Mööda netti

  Geroge Orwell.  1984.  Tlk Elias Treeman. Perioodika. 1990. 224 lk. Vikipeedia väitega, et tegemist on düstoopidaga totalitaarsest tulevikuriigist, tuleb siinkohal küll jäägitult nõustuda. Kirjanik on saanud hakkama ikka väga-väga nihestatud maailma nägemusega, mis on samas kirja  pandud  kaasakiskuvalt.  Paraku on läinud nii, et Orwelli ei ole   unustatud, tema teoseid ei kata paks tolmukord kuskil raamatukogu tagumises riiulis, vaid need tulevad aeg-ajalt pinnale. Ikka mainitakse, et mõni olukord võib olla „orwellik”  või vihjatakse tema teostele, ja seda 21. sanajdil. Tõsi, mina leidsin küll enda eksemplari prügimaja papikonteinerist, aga inimesed on erinevad.   Romaan on avaldatud aastal 19 49, seesinane on esmakordne eestindus. Jutt on siin ühest aastast väikeametniku, Winston Smithi, elust, kes töötab Tõeministeeriumis. 30 aastat tagasi on toimunud revolutsioon, mille järgselt on võimul ainult üks partei, mis käsib, poob, laseb, kontrollib, valvab, kuulab pealt, salvestab, jn

Airis Erme. Tiibadega tigu. Dipri. Tallinn. 2018. 78 lk. Rännakud eesti luulemaastikule pakuvad ikka huvitavaid leide. Viimati avastasin kellegi Airis Erme nimelise luuletajanna, kellel on hetkeseisuga juba, oh hoidku, kolm raamatut väljas. Saanud sellest teada, hakkasin tema jälgi ajama kohalikus raamatukogus, et loeks siis kogu Erme loomingulise pagasi riburada mööda läbi või nii. Kaugele ma muidugi ei jõudnud, esmaspäeval oli raamatukogu kinni ja kui lõpuks järgmisel päeval õige riiuli manu jõudsin, sain laenutada ainult teise kogumiku „Tiibadega tigu”. Eks ta ole, väärt kraam kaob kähku, igale poole ei jagugi. Et viimane raamat „Vihmavalgus” (2021) on mul loetud, tuli leppida teadmisega, et jah, parem siis olgu tihane peos kui toonekurg katusel. Pärast kerget guugeldamist netis ja LV lehel leidsin mitmeid arvustusi, kus vaetakse kas ainult esimest või esimest ja teist raamatut koos, ilmusid nad ju ühe aasta kestel. Ja nagu Doris Kareva tagakaanel ütleb, moodustavad esimesed kaks

Airis Erme. Vihmavalgus. EKSA. 2021. 72 lk. Viimane kord raamatukogus käies jäin sinna riiuli ette seisma, kus uuemat kraami välja on pandud. Mingi sisemise vedru tõukel tekkis mul soov sirvida just värskeid värsse, sest kui luulet üldse mitte lugeda… võib viimati veel alla käia. Suuremat kodutööd tegemata astusin loomulikult täiega pange. Et esimene valik sattus olema Airis Erme, ei olnud üllatav, olen tema nime siin-seal ikka kuulnud mainitavat. Kahjuks on aga tegemist juba autori kolmanda luulevihuga, eelmised kaks: „Tiibadega tigu” ja „Räägime homme” ilmusid 2018, aga need jäid mul miskipärast märkamata. Seda enam oli rõõm avastada kolmandat, mille kaanepiltki äratas tähelepanu. Väike eelarvamus valdab mind tavaliselt siis, kui loen kaasvõitlejate õlalepatsutusi, kiitmisi ja autori tunnustamist. Ja-ja, ma saan aru, et sõbraarvustus on vajalik, aga alati ei pruugi see tabada pakku või anda piisavalt vajalikku teavet kõrvalseisjale. Seekord läks teisiti, tagakaanel kiidavad Jaan Lahe

  Vaikne Hooaeg.  Tõnu Trubetsky & Kalev Lehola.  Vaiguviiul.  2018. 464 lk. Jutud punkmuusika hääbumisest on ilmselge liialdus. Tõsi, Eestis oli rock 1990ndatel tahaplaanile tõrjutud, aga seda tänu sellele, et peavoolus laiutas tümakas kui tantsumuusika. Neid projekte, mis masse hullutasid oma matsuva biidiga enam kõiki ei mäletagi, küll aga on pungi lühikronoloogia aastatest 1990-1999 kirja pandud siia raamatusse. Suured muutused eelmise sajandi lõpudekaadil ei jätnud ka punki puutumata. Nõukogude Liit, see suur ühine vaenlane oli alistatud, edasi ei olnud enam nagu kuhugi minna, mitmed bändid lõpetasid tegevuse, uusi peale ei tulnud, kontserte toimus vähe. Kõik see võis ju jätta mulje, et 80ndatel oma kuldaega nautinud pungil on kriips peal. Kuid pärast esimest vabaduspohmelli asutati ansambel Psyhhoterror (1991), mis kuulutas üksiti pungi III perioodi alanuks. Arusaadavalt oodati uuelt vabariigilt midagi erilist, nt et see meenutab Pätsi aegset ajastut vms, aga unistuste asemel

