Viimase sõja viimane sõdur.
Viimase sõja viimane sõdur.
Koostaja, tõlkija Veiko Belials.
Fantaasia. 2021. 318 lk.
Venekeelsest ulmest polnud ammu midagi kuulda olnud, põhjuseid pole ka raske arvata. Samas üks autor, Julia Ostapenko (1980), on ukrainlanna ja elab-töötab Lvivis, vähemalt raamatu koostamise aegu. Kuid konflikt Ukrainas on asetanud kogu selle idapiiri taguse ala kuhugi halli alasse, millest... no jah. Aga kui nüüd eelarvamused kõrvale jätta, siis tuleb Veikot küll tänada, et ta ühe jutukogu eesti keelde ümber on pannud. Ära on tehtud suur töö, 13 juttu kaheteistkümnelt autorilt, kõige vanem neist on juba aastal 1987 kirja pandud ja värskeim avaldatud 2019. Ajaliselt on valik üsna lai, aga teema jääb samas kitsaks - sõda.
Üks reegel, mis end taaskord meelde tuletas seda raamatut lugedes oli see, et on vaja ümber kehastuda või siis leida endas üles see teismeline, kelle jaoks on olulised märksõnad põnevus ja seiklus. Ja kui ma sellele lainele juba sain, läks lugemine suht hõlpsalt. Esmamulje oli ehk isegi parem, sest kui hakata nüüd tagantjäerele midagi vaagima või eritlema, tekib küsimusi, oot, mis see lugu ikka oli õigupoolest?
Mitmed lood olid vähemal või rohkemal moel seotud kosmosega, tihti oli tegemist tulnukate invasiooniga ja valdavalt tegelesid maalased kalngelasliku taganemisega. Oli madinat ja müdinat, hukkunuid ning pääsemist. Pilt oleks võinud ju olla isegi kirjum, sest teatud mustrid hakkasid korduma. Näikse, et autorid olid avastanud robotid, küborgid, androidid või ükskõik, kuidas neid nimetada, aga ikka kippus inimeseks peetav tegelane olema lõpuks masin. Selline üheülbalisus oligi vast suurim miinus siin raamatus, mis tõmbas lõppkokkuvõttes elamust maha. Saan Veikost aru, et ta sooviski terava konfliktiga lood üles otsida, jätkata varasemate raamatutega alustatut, aga no praegu on ses suhtes meedia ulmele juba kannule astumas, kuid vaja on vaheldust, mitte samasust.
Ma ei ole küll palju lugenud vene ulmet, aga nt raamat "Diogenese latern" (1976) oli mitmekülgsem, huvitavam ja meeldejäävam. Ent ometi tuleb tunnistada, et kahetsema lugemist ka ei pea. Üks lugu oli siiski üle keskpärasuse, seda loomulikult mu subjektiivse arvamuse kohaselt. Andrei Livadnõi (1969) "Kohtumine jumalaga" räägib alkohoolikust piloodist John Shebortist, kel tuleb viia mahakantud sõjaväe transpordilaev hüljatud baasi kosmoses. Kõik oleks laabunud ladusamalt, kui seal sihtkohas ei oleks masinad juba juba oma elu elama hakanud. Selline sünge ja karmi huumoriga lugu, mis võiks kuskile sinna vene ulme lühilugude tippude hulka kuuluda küll, kus on ees juba sellised palad nagu Vladimir Mihhailovi "Oja Japetil" (Horisont, 1969 3-4) või nt Sergei Lukjanenko "Rong soojale maale" (Raevu päevad, 2019).
Kaanepilt pettis mind täitsa ära, arvasin kohe, et see on Krošetskini tehtud, aga ei olnud, autor on hoopis Kait Kübar. Iseenesest on tegu kordaläinud illustratsiooniga. Sisu poole pealt kartsin enne lugemist hullemat, et hakatakse mingit ideoloogiat pähe määrima, mida on vene ulmes paraku ette tulnud, aga midagi sellist õnneks ei olnud. Samuti puudus köögis maika väel rusikaga lauale virutamine ja vene hinge kallal urgitsemine, juttu kerib ikka tegevus, mitte tühikäik. Aeg on edasi läinud, uus põlvkond peale tulnud, kes ei näe tulevikku just väga optimistlikult, aga eks selles ole kaudselt oma süü ka tänapäeval, siin ja praegu.
Kommentaarid
Postita kommentaar