiseks liiguti lõuna osariikidesse, kus moodustati omamoodi kalurite artell. Eluolu Taškendis oli nagu Ilfi ning Petrovi aegses Odessas. Tagantjärgi võib see naermagi ajada, aga kui sind ikka varastatakse kaugel kodumaast puupaljaks, on asi naljast kaugel. 

Imelik küll, aga Sergo otseselt rindele ei jõudnudki, kuigi ta üritas. Üks põhjus oli tervis, mis alt vedas. Läks nii, et rongiga järgmisse kogumispunkti sõites ta haigestus, ja kui kolmandal päeval meelemärkusele tulles ütles voodiserval istuv õde talle: Tere hommikust, Artemi Vassiljevitš Volk, valdas sergot hämming. Muidugi oli rongis kogu Sergo varustus... kaduma läinud, kuid põuetasku jäänud rühmakaaslase dokument oli ainus niidiots, mille järgi ta oma uue nime sai. Artemi nime all jätkus tema sõjatee kuni Viiburi linnani välja. Uueks ametiks - luuraja, kes pidi vaenlase raadiosaateid pealt kuulama. Lõplikult õnnestus Sergol end rehabiliteerida alles aastal 1947. Raamatu kondikava sündis uurija juures, kus autor kirjutas seda seletuskirjana pool päeva ja terve öö ka veel takkaotsa. 

Tegemist oli pigem maheda kui kareda lugemisega. Kartsin hullemat, et on üks hirmus tapatalgu vms, aga oli pildiseeria ühest inimsaatusest. Üldse oli seda hirmutunnet siin omajagu, kedagi usaldada ei saa, iga koputus tegi valvsaks, aeg oli jube. Kuid Sergo ei olnud allaandja tüüp, samuti tuli talle abiks keelteoskus. Kuid teiste tegelaste seas oli ka üks tõlk hüüdnimega Herr Dummkompf, kes pääses läbi, oskamata sõnagi nõutavat keelt. Mis keelesse puutub, siis ega neist hiidlastest alati täit sotti saa. Kohtumist usbekitar Nadjaga kirjeldatakse siin nõnda: 

"Mõne päeva pärast Nadja tuligi. Ajas päikeseloojangu ajal oma kimli täielt sõidult otse meie lõkke äärde ja hüppas sadulast alla. Pikapatsiline, mustasilmne, naerusuine ja tõmmu. Ümarates põskedes pisikesed lohud. Rätik kukla taha sõlme seotud ja kederluudeni ulatuvad püksid lühikese seeliku all. Jalas kollasest  nahast sandaalid, mis meenutasid hiidlasti pätte." (lk 68)  

Muidu täitsa tahe kirjeldus, aga kes siis ütleb jalanõude kohta "pätte", kuid jah, vana hiidlaste keel juba on selline. 

Raamat pidi üle kahekümne aasta oma ilmumisaega ootama, kuigi midagi otseselt ideoloogiliselt vastukarva siin ei olnud, aga see tobe tsensuur. Kui tavaliselt on Sergo, nii vähe, kui ma teda lugenud olen, selline kirjanik, kes kirjutab natuke iseennast igasse teosess, siis siin on tema autobiograafiat kõige rohkem. Kui raamatukogu läks üle kontaktivabale klienditeenindusele, siis alguses turtsatasin, et ei-no-mida-värki, jälle! Pärast nende üleelamiste lugemist, millest siin räägiti, hakkas päris piinlik.   


reede, 9. aprill 2021

Herman Sergo. Kajakalaid.




 Herman Sergo. Kajakalaid.

Eesti Riiklik Kirjastus.

1963. 224 lk. 


Kui nägin selle raamatu kaanepilti (A. Säde), arvasin, et no nii, siin on nüüd jutt kalurikolhoosi rasketest algusaastatest, plaani täitmise ragistamisest ja keerulistest inimsuhetest. Midagi sellist siin otseselt siiski ei olnud, sest randlaste käekäigu kujutamine ei ole Sergo peamine ala, vähemalt siin. Kindlasti leidub ka kalurikolhoosi ainelisi teoseid, aga sellega tegelesid ilmselt teised autorid. Sergo oli ikka rohkem kaugsõidu meremees. Järgmine üllatus vaatas mulle vastu tiitellehelt, kust lugesin :

„Jutustuse kirjutamisel on kasutatud lisaks muudele allikatele kapten Jüri Kallaste käsikirjalisi ülestähendusi ja väljavõtteid aurik „Kajaka” päevaraamatust 1940-1941. Jutustuse käsikirja on läbi lugenud jurist mereõiguse alal Martin Grossholm.”

