teisipäev, 31. august 2021

George Orwell. 1984.

 



Geroge Orwell. 1984. 

Tlk Elias Treeman.

Perioodika.

1990. 224 lk.


Vikipeedia väitega, et tegemist on düstoopidaga totalitaarsest tulevikuriigist, tuleb siinkohal küll jäägitult nõustuda. Kirjanik on saanud hakkama ikka väga-väga nihestatud maailma nägemusega, mis on samas kirja pandud kaasakiskuvalt. Paraku on läinud nii, et Orwelli ei ole  unustatud, tema teoseid ei kata paks tolmukord kuskil raamatukogu tagumises riiulis, vaid need tulevad aeg-ajalt pinnale. Ikka mainitakse, et mõni olukord võib olla „orwellik”  või vihjatakse tema teostele, ja seda 21. sanajdil. Tõsi, mina leidsin küll enda eksemplari prügimaja papikonteinerist, aga inimesed on erinevad.  

Romaan on avaldatud aastal 1949, seesinane on esmakordne eestindus. Jutt on siin ühest aastast väikeametniku, Winston Smithi, elust, kes töötab Tõeministeeriumis. 30 aastat tagasi on toimunud revolutsioon, mille järgselt on võimul ainult üks partei, mis käsib, poob, laseb, kontrollib, valvab, kuulab pealt, salvestab, jne-jne iga sammu ja sõna, mida keegi teeb või ütleb.  Vastupanu on lootusetu, et mitte öelda mõttetu, aga kuskil on saladuslik rühmitus Vennaskond ning Winston annab endast parima.

Muidugi ei ole peategelase vintsutused ainus telg siin raamatus, üksjagu leheruumi läheb maailma ehitamisele, võimu küsimustele, vabaduse piiramisele, ajupesule ja üksikisiku tahte allutamisele. Ega lugemine ei läinud ka lihtsalt. Jättis ikka rusuva ja jälgi mulje see rõhuv ning painav hirmu õhkkond. Arusaadav, et see on hoiatusromaan, aga siin ei aita see võte, võiks mõelda, ah, mis see on, nii on ainult raamatus. Päriselt võib neid koledusi ette tulla tänapäevalgi. Orwell oleks nagu elanud Nõukogude Liidus pärast sõda, aga ta ei ole seda loomulikult teinud. Kahju, et saatesõna siin väljaandes naa lühike on, 1990 juba sai natuke avalikumalt suud paotada, oleks võinud.

laupäev, 28. august 2021

Airis Erme. Tiibadega tigu.



Airis Erme. Tiibadega tigu.
Dipri. Tallinn. 2018. 78 lk.

Rännakud eesti luulemaastikule pakuvad ikka huvitavaid leide. Viimati avastasin kellegi Airis Erme nimelise luuletajanna, kellel on hetkeseisuga juba, oh hoidku, kolm raamatut väljas. Saanud sellest teada, hakkasin tema jälgi ajama kohalikus raamatukogus, et loeks siis kogu Erme loomingulise pagasi riburada mööda läbi või nii. Kaugele ma muidugi ei jõudnud, esmaspäeval oli raamatukogu kinni ja kui lõpuks järgmisel päeval õige riiuli manu jõudsin, sain laenutada ainult teise kogumiku „Tiibadega tigu”. Eks ta ole, väärt kraam kaob kähku, igale poole ei jagugi. Et viimane raamat „Vihmavalgus” (2021) on mul loetud, tuli leppida teadmisega, et jah, parem siis olgu tihane peos kui toonekurg katusel.

Pärast kerget guugeldamist netis ja LV lehel leidsin mitmeid arvustusi, kus vaetakse kas ainult esimest või esimest ja teist raamatut koos, ilmusid nad ju ühe aasta kestel. Ja nagu Doris Kareva tagakaanel ütleb, moodustavad esimesed kaks ühtse terviku. Samas jõudsin järeldusele, et mul on teatud väljendite suhtes nõrkus, just nende puhul, kui ei öelda otse, kus kasutatakse tema majesteeti kujundit. Nii jäi mulle meelde Peeter Sauteri duubelarvustusest üks fraas: „… jumal paraku, on suur osa sõnumitest läbi sõrmede pilvedesse pudenenud ja vaadaku me nüüd ise, kus nood maha sajavad. Ja püüdku üles leida. (Luulekardinal tigu. Sirp, 07. 12. 2018) Kätt südamele pannes pean nentima, et paremini ongi keeruline öelda selle kogumiku kohta.

