Mööda netti

Siim Veskimees. Lõputu juuni. Fantaasia.  2013. 194lk. Võimalik vaid ulmes ehk pilk tulevikku ehk, mis juhtub siis, kui liikumine planeetide vahel muutub lihtsaks. Kuidagi nii, et mitte laskuda liigselt detailidesse, võib seda raamatut lühidalt iseloomustada. Siin on peategelane Hain, kellel on Eesti Vabariigist kurgumulguni, ja kui avaneb võimalus koloniseerida uus planeet kosmoses, kus on Maale lähedased tingimused, siis sinna ka minnakse. Kaasa läheb selle üritusega 20 000 kaasmaalast, kes soovivad uues kohas alustada otsast peale. No loomulikult ei lähe kõik lepase reega, uus asundus tahab omaette iseseisvust, mis ei sobi jälle maalastele. Häbi küll, aga see oli mul esimene kord Veskimehe raamatut lugeda. Hea, et alustasin eessõnast, kus autor räägib, et tekst ilmus algselt ajalehes Lääne Elu (2012) joonealusena. Samas mainib ta veel ära, et on põhimõtteliselt halval arvamusel eestlastest. Need kaks punkti mõjutasid omal moel ka raamatut. Tema pahamee...

Eesti Novell 2019. Koostanud Made Luiga, Kajar Pruul, Maia Tammjärv, Urmas Vadi. MTÜ Eesti Jutt. 2019. 256lk. Vat, jah, siin on nüüd üks selline raamat, mille puhul pidin tõdema: Et jaa, hakka või vanuigi veel imedesse uskuma. No ei ole ju normaalne, et see raamat üldse ilmuda sai. Juba igasugune ratsionaalne loogika töötab tema vastu. Peavoolu kese on ikka romaan, parnassil laiutab romaan, ja novell, see romaani kadunud lellepoeg, ei tema enam pildile mahu. Samuti ei toeta ka lugejapoolne statistika novelli. Ikka algavad jutukogu tutvustused nördinud teatega, et „Ma tavaliselt lühijutte ei loe“, „See pole minu tassike teed, aga…“ jne. Kuid seda kõike trotsides on tegusad inimesed asutanud ühingu „MTÜ Eesti Jutt“ ning annavad selle tiiva all välja eelneva aasta jooksul avaldatud novelle. Seesinane on järjekorras juba teine üllitis. Kokku on siia kogutud 18 novelli, mis ilmunud aastal 2018, pluss üks sajanditagune jutt. Enamus tekste on valitud ajakirjadest (Värske Rõhk,...

Stephen King. Öine vahetus. Tlk Andreas Ardus, Kristi Kartašev, Eva Luts, Raul Sulbi ja Silver Sära. Fantaasia. 2019. 412lk. Öine vahetus on Stephen Kingi esimene ja ühtlasi parimaks hinnatud kogumik, mis ilmus 1978. aastal, ning koondab kokku 20  lühijuttu. Juba fakt ise, et ta üldse neid kirjutas, oli üllatav. Rohkem on ta tuntud ikka romaanidega. Ja väide, et King on õuduskirjanduse kuningas, on ainult mündi üks külg. Siin kogumikus leidub neidki jutte, kus üleloomulik element sootuks puudub (Karniis, Ühinenud mahajätjad, Redeli ülemine pulk, Naine palatis). Ja ometi ei muuda see õuduse puudumine neid vähemväärseteks, pigem vastupidi. Noor Stephen King katsetas kirjutamist ka elulistel või siis reaalsematel teemadel, ei saa salata, tulemus on väga hea. Üldse on ta tehniliselt tugev kirjanik. Kirjutada valmis jutt, kus on tegevus, tegelased, pinge kruttimine, konflikt, pööre - see on novell par excellenc. Öelda nende kohta novell on ka üks väheseid märksõnu, millega ü...

Edgar Allan Poe. Keav ja pendel. Tlk Johannes Aavik. Perioodika. 1970. 160lk. Edgar Allan Poe (1809-1849) on juba mitmete tõlgete kaudu tuttav nimi, ainult ma ei saa aru, miks ma teda varem polnud lugenud. Mõned luuletused ikka olen (Ronk), aga lühiproosa on midagi muud. Nüüd sai siis seda ka mekitud. Poe` on äitsa hea, tihke ja muljetavaldav kirjanik. Kartsin küll, et pärast hollywoodilikke filmide vaatamist ei suuda need jutud enam jahmatada, kuid ometi nad üllatasid. Õudust nii väga ei tekitanud, hambaid plagisema ei pannud, aga jubedad on nad küll, natuke tekitasid hirmu samuti. Ikka on tema juttudes surm suu juures või keegi hukkub, ilmselt on see õudusele kui žanrile vajalik. Ei puudu ka üleloomulik element. Ei hakka kümmet novelli ümberjutlema, kuid paar äärejoont võib ehk visandada. Juba teist korda olen sattunud lugema juttu, kus on teemaks süütute tagakiusamine keskaegses Euroopas. Joonealusest kommentaarist leon välja, et just Hispaanias puhkes aastail 1484-1...

