Postitused

Kuvatud on kuupäeva detsember, 2018 postitused

Triinu Meres

Kujutis
Triinu Meres. Lagunemine. Hermes. 2009. 66lk. Mis meelel, see keelel Paneb päris imestama, kui palju on viimase paari aasta jooksul kirjanduses suutnud ära teha Triinu Meres . Sundimatult tekib küsimus, et kuhu edasi või äkki tagasi? Ehk on tegu prosaisti tiivaripsutamisega luuleparnassil. Mine tea. Kuid õige see ju on, kes teeb, see jõuab, kes loeb, see kirjutab. Aga kuskilt pidi ometi alustama, Merese debüüdiks sai siis luulekogu "Lagunemine". 2009 oli üldse hea aasta, siis ilmus 93 värsikogu. Kuskil seal saja lähedal see aastalõige tavaliselt püsima on jäänudki. Saada sellises üleproduktsioonis kriitikalt hea vastuvõtt, peaks juba iseenesest olema kvaliteedimärk, mitte enam gost, vaid juba ISO vms. Et targemad, kogenumad on kõik juba ära öelnud , siis jääbki siinkirjutajal ainult nõustuda, et jaa, hea raamat. No mis mõttes hea, ta räägib ju lahkumisvalust, ta ei ole kirjutatud tindiga, vaid pisaratega, kuid tehtud on hästi. Värvilised pildidki k

Rolf Dobelli. Selgelt mõtlemise kunst.

Kujutis
Rolf Dobelli. Selgelt mõtlemise kunst. Tõlkija Kadri Metsma. Semikoolon. 2017. 208lk. 52 mõtlemisviga, mida oleks parem vältida. Usalda, aga kontrolli Paadunud eneseabiõpikute lugejaks ma end ei pea, kuid "Selgelt mõtlemise..." oli üks kosutav lugemine küll. Eks siin mängib oma osa meedias vallanud torm teeklaasis, kui esoteerika aadressil märkusi tehti. Mind muutis too aktsioon pisut umbusklikuks nende õpikute suhtes, aga see selleks. Täitsa korraliku kodutöö on aga ära teinud Rolf Dobelli, kes omal moel võitleb tuuleveskitega. Nii enda kui teiste kogemused kokku korjata, läbi seedida ja trükki anda, see on tänuväärne ettevõtmine. Kui iga kuu lõppeb nii, et pangakontol on piisavalt raha, kuskilt king ei pigista, kõik on justkui korras, siis ei tasu seda raamatut lugeda. Juhtub aga vastupidi olema, võiks tutvust teha Dobelli teosega. Põhiline sõnum, millele rõhku pannakse, on juba pealkirjas öeldud. Dobelli ainult varieerib, katsub elevanti pimedas to

Georges Rodenbach. Surnud Brugge.

Kujutis
Georges Rodenbach. Surnud Brugge. Prantsuse keelest tõlkinud Malle Talvet. LR 23-24. 2017. 88lk. Üksindus keset linna Viiendat aastat lesepõlve pidav mees kohtab naist, näitlejannat, kes meenutab kadunukest kõiges: välimuses, olekus ja isegi hääles. Arusaadavalt on mees naise lummuses, esmatutvus päädib naise ärakutsumisega teatrist, uue elu algust, kuni uut suhet hakkavad mõjutama kõrvalised asjaolud. Mitte juhuslikult ei ole toimumiskohaks Flandria piirkonnas asuv Brugge nimeline linn. Jah, siis oli see pooleldi hüljatud väikelinn, ja jääda sellises kohas kaaslinlaste huviorbiiti, kus iga kardina taga piilub mõni uudistav silmapaar, see ei võinud olla kuigi meeldiv . Nii saab pedantsest lesest paadunud seelikukütt, seda 19. sajandil, kui moraal ning religioon kutsusid üles vagadusele, kasinusele ja meeleparandusele. Ah, ma ei või. Teisisõnu: mees on segaduses, keda võtta, mida jätta? "Ja kirikukellad tegid kõike kaasa, kui ta nüüd hulkus igal õhtul aina

Vitali Kalgin. Täht nimega Tsoi.

