Postitused

Kuvatud on kuupäeva august, 2019 postitused

Jüri Tuulik. Vares.

Kujutis
LV 10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti) Jüri Tuulik. Vares. LR 49-51. Perioodika. 1979. 128lk. Ei meenu, mis klassis seda lugama pidi, aga loetud ta igatahes sai. Sisust pole kohe üldse midagi meeles. Ainus pidepunk on kaanepilt, kuid seegi ei kuulu mitte LR sarjale, vaid 1983. aasta väljaandele, mille kujundas, vaatasin internetist järele, Uno Roosvalt. Unustamine, ilmselt see on paratamatu, et mõned raamatud lihtsalt satuvad selle hõlma varju, no mis parata. Kuid „Vares” räägib Abruka saarel elavast poisist, kes kasvatab üles metsast leitud varesepoja. Mardu, nii on poisi nimi, kasvab koos ema ja vanaemaga. Kas täiskasvanud käituvad alati täiskasvanulikult, kui vaadata elu läbi lapsesilmade? Vaevalt. Suhted kasuisaga, kes aeg-ajalt pummeldad, see paine käib läbi terve romaani kui jahe Golfi hoovus. Seda enam, et on nõukaaeg, oi jahh! Saaremaa pealinn ei ole Kuressaare, vaid hoopis

Mihkel Ulman ja Lauri Vahtre. Tuulepealne maa.

Kujutis
LV 18. Raamat sõbra või sõbranna riiulist. Mihkel Ulman. Lauri Vahtre. Tuulepealne maa. Tammerraamat. 2009. 416lk. Kui 17 aastane Toomas Roo Tallinna Reaalkooli jõudis, oli õppetöö juba alanud. Ta ei saanud varem tulla, sest pidi aitama vanemaid talupidamise juures. Et juhtus olema aasta 1917, siis sattus nii Toomas kui tema koolikaaslased ajalooliste sündmuste keerisesse. Kuulutati välja Eesti Vabariik, mida pidi kohe hakkama relvaga kaitsma. Täna teame seda sündmust nime all Vabadussõda. Tuulepealne maa ei ole ainult Toomase lugu, see räägib ühe väikese riigi tekkimise, eksisteerimise ja kaardilt kadumise loo aastatest 1917-1941 läbi mitme pea- ja kõrvaltegelase vaatepunkti. On juba kirjutamata reegliks saanud, et raamat on parem kui film, aga siin päris nii öelda ei saa. Loomulikult ma mäletan 12-osalist teleseriaali, mida näitas ETV 2008. Lugemist hõlbustas seriaal sedavõrd, et Toomase häälena kõlas mu kõrvus Rasmus Kaljujärve hääl, Indrek Kallaste muutus Märt Avandiks, M

Aleksandr Solženitsõn. Lenin Petrogradis.

Kujutis
LV 7. Minu kõige uuem raamat. Aleksandr Solženitsõn. Lenin Petrogradis. Tõlkinud Jaana Peterson. SA Kultuurileht. LR 21-23. 2019. 184lk. 1917. aasta 3. aprillil saabub V. I. Lenin Petrogradi, astub soomusautole, peab kõne, põristab r-i ja hakkab võimule trügima. Raamat räägib, nagu pealkiri juba ütleb, ühest suuremast ajaloo epohhist Venemaal 20. sajandi alguses. Tegemist on järjega raamatule „Lenin Zürichis” (2018, nr 26-29, tlk. Jüri Ojamaa). Mõlemad kuuluvad omakorda veel suuremasse tsüklisse „Punane ratas”. Aga lugemine läks mul küll vaevaliselt. Kui selle raamatu oleks avaldanud mõni nurgapealne kirjastus ja kirjanikuks oleks olnud keegi tundmatu autor, poleks ma ilmselt kümnendast leheküljest kaugemale piinelnud. Esimesed paar lehekülge nagu lubas midagi, aga siis läks justkui jutlustuseks, lõpmata pikkadeks arutlusteks, sisekõnedeks, tegevust pole ollagi, foon on minimaalne, et selline „oeh” raamat. Aga millist elamust võib lugemisel pakkuda nt selline katkend: "

Richard Phillips ja Stephan Talty. Kapteni Kohus.