Tahes-tahtmata kipun asju omavahel võrdlema, ja esmamulje tekib juba välimuse järgi. Kui nüüd esimese ja teise raamatu kaanepilte kõrvutada, veebi abil on see võimalik, siis tuleb tunnistada fakti, et suurt paleepööret ei ole just ette võetud. Aga hoolimata sellest on Piret Räni suurepärane kunstnik, kelle pildid annavad tekstile meeleolu mõõdet juurde. Kui toon dikteerib tonaalsust, pean silmas halli värvi kasutamist, siis olgu mainitud, et ülemäära rõõmukilkeid siit kogust vastu ei kõla. Tundeskaala ei ole ka mustalt masendav, a la depressiivsed väikelinnad vms, meeleolutsemised pigem kõiguvad kui Läänemere lained tuulisel sügisööl. Paaris kohas kohtab isegi sõna „hall”, mis võtab koha sisse riimi enda teenistuses. Luban siinkohal endale väikest lohakust ja rebin kontekstist välja ühe lõpu. Esimene neist on vägagi isiklik, lugeja ees avaneb autori luulemina, kes otsib ja leiab ja pettub, kuid lepitust kuskil ei kohta.

„…Kui kuulsin, peaks
lisama riski,
verd, ohtu või
maskide balli,

mind äkitselt
ärritas miski

ja armastan
nüüdsest ka halli.”
(lk 60)

Teise, vähe helgema, võtsin tervelt. Lugeda ei tasu seda mõistagi ainult riimi pärast, kuigi möönan, et riimil on siin kanda kaalukas puändi roll, mille abil antakse eelnevale teine hingamine. Nii vähe, kui ma üldse luulest taipan, tegeleb autor siin vastandamisega. Ühel pool on minevik oma kogetud olmega, millele pakub tröösti lapse lähedus, ja siiski, selles kõiges ometi on midagi… emalikku.
*
Suured on
segatud väikesed,
heldimuspisaraläikesed,
kirgastust kogenud
kehade mälud,
suveöö sirtsud ja maasikavälud,
kurnatud õhtute
kodune voodi,
argised hommikud
autopiloodil,
lapse poolkohmakas üllatuskalli,
kõikide värvide ülevus…
hallil.
(lk 63)

Lapsele on siin kogus pühendatud veel luuletusi, ehkki ülaltsiteeritu asub tsüklis „Vanaemale”. Hm… võimalik, et seeläbi tekib veel uus tasand juurde. Pühendusi, mis peaks jagama raamatu teemade järgi ära, on siin kokku kolm: lapsele, isale ja vanaemale. Kahjuks muutub selline lähenemine tükati libastuseks. Kuna isaga läbisaamine, nagu lugedes selgus, ei olnud kiiduväärt, siis mul tekib ikka kahtlusi, kas kõik talle kirjutatud luuletused paika peavad. Samas toimetaja nime puudumine tiitellehel on pigem erand kui reegel. Miski keelab mul uskumast, et nt see kena pöördumine on isale adresseeritud.

Jõua tasa, tähevalgel,
jõulukuul mu majja,
naerusuiselt, härmas palgel,
keset sadu laia.

Võta kaasa hingesoe,
ei kinke palu muid.
Mulle muinasjutte loe,
kui koldes praksub puid.
(lk 26)

Nii et jah, kompositsiooniga läheb vähe lappama. Kolmandas kogus on see puudus kõrvaldatud, aga seal on ka toimetaja olemas. Veel leiab siit raamatust lokaalset või kohtadele kirjutet luulet, Haapsalu ja Prantsusmaa saavad ära märgitud. Esimese tekstiga alustades ja viimasega lõpetades proovib luuletaja kätt hoopis proosaluulega, üllatus seegi, mõistagi plussmärgiga. Oma lemmikluuletust ma ei hakanud siit välja valima, kord oli selleks üks, siis jälle mõni teine, kuid tegin ühe teise tähelepaneku. „Tiibadega tigu” kui väljend ehk metafoor on äraütlemata ilmekas. Ei saa ju olla, et selline loom on olemas, aga näe, luules on, seal toimib teine loogika. Luulesõber kindlasti mäletab, et tigu on varemgi olnud luulekogu nimes (Vahur Afanasjev „Tünsamäe tigu”, Tartu NAK, 2015), milles on juttu Peipsiveere avastamisest. Et siis tigu ja tiibadega, kui tigu on selline pikaldase minekuga tegelane, siis tiivad annavad talle hoogu juurde, siin on justkui kaks erinevat poolust kokku pandud. Sõnum võiks siis olla – kiirusta aeglaselt. Et Erme kasutab nii kõla- kui kõnekujundeid sageli, siis tulebki luulet lugeda aeglaselt ja kas või mitu korda, et tabada nüansse ja tuuma. Kui esimese kogu tagasisidest jäi mulje, et tegeldi veel osalt leinaga, siis „Tiibadega tigu„ vaatab teiste kaudu rohkem iseendasse ja kolmas, „Vihamvalgus”, avastab maailma juba uue nurga alt. Lugemisele kulunud aeg sai hästi veedetud, muuseas, olen kuulnud siit-sealt kahinaid, et Erme pidavat kätt harjutama ka lühiproosas. Saab näha, mis järgmiseks ilmuda võib, potentsiaali näikse olevat.








neljapäev, 19. august 2021

Airis Erme. Vihmavalgus.