Pärast seda hakkas raamat mulle juba rohkem huvi pakkuma, kui algul julgesin arvata. Ent juba esimeste lehekülgede lugemine tõi asja selgust.  „Kajakalaid” on järg Sergo debüüdile „Meri kutsub”  (1960).  Peeter Murd alustas oma karjääri rannaäärsete laevade peal, edasi jõudis ta sõita parklaevaga maailmameredel ja lõpuks sai esimeseks tüürimeheks laeval „Kaljurand”. Siis tuli Eestis võimule punavõim ning Peeter Murd sai korralduse tuua laev tagasi kodumaale. Nõnda lõppes raamat „Meri kutsub”.

Selle raamatu tegevus algab kodanliku vabariigi eelõhtul, kui õhus on tunda juba püssirohu vingu. Peeter Murd saab korralduse viia aurik „Kajakalaid” Inglismaalt Argentiinasse. Merereis õnnestub, hoolimata saksa allveelaevadest, mis Atlandi ookeanil luuret käivad pidamas. Raskuskese saabub sihtkohas, Buneas Aireses, kus tekivad omandiküsimused, mis lipu all aurik edasi hakkab sõitma. Kosilasi on mitmeid, kuid arusaadavalt on Nõukogude Liit soosingus. Pidev õiguse tagaajamine, advokaatide töö ja kohtuuste kulutamine tähendab seda, et laev seisab viisteist kuud sadamas aresti all. Aga nagu ikka, lõpp hea, kõik hea.

Sergo ei ole autorina just väga palju arvustusi pälvinud, vist ei olnud mere teema väga levinud toona, merele pääski oli keelatud ja kes see seda ala nii väga ikka tundis. Kuid ühe arvustuse raamatule „Meri kutsub” on kirjutanud Mall Sarv (Looming, 1960, nr 12). Tema kiidab ja laidab autorit, nagu see kombeks on, aga miinusena toob välja, et pahalaste kujutamine on jäänud nõrgaks. Sergo tegelased, jah, need võib kahekslugemise abil jagada kahte rühma. Ühed on väga head ja ülejäänud on need teised. Kui peategelane jääb siin küll üdini positiivseks aga kahvatuks, siis pahalased on küll õnnestunud. Eesti konsulina esinev Bauman, kes on tegelikult aferist, saab nt sellise kirjelduse osaliseks:

„Ent siseneja polnud ärimehe moodi tegelane – pigem kreeka laeva stjuuard või mõni kehvemat sorti salongilõvi. Üle keskmise kasvu, kõhn, aastat kolmkümmend viis vana. Tema ülemist huult ilustas kitsas mokahabemetriip, paks tume juus üle pea klanitud. Seljas mingi smokingutaoline ülikond. Kõrge, ülespoole laienev tsilinder näpu otsas. Kätt andes noogutas ainult pead, selg jäi sirgeks, nagu oleks tal laadluugi salgiraud selja tagant pintsaku alla pistetud.„ (lk 36)

Ja ühe naistegelasena esinev advokaat Carmencita De La Vega, kes peaks olema naine pealkaanel, jõudis isegi minu silme ette kerkida, kuigi autor kurtis, et kes see naisterahva sisse näeb. Lugeja näeb.

Kas pahalaste kujutamine hädavarestena toona klišee võis olla, ma ei tea, aga praegu lugedes see oli küll nii. Meenus film Briljan „Briljant käsi”, kus ka pätid ei olnud just väga teravad  pliiatsid. Siin esindas seda gruppi laevale munsterdatud viisik, mis pid reederi korraldusel juhtimise üle võtma. Muidugi oli hea lahendus, jutukäik ise nõudis sellist tulemust. Naljaks oli see tegelikult isegi. Eriti lõbus oli see koduõlle ajamine laeval, kui aastalõppu hakati tähistama. Et siis jah, ei kahetse küll lugemist. Tundub, et Sergo on kirjanikuna ka  siin parem kui oma esimestes raamatutes. Enam ei ole teda ennast nii palju vahele astumas-segamas kui varem, tegelased saavad ka oma elu elada. Näis, kuidas tema järgmised raamatud välja on tulnud, loodan, et hästi.

 


 


 


esmaspäev, 5. aprill 2021

Herman Sergo. Mehed mere tausta

 



Herman Sergo. Mehed mere taustal.

Eesti Riiklik Kirjastus.

1963. 144 lk. 