Kujutis
LV 51. Raamat, mis räägib elu pahupoolest (NB! Päriselul põhinev raamat, mitte väljamõeldud tegelastega lugu.) Richard Phillips ja Stephan Talty. Kapteni Kohus. Tõlkinud Kristiina Kõrvas. Helios. 2014. 204lk. 8. aprillil 2009. a langes USA lipu all sõitev kaubalaev Maersk Alabama Adeni lahes Somaalia ranniku lähistel piraatide rünnaku ohvriks. Tänu kapteni, Richard Phillipsi, isetule ja vaprale tegutsemisele pääses meeskond inimohvriteta. Pärast viis päeva kestnud pantvangidraamat, mille lõpetas mereväe sekkumine, vabastati kapten vaenulike somaallaste vangistusest. Selline raamat, mis raputas ja loksutas ikka üksjagu. Kuidas ometi on võimalik sellised asjad tänapäeval, aga nad juhtuvad. Lehekülgede arv oli küll hirmutav, et kas nii pikalt on võimalik ühest konfliktist kirjutada, kuid juttu tehakse laiemalt antud teemast. Phillips pajatab ka kaubalaevanduse minevikust ja olevikust, see on valdkond, mis ajakirjade esikaantele ei jõua, olenemata sellest, et igal aastal liigub Adeni

Jaan Tätte. Näidendid.

Kujutis
LV 16. Rahvusvahelise kirjandusauhinna võitnud teos. Jaan Tätte. Näidendid. Tallinna Linnateater. 2002. 240 lk. Sel raamatul on positiivse üllatuse mekk man. Jaan Tätte (1964), mida ta ka ei teeks, on ikka jätnud sündsalt muheda mulje. Olgu ta filmis või suvetuuril, merereisul või saarevaht, kuid mingi looduslähedus kuulub juba tema olemisse. Kuigi laiemas ringis tuntakse Tättet kui lauljat – laulukirjutajat, on tal aastast 2002 ette näidata Balti Assamblee kirjanduspreemia hoopis näidendite eest. Et autoriõiguse seadusega ei tohi sellest raamatust Jaan Tätte loata mitte midagi kirjutada, siis ega palju siin lisada nagu ei tihkagi. Mine tea, mis tehakse, viiakse veel nädalaks soolaputkasse vms. Aga oli hea, meeldis, 5/5, pani mõtlema, jaa. Fakti mainimise huvist lihtsalt märgin ära, et kaante vahelt leiab neli näidendit: „Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest” (1998), „Sild” (2000), „Palju õnne argipäevaks” (2001) ja „Tere!” (1997).

Frans Emil Sillanpää. Lõikuskuu.

Kujutis
LV 48. Raamat, mille pealkirjas on kuu, mil sa sündisid. Frans Emil Sillanpää. Lõikuskuu. Tõlkinud Ilmar Palli. Eesti Raamat. 2016. 112lk. Plaanide tegemine on üks äraütlemata tänamatu tegevus. Mõtlen küll, et loen kuus raamatut kuus, pärast aga läheb hoopis nii, et heal juhul saan kolmega ühele poole. Ikka tuleb midagi vahele, mis kurssi muudab, kuni avastan: eh, pagan, midagi jäi tegemata, aga järgmine kord... kindlasti. Et siis jah, kunagi elas Soomes Tampere lähistel Viktor Sundvall, kes pidas samuti plaane. Ta oli kirjanik. Minevikus tunnustatud, nüüd unustatud. Pidevalt piinas teda mõte, et oma elu suurim teos, magnum opus, neljavaatuseline näidend täiskasvanuile ootab alles kirjutamist. Aga elu kulges teisiti. Nii sai temast perekonnapea ja kanalivaht kohaliku veekogu juures. Need päevad, kui möödas on elu sillerdav keskpäev, muutusid Viktorile tuimalt üksluiseks. Miski peale alkoholi ei suutnud asendada kaduma läinud noorusaja heiastust. Olla sirge seljaga, kui tuleb sil