Kujutis
Vitali Kalgin. Täht nimega Viktor Tsoi. Vene keelest tõlkinud Ülar Lauk. Tänapäev. 2018. 472 lk. Legend Leningradist Laias laastus võib ansambli Kino kuulajaskonna jagada kaheks: need, kes said ilmutusest osa tema tegevuse ajal 1982-1990 ja teised, kes on avastanud Viktor Tsoi hiljem. Ma siis kuulun nende teiste hulka, mis ei vähenda üldse poolehoidu, sümpaatiat ühe vene roki nii olulise vaala suhtes, kui seda on Kino. Kuigi Tsoi elu katkes ülekohtuselt noorelt, tuleb tunnistada, et oma 28. eluaasta jooksul jõudis ta ikka palju ära teha. Välja anda kaheksa stuudioalbumit, osaleda filmides (tuntumad "Assa" ja "Nõel"), rääkimata esinemistest. Just kontsertidest, ringreisidest, publiku ovatsioonidest "Täht nimega Tsoi" suuremas osas koosnebki. Peab tunnistama, lugedes tundus korduvalt, et fännide hõiked kostuvad läbi ridade. Vene keeles on juba üksjagu raamatuid ilmunud, aga see keelebarjäär on veel hullem kui raudne eesriie, mistap

Kuidas minust sai HAPKOMAH

Kujutis
Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood nihilist.fm`ist. ZA/UM 2016. 204lk. Üheotsapilet eikuhugi Kunagi, kuskil ja kuidagi on alati esimene kord, millal tehakse esimene kõhv suitsu, lonks alkot või veel  hullem, tarbitakse narkootilisi aineid. Läheb hästi, kui esimene kord jääb viimaseks, saadakse kiusatusest lahti, aga alati nii kergelt ei pääse. Lihtsalt ei läinud ka anonüümseks jääval autoril HAPKOMAH-il, kes kirjutab: "Millegipärast peale mõningast kaalumist otsustasime siiski, et davai, teeme ära. Üks kord ja never again. Tagantjärele mõtlen, et kuidas ma sain nii loll olla. Ma olin ju lugenud opiaatide kohta ja teadsin täpselt millega see 99% juhtudest lõppeb, kuid nagu ikka, olime kindlad, et just meie oleme selle 1% hulgas kes suudavad proovida ja unustada. Oi kui rängalt me eksisime." (lk34) Raamat sellest, kuidas satutakse sõltuvusse fentanüüli süstimisest ehk "küüru" tegemisest, pilves olemisest, millised nähud kaasnevad, kui parasjagu

Urmas Vadi. Neverland.

Kujutis
Urmas Vadi. Neverland. Kolm Tarka. 2017. 352lk. Elamine argipäeva kiuste Lahkuminev paar, endine näitlejanna, kaitseliitlane, mis neid seob? Neverland (Eikunagimaa) ehk unistustemaa või siis täitumatud lootused, need vast ongi esimesed märksõnad, mis peale lugemist pähe turgatavad. Eks neljast peategelasest kolme seovad muidugi veel ka (lähi)suhted. Margo ja Elina on paar, Leena Margo ema, Roman Margo poolõe mees. Kõik see ei selgu loomulikult esimese kümne lehekülje jooksul, kogu võrgustik, kõik soesed hargnevad ajas ja ruumis oma loogilist rada pidi, nagu romaanile iseloomulik on. Aga loogiline kulgemine ei ole mõistagi tavapärane. Muserdavat realismi rikastatakse sumbe maagilisusega. Endist näitlejat, Leenat,  jääb kummitama Aljona Ivanovna rollislepp Dostojevski "Kuritööst ja karistusest", Margo kohtab unenäos oma isaga, kaitseliitlane Roman leiab tuge rääkivast mägrast. Aga ikkagi, kõigil läheb kuidagi viltu. Samas tuleb tõdeda, pole ju m

Doris Lessing. Vanglad, milles me vabatahtlikult elame.

Kujutis
Doris Lessing. Vanglad, milles me vabatahtlikult elame. Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer. LR 22. 2018. 64lk. Olgu jääv meile rahu 1985. aastal pidas CBC raadios Doris Lessing väikese sarja loenguid sellest, kuidas asjad on , kuidas nad olema ei peaks mitte, kuidas nad olla võiksid. Nüüd on need viis kõnet siis eestindatud ja LR-i kaante vahel ringlusse jõudnud. Nagu igat head kirjanikku, huvitab ka Lessingut inimene. Inimese käitumine ning reageerimine erinevates olukordades ehk mõjutada laskmine n-ö peavoolu ideedest. Miks muutub käitumine vägivaldseks? Mispärat teatud grupid langevad tagasi primitiivsesse barbaarsusse? Millise planeedi me jätame tulevastele põlvedel? Üks nurgakivi maailmaparandamises, mida Lessing välja toob, on oskus vaadelda end kõrvalt. Kõige ilmekamalt saavad sellega hakkama mõistagi loomeinimesed, kuid samuti on teadusel selles vallas oma sõna öelda. Niisiis: fookusest ei jäeta välja kirjanikke.  "Muide, ma näen kõigi maade kirjan