Tiina Kirss ja Rutt Hinrikus. Elust elulooks. Tänapäev. 2010. 256lk. Üksvahe oli elulugude avaldamine kohe päris moes. Neid kirjutati, trükiti, müüdi ja, mis siin salata, loeti samuti. Kuid nende suurem buum jäi sinna kuhugi nullindatesse. Vaatasin viimase nädala edetabelit Apollo kodulehel ja selgus, et TOP 20 hulka on kolm elulugu ikka jõudnud. Aga need on loomulikult prominendid (Osolin, Obama, Käbin). Tavaline, lihtne inimene, kui nõnda on võimalik üldse öelda, siis tema kuhugi edetabelisse ilmselt ei jõua. Ent see ei tähenda, et elulugu ei võiks elulooks saada. Väikese poisina juhtusin kuulama vanaisa mälestusi, kuidas varem elati, täitsa huvitav oli. Pidasime isegi plaani, et hakkame üles kirjutama Siberi meenutusi. Kogu aeg oli aega küll, kuni üks päev... seisin kalmu ääres noruspäi. Ega ma ei oleks osanud kirjutada ka midagi väga arusaadavalt, paras sigri-migri oleks tulnud. Vot just siis puudus selline raamat. Siin kaante vahel antakse näpunäiteid eluloo kirjutami...

August Gailit. Põhjaneitsi. Eesti Raamat. 1991. 328lk. Pärast Toomas Nipernaadi läbi lugemist tekkis väike huvi Gailiti vastu. Suureks kurvastuseks aga avastasin, et tema raamatuid mul kodus käepärast rohkem ei olegi kui üks novellikogu. Koostaja, Heino Puhvel kirjutab raamatu kohta lühidalt nii: August Gailiti (1891-1960) "Eesti novellivara" sarjas ilmuv kogu sisaldab autori kõrgperioodi novelle, milles põhitooni annavad elu dramaatilisus, inimeste kurjus ja kannatused; ainet on Gailit leidnud nii oma kaasajast, rahvaluulest kui Piiblist. Lõpuosaks on valimik paguluses ilmunud raamnovellide kogust "Kas mäletad, mu arm?" (lk.327). Ei ole põhjust rõõmustada, nipernaadilikust romantikast pole siin kogus enam tuhkagi alles. Alguse ots on ikka eriti masendav, pea igas novellis saab kas pea- või kõrvaltegelane surma. Kaks piibliainelist novelli "Laatsarus" ja "Barrabas" on küll heal tasemel, aga no kogu see religiooni temaatika jääb ikka ku...

August Gailit. Toomas Nipernaadi. Eesti Raamat. 1967. 360lk.  Romaan mehest, kes seikleb läbi suvise Eestimaa, kohtub iseäralike tegelastega ja võtab sügisel jalge alla kodutee. Pean tunnistada, et Toomas Nipernaadi on isegi rohkem tuntud kui tema looja August Gailit (1891-1960). Muidugi tuleb asjale kasuks samanimeline  film  (1983)film. Lugedes oli kõrvus kogu aeg Tõnu Karki hääl. Silme ees nii väga ei olnudki. Raamatus öeldakse välise kirjelduse kohta nii: „Ta oli pikk ning lahja, ta suured silmad olid täis rõõmu ning ta nimetas end Toomas Nipernaadiks.” (lk39). Aga kedagi teist on ka raske temana ette kujutleda, nii et sobib ka T. Kark. Võrdluses, kumb on parem, kas raamat või film, jääb peale raamat. Filmil on ka omad trumbid. Nt Anne Maasiku „Rändaja õhtulaul” Ernst Enno sõnadele on ikka selline lummav loits, millele eesti filmis midagi kõrvale panna ei ole. Aga stsenarist Juhan Viiding ja režissöör Kaljo Kiisk on käinud raamatuga väga vabalt ümber. K...

Peet Vallak. Tuuled ümber maja. Eesti Raamat. 1968. 432lk. Kirjanikel on üks kena komme, nad nimelt kasutavad aeg-ajalt varjunimesid. Põhjust nõnda teotseda pole muidugi raske aimata. Eesti on nii väike küll, et tihtilugu keegi teab kedagi, kes omakorda tunneb jälle kedagi, kuni saabki ring täis. Ja kuidas siis ikka laaberdavast naabrist oma nime alt kirjutada. Ei saa. Võib tekkida sekeldusi, kutsutakse veel vaibale vms. Aga pseudonüümi alt kirjutades on lihtsam - anna ainult tuld. Kui kuulsin esimest korda nime Peet, ei saanud ma üldse aru, mis pagana nimi see selline on. Selgus saabus hiljem. Novellivalimikule „Tuuled ümber maja” on Heino Puhvel kirjutanud kobeda järelsõna. Loen sellest, et autori kodanikunimi oli siiski Peeter Pedajas (1893-1959). Muuseas, 23. juunil on kirjanikul 127. sünniaastapäev. Ning ajavahemikus 1925-1938 avaldas Vallak üheksa novellikogu, mis on toonaseid olusid arvestades kõva sõna. Ka novellistina on tema juttudes olulisel kohal olud. Et linna...