Mööda netti

Aleksandr Solženitsõn. Lenin Zürichis. Vene keelest tõlkinud Ott Ojamaa. LR 26-29. 2018. 200lk. Eelrevolutsiooni kajastusi Ajalugu on huvitav. Mida kõike minevik ei paku. Kas või V.I. Lenin, milline kuju, äratuntav isegi oktoobrilapse rinnamärgilt. Koolis räägiti, et ta oli suur juht ja õpetaja, hea inimene, jne, oi jahh. Aga siin raamatus antakse temast hoopis teine pilt. Ehk siis, jutt on aastatest 1914–1917, kui Lenin oli paguluses Šveitsis, kus ta valmistas ette töörahva revolutsiooni. Kahjuks sellest asjast midagi välja ei tulnud, vähemalt Euroopas mitte, mille üle võib ainult saatust tänada. Kuigi plaan oli kogu maailm marksismi pöörata. Samast asjast on Hardi Volmer teinud filmi "Minu Leninid". Lugeda ei olnud just lihtne. Solženitsõn võtab oma asja väga tõsiselt. Suurem osa raamatust on Lenini sisekõne. Kohati ei saagi aru, kas Lenin, see on revolutsioon või revelutsioon, see on Lenin. Need sõnad hakkasid juba nii palju esinema, et näis, nagu ol...

Jüri Kolk. Esimene malbe päev sel aastal. LR 25. 2018. 80lk. Killukesi meilt ja mujalt Lugesin, läks paar päeva mööda ja enam ei mäleta, mis see nüüd oli. Raamat – jaa, lühiproosa – loomulikul, aga... ja siis tuleb see tobe "aga", millest ei saa üle ega ümber. Meenub vaid, et lugeda oli hea, tekst(id) ei hakanud vastu, kuid kolki ei saanud. Autor oskab sõnaga ümber käia, tal on oma käekiri, lugejad, tekstid, mille eest saadud auhindu nii luule kui ka proosavallas, aga kuidagi ei haakinud mind seekord. Võimalik, et lugesin ka liiga pinnapealselt, võimalik, et Kolk tahtiski kirjutada nii, et ei jääks kuhugi sügavamale kauemaks midagi vintsklema. Samas, kui kogu seda virtuaalset sotsiaalmeedia peavoolu, mille mõjusfääris ollakse, hoiab püsti üks suur pealiskaudsus, siis miks ei võiks kirjanik sellest lõiva võtta. Aga jah, üht-teist tuleb meenutades siiski pinnale. Lappasin veel korra raamatut, et siis veenduda, kõige lühem jutt (Kelluke) on tõesti ainult...

Aastalõpud ja -algused on tavaliselt ikka selleks, et teha kokkuvõtteid, avaldada muljeid: keda/mida/millal jne. Loetud raamatutest (2018 ilmunuist) ma kahjuks ei oska midagi erilist esile tõsta. Iga teos on natuke omamoodi. Pealegi, mul puudub selline süsteemipärane lugemine, ma ei vali žanri järgi, loen, mis huvi pakub. Eelistan ikka kuskil perifeerias liikuda. Põhiliselt satub lauale Loomingu Raamatukogu sari, kuna see on mu lemmik ning koju tellitud samuti. LR-i valikust oli ehk parim Robert Walseri "Õed-vennad Tannerid", kes näitas, mida tähendab stiil, ja Inga Gaile "Klaas". Gaile oma ajaloolise raamatuga oli üldse mul esimene põige läti kirjandusse, nii et jah, sinna tahaks teinekordki ära eksida, eks näis.  Muidu oli 2018 üks murrangu aasta. Olin täitsa tõsimeeli kahe vahel, kas üldse loobuda lugemisest, kuid jäin siiski kirjasõna juurde. Pean nentima, et ega väga palju lugeda ei jõudnud, kõik loetust pole pääsenud blogisse, mõni jäi poolel...