Mööda netti

  Tiit Tarlap. Viiking, kes armastas haisid. AS Trükk Pärnu. 2001. 304 lk. Kaanepildi järgi otsustades oleks see raamat lugemata jäänudki, aga tuttava nime puhul läksin kindla peale välja. Sai hiljuti leotud "Eesti ulme antoloogiat" (2002), seal oli jutt "Tänav akna taga", mida lugedes mul vajus karp lahti, ei ole võimalik, et selline asi on eestlase kirjutatud, aga oli. Selle jutukogu võtsin kätte väikese ootusega, et ega ometi midagi vapustavat, midagi rabavat, aga kahjuks ei olnud nii suurt elamust. Ei, jutud on head, hoogsad, seikluslikud ja põnevad. Üks ühisnimetaja on neil poistekas, aga kes ulmet loeb, teab isegi, et väike poiss, miks mitte ka tüdruk, enda seest üles leitakse, vähemalt mul nii läks. Veel võiks neid jutte ühendada välismaa kui niisugune. Kõik jutud kulgevad kas USAs või siis on tegelastel välismaalaste nimed. Kes seda enam teab, mida autor parasjagu mõtles, aga nt jutt "Liivakella kael" näib lausa Bondi filmi paroodiana. Kuid seda vä...

Erektor Ükspäeav avastasin end lugemas võrgus ilmuvat ulmekirjanduse häälekandjat Reaktor. Ja-jah, sedasama, mis ilmub kord kuus ja nõnda juba üle kümne aasta. Eks ikka on huvitav jälgida, avastada ja olla kursis, mida ulmeskeenes tehakse või mida keegi kirjutab. Nagu tavaks hakkab saama, ilmub kord kevadel iga kahe aasta takka üks erootika teemaline erinumber Erektor.  Jutud selle ilmumisest levisid juba eelmise aasta lõpus. Peamised asjaosalised on selle ettevõtmise taga Manfred Kalmsten ja Jüri Kallas, ja olgu öeldud, et mina toetan sellist algatust. Ma ise suurem asi õuduse fänn küll ei ole, kuid Haapsalu Kultuurikeskuses toimunud HÖFFil nägin vilksamisi Jüri Kallast, ta rääkis seal Poola ulmest ja Sapkowskist, päris huvitav oli kuulata. Kalmsten on seevastu osavõtlikum, tema on ka ainus, kes on kirjutanud igas erinumbris (2018/4, 2020/4 ja 2022/4) ühe loo ning karvustab samuti, ja enamasti olen tema arvamusega nõus.  Kui suurem osa Reaktori sisust on enamasti selline rats...

Veiko Belials. Surnud mehe käsi. Lummur. 2021. 264 lk. Luuletaja, loodusfotograafi ning tõlkijana tuntud Veiko Belials avaldas eelmise aasta lõpus oma järjekordse jutukogu. Sedapuhku on lugusid küll seinast seina, aga need üheksa pala on taotluslikult teadusulme, mõned on ilmunud ka varem, mõni on selle kogu jaoks kirjutatud. Ja kui nüüd ainult kahe sõnaga raamatut iseloomustada, siis võib tsiteerida klassikuid: siin on midagi kas sõjalist või kosmilist. Sõda ja kosmos käivad neist juttudest ikka risti põiki läbi, ja üks ei välista teist. Et raamat ilmus enne 24. veebruari, siis on tänaseks olukord selline, et mõned rõhud on ümber asetunud, pahad on pahad ja head on head. Aga noh, mis nüüd sellest.   Ma ei ole varem Veiko jutte eriti lugenud, sestap võrrelda eelnevatega ei saa. Üks võte, mida ta siin usinalt kasutab, on teiste autorite loomingu ümbertöötlused või on siis lihtsalt kuskilt midagi laenatud, edasi arendatud. Lenatakse nii idast kui läänest, kaugemast ja lähemast minevi...