Mööda netti

Organiseeritud konveier Vello Lattik. Orkester. Tallinn "Eesti Raamat" 1989. 316 lk. Esimene osa. Ühes sumbes maakohas asub Petlemma nimeline asula, mis erineb teistest omasugustest niipalju, et seal asub lihakombinaat. Kombinaadi olemasolus pole iseenesest midagi tavatut, lihtsalt inimesed, kes seal töötavad, muudavad selle eriliseks. Erilisus algab sellest, et ühel päeval asub kombinaadi direktoriks Albert Paltser, kes, nagu selgub, on tõsine muusikafanaatik. Asi on läinud sedavõrd kaugele, et vaatamata üksikutele ette tulevatele raskustele on peategelane vabatahtlikult-sunniviisiliselt moodustanud kombinaadis orkestri. Sihid on suured, ideaalid kõrged, nii et vaimusilmas soovitakse luua ei enamat ega vähemat kui lausa sümfooniaorkester. Soovid ja reaalsus aga on kui öö ja päev, kuid vähemalt puhkpilliosrkestri mõõtu kollektiiv õnnestub visa tööga kokku kutsuda, mängima saada, ent jah, aga asi seegi. Paraku on nii, et dirigenti ei võeta kuigi tõsiselt....

Meie mees Kaug-Idas Vello Lattik. Kus sa oled, Larissa?: Sahhalini päevik. Eesti Raamat. Sari: "Maailm ja mõnda". 1988. 240lk. Põhjused reisimiseks võivad olla erinevad: kas lootus pääseda parema elu peale, silmaringi laiendamine, puhkamine, tuttavate külastamine, või misiganes. Kui Ingo Normet küsis kord, Schnelli tiigi ääres jalutades, Vello Lattikult: "Miks sa ikkagi sinna sõidad?" sai ta üpris ootamatu vastuse. "Ma olen umbe kasvanud. Tuuled ei puhu must enam läbi. Ilusad sõnad, kaunid sõnad - mehisus, võidurõõm, hardus, armastus - ei jõua enam minuni. Nad on kaotanud tähenduse, nad on latvadeta ja juurteta, sest kitsed sõid ära ladvad ja vesirotid panid kinni juured. Aga nii ei saa kirjutada. Ma pean nad üles leidma." (lk6) Otsima autor sinna sõidabki. Iseend? Ei, mitte ainult. Tema otsib kedagi Larissat. See on nagu  mingi helesinine unistus, midagi fantaasia mailt. Ent ometi, oli ikkagi aasta 1984 ja väljakujunenud hoiakud nii kindlad, et vägisi...