Kuuekümnendad olid Sergole soodne aeg, siis ilmus temalt kuus raamatut. Üks nendest on seesinane jutustus, mille olemasolust mul varem, enne tänast päeva, polnud aimugi. Lugu on siin Nõukogude Liidu abi andmisest raskustesse sattunud väikeriigile. Aafrikas asuv Togo vabariik on mõned aastad tagasi saavutanud iseseisvuse, aga üleujutused räsisisd riigi põhjaosa nii, et välisabita oleksid nad puhta käpuli. ENVSt saadetakse teele laev, mis viib sinna ravimeid, toiduained ja masinaid. Jutustuse alguses saabuvad mootorlaevale „Raudrahu” neli kursanti, kellest üks,  Paul, räägibki sellest sõidust lähemalt. Õigem on öelda, et ta kirjutab koduranda jäänud pruudile, kuidas reis kulgeb. Muidugi on autor kõiketeadjana ise samuti kohal, et anda sõidust laiem ülevaadet.

Loomulikult tuleb siin vaadata aastaarvu, sots. realismi kaanonid kajavad ka siit raamatust korralikult läbi. Nagu öeldakse, tol ajal oli kirjandus ideoloogia ja poliitika illustreerija. Aga mind see ei takistanud, pigem hoidis mind lugemise juures huvi, et mismoodi merereis käis, kui kellegi ilmavaated. Jutul on tõepõhi ka all, algmaterjal pärineb mootorlaeva „Loksa” reisimärkmetest. Kapteni prototüübiks on Feliks Voolens, kellest Sergo on varem kirjutanud raamatus „Pinnavirvendus ja põhjalained”. Autor on iseennast samuti sisse kirjutanud. See on üks kummaline nüanss. Võin ka eksida, aga… Peategelane  põeb kergelt oma mineviku pärast. Lapsena jäi tema isa sõjakäigus kadunuks,  ja hiljem, kui ta jälle välja ilmus, hakkas sõitma merel. Kuid ühel hetkel viidi Pauli isa ära ja enam nad ei kohtunud. Aastaid hiljem selgus, et ta oli alusetult arreteeritud. Raamatus „Lootsitoa jutud” on lugu, kus Sergo räägib oma perekonna kaduma minemisest sõja algul. Need kaks stseeni on väga sarnased, vahe on vaid selles, et siin on isa ja poja koht vahetatud. Siin oleks Sergo nagu oma isa rollis. Kahjuks isa siin jääbki kadunuks. Nii veider selle aja kohta, kui see ka ei ole, aga raamatus mainitakse Siberisse küüditamist. Raamatu  „isa” siiski lõpuks rehabiliteeritakse postuumselt. Võib järeldada, ükskõik kui punased need esimesed Sergo raamatud ka olid, et küüditamise teemast oli ta ometi teadlik. Aga mis nüüd sellest, elu läks omasoodu.

See jutustus jäi pisut lahjaks. Midagi väga rabavat ei juhtunud. Samas on see hea, kui merereis laabub rahulikult. Oma meretarkust sai autor küll jagada, ilmselt noortele, kes merekooli plaanivad minna, on see soovituslik, aga muidu on selline korralik keskmik. Kapten küll ütleb tüürimehele, et ära liiga palju liberaalitse noortega, aga mingeid probleeme ei esine. Jah, tormi saab, seda ootas peategelane  pikisilmi, et veenduda, kas ta merehaigust kannatab või  praagib Neptun ta välja. Alkoholismiga lõpparve teinud  pootsman ei sea end samuti kellelegi eeskujuks. Tegelased ülemäära palju kaasa elama siiski ei pannud. Võib olla see on hea, sest juba raamatu läbiv moto ütleb: Inimene olgu inimesele sõber, seltsimees ja vend.




laupäev, 3. aprill 2021

Herman Sergo. Ahvatlev leetseljak.


 


Herman Sergo. Ahvatlev leetseljak. 

Eesti Riiklik Kirjastus. 

1962. 64 lk.


Mis asi see siis nüüd oli? Turtsatas mulle pähe esimene küsimus, kui olin selle brošüüri lugemise lõpetanud ja tegin põgusa tagasivaate. Tegelikult on nii, et juba viimased poolteist kuud olen Sergo lipu all jungana seilanud. On plaan lugeda tema raamatud kaanest kaaneni läbi, nii palju, kui neid raamatukogust saadaval on. Praegu peaks üle poole teekonnast olema läbitud, seesinane on seitsmes sadam, kus otsad said kinnitatud. Näinud seda raamatut, tekitas esmamulje pisut ärevust. Pilt pealkaanel (Heinz Valk) meenutab omaaegse ajakirja Pikri veergusid. Neid illustratsioone jagub ka lehekülgedele, ikka samas laadis, must-valgelt ja tähendusrikkaid grimasse esile manades. Kuid tegemist ei ole siiski pildiraamatuga, vaid satiirilise jutustusega, mille aeg-ruum peaks olema 1960ndad ENSVs.

