Postitused

Kuvatud on kuupäeva aprill, 2021 postitused

Herman Sergo. Kodusadam.

Kujutis
 Herman Sergo. Kodusadam. Eesti Raamat. 1982. 128 lk. Öeldakse küll, et raamatust rääkides tuleb autori isik kõrvale jätta, keskenduda tema teosele, aga kui autor iseend raamatusse kirjutab, siis ei jää lugejale just palju valikuid. Arusaadavalt ma spekuleerin selle väitega, sest see, kui palju Sergo endast ja ennast siia raamatusse kirjutas, jääb ainult oletuse tasemele. Olgu selle autobiograafilisusega nüüd kuidas on, aga kindel on see, et „Kodusadamas” on Herman Sergo  pseudonüüm Olev Laugrand. Jutt on kaptenist, kelle pere- ja meremehe elu triivib karile rohkem kui kord. Algus oli raamatul paljulubav, hakkas juba tunduma, et see on isegi liiga ilus, et olla tõsi. Kodanliku korra ajal sõitis Olev tüürimehena Riia-Stokholmi liiniaurikul. Hülgesaarelt ehk Ruhnult pärit Marta-Magdalena sattumine peategelase kursile oli justkui asjade loomulik käik. Siis tulid pulmad, lapsed  (Anna-Liis ja Johan), ühesõnaga - perekond, midagi enamat oleks juba veider soovida. Paraku algas sõda, mis pais

Herman Sergo. Põgenike laev.

Kujutis
  Herman Sergo. Põgenike laev. Eesti Raamat. 1966. 328 lk. Sedapuhku on autor võtnud südameasjaks kujutada randlase elu-olustikku õige keerulisel perioodil. Romaan algab lootusrikkal 1939. aasta kevadel, et lõppeda üsna lootusetult 1944. aasta septembris. Nõnda võib seda teost juba põhjendatult paigutuada nt (lähi)ajaloo riiulisse. Tõuke kirjutamiseks sai autor elust enesest. Kui Sergo tuli pärast viis aastat võõra nime all ja võõrsil viibimist tagasi kodukohta, leidis ta eest palju tühjaks jäänud talusid ja sööti jäänud põlde. Loomulikult pani selline trööstitu pilt autoril mõtte liikuma, et võiks sellest midagi kirjutada. Siit-sealt maad kuulanud, midagi juurde pannud, üht-teist maha tõmmanud, sai kirja seesinane jutt. Loo alguses saabub peategelane, Martin Priit, ajateenistusest koju Hiiumaale ja alustab puhtalt lehelt. Suuri väljavaateid tal ei ole, kuid plaanid on see eest suured. Ainult et vaesus, see pagana vaesus ei lase plaane ellu viia. Koos vanaisaga elades saab noormees sii

Herman Sergo. Viis aastat võõra nime all.

Kujutis
  Herman Sergo. Viis aastat võõra nime all. Eesti Raamat. 1992. 160 lk. Teisest maailmasõjast on palju kirjutatud, tundub, et mõnele teemale aastad ei loe. Sõjatee tuli läbi käia ka Hiiumaal Käina vallas Jausa külas sündinud Herman Sergol. Meremehena sattus ta 1944. aasta augustis Kroonlinna, edasi tuli lühemat aega üle elada Leningradi blokaad, sealt viis tee teda juba kaugemale. Muidugi mõjutas Sergo käekäiku kohtumine Eesti NSV Ülemnõukogu saadiku Aadu Hindiga. Venemaa pakasest pääsemiseks liiguti lõuna osariikidesse, kus moodustati omamoodi kalurite artell. Eluolu Taškendis oli nagu Ilfi ning Petrovi aegses Odessas. Tagantjärgi võib see naermagi ajada, aga kui sind ikka varastatakse kaugel kodumaast puupaljaks, on asi naljast kaugel.  Imelik küll, aga Sergo otseselt rindele ei jõudnudki, kuigi ta üritas. Üks põhjus oli tervis, mis alt vedas. Läks nii, et rongiga järgmisse kogumispunkti sõites ta haigestus, ja kui kolmandal päeval meelemärkusele tulles ütles voodiserval istuv õde ta

Herman Sergo. Kajakalaid.