Airis Erme.

Vihmavalgus.

EKSA.

2021. 72 lk.

Viimane kord raamatukogus käies jäin sinna riiuli ette seisma, kus uuemat kraami välja on pandud. Mingi sisemise vedru tõukel tekkis mul soov sirvida just värskeid värsse, sest kui luulet üldse mitte lugeda… võib viimati veel alla käia. Suuremat kodutööd tegemata astusin loomulikult täiega pange. Et esimene valik sattus olema Airis Erme, ei olnud üllatav, olen tema nime siin-seal ikka kuulnud mainitavat. Kahjuks on aga tegemist juba autori kolmanda luulevihuga, eelmised kaks: „Tiibadega tigu” ja „Räägime homme” ilmusid 2018, aga need jäid mul miskipärast märkamata. Seda enam oli rõõm avastada kolmandat, mille kaanepiltki äratas tähelepanu.
Väike eelarvamus valdab mind tavaliselt siis, kui loen kaasvõitlejate õlalepatsutusi, kiitmisi ja autori tunnustamist. Ja-ja, ma saan aru, et sõbraarvustus on vajalik, aga alati ei pruugi see tabada pakku või anda piisavalt vajalikku teavet kõrvalseisjale. Seekord läks teisiti, tagakaanel kiidavad Jaan Lahe ja Igor Kotjuh kui ühest suust, et see on hea kraam, üks sõna, mida mõlemad kasutavad, on „siiras”. Lugedes ei pidanud pettuma, hinnangud pidasid paika ja ega palju lisada olegi.
Mõne ääremärkuse siiski panen veel kirja. Minu muljete kohaselt on Erme eelkõige looduslüürik, kuid mitte ainult. Et ma alles hiljuti punkluulega mälu värskendasin, kus sotsiaalne närv pingule tõmmati, siis mõjus Erme kui leebe tuul mu paletunud hingele kosutuseks. Ent ometi, üks luuletus siin kogus eristub oma hoiakult. Kõnekas on juba pealkiri, mis tuletab meelde, et… pagan võtaks, nii tuttav, aga ma ei loe enam ammu delfi kommentaariumi.
Vihahimu
Mõeldi-öeldi, mindi hoogu,
kilde langes nagu loogu –
jahedaid ja tuliseid,
karvaseid ja suliseid.
Erimeelsustuhin kasvas
nagu pontšik täis on rasva –
tead ju küll, et kasuks pole,
ikka isutab mis kole. (lk 37)
Olgu lohutuseks öeldud, et see on ka ainus luulendus, milles autor uriseb. Ülejäänud värsindused-värgindused lähevad juba kui siidi. Kirjutada Erme mõistagi oskab, kui alguses vaatasin, et vabavärss, jälle!, siis natuke süüvimist ja hopsti, riimid ajavad end sirgu. Ühe luuletuse lõpus sedastab autor juba ise: „… ja nagu jändrikud rabades / riimist mu värsid / ei tagane. (Metsapoolne, lk11). Lühidus on voorus, mida ma ikka hindan, kuigi ise sellest väga kinni ei pea, kuid Erme salmid enamasti sellised just on. Nad on ilmselt kirja pandud hetkeloome puhangus, nad ei ole väga pretensioonikad alati, ent samas manavad silme ette vahedaid elamuspilte.
Õhtune
Tormine öö
on vist tulekul.
Tuul mängib saksofoni.
Langenud lehtedes
muretult
keerutab üksik koni.
(lk 10)
See on täpselt selline luuletus, et võta sealt midagi ära, ta lakkab olemast, pane mõni silp juurde ning kogu krempel vajub maasse. Minimalism sõnas, kohati aforismlev laad sobib, kas Ermele üldse, aga siia kogusse vähemalt küll. Kui üldse midagi on, millega ma ei lepi, siis on see inglise keele ristamine eesti keelega. Muidugi murrab inglite keel uksest, aknast ja korstnast sisse, aga luule võiks ikka maakeeli selja sirge hoida. Luuletus „Emadepäev” (lk 24) on kurva alatooniga ema ja poja kõnelus, millest selgub, et kui vanaema enam ei ole, siis laps mäletab temast ainult hauda. Koolis joonistatud kalmu kõrvale saavad kirja kolm tähte – RIP. Rest in peace ehk puhka rahus. Mingit tõlget selle juures paraku ei olnud, millest on siiralt kahju. Kuid heameelt, kogumuljet luulekogust see muidugi ei pärsi. Eks ma sain ka ise väikese õppetunni, et ei tasu teekonda luuleriiuli manu liigselt rohtuda lasta. Soovitan, kellel veel lugemata.





kolmapäev, 18. august 2021

Vaikne hooaeg. Eesti Punk 1990 - 1999.



