Mööda netti

Aastal 2023 lugesin 32 raamatut, mis tegi kokku 8804 lk. Eks seda vähe on, aga need on siis need, millest postitus sai tehtud. Ühtegi väljakutset lõpuni ei teinud, kuigi ühe ulmeraamatu fortuuna aitas välja valida. Põhiliselt saigi ulmet loetud, sekka natuke nõukaaegset kraami ka, sest vaheldust on ju vaja. Kui miskit meelde on jäänud eredamalt siis on selleks kevadel loetud Clarke "Tähed ja linn", üks üsna pöörane ulmekas. Eesti autorite puhul... võib-olla on põlvkonnavahetusest ulmes veel vara rääkida ja ega otsest vajadust ka pole, aga nt "Täheaeg 22" justkui lootust annab selles suunas. Ja teisal, kirjastus Gururaamat pakkus oma Ulmeguru sarjaga häid hetki. Kir Bulõtšovi "Professor Kozarini kroon" ja "Minu isa luulud" olid igati väärt lugemised. Eraldi raamatutena tasuks veel nimetada M. Kalmsteni jutukogu "Götterdämmerung" ja Meelis Krafti "Tiuhkamäe" esimest osa.  Samuti on suur üllatus Joel Jansi "Rõngu roimade&quo

  Joel Jans. Rõngu Roimad. Lummur. 2023. 174 lk. Tuleb tunnistada, et täitsa lahedat lugemist leidsin siit kaante vahelt. Uue sarja teises raamatus "Rõngu roimad" on siis kolm krimijutustust, mille sündmustik leiab aset 19 sajandi alguse Lõuna-Eestis. Kõiki jutte seob ühine peategelane, Rõngu pastor Alexander Magnus Karl Lenz, kel tuli hakata lahendama pealtnäha võikaid surmajuhtumeid. Roimad saavad lahendatud, kurjamid oma teenitud karistuse ja lugeja jääb pärast viimast lugu mõtlema, et mis siis ikka edasi sai selle va Gertrudiga, mitte et ma millelegi vihjaks, aga järje võimalus on seal loos täitsa olemas. On äraütlemata tore, et see raamat on hästi vastu võetud, esimesena meenuvad Marko ja Tilda arvustused, Jüri oma ka ja eks neid on veel. Olen nendega nõus, et Joel on teinud kvaliteedis tubli sammu edasi. Ega need varasemad ulmekad polnud ka just viimane ešelon, aga ikka tikkus neid lugedes pähe mõte, et jaa, aga see sihtgrupp on ju eelkõige nooruke lugejaskond, põhikool

  Täheaeg 22. Kalifaadi viirastused. Fantaasia. 2023. 256 lk. Viimasest ulmejutu võistlusest võttis osa 59 teksti, esimesed kümme paremat, mis žürii välja valis on nüüd kaante vahel ja trükis välja antud. Nagu ikka, leidus nii tuttavaid kui võõraid nimesid, häid ja pisut vähem häid tekste, kuid üldiselt on tase täitsa viisakas. Plaanisin lugemist alustada tagantpoolt ja liikuda järjest alguse suunas, aga et  Manfred Kalmsteni  lugu "Igaviku väravale" oli alles loetud, sestap jätsin selle vahele. Oli meeles jah, et see on täitsa loetav lugu ühe tüdruku (Narda) eneseotsingutest, võluvõimete saamisest kuskil kaugel ja külmas Põhjalas, aga samas olen nõus Häli Kivisilla arvamusega saatesõnas, et see võiks olla esimene peatükk romaanile. Täitsa toredat üllatust pakkusid lühijuttude autorid. Kolm neid siin on ja otsa tegi lahti jutuga "Vikatimees"  Lüüli Suuk . Tema jutu teema annab ehk koondada sõnasse armastus. Just, kes siis veel kui mitte noor naisterahvas sobiks sell

  Manfred Kalmsten. Götterdämmerung. Fantaasia. 2023. 270 lk. Oli pime ja tuuline sügisõhtu ning kesklinnas asuvas toimetuses võttis maad vaikus. Isegi ületunde harrastav jässakas vabakutseline valvekriitik, Kibu Vits, kes muidu sirvis lugejakirju, oli läinud. Juba lõuna ajal teatas punapäine sekretärinna, Õie Lill, et tal on kodus veeavarii, ja nii nad siis, ühes kaasa võetud veinipudeliga lahkusid. Üksi peatoimetaja oli veel sel hilisel tunnil kohal, kui korraga kõlas nõudlik koputus ja ukse vahelt litsus end sisse kärsituvõitu nooruke autor, hõlma all avaldamist ootav käsikiri, ise näost sama sünge kui see saatuslik õhtu. Võõrustaja võttis külalise lahkelt vastu, pakkus kohvi ja suunas noorukese kirjanikuhakatise toimetuse pikale pingile istuma ning vaatas lootusrikkalt seinal rippuvat kalendrit, mis näitas aastat 2020.  Kas see just täpselt nii oli, kes seda enam...  ja sel pole ka suuremat tähtsust, kuid olgu siis mainitud fakt, et kõik oma raamatud on Manfred Kalmsten avaldanud k

  Täheaeg 21, Tuhapilve sajandil. Tõlkinud Jaana Talja ning Martin Kirotar. Koostaja Raul Sulbi. Fantaasia. 2023. 192 lk. "Mind kotib loodus" - on keegi paberkotile suurelt trükkinud, täna avastasin, kui asju autosse tõstsin, ja olin suisa üllatunud. Kuid veel parema lugemiselamuse sain hiljuti ühe ulmeantoloogia kaante vahelt. "Tuhapilve sajandil" koondab kokku 12 teksti meilt ja mujalt, mis pühendet kliimamuutustele. Midagi uut ju selles ei ole, veeuputusest räägiti juba biiblis, aga et ulme, siis ikka proovisin lugeda. Kuidas nüüd viisakalt ent ausalt öelda, kvalitatiivne joon läks täpselt keskelt ehk kuus lugu olid ikka üsna head, aga teised kuus läksid minust sujuvalt kaarega mööda. Mainida siin sõna "hea" on siiski kirja pandud mööndustega, teema(d) ise ei ole ju sugugi head, pigem kisuvad sinna süngema tuleviku poole. Aga alustades siis kodumaiste autoritega, täitsa huvitavat lugemist pakkus Jaagup Mahkra jutuga  "Šeikide maal" . Üks vene