Kujutis
 Herman Sergo. Kajakalaid. Eesti Riiklik Kirjastus. 1963. 224 lk.  Kui nägin selle raamatu kaanepilti (A. Säde), arvasin, et no nii, siin on nüüd jutt kalurikolhoosi rasketest algusaastatest, plaani täitmise ragistamisest ja keerulistest inimsuhetest. Midagi sellist siin otseselt siiski ei olnud, sest randlaste käekäigu kujutamine ei ole Sergo peamine ala, vähemalt siin. Kindlasti leidub ka kalurikolhoosi ainelisi teoseid, aga sellega tegelesid ilmselt teised autorid. Sergo oli ikka rohkem kaugsõidu meremees. Järgmine üllatus vaatas mulle vastu tiitellehelt, kust lugesin : „Jutustuse kirjutamisel on kasutatud lisaks muudele allikatele kapten Jüri Kallaste käsikirjalisi ülestähendusi ja väljavõtteid aurik „Kajaka” päevaraamatust 1940-1941. Jutustuse käsikirja on läbi lugenud jurist mereõiguse alal Martin Grossholm.” Pärast seda hakkas raamat mulle juba rohkem huvi pakkuma, kui algul julgesin arvata. Ent juba esimeste lehekülgede lugemine tõi asja selgust.  „Kajakalaid” on järg Sergo deb

Herman Sergo. Mehed mere tausta

Kujutis
  Herman Sergo. Mehed mere taustal. Eesti Riiklik Kirjastus. 1963. 144 lk.  Kuuekümnendad olid Sergole soodne aeg, siis ilmus temalt kuus raamatut. Üks nendest on seesinane jutustus, mille olemasolust mul varem, enne tänast päeva, polnud aimugi. Lugu on siin Nõukogude Liidu abi andmisest raskustesse sattunud väikeriigile. Aafrikas asuv Togo vabariik on mõned aastad tagasi saavutanud iseseisvuse, aga üleujutused räsisisd riigi põhjaosa nii, et välisabita oleksid nad puhta käpuli. ENVSt saadetakse teele laev, mis viib sinna ravimeid, toiduained ja masinaid. Jutustuse alguses saabuvad mootorlaevale „Raudrahu” neli kursanti, kellest üks,  Paul, räägibki sellest sõidust lähemalt. Õigem on öelda, et ta kirjutab koduranda jäänud pruudile, kuidas reis kulgeb. Muidugi on autor kõiketeadjana ise samuti kohal, et anda sõidust laiem ülevaadet. Loomulikult tuleb siin vaadata aastaarvu, sots. realismi kaanonid kajavad ka siit raamatust korralikult läbi. Nagu öeldakse, tol ajal oli kirjandus ideoloog

Herman Sergo. Ahvatlev leetseljak.

Kujutis
  Herman Sergo. Ahvatlev leetseljak.  Eesti Riiklik Kirjastus.  1962. 64 lk. Mis asi see siis nüüd oli? Turtsatas mulle pähe esimene küsimus, kui olin selle brošüüri lugemise lõpetanud ja tegin põgusa tagasivaate. Tegelikult on nii, et juba viimased poolteist kuud olen Sergo lipu all jungana seilanud. On plaan lugeda tema raamatud kaanest kaaneni läbi, nii palju, kui neid raamatukogust saadaval on. Praegu peaks üle poole teekonnast olema läbitud, seesinane on seitsmes sadam, kus otsad said kinnitatud. Näinud seda raamatut, tekitas esmamulje pisut ärevust. Pilt pealkaanel (Heinz Valk) meenutab omaaegse ajakirja Pikri veergusid. Neid illustratsioone jagub ka lehekülgedele, ikka samas laadis, must-valgelt ja tähendusrikkaid grimasse esile manades. Kuid tegemist ei ole siiski pildiraamatuga, vaid satiirilise jutustusega, mille aeg-ruum peaks olema 1960ndad ENSVs. Lugu räägib kahest abielupaarist, kes satuvad elu hammasrataste vahele. Et see on nii vana raamat ja siin on ainult blogi, kus k