 Vaikne Hooaeg. 

Tõnu Trubetsky & Kalev Lehola. 

Vaiguviiul. 

2018. 464 lk.


Jutud punkmuusika hääbumisest on ilmselge liialdus. Tõsi, Eestis oli rock 1990ndatel tahaplaanile tõrjutud, aga seda tänu sellele, et peavoolus laiutas tümakas kui tantsumuusika. Neid projekte, mis masse hullutasid oma matsuva biidiga enam kõiki ei mäletagi, küll aga on pungi lühikronoloogia aastatest 1990-1999 kirja pandud siia raamatusse.

Suured muutused eelmise sajandi lõpudekaadil ei jätnud ka punki puutumata. Nõukogude Liit, see suur ühine vaenlane oli alistatud, edasi ei olnud enam nagu kuhugi minna, mitmed bändid lõpetasid tegevuse, uusi peale ei tulnud, kontserte toimus vähe. Kõik see võis ju jätta mulje, et 80ndatel oma kuldaega nautinud pungil on kriips peal. Kuid pärast esimest vabaduspohmelli asutati ansambel Psyhhoterror (1991), mis kuulutas üksiti pungi III perioodi alanuks.

Arusaadavalt oodati uuelt vabariigilt midagi erilist, nt et see meenutab Pätsi aegset ajastut vms, aga unistuste asemel saabus karm kauboikapitalism. Pungi põhiliin on ikka olnud ühiskonnakriitika, nii läks ka tookord, et hambad löödi, sõnu valimata, nätskesse hamburegikultuuri, mis loksutati alla Royali piiritusega.

Ilmselt on igal žanril oma kuulajaskond, pooldajad ning vastased, aga kindel on see, et punk oli jõudnud juba kuskile rahvateadvusse. Ivo Uukkivi meenutab ühte kohtumist sedasi: „Ükskord läksin lõuna ajal Von Krahli Teatrisse einestama – maja oli punkareid täis, üks stiilsem kui teine. Kedagi ma ei tundnud. Selgus, et mingi asutusepidu, dresscode oli punk. Läksin tagurpidi tagasi, segaselt naeratades...“. (lk 11) Jäin mõtlema, et kui lugejatel oleks oma riietus, nt soni, pikk sall ja ruudulised püksid, ning kuskil oleks „kokkusaamine“. Ja siis astuks juhuslikult sinna klubisse sisse, vaataks seinaäärseid raamaturiiuleid, hakkaks võtma köidet, aga siis tuleb välja, et seinas on hoopis raamatuselgi meenutav tapeet, kaminas lõket näitav teleekraan ja võõrustajad vaataksid pilkavalt naeratades... see oleks ikka veider kohtumine küll, õnneks midagi sellist kunagi ei juhtu.

See eest üksjagu palju asju juhtus 90ndatel, mõni asi tuli meelde, mõnest lugesin esmakordselt. Tuntud ulmekirjanik Maniakkide Tänav ostis esimese kitarri 1995, Villu Tammel on peaaegu terve Loomingu Raamatukogu sari algusest peale kodus olemas. Kohati kiskus raamat ikka kreeni ka, suurema huvita jäid need lõputuna näivad joomingute loetelud, samuti kehitasin õlgu lugedes seda, et Tallinnas toimus väljanäitus Motorex `96. Päris müstiliseks läks siis, kui sensitiivi abil hakati vahendama teateid teispoolsusest. Kogu see teaduslikult tõestamata selgeltnägemise fanatism ja esoteerika vaimustus jääb minust veel esialgu kaugele, aga kellel huvi on, lasku käia.