Tony Blackplait ja Cat Bloomfield. Eesti Punk 1976 – 1990. Varrak. 2009. 400 lk. Lühidalt. Punkrocki lainel olles võtsin järgmiseks ette selle üllitise. Põhimõtteliselt on siin jutt samast perioodist, millest sai lugeda raamatust „Haaknõela külm helk”, (Kunst, 2012). Suurim erinevus on ainult taseme vahes. „Haaknõela…” raamat oli vist kirjastusse viidud suvel, kui toimetaja oli puhkusel. „Eesti punk…” on aga hoopis teine tera, väljaannet on toimetatud selle sõna parimas mõttes. Lõigud on pikemad ja välditakse otsekõnet, tekst mõjub kuidagi lugejasõbarlikumalt, kui nii võib öelda. Ega „Haaknõel… ” ole ka halb raamat, oma nurga alt nad isegi täiendavad teineteist, kuuluvad ühte ja on ühe asja eest väljas.   Pisut faktipuru. Kui juba pungi algusest ENSVs märkmeid teha, siis tuleb kuskile vai maasse lüüa ja paar märget kirja panna. Niisiis: esimesed punkarid olid siinmail Aleksander Müller ja Irwin Art ning 1. punkbänd oli Sm. Aladdin ja Lord McIntoch aastast 1976. Sõna „punk” kasutati esm

  Tõnu Trubetsky & Kalev Lehola. Haaknõela külm helk. Kunst. 2012. 334 lk.   Sid Viciousel oli õigus, punk aitab ärkvel olla ja näha maailma ilma reklaamipausideta.  (lk 5, Aivo Blum) Eesti võib ju kuskil Euroopa äärealal olla, aga see ei tähenda, et kaugemal toimuv ei jõuaks siia. Nii ei suutnud 1970ndatel muusikas plahvatuslikult levima hakanud Punk voolu takistada isegi mitte raudne eesriie. Kuidas nõnda juhtus, millist mõju avaldas see muusika ENSV seltsimeestele aastatel 1972-1990, sellest kõigest räägivad siin raamatus mitmed tuntud ja tundmatud tegelased. Kõige rohkem on siin juttu muidugi muusikast, bändi tegemisest ja kontsertidel käimisest. No olid ikka ajad:  „Tehnika oli täielik utiil – tegin ise Riia trummikomplekti jäänustest midagigi mängimiskõlbulikku, kidra oli vana vene Tonika, mille kaela ma käsitsi üle lihvisin ja nokitsesin... Kaja sai tehtud vanast Tembr 1 makist, millel oli ringlint peal“  (lk 75, Räni Meister) Riho Västrik meenutab:  „Tere, ega mul palju rää

  Anton Tšehhov. Elu igavus ja teisi jutte. SA Kultuurileht. Tlk Anita Soovik 2021. 120 lk. Vähe sellest, et Loomingu Raamatukogu sari on juba ise jõudnud saavutada teatud kultusliku maine, jätkub klassikute (taas)avastamine ka sel hooajal. A. Tšehhov (1860-1904) peaks kuuluma küll nende kirjanike kategooriasse, kelle nimi pikemat tutvustamist ei vaja. Ja lisaks, nagu juba tavaks on saanud, annab huvilistele põgusa ülevaate kirjaniku eluteest oma saatesõnas Katrin Hallas. Samas mainitakse ära, et seitsmest siin avaldatud jutust ilmuvad eesti keeles neli pala esmakordselt, mis tähendab, et tema looming ei ole veel risti-põiki läbi kammitud, kummaline, kuid tõsi. Selle kirjaniku kohta öeldust meenub, et kui keegi peaks Venemaa ajaloo prügikasti virutama, siis saavat Tšehhovi järgi taastada ülevaate, milline oli olukord 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Ega see seis väga kiita ei olnud, palju on tänapäevaga võrreldes muutunud ja midagi on kindlasti jäänud muutumatuks. Klassiku ü