Lugu räägib kahest abielupaarist, kes satuvad elu hammasrataste vahele. Et see on nii vana raamat ja siin on ainult blogi, kus kedagi eriti ei käi, siis natuke refereerin sisu ümber. Peategelased on Merike ja Oskar ning Enn ja Sirje. Enn oli korralik meremees, kelle naine väidetavalt läks sõjasegaduses sakslastega kaasa. Viimases hädas kukkus Enn jooma, aga leidis endale paarkümmend aastat noorema naise, Sirje, kellega abiellus ja neil sündis poeg Ülo. Ka Merike on endale leidnud sobiva kaasa, kes endise madrusena töötab nüüd sadamas lihttöölisena. Pärast aastatepikkust vaheaega kohtuvad Merike ja Sirje reisilaeval "Pobeda", mis sõidab Leningradist Euroopa kaudu Odessasse. Muidugi abikaasade meespoole esindajad kodus, nii et võimalus sarvi teha on kui maast leitud. Samas hakkavad sõbrannad tihedamalt suhtlema ja otsivad võimalusi, kuidas teenida hõlptulu. Merikese mees Oskar käib mööda maad ja ostab kunagistelt meremeestelt või nende leskedelt ja järeltulijatelt valuutat ning väärisesemeid kokku. Seda kraami hakatakse Ennu kaudu, kes kaugsõidukaptenine käib välismaal, Rootsis või Inglismaal maha müüma. Reisilt tulles toob Enn kaasavõetud nimekirja alusel aga uusi ehteid jne. Teisisõnu, pannakse püsti konveier. Eks iga pidu saab kord otsa, nii jääb rumala juhuse tõttu vahele ka see väike seltskond sulisid.

Üllatav oli, et kunagi on üldse ilmunud selline vihik alapealkirjaga "Kommunismiehitaja moraalikoodeksi teemadel".Tuleb tunnistada, et see ütleb juba nii mõndagi ära. Guugeldasin natuke ja selgus, et samas sarjas on kokku ilmunud neli raamatut, kõik erinevatelt autoritelt. Kui juba nii kavakindlalt on aines määratud, siis on lugemine ainult omal vastutusel. Ma ei saa öelda, et oleksin pettunud. Sotsialistlik realism oligi selline, nagu siin on välja toodud, ehk kuidas igandid pidid uuele korrale ruumi tegema. Kas  need naistegelased just sellised võisid olla, nagu siin kujutatud, selles osas ma väga kindel ei ole. Raske on uskuda, et Sirjel oli oma lapsest täitsa ükskõik, ükski naine ei saa nii jahe olla, aga Sergo teda nõnda ometi kujutas. Žanr nõudis, et oleksid tegelased, kes on ei millekski kasulikud, kelle moto on - parem üks päev hunt kui kogu elu lammas olla. Kuna Sergo ikka aeg-ajalt harrastas moraali jutlusi varjatult või varjamatult pidada, siis ebaaususe kohta meenub mulle ka üks epistel, mis siin raamatus on küll teises sõnastuses kirjas, aga minu kuuldud versioon kõlab nii: mida külvad, seda lõikad, külvad tuult, lõikad tormi.

Panen siia lõppu ühe mõttarenduse tektsinäitena ka juurde, et natuke aimu saada, millega raamatu tegelased kokku puutusid.

"Vana meremees tundis, et ta pole oma perekonna poolt ära unustatud. Et Sirje, hoolimata nende suurest vanusevahest, on talle truu ja tähelepanelik naine. Mis sellest, et tal on ka puhtnaiselikke nõrkusi. Iga inimene, kes on naisena sündinud, tahab ju ometi kaunis ja veetlev olla. Selleks on vaja peale looduselt saadud andide ka ilusaid riideid ning ehteid. Kuid ilu, rõivad ja ehteasjad pole ju ometi selleks, et neid kodus peidus hoida. Näitleja soov on, et tema kunst kogu saalitäiele inimestele naudingut pakuks, luuletaja viib oma hinge ilu ja tunded raamatu näol veel suurema auditooriumi ette, romaanikirjanik ei peida oma käsikirja laualaekasse. Miks siis mitte ilus naine, kelle välimuses, maneerides ja rõivastes peitub ka hea hulk tema omaloomingut, ei peaks tahtma end teistele inimestele näidata. Selleks läheb ta sõbrannade poole, kohvikusse, restorani, aga ega rahagi teenita selleks, et see sahtlisse sulgeda." (lk 46-47)