Kuna üks autor on ansambli Vennaskonna liider, siis kuulub ohtralt leheruumi selle bändi käekäigu meenutustele. Ka mind on nad ära tinistanud, olen üles kasvanud selliste lugudega kui „Insener Garini hüperboloid“, „Lily Marleen“, „Pille-Riin“ jne, sestap oli huvitav lugeda, et kus ja kuidas asjad käisid. Ma väga palju ei ole lahterdanud Vennaskonna muusikat, kuid siin öeldakse, et nende: „Lood on nii lihtsad, kui võimalik, ja nii keerulised, kui vajalik. Sven Vabar“ (lk 122) Tõnu ise mainib, et Vennaskond on end alati pidanud rahvabändiks ja teinud muusikat lihtrahvale. Isegi täna kuulates mõjub see teenelise bändi staatusesse tõusnud Vennaskond kuidagi romantiliselt, temas on mingit täiskasvanulikku lapsemeelsust, mis päris ükskõikseks ei jäta. Lugemine oli kui meeldiv ajarännak tuttavatel radadel, väikese pildi toimunust ikka andis. Kuidas läks edasi, mis toimus rockis laimelat ja pungis kitsamalt, sellest jään ootama järgmist raamatut, a-la Eesti punk 2000-2009, ainest peaks jaguma. Punk ei ole surnud.

Marcamaa

Goodreads

ERR

Marju jutud





laupäev, 14. august 2021

Tony Blackplait ja Cat Bloomfield. Eesti Punk 1976 – 1990.



Tony Blackplait ja Cat Bloomfield.

Eesti Punk 1976 – 1990.

Varrak.

2009. 400 lk.

Lühidalt. Punkrocki lainel olles võtsin järgmiseks ette selle üllitise. Põhimõtteliselt on siin jutt samast perioodist, millest sai lugeda raamatust „Haaknõela külm helk”, (Kunst, 2012). Suurim erinevus on ainult taseme vahes. „Haaknõela…” raamat oli vist kirjastusse viidud suvel, kui toimetaja oli puhkusel. „Eesti punk…” on aga hoopis teine tera, väljaannet on toimetatud selle sõna parimas mõttes. Lõigud on pikemad ja välditakse otsekõnet, tekst mõjub kuidagi lugejasõbarlikumalt, kui nii võib öelda. Ega „Haaknõel… ” ole ka halb raamat, oma nurga alt nad isegi täiendavad teineteist, kuuluvad ühte ja on ühe asja eest väljas. 

Pisut faktipuru. Kui juba pungi algusest ENSVs märkmeid teha, siis tuleb kuskile vai maasse lüüa ja paar märget kirja panna. Niisiis: esimesed punkarid olid siinmail Aleksander Müller ja Irwin Art ning 1. punkbänd oli Sm. Aladdin ja Lord McIntoch aastast 1976. Sõna „punk” kasutati esmakordselt 9. septembril 1983 ajalehes „Sirp ja Vasar”, kui Joel Sang registreeris lendlause „Punk on lahe”. 

Et just läbi muusika see liikumine kõige aktiivsem oli, siis tekkis bände nagu pohli pärast vihma. Suurem osa asutati koolis õpingute kõrvalt ja enamus neist lagunes juba enne suurele lavale jõudmist. Raske uskuda, aga Jan Kaus on teinud 1990. a. punki kollektiivis J. P. P., millest ei ole suuremat jälge kuskile kahjuks jäänud. Kuid mõnest jälle on, kellel verevahetus sai valutult üle elatud, kütab veel tänase päevani edasi (Singer Vinger).

Teada on, et naised ja rock kokku ei käi, neile lihtsalt ei lähe see muusika peale, rääkimata pungist. Kuid 1980. a. juhtus Tallinnas midagi ennekuulmatut, asutati ainult tüdrukutest koosnev punkbänd Saudi-Araabia. Mida kõike ei ole tehtud, Jeesus Maria! Aga jah, nii meenutuse korras oli huvitav lugeda kas või sellest, et kuidas see jalgpallimats Eesti Raadio ja Eesti Televisooni vahel 1980. aastal käest ära läks, kui Propeller esines. Samuti Rock Summeri muljed on omal kohal nagu mälupulk lauaarvuti ribide vahel. 

Veider paradoks küll, aga kui pungil hakkas 80ndate lõpus hästi minema, Villu Tamme käis Soomes lindistamas jne, siis hakkas see esimene laine mööda saama. Suurem missioon, kukutada riik, kuulutada välja anarhia võis ju pungi eesmärk olla, aga NLi kokkuvarisemisega hakkasid puhuma hoopis teised tuuled. Välismaa nihkus järjest lähemale ja õhus oli tunda vabadust. 

Eraldi pean veel kiitma raamatu fotokollektsiooni. Kas just suurem enamus aga pooled pildid on teinud Urmas Lange. Kohalikud artistid väga staaritsema ei ole siiski kippunud ja tänu sellele on  pilte ikka iga võimaliku nurga alt klõpsitud, see annab muidugi tublisti juurde. Lugesin, olen rahul, soovitan.

Lõputsitaadi valisin Hendrik Sal-Sallerilt: „Kui Sven oli ära, me Genekat ei teinud. Ma tegin mingeid muid huvitavaid projekte. Näiteks ansambel „?” ja muid lollusi. „?” oli pungibänd ja selles bändis sain Mihkliga (Mihkel Raud) tuttavaks. Seal mängis veel Valdek, Punkheads`ist pärit vend, kellest hiljem sai Golemi bassimees, ja seal oli veel paar minu sõpra. Meil oli meelega lauljaks võetud üks minu lapsepõlvesõber, spetsiaalselt sellepärast, et ta ei pea viisi ja tal ei ole rütmitaju. See oligi põnev, et iga kord, kui me mingit lugu tegime, ta laulis seda uutmoodi. Loo põhi püsis sama ja tekst oli sama, aga viis ja kõik muu oli erinev. Ja siis meil oli bändis üks mees, kes mängis lihtsalt malet.”  (lk 57)(jätkub)

Eesti Ekspress

NUXXBOOKS

Goodreads

Trakyllmaprokrastineerinj2lle


reede, 6. august 2021

Haaknõela külm helk. Tõnu Trubetsky & Kalev Lehola.

 


Tõnu Trubetsky & Kalev Lehola.

Haaknõela külm helk.

Kunst.

2012. 334 lk.

 

Sid Viciousel oli õigus, punk aitab ärkvel olla ja näha maailma ilma reklaamipausideta. (lk 5, Aivo Blum)

Eesti võib ju kuskil Euroopa äärealal olla, aga see ei tähenda, et kaugemal toimuv ei jõuaks siia. Nii ei suutnud 1970ndatel muusikas plahvatuslikult levima hakanud Punk voolu takistada isegi mitte raudne eesriie. Kuidas nõnda juhtus, millist mõju avaldas see muusika ENSV seltsimeestele aastatel 1972-1990, sellest kõigest räägivad siin raamatus mitmed tuntud ja tundmatud tegelased.

Kõige rohkem on siin juttu muidugi muusikast, bändi tegemisest ja kontsertidel käimisest. No olid ikka ajad: „Tehnika oli täielik utiil – tegin ise Riia trummikomplekti jäänustest midagigi mängimiskõlbulikku, kidra oli vana vene Tonika, mille kaela ma käsitsi üle lihvisin ja nokitsesin... Kaja sai tehtud vanast Tembr 1 makist, millel oli ringlint peal“ (lk 75, Räni Meister)

Riho Västrik meenutab: „Tere, ega mul palju rääkida ei ole, mängisin bändis Kopli Otel ainult ühe kontserdi Nõmme kultuurimajas. Aga punkar ma olin ja Uukkivi teadis seda. Ei mäleta, kuidas see nii läks, aga ühel hetkel 1982. a. kevadel oli Kopli Otellil bassimeest vaja ja mina astusin lavale. Esitasime 13 lugu (vist) ja mul oli raskusi bassikäikude ja loo pealkirjade kokkuviimisega. Juhtus ka, et alustasin lugu „Rott“ käiguga, mis kuulus loole „Naine naturalis“. Igatahes lava ees oli paar rida kaasaelajaid ja hiljem elektrirongiga Nõmmelt Kivimäele sõites pidin kah peol olnud punki mittemõistvatelt tüüpidelt kere peale saama. Surusin toeka basskitarri igaks juhuks tugevasti pihku.“ (lk 149)

Ja veel üks tsitaat, milles pungi olemust on püüdnud seletada Piret Viires & Tapio Mäkeläinen, öeldes et: Kui juba punkmuusikat on nimetatud primitiivseks (punkmuusika üks põhitunnuseid on muusikute mänguoskuse puudumine!), siis on primitiivsed ka tekstid. Ja siiski on need mingil imelisel viisil mõjuvad. Vahest puudutavad nad kuulajas mingit põhinooti, vahest midagi muud algelist ja panevad ta siis samas rütmis võnkuma. Punkpõlvkonna kreedot on Trubetsky otse väljendanud Vennaskonna hümnis: /Mina olen mittekeegi / Ma ei ole mingi mees / („Viron punkrunous“, 1999) (lk 192-193)

Enim mõjutanud välisartistidest saab mainitud Sex Pistolsit, kelle järgi joondus kogu toonane pungiskeene. Loomulikult oli ka teisi ansambleid, keda Soome TV vahendusel vaadati eriti Põhja-Eestis, nt Hurriganes ja AC/DC.

Punk ei ole minust väga suure kaarega mööda läinud. Kuigi ma avastasin selle siis, kui toimus juba teine või kolmas laine. Üks esimesi kontserte, mida külastasin, toimus 1996. Tallinnas Laial tänaval asunud keldriklubis „Baar 13“. Läksin sinna paari sõpra otsima, keda ma ei leidnudki, kontserdist polnud mul üldse aimu. Keldrikorrusel asuv ees- ja tagaruum olid puupüsti rahvast täis, küll sulelisi, karvaseid ja needilisi. Tehti suitsu ning joodi õlut, kui korraga hakkas üks bänd mängima. Oi, pagan, see oli ikka väga lahe, mida nad tegid, puhas punk (Kurjam). Nad ei olnud isegi mitte laval, vaid kuskil nurgas, lauad olid eemale lükatud. Publikust oleks võinud keegi lauljale vabalt õlale patsutada. Mulle patsutas ka keegi õlale ja küsis piletiraha. Muusika oli nii vali, et ma ei saanud aru, mida see tüütu tüüp tahtis, mitu korda käis veel küsimas piletit, kuigi uksel ei müüdudki piletit. Pärast sain teada, et see oli kohalik turvamees, kes pidavat õlleraha nii tegema. Hiljem kolis „Baar 13“ sealt ära ja tehti uus koht „Levist väljas“. P.S FBs märkis tähelepanelik lugeja, et baari Levist väljas eelkäija oli koht nimega Voldemari juures. 

Muusika kõrval tuleb siin veel juttu luulest, sest ka punkluule on luule, soovitatakse lugeda Arvi Siiga. Ei puudu meenutused kohvik Moskvast ning Varblasest. Ütleb juba laulusalm, et Mulle õhtud need / Moskva lähistelt jne. Raamatu enda lugemine tahtis pisut harjumist. Koostajad on justkui köögilaua ümber kokku saanud suurema kamba ja igaüks meenutab midagi. Jutt on üsna katkendlik ning hakitud, aga olulise info saab siiski kätte, väärtust lisavad veel fotod. Tuttavatest bändidest, mida ma ise juba kassetilt kuulasin on nimetatud Generaator M, eesotsas Hendrik Sal-Salleriga. Kummaline küll, aga isegi tema oli kunagi mässaja, mis see punk siis muud on kui süsteemile keskmise näitamine. Kuid suurem osa tegelastest ja bändidest olid mulle täiesti võõrad. Punk on selline, et teatus eas ta nakatab, viib kaasa, mõni jääbki sellele truuks, teised aga panevad tagi varna, tanksaapad viivad keldrisse ja sätivad lipsu ette. Paljud tänased kuulsad inimesed on kunagi olnud punkarid. Isegi selline inimene kui Juhan Habicht, keda ma ei oleks kuidagi pungiga seostanud, pigem on ta tõlkija, on kunagi olnud punkaritega heas läbisaamises. Vot siis, omal moel elab punk edasi, mina usun seda.

Madlike

neljapäev, 5. august 2021

Anton Tšehhov. Elu igavus ja teisi jutte.

 


Anton Tšehhov.
Elu igavus ja teisi jutte.
SA Kultuurileht.
Tlk Anita Soovik
2021. 120 lk.
Vähe sellest, et Loomingu Raamatukogu sari on juba ise jõudnud saavutada teatud kultusliku maine, jätkub klassikute (taas)avastamine ka sel hooajal. A. Tšehhov (1860-1904) peaks kuuluma küll nende kirjanike kategooriasse, kelle nimi pikemat tutvustamist ei vaja. Ja lisaks, nagu juba tavaks on saanud, annab huvilistele põgusa ülevaate kirjaniku eluteest oma saatesõnas Katrin Hallas. Samas mainitakse ära, et seitsmest siin avaldatud jutust ilmuvad eesti keeles neli pala esmakordselt, mis tähendab, et tema looming ei ole veel risti-põiki läbi kammitud, kummaline, kuid tõsi. Selle kirjaniku kohta öeldust meenub, et kui keegi peaks Venemaa ajaloo prügikasti virutama, siis saavat Tšehhovi järgi taastada ülevaate, milline oli olukord 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Ega see seis väga kiita ei olnud, palju on tänapäevaga võrreldes muutunud ja midagi on kindlasti jäänud muutumatuks. Klassiku üks tunnus selles ehk peitubki, et ta leiab üles selle tabamatu miski, mis jääb, mis kordub või tuleb väikeste variatsioonidega taas esile.
Nii imelik, kui see ka ei ole, aga tolleaegne vene aadelkond vaevles… igavuse käes, eks sellele viitab juba kogumiku pealkiri. Nimiloos „Elu igavus” kohtume abielupaariga, kes on kunagi lahku kolinud, kaotanud ainsa lapse ja nüüd, vanaduse saabudes, uuesti kooselu alustanud. Seda miskit, olgu selle nimi parema sõna puudumisel nt väljend „õnn”, otsivad Tšehhovi tegelased ilmast ilma ja alailma. Siin jutus, kus suurema eesmärgi puudumine paneb tegelased kahtlema, ega ei ole elatud tühja, suudab kasin argipäev ometi väikest lohutust pakkuda. Korraks justkui välgatas seal nurga taga õnn või oli see pelk meelepett, võta n`d kinni. Seda peab ise lugema, kogema ning läbi kaema, mis siin ikka pikalt heietada, võin veel astuda ümberjutustamise sohhu.
Kui anda eelarvamustele vaba voli, võiks jutu „Piiskop” sootuks vahele jätta, sest kogu see piibli teema ei ole usuleiges Eestis suuremat kanda suutnud kinnitada. Kuid rõsked kirikuseinad ja jutlused on ainult fassaad, mille varjus tunneb isa Pjotr, et teda ei kohelda kui lihtsat inimest. Tema poole pöördutakse ikka nii, et teda ümbritseks nagu mingi austuse oreool või pühalik nimbus. Arvatakse, et Tšehhov kirjutas murdosa endast siia juttu, tundes meelehärmi, et kuidas jäädakse kedagi mäletama, ja kas mälestus jääb või kaob. Lähedase kaotamisest, sellele järgnevast lunastusest ja teineteise mõistmisest tuleb juttu ka „Rothschildi viiuldajas”. Too moosekant paneb oma mänguga kuulajad küll hardunult silmi pühkima, aga inimesena on ta viimane mühakas, vähemalt esialgu. See jutt üllatas mind ilmumisaastaga (1894), kuna meenutas algusaja Tšehhovit, kui naerdi välja väikekodanlikke kapriise ja muidu valskust. Kui veel puudustest rääkida, ikka nendest, millega tšehhovlased kokku puutusid, siis jutus „Vürstinna” võib selleks pidada nt lipitsemist. Kõrgest soost peategelane saab siin teada, mida temast tegelikult arvatakse. Kogu selle ajastule omase seisuste vahe, ette ja taha kummardamise, vabandamise ning andestuse palumise taustal oli see üks pisut koomiline novell.
Igas valimikus on alati mõni jutt selline, mis tekitab kahtlusi, kas seda ikka tasus avaldada. Arusaadav, et kuulus autori nimi kohustab ja puha, aga laastuke „Mees ja naine” jättis mind küll osavõtmatult suud maigutama ja küsima: milleks? On mees ja naine siin tekstis, kes iseloomustavad teineteist, sarjavad, kiidavad, ülistavad Pariisi ja välist toredust, ent puudub tegevus. Autor oleks nagu teinud mingi visandi, portreed tegelastest, ja selles, tuleb tunnistada, on ta muidugi andekas, aga kui ekspositsioonist kaugemale ei jõuta, jääb jutust midagi justkui puudu.
„Rothschildi viiuldaja” ning „Piiskopi” kõrval kuulub „Palat nr 6” nende kolme loo hulka siin kogumikus, mis on varem juba eesti keeles ilmunud. Üksiti peaks Palat olema üks tuntumaid jutustusi ja paraku jäävad teised siin tema varju, kuigi edetabelit teha on pisut kohatu, sest see on ju ikkagi Tšehhov, aga nii ma arvan. Lugu ise räägib arstist, kes kahesaja versta kaugusel raudteest, väikeses kolkalinnas ravib vaimuhaigeid. Ainus normaalne inimene, keda ta kohtab, on hullumaja patsient. Üsna süngevõitu jutt, teab mis helgust ei tasu siit kogumikust mõistagi otsida, Tšehhov on Tšehhov, ikka käib naer läbi pisarate ja vastupidi.
Otsad tõmbab kokku viimane stseen loomade elust „Valgelaup”, mida annab juba lastejutuks pidada. Kui seda allegooria võtmes lugeda, siis meenub kõnekäänd, et süüta süü ei jää ilma peale, keegi peab ikka karistada saama, ja nii on see päris elus ka.
Mis siin enam lisada, kui et jaa!, tore oli lugeda. Kui ikka autor on tasemel, valdab sõna, tekst on toimetatud, hästi tõlgitud ega kubise kirjavigadest, siis on lugemine lausa nauding. Kuulasin kunagi raadiost järjejutuna „Daami koerakesega”, mida esitas Martin Veinmann, see hääl jäi mulle meelde ja nüüd lugedes kostis kõrvus sama hääl, nagu loeks hoopis tema, mitte mina. Kellele seda raamatut võiks soovitada, on raske küsimus, millele tasub teinekord mõelda. Kui lugejale meeldivad ainult pikad lood ja romaanid, ei tasu tal aega sellele raisata, kes aga hindab lühidust, ladusust, maailma ühes veetilgas ja üldse vanemat kirjasõna, siis nendel soovitan